Lääne-Eesti rahvarõivastel oli ühiseid jooni nii Põhja- kui Lõuna-Eestiga. Kuigi riietus oli uuendustele ja moemõjutustele küllaltki vastuvõtlik, kanti ja valmistati traditsioonilist rõivastust siin siiski suhteliselt kaua, veel 20. sajandi esimestel kümnenditel. Kihnus on traditsioon säilinud tänapäevani.

Selles suures rahvarõiva rühmas on palju paikkondlikke eripärasid. Ent ühtseks jooneks on mitmete varem kogu Eestis levinud tunnuste säilimine kuni 19. sajandi keskpaigani. Naistel näiteks sõbade, pealinikute ja vaipseelikute, meestel pikkade pükste kandmine.