Sisukord

Ehete ajalugu

Naine puuvillaste särgikäistega hames, puuvillase põllega
Naine puuvillaste särgikäistega hames, puuvillase põllega

Ülevaade

Sõled, preesid, kanna ja kodaratega rahad, krõllid, kaelaketid, sõrmused, käevõrud ja paatrid - vaadates Eesti rahva väheseid majanduslikke võimalusi ajavahemikus 13.–19. sajandini, tundub uskumatuna, kui palju panustas talurahvas ehetele. Ehted valmistati enamjaolt hõbedast, meistrite poolt. Eestlannad võisid kanda rinnas rohkem kui 40 rubla väärtuses ehteid, samas on A. W. Hupel 18. saj lõpus kirja pannud, et siga maksis 5 rubla. Ehetele omistati maagilist tähendust, hõbepreesiga ravimise kohta on teateid veel 19. sajandistki.

Varasemad ehted

Rinnalehed

13. sajandil hakkasid Eestis laiemalt levima rinnalehed, õhukesest hõbeplekist kettakujulised ripatsid. Juba 11. sajandil on teada Läänemeremaades ümmargust, kaelakee külge kinnitatud müntidest väljaarenenud ripatsit. Nendest ripatsitest arenes 13.–14. sajandiks väga iseloomulik ehe - rinnaleht - mille peamiseks levikualaks oli Põhja-Eesti. Rinnaleht oli enamasti kujult ümmargune, õhukesest madalaprotsendilisest hõbedast ehe, mille läbimõõt oli 3,5–7 cm. Rinnalehe kaunistuseks oli enamasti geomeetriline ornament - silmusnelinurk, sageli ka triskele, spiraalselt lõppevatest poolkaartest kujund või palmikud.

Kaelavõrud

Üheks kõige varasemaks Eestis valmistatud hõbeehete liigiks oli kaelavõru, mis kujutas endast massivset pronksist või hõbedast pulgast võru, mis kinnitati sadulakujulise haagi ja kolmnurkse aasaga. Leidus ka traadist punutud või keeratud kaarega kaelavõrusid.

Käevõrud

Käevõrud olid enamasti õhukesest hõbeplekist väljataotud ja puntsitehnikas dekoreeritud. Käevõrud levisid 11. sajandi lõpust. Vähem levinud olid hõbetraadist punutud käevõrud.

Paatrid

Paatrid olid oma kujunduselt lähedased rõngassõlgedele. Palvekee külge kinnitatult tähendasid nad katoliikluses palvete järjekorda – Pater Noster, meieisapalve. Algselt asetses paatri keskpaigas Kolgata-stseen või Antoniuse rist. Suur osa paatreist kordas rõngassõle dekoori – lame vorm, äärevits, kupurida väljapool äärevitsa. Erinevuseks oli sõlesuul asetsev krutsifiks ja aas ülaservas.  Omaette grupi moodustavad hõbeplekist Malta ristiga eksemplarid. Paatreid valmistasid nii tsunftikullasepad kui ehtemeistrid.

Sõrmused

Hõbesõrmuste hulgas oli 12.–13. sajandil pikaajalise traditsiooniga spiraalsõrmuseid, samuti laieneva keskosaga sõrmuseid. Sageli oli sõrmusekilp dekoreeritud hundihammasornamendiga või kalasabamustriga. Mõnel juhul ehtisid sõrmusekilpi 2–3 üleskummuvat volti.

Sõled

Eesti vanim sõleleid, kaarsõlg, pärineb Tehumardi peitleiust 8. sajandist eKr. See oli tänapäevase haaknõelaga sarnanev kinnitusvahend. I aastatuhande esimesel poolel tekkisid lõuna ja edelapoolt tulnud sõletüüpide alusel kohalikud sõlevormid. Tollel ajastul olid selged erinevused Põhja-Eesti ja Lõuna-Eesti vahel ja sõletüübidki kujunesid erinevad. Kõige levinumaks olid kaarsõled, mille vanim tüüp oli silmiksõlg. Silmiksõlg sai oma nime kaunistusvõtete järgi, seda kaunistasid augud, lohud jne. Silmiksõled olid kasutusel kuni 5. sajandini.

Teiseks vanemaks tüübiks olid profileeritud sõled: peakilpsõlg 2.–4. saj, kärbissõlg 3.–5.saj ja nende erinevad vormid.

Omaette grupi moodustavad ketassõled. Ketassõlg kujutas endast lameda kettaga sõlge - tihti oli selle äär nupuline. Ketassõlgede peamine levikuaeg oli 4.-5. sajandil. Ketassõlgede suuremad ja pidulikumad variandid olid sageli kaunistatud emailiga. Seda vormi on hiljem palju kasutatud rahvakunstimeistrite koonidise Uku kunstnike loomingus.

Lõuna poolt jõudis 10. sajandil meieni ka toretsev vibupüssi meenutav ambsõlg.

Hoburaudsõled

10.-13. sajandil domineerisid rõivakinnititena hoburaudsõled. Varasemad eksemplarid olid kasutuses paralleelselt kaar-ja ketassõlgedega. Hoburaudsõle kinnituspõhimõte oli palju lihtsam ja sõlg seega vastupidavam. Varased hoburaudsõled olid emaileeritud. Hoburaudsõlgi valmistati Eestis, kuid neid on sisse toodud ka Lätist ja Leedust. Varasemad hoburaudsõled olid spiraali keeratud otstega. Varasemate sõlgede hulka kuulusid ka lühikeste rullotstega sõled. Omaette tüübi moodustasid pronksist lamekolmnurkse läbilõikega hoburaudsõled.

Sõlgede rullotsad arenesid aja jooksul pikemaks ja hakkasid moodustama pikki torusid kaarte otsa. Hilisemad, hõbedast sõled olid rikkalikult dekoreeritud. Selliseid sõlgi leidus veel 17. sajandil. 11. sajandil levisid prismakujuliste otste ja lehtrikujuliste otstega hoburaudsõled. Lisaks olid nii mooninupukujuliste kui ka loomapeakujuliste otstega hoburaudsõled. Kõik sellised Eestis leitud sõled olid pronksist. Hiljem on Eestis valmistatud väikeste fassetitud nuppudega hoburaudsõlgi, mis algselt Ojamaa päritoluga.  Kohapeal valmistatud pahaga sõled, mille kaare keskele oli kinnitatud laiend, olid tagasihoidliku dekooriga. Rikkalikumalt kaunistatud eksemplarid olid ilmselt Eestisse sisse toodud. Karjala eeskujul levisid peamiselt Virumaal plaatotste ja lameda harjatud kaarega hoburaudsõled.

Üksiksõlgede tüüpide standardsusele ja märgistuse puudumisele vaatamata võib eristada erinevate meistrite loomingut.

Hoburaudsõled, mille parimad hõbeeksemplarid pärinevad 12.–13. sajandist, mandusid vähehaaval. Algselt kasutusel olnud valutehnika vahetus tagumistehnika vastu, sõled muutusid ilmetumaks ja materjalilt odavamaks. Eesti ehtemeistrid ei tundnud mujal kasutusel olnud keerulisemaid tehnikaid nagu näiteks graveerimine ja filigraan.

13.–15. sajandi sõled

Saksa - Skandinaavia ekspansioon lõi Balti mere kallastel uue olukorra. Orduvägede järel tulid siia saksa kaupmehed ja käsitöölised. Koos saksa linnaõigusega kehtestati tsunftikord, mis tõi kaasa eestlastest ehtemeistrite taandumise ja ehete valmistamise ülemineku Saksa kullaseppade kätte.

13. sajandi algusest kuni 1530. aastateni kandsid sõlekujulisi ehteid kõik rahvakihid. Levinuim sõletüüp oli gooti untsiaalkirjaga sõlg - lameda ketta ja väikese suuavaga sõlg.

Vähem määral levisid nurksõled. Seda sõletüüpi iseloomustas rõngakujuline põhiosa, millele liitus neli nurgakujulist moodustist. Aja jooksul nurkade osatähtsus suurenes, sõle suuava vähenes. Materjalina vahetas pronksi välja vask. Hilisemad, täiesti ruudukujulised nurksõled, pärinvad 16. sajandist.

Gooti perioodile oli omane kitsa, lameda metallrõnga kuju. Sõlgede läbimõõt oli vahemikus 4,3–7 cm, rõngas enamasti 0,6–1cm.

Gooti perioodi huvitavamate sõlgede hulka kuulusid kolmnurkse kompositsiooniga või kuuseoksamotiividega ornamentaalsed rõngassõled.

Gooti stiili rüpes kujunesid välja tähekujulised sõled. Eestis levinud tüüp oli nurgeline, tüübilt võib neid pidada ka preeside eelkäijateks. Tähekujulised sõled on väga sarnased Läti analoogidega.

Renessansiajastu sõled

Renessansiajastu tõi uue rõivamoe, mille kaelus ei vajanud sõletaolist kinnitit. 16. sajandil lihtsustas reformatsioon vaimulike rõivastust, sõletaolised ehted jäid püsima vaid talurahva rõivastuse juures. Hõbe odavnenud materjalina muutus valdavaks. Valamistehnika asendus puntseldamisega.

Suurima renessansiajastu sõlgede grupi moodustasid rõngassõled - hõbeplekist, lamedad, suu- ja äärevitsaga sõled.  Lemmikkujundiks renessansiajastul oli moreskornament - peen taimeväät stiliseeritud lehemotiividega, mis leidis kiiresti tee ka sõlgedele ja paatritele.

Teine armastatud motiivistik sõlgedel oli akantusornament. Kogu Euroopas moodi läinud klassikaline akantus tungis sisse ka Eesti kullasepakunsti. Sõlgesid kaunistasid käpataoliselt kolmeks jagunenud lehevormid.

Väike grupp renessansiajastu sõlgi oli dekoreeritud pealisornamendiga. Dekooriks võisid olla lõvipead, puuviljakobarad jne. Kujundustes kasutati rikkalikult taimornamenti, mis võis olla moresk- ja akantusornamendi arendus.

Triskelemeistri sõled

Eesti sõlgede hulgas on rühm omapäraseid kergelt kumeraid kuhiksõlgi, mis on väga lokaalse dekooriga. Mõõtmetelt on need sõled keskmised kuni suured, 6,5–10 cm. Sõlgi kaunistab ainulaadne kaartest ja kalasabamustrist graveering. Dekoorist vabal pinnal esineb väikesi kuppe ja ristiusu eelseid maagilisi märke. Triskelemeistri loomingut on leitud Kirblast, Märjamaalt. Vigalast, Kullamaalt, Varblast, Pärnumaalt, Hallistest ja Tallinnast.

Sõled

Kõige iseloomulikum eestlaste ehe oli sõlg, nii kinniti kui kaunistusesemena. Kui rahvarõivad valmisid kodus ja erinesid kihelkonniti, siis sõlgi valmistasid meistrid, kes töötasid enamasti linnades. Ehteid osteti ka laatadelt ja rändkaupmeestelt. Nii ei olnud igal kihelkonnal oma sõletüüpi. Nende levik oli laiem, ulatudes üle mitme kihelkonna.

18.-19. sajandi sõled ja preesid moodustavad omaette peatüki Eesti sõlekunsti ajaloos. Välja kujunesid spetsiifilised sõlevormid nagu kuhiksõlg ja prees, hilisõitsengus olid südamekujuline sõlg ja vitssõlg. Tekkis lokaalne omapära - ehted ei sarnanenud enam naaberrahvaste ehetega.

Sõlgi on õigem klassifitseerida mitte kihelkonniti nagu rahvarõivaid, vaid laiemate piirkondade kaupa. Need piirkonnad moodustusid sõlgede ja preeside tootmise keskuste - Tallinn, Pärnu, Paide, Rakvere, Tartu jne. - ümber, samuti geograafiliselt ning majanduslikult tugevasti eraldunud aladel nagu Saaremaa, Hiiumaa, Muhu, Setumaa. Põhjuseks oli asjaolu, et rahvarõivaid valmistasid talunaised kohapeal, sõlgede valmistajateks olid valdavalt keskustes elavad kullasepad. Lisaks saksa ja rootsi soost tsunftimeistritele leidus ka meistripaberiteta eestlasi. Graveerimine, valamine ja teised hõbedatöötlemise tehnikad osutusid külaseppadele siiski nii keeruliseks, et lihtne on vahet teha professionaalse meistri ja iseõppija tööde vahel.

Mõnevõrra lahtiseks jääb küsimus, kui palju mõjutas tellijate talupoeglik iluhinnang tsunftimeistrite loomingut. Talupojahõbe erines täielikult linnakodanikele valmistatud saksapärastest toodetest. Talupoeg tellijana dikteeris kõige aluse - ehte vormi ja motiivistiku, kullasepp andis ehtele lõpliku kuju. See seletab puhteestilike sõlevormide teket. Maagiliste uskumustega seotud kaheksa- või kuusnurkne täht esines ainult talupojaehetel, muudel kullasepatoodetel seda ei leidunud.

Tihe side oli rõngas- ja kuhiksõlgede ja paatrite vahel. Preeside valmistamisel kasutatud puntse tarvitati ka kodaratega rahade ja sõrmuste dekoreerimisel.

Lõuna-Eestis, kus talupojaehted olid suuremad ja keerulisemad, jõudsid kullasepad end talupojaehete valmistamisega ära elatada. Tallinna meistrid rahuldasid nii talurahva kui linlaste nõudmisi. Olukorras, kus juba sajandeid telliti ehted linnast, ei saanud kohalikust ehtevalmistamisest siiski rahvakunstiharu. Ka ei ole teada mõisates tegutsenud kullaseppi. 18.-19. sajandil ilmnes hõbeehete standardiseerumine. Stabiliseerus barokne ornament, mis esines kuni 19. sajandi lõpuni.

Kuhiksõled

Kuhiksõlgede lamedad eelvormid levisid juba 13.–17. sajandil. 18.–19. sajandil olid kuhiksõled kõige tüüpilisemad ja levinumad ning täiesti ainulaadsed rahvuslikud ehted Eestis.

17. sajandi II pool ja 18. sajandi algus olid Eestis üleminekujärguks renessanss-sõlgedelt klassikalisele Eesti sõlevormile - kuhiksõlele. Vorm muutus tugevalt koonusjaks, sõlg oli väikese suuga ja kuppudereaga välisserval. Kõige täpsemad andmed pärinevad J. Kattenbergi mustriraamatust, mis annab Paide kullassepa G. U. Ide 1776. aastal valminud sõle joonise: läbimõõt 14,2 cm, koonuse kõrgus 4,5 cm. Dekooris võttis maad lopsakalt vohav taimornament. Välja kujunes tüüpiline lillornament väädi, õite ja lehtedega. Lehemotiiv oli akantusest vähem plastiline.

18.sajandi II poolel ja 19. sajandi alguses sai dekoori dominendiks neljaleheline õis. Õisi võis kohata juba 18. sajandi esimesel poolel raamatuköidetel ja Tallinnas valmistatud ahjukahlitel. Rikkalikem õite levik toimus siiski kullasepakunstis - linaõie ja tulbimotiivid muutusid vahepeal barokselt vohavaks ja taandusid taas, tehnikana eelistati graveerimist. Sõlgede impordiks polnud vajadust, sest siinsete meistrite oskused olid vahest suuremadki kui mujal, samuti lähtuti kohalikust maitse-eelistusest.

18.sajandil hakati muude kullassepatoodete kõrval märgistama ka nn talupojahõbedat. Ilmusid linna- ja meistrimärgid, hiljem ka hõbedaproov. 19. sajandil oli eestlastel juba võimalus õppida kullassepakunsti - seda näitab eestipäraste nimede esinemine sellidel ja õpipoistel.

Tänu märgistusele saab 18. sajandi II poole ja 19. sajandi sõled ja preesid siduda valmistuskohtade ja isegi meistrite järgi. 18. sajandi II poolel ei olnud lokaalsed iseärasused veel selgelt välja kujunenud - nii sõlgede suurus, kõrgus kui ka ornament olid üle Eesti võrdlemisi sarnased. Sõled olid enamasti 6–12 cm läbimõõduga, keskmise kumerusega. Ornament koosnes kolmest-neljast pealtvaates õiest ja neid ühendavast akantuseväädist. Eriti pidulike sõlgede dekoori täiendas kroonimotiiv.

Põhja-Eesti kuhiksõled 18. saj lõpul ja 19. saj I poolel

Vanim teadaolev Paide meistrite kuhiksõlg on Georg Ulrich Ide kuhiksõlg aastast 1776 (Kattenbergi mustriraamat, nr. 74). Sellel puuduvad nii äärevits kui sellest väljapoole jääv kuppudega serv - lahendus on omanäoline.

Kauneid kuhiksõlgi valmistas Paide meister Christoph Wilhelm Neumann, kes oli suurima 18. saj sõle autor. Selle sõle läbimõõduks oli 17,8 cm, valmistamisaeg 1794. Sõle dekooriks oli kroonimotiiv ja lillrosett sõlesuu all.

Paide meister Caspar Zimmermanni sõled, tuntud samuti Kattenbergi mustriraamatu kaudu, olid lihtsama dekooriga.

Rakveres valmistatud kuhiksõled olid väga kauni dekooriga, valmistajaks oli Johann Adolph Löwström. Rakvere sõled kandsid viis- või kuusnurkset märgist. Carl Christian Hagemanni sõlgesid iseloomustas lopsakatest õitest ja akantuseväädist koosnev dekoor.

Vähe on säilinud Tallinnas valmistatud kuhiksõlgi. Need sõled sarnanesid Paide ja Rakvere sõlgedega. Meister Carl Friedrich Clemensi valmistatud sõlgedel leidus kroone sõlesuu kohal ja roosikujutist all. Erilised olid sõlesuu kõrval olevad kuusnurksetest tähtedest koosnevad rosetid.

Lihtsama dekooriga olid Johann Daniel Kohlhoff I sõled, tema järeltulija Johann Daniel Kohlhoff II kasutas küllalt imposantset azuurset kaunistusviisi.

Kaks kuhiksõlge on säilinud ka Öhrmannide kullasepasuguvõsa toodangust.

Lihula sõlemeistritest on teada Tallinna kulassepaameti kaasmeistrina tegutsenud Heinrich Eylandt I, kelle kroonimotiiviga sõlgi on leitud ka Karuse kihelkonnast.

Kuigi tikandis levinud lillkirjamotiivid ei olnud algselt sõlgedel levinud lillornamendi eeskujuks, et saa välistada võimalust, et hiljem on need sõlekirja siiski mõjutanud. 18.–19. sajandil stabiliseerus kuhiksõlgedel mõnevõrra stiliseeritum õievorm, mille üldistus võis pärineda just talurahva lillkirjalise tikandi ilumõistest. Tellija ja ostjana eelistas talurahvas tikandile lähemaid vorme. Jälgides pealtvaates lina,-roosi- ja tulbimotiivi levikut sõlgedel 19. sajandil, on see levinud just Saaremaa idaosas, Muhus, Harju-, Järva-, Viru- ja Pärnumaal, ehk siis aladel, kus lilltikand oli kasutusel. Teistes piirkondades esines see motiiv mõnevõrra, kuid teiste dekoorielementide vahel.

Põhja-Eesti sõlgedega olid sarnased 18. sajandi Tartu meistrite sõled - tuntud Tartu kullasepa Hermann Gustav Kilbeli sõled kordasid samasugust dekoori.

Eestimaa põhjapoolsetes keskustes valmistatud kuhiksõled pärinesid enamasti 18. sajandi lõpust või 19. sajandi algusest. See võis tähendada kuhiksõle kui ehte taandumist 19. sajandil Põhja-Eesti rahvarõivastest. Üha enam näis kasutust leidvat prees, mis koos vitssõlega kuhiksõle kõrvale tõrjus. Põhja-Eestist on säilinud suuri kuhiksõlgi viis korda vähem kui Lõuna-Eestist. Väikese diameetriga (alla 5 cm) kuhiksõlgede leide on veel Saaremaalt ja Lõuna-Eestist.

Pärnu tüüpi kuhiksõled

Edela- ja Lääne-Eestis kanti kuhiksõlgi küllalt palju. Sellega seoses kujunes Pärnu üheks kõige suuremaks kuhiksõlgede valmistamise keskuseks. 18. sajandi lõpust pärinevad Pärnu kuhiksõled ei erinenud oluliselt Põhja-Eestis levinuist. Sajandivahetusel kerkisid esile mõned väga omapärase käekirjaga meistrid, kes andsid Pärnu sõlgede kujundusele uue, Põhja-Eesti sõlestiilist tunduvalt erineva suuna.

Vanimad Pärnu kuhiksõled valmistati Johann Ernst Kruegeri või Friedrich Ernst Behrensi töökodades. Kompositsioon oli küllaltki tavaline: neli pealtvaates õit ja nende vahel looklev akantuseväät. Graveeritud oli vabalt, pisut hooletultki.

Neile meistritele järgnes uus põlvkond, Nagelite suguvõsa. Graveeringud olid peened, tavalise joongraveeringu kõrval kasutati siksakgraveeringut e tremoleeringut. Kompositsioonis kasutati õie- ja kroonimotiive, üldmulje oli pigem barokselt lopsakas. Kolme-nelja lopsaka õie vahemotiivideks olid ehiskilbid, mis hiljem lihtsamal kujul Pärnu ja Viljandi (osalt ka Muhu) kuhiksõlgedele tüüpiliseks said. Viimistletud detailid, mitmekesine kompositsioon ja hiilgav teostus tegi Nagelite sõlgedest Eesti kauneimad sõled.

Väga viljakas talupojaehete valmistaja oli Magnus Wilhelm Brackmann, kes kasutas ühte kompositsiooniskeemi: kolm või neli pealtvaates õit vaheldumisi ehiskilpidega. Dekoor oli lihtsakoeline, jämedavõitu ja raskepärane. Sõlesuud ümbritses kiirtepärg. See dekoor sai eriti iseloomulikuks Viljandi sõlgedele.  

 Viljandi tüüpi kuhiksõled

Viljandi koolkond oli Pärnu meistritele väga lähedane. Viljandi meistreid sidus Pärnuga juba sama tsunftikuuluvus. Siiski oli Viljandi kuhiksõlgedel mõningaid tüüpilisi tunnuseid: sõled olid võrdlemisi suured, läbimõõduga 10–20 cm, samas võrdlemisi lamedad, kõrgus 2–2,5 cm. Iseloomulik oli sõlesuu kaunistamine kiirtepärjaga. Suurematele Viljandi sõlgedele oli iseloomulik kõrge, külgedelt lamedaks litsutud sõlenõel, millel oli kaunistuseks kaldrist kahe kriipsukese vahel. Madalaid suure läbimõõduga sõlgi valmistasid Adam Johann Brackmann ja Johann Gottfried Peterson. Graveeriti kindla käega, kuigi pisut rohmakalt.

19. sajandi I poolel tegutsenud Viljandi meistrilt Johann Caspar Eberhardtilt pärineb lisaks tüüpilistele suurtele Viljandi tüüpi sõlgedele ka hulk võrdlemisi väikeseid, pigem Pärnule sarnaseid eksemplare. Samasuguseid väikeseid sõlgi oli Viljandi kullasepa Wilhelm Adam Trühli loomingus. Need sõled olid ilmselt mõeldud müügiks Pärnusse, Trühl valmistas ka Setu tüüpi sõlgi.

Suur hulk Viljandi meistreid on nimeliselt teadmata. Kattenbergi mustriraamatus esineb hulgaliselt Viljandi tüüpi sõlgede jooniseid erinevate meistrimärkidega. Viljandi tüüpi sõlgi on valmistanud ka teiste Lõuna-Eesti linnade – Valga, Tartu ja Võru – meistrid. Viljandis valmistati ka Setu tüüpi krooni ja kulliga sõlgi, millele lisati viljandipärast dekoori.

Muhu tüüpi kuhiksõled

Saaremaa, eriti Pöide piirkond, oli üheks esimeseks piirkonnaks, kus kujunes välja kuhiksõle vorm. Pöide kihelkonna kalmistult on leitud 11.–13. sajandist pärit pronksist kuhiksõlg. Varased kuhiksõled olid keskmise suurusega või pigem väiksemad (2,6–5,2 cm), üsna kumerad. Kupud olid enamasti sõle välisäärel, erinevalt mandri sõlgedest, millel olid kupud lamedal äärel. Erandiks on Pöide aardeleiust pärinevad neli sõlge, mis on geomeetrilise ornamendiga, ära keeratud servaga sarnaselt mandri sõlgedele ning puuduvate äärevitsadega. Ilmselt on tegemist olnud külameistri tööga.

Saaremaal kodunes väiksem, ära pööratud servadega kuhiksõlg, Muhus ja Ida-Saaremaal aga suurem, mandritüübiline kuhiksõlg.                        

Muhu tüüpi sõle väljakujunemiseks andsid tõuke arvatavalt Pärnu sõlemeistrite sõled. Pärnu meistrite märkidega sõlgi on leitud ka Saaremaal. 19. sajandil valmistas Muhus kohapeal sõlgi meister Baumann, tema tehtud olid kõik suuremad sõled. Enne teda valmistas sõlgi väidetavalt kohalik kullasepp, kahjuks pole ükski sõlg tema poolt märgistatud.  Baumanni-nimelisi ehtemeistreid leidub ürikutes mitmeid, pole aga teada, kes neist Muhus tegutsema asus.

Muhu sõlgedega sarnane sõlg leidub Põltsamaa meistri Diedrich Wilhelm Petersoni loomingus, ent Muhu sõled olid sellest peenema dekooriga. Sarnased on ka teise grupi Muhu sõled, mille dekooris on kuue-või kaheksaharuline ringi sees olev täht ja vahemotiiviks ehiskilbike taimelehtedega. Suuremad sõled selles grupis on kahtlemata taas Muhu Baumanni valmistatud. Väiksemad kuhiksõled tuletavad meelde Pärnu meistrite sõlgi.

Saaremaa piirkonna sõlerühma stiilitunnuseks oli nn tõllarattamotiiv, mis oli rostetimotiivide äärmiselt lihtsustatud lahendus. Ka vahemotiivid on väga jämedakoelised. Tõllarattameister tegutses ilmselt Saaremaal, sest selliseid sõlgi on leitud Kärlast, Karjast, Jaanist ja Pühast. Hulk erinevaid sõlgi on arvatavasti valmistatud erinevate kohalike ehtemeistrite poolt. Need leiud on heaks näiteks sellest, kuivõrd kõrge tasemega sõlgi olid suutelised valmistama külas tegutsevad meistrid, kes ei kuulunud ühtegi tsunfti ja kellel puudusid tõenäoliselt meistripaberid.

Saaremaa väikesed kuhiksõled

Saaremaa väikesed kuhiksõled olid kunstiliselt vähenõudlikumad, läbimõõdult väiksemad (3–4 cm) ja suhteliselt suure sõlesuuga.  Ääre- ja suuvitsad puudusid. Serva ja sõlesuud kaunistas enamasti kuppude rida. Tremoleeritud ornament oli napp. Sõled ei kanna meistrimärki, mis vihjab sellele, et valmistajateks võisid olla tsunftidesse mittekuuluvad kohalikud meistrid. Saaremaa tüüpi kuhiksõlgede taimornament geometriseerus aja jooksul ja kujunes välja standardne põimlev, lehtedeta väädiga sõlg. Kõige levinum Saaremaa sõleornamendi tüüp oli nelinurkse tähe kujund.

Nimeliselt on Saaremaalt teada Kuressaare meister Christian Georg Eylandt, meister Martson ja Pöidest Kahtla valla anonüümne Laiduse kullasepp. Varasemad sõled on Saaremaal teostatud ainueksemplaridena, hilisemad aga toodetud juba seeriatena.

Kagu-Eesti kuhiksõled

Kagu-Eestis Setu naise rikkalike hõbeehete hulgas oli kesksel kohal suur kuhiksõlg. Kuna Setu naine oma pidurõivaste juurde teisi sõletüüpi ehteid ei kandnud, siis nimetatakse seda sõletüüpi ka lihtsalt setu sõleks. Sama sõletüüp oli kasutusel veel Tartumaal, Viljandimaal ja mujal. Sõle peamiseks tunnuseks on kahepäine kroonukull sõlesuu all. Sõlesuu kohal on tavaliselt kroon, mõlemal küljel rosett. Kõrvalekaldeid sellest skeemist esines väga harva. Varasematel sõlgedel oli kroon kujundatud vaba käega, 1850. aastail hakati kasutama juba järjekindlalt sirklit, mis muutis kroonimotiivi abstraktsemaks. Skemaatilisemaks muutus ka kogu ülejäänud sõle dekoor. Päris 19. sajandi lõpul tuli Petseri kullaseppade eestvõttel kasutusele uus motiiv - laienevate otstega rist. Taimeväät muutus stiliseeritumaks, kaodus sõlesuud ümbritsenud kaunistus. Setu sõlgede üheks tunnusjooneks oli nende suurus - läbimõõt 20–36 cm, kõrgus ulatus tihtipeale üle 10 cm.

Arvukalt valmistati setu sõlgi Tartus, kus töötasid kullasepad Johann Gustav Loefstrüm, Johann Heinrich Orenius ja tema poeg Carlos Gotthard Orenius. Mitu setu sõlge on teada Carl Friedrich Luetteni ja Hans Dietrich Hermanni loomingust. Võrdlemisi viljakas setu sõlgede autor oli ka Johann Hagel, kes väidetavalt oli päritolult eestlane. Teataval määral valmistasid setu sõlgi Viljandi meistrid, samuti on teada neid sõlgi Põltsamaa meistritelt. Viljandis valmistatud setu sõlgedel segunevad erinevad dekoorid, sageli on kasutatud erinevaid kompositsioone läbisegi. Ka Valga meistrid on setu sõlgi valmistanud.

Võru meistrid Blomeriused - rootsi päritolu isa ja poeg - kasutasid sõlgedel kahepäise kulli asemel dekooriks erinevaid eluolulisi pildikesi. Sõlgesid kaunistasid rauda taguvad sepad, majakesed, kasvavad puud jne. Ühel sõlel on dekooriks koguni kaamel trummi taguva mehega. Võru meistri Franz August Hausmanni tööd on pisut nõrgema kunstilise tasemega.

Sajandi teisel poolel alustas Tartus tööd Oreniuse õpilane Robert Julius Hugo Hermann, hiljem võttis tema töö üle poeg Gottlieb Diedrich Hermann. Nende töökoda saavutas praktiliselt monopolistliku seisundi, ühegi teise Tartu kullasepa töid sellest ajavahemikust pole teada. Kahepäise kulli vahetasid välja muud motiivid: kirik kasvava kuusega, haljal oksal istuv uhke suletutiga lind jne. 19. sajandi II poolel rändasid motiivid käest kätte, võimatu on tagantjärele otsustada, kes esimesena üht või teist dekoori kasutas.

19. sajandi II poolel muutus üha tähtsamaks sõleseppade uus keskus Petseri. Põhjuseks võis olla see, et mujal olid rahvarõivad juba taandumas, Setumaal kanti neid aga veel laialdaselt. Petseris valmistatud sõlgedel oleva kahepäise kulli tiivanukil on tavaliselt Andrease rist. Sagedane on ka sõlesuu juures olevates rosettides laienevate harudega rist. Setu sõlgedel oli tendents muutuda üha suuremaks. 20. sajandil valminud sõled muutusid ka ovaalseteks. See tüüp kujunes välja juba peale Tartu rahu Setumaa idaosas, mis jäi Venemaa piiridesse.

Väikesed valatud kuhiksõled

Väikeste 19. sajandi kuhiksõlgede hulgas on 2,5–3 cm läbimõõduga, valatud, trafaretse dekooriga kuhiksõlgede grupp. Pealtvaates koosneb dekoor lilleõitest ja tahukatest. Ühe õie koha peal on nõelkand. Sõlenõel on kinnitatud ümber sõlerõnga, mis teeb need sõled vitssõlgede sarnaseks. Leitud on selliseid sõlgi Pärnumaa lõunaosast, Hallistest, Karksist, Viljandimaalt, Järvamaalt ja Tallinnast. Kuna väikesi valatud kuhiksõlgi on leitud arvukalt Lätist, võib tegemist olla Lätist toodud ehetega.  Dateeritud on need sõled 18.–19. sajandisse. Sellised sõlekesed kuulusid pigem argirõivastuse juurde.

Südamekujulised sõled

Südamekujuliseks sõleks nimetatakse sellist sõlge, mille sõlesuu on südamekujuline. Eestis kordas ka sõle vorm südame kuju, samas Lätis võis sõlg ise olla teise kujuga. Sõle ülemises osas oli tavaliselt kroonitaoline moodustis. Südamekujulised sõled levisid nii Skandinaavias kui ka Lääne-Ukrainas, Saksamaal, Poolas, Leedus ja Lätis.

Varasemad südamekujulised sõled olid pronksist, hilisemad hõbedast. Tunnusena esines neil kõigil kroon ja allosas nupp. Vahetüübilised sõled olid ainult krooniga, hilisematel sõlgedel olid teinekord lisandiks värvilised kivid. Rohelise kiviga sõlg on leitud näiteks Järva-Jaani kihelkonnast, kus seda kanti meeste särgi kinnitusena veel sajandivahetusel.

Hilisemate südamekujuliste sõlgede tüüpi iseloomustavad kahel pool krooni asuvad linnukujutised, nupp asendus aasakestega, kuhu sai kinnitada klaasripatseid. Südamekujulisi sõlgi liikus Lätist Saaremaale, kus see sõletüüp kiirelt kohalike meistrite poolt teostatuna levis. Krooni kuju degenereerus ja lisandina tulid oksakesed lindude jalge all. Teostuse meisterlikkuse järgi võib liigitada need sõled Kuressaare meistrite tööks. Südamekujulisi sõlgi on leitud Jämajast, Ansekülast, Sõrvest, Pühast, Pöidest. Hiiumaalt leitud sõlg on tõenäoliselt Saaremaa päritolu. Südamekujulisi sõlgi valmistasid ka külasepad. Üle Saaremaa on leitud erikujulisi südamekujulisi sõlgi: väikeste augukestega, kukeharjakujulise krooniga, lilldekooriga jne. Mandrilt on südamekujulisi sõlgi leitud vähem, nt Viljandist, Räpinast jm. Tõenäoliselt on tegu Lätist imporditud sõlgedega.

Ruhnus kandsid mehed väikeseid südamekujulisi sõlgi, paralleelselt esines veel teine, keerukam variant stiliseeritud lindudega. Selliseid sõlgi on leitud ka Jämajast Saaremaalt.

Preesid

Eraldi suureks grupiks sõlgede hulgas on preesid. Sõna prees on eesti keelde tulnud alamsaksa keelest, kus see tähendas ühelt poolt vermitud õhukest münti. Eestis defineeritakse preesi kui lameda pinna ja sakilise servaga ümmargust rinnaehet, sõle alaliiki. Eesti lame prees on ainulaadne lokaalne ehe, mille sarnast naabermaades ei leidu. Sarnasusi on Läti kividega kaunistatud sõlgedega, kuid neil puudub sakiline serv.

Preeside ilmumine talurahva ehete hulka oli suhteliselt ootamatu ja nende sünnilugu raskesti seletatav. Vanim eksemplar (AI 389) kuulub 18. sajandi algusesse. See on valatud, suhteliselt väikese formaadiga ja rippmüntidega. Põhimotiiviks on õied.  Võimalik, et preesi vorm on välja kujunenud tähekujulisest sõlest.  Vanim preesitüüp on akantusemotiiviga valatud prees.  Seda preesitüüpi on valmistatud veel 18.–19. sajandi vahetusel. Prees võib olla nii kividega e silmadega kui ka kivideta.  Kivideta preeside läbimõõt on 2,5–3,5 cm, kividega eksemplarid on suuremad - kuni 4 cm. Akantusemotiiv vaheldub lehe-ja pungamotiividega, iga punga all on preesis väike auguke. Erinevalt sõlgedest on sellised preesid sageli kullatud.

Vanuselt järgmiseks tuleks arvata nelja või viie kroonlehega õitest ja vahemotiividest valatud preese.  Selliseid preese on valmistanud Tallinna meister Carl Friedrich Clemens ja Hermann Georg Clemens. Esialgu ilmeka reljeefsusega eksemplarid on pärastpoole valatud hooletumalt, neid on hiljem üle puntseldatud ja hilisemate preeside puhul on mindud üle täielikult puntsitehnikale. Üleminek valamiselt puntseldamisele toimus nii sujuvalt, et raske on tehnikat kindlaks määrata.

Põhja-Eesti preesid

Enam kui ajaline tegur, määrab preeside ilmet nende geograafiline päritolu. Eesti põhjaosas on preesid askeetlikumad, Lõuna-Eestis aga rikkalikumad ja pidulikumad. Akantusemotiivi ja lilleõiemotiiviga preesid on levinud üle Eesti. Akantusemotiiviga preeside valmistuskoha kohta puuduvad andmed. Suurimaks preeside valmistuskohaks oli olnud Tallinn.

Rakvere oli teine lihtsate õiemotiividega preeside valmistamise keskus. Meistritest on teada David Ferdinand Löwström, kes on tuntud ka kuhiksõlgede valmistajana, ja Johann Heinrich Schubert. Rakvere alatüüpi preesi põhimotiiv on viiest puntsilohust õis, vahemotiiviks puntsilohk, millest lähtuvad  preesisuu poole graveeritud joonekesed. Selliseid leide on Lüganuselt, Viru-Jaagupist, Kadrinast, Jõhvist, Väike-Maarjast, Vaivarast, Amblast, Järva-Jaanist, Järva-Madiselt ja Vormsilt. Lihtsa õiemotiiviga preese tootsid Rakvere meister Johann Adolph Löwström ja Paide meister Adolf Friedrich Lundmann. Lihtsa õiemotiiviga preeside ja akantusega preeside valmistukohad olid peamiselt Tallinnas, Rakveres ja Paides, kuid nende ehete sarnasuse tõttu ei saa eri linnades tehtuid omavahel eristada.

Kesk-Eesti preesid

Paide kullasepad  valmistasid lisaks põhjaeestilikele preesidele Põltsamaa - Pilistvere piirkonnale omaseid keerukama kompositsiooniga preese. Tinglikult Paide tüüpi preesiks nimetatud ehted on neljalehelise puntseldatud õie ja kiirte kimbuga preesid- leiud Järvamaalt, Harjumaalt, Virumaalt, Pärnumaalt, Viljandimaalt ja Tartumaalt, üks eksemplar ka Reigist.

Paides on rohkesti valmistatud suuri, laia ketta taolisi, arvuka puntsijäljenditest dekooriga preese. Oluliselt on Paide meistrid mõjutanud eriti suurte, suuvitsaga, kõige enam Põltsamaa, Pilistvere ja Kolga-Jaani kihelkonnas levinud preeside väljakujunemist.  Meistritest võib nimetada Christian Rottermanni ja Heinrich Woldemar Rakowskyt.  Paide meistrite preesid on mitmekesise, paiguti isegi rikkaliku kujundusega.

Hulk Põltsamaa tüüpi preese on valmistatud Viljandis Tartu kullaseppade tsunfti kaasmeistrite poolt. Tuntuim meister Wilhelm Adam Trühl. Need preesid on keskmise suurusega, 4,5 cm–6 cm läbimõõduga, pisut ebamäärase rütmiga kujunduses.  

Põltsamaa tüüpi prees on suhteliselt hiline, suur hulk eksemplare on valmistatud juba uushõbedast. Ehe on paksem, puntsijäljed on sügavamale sisse löödud. Sellest materjalist preese enam ei märgistata, mille tõttu on päritolu raske määrata. 19. sajandil Põltsamaal kullaseppade tegevus lõpeb .

Pärnu preesid

Pärnu on olnud üks suurimaid preeside valmistamise keskusi. Pärnu tüüpi preesi eritunnuseks on suuvitsa puudumine. Vanim teadaolev Pärnu prees on valmistatud Pärnu kullasepa Jacob Wohlfardti poolt, see on kuue punase kiviga.  Kõige enam valmistas Pärnus preese Magnus Wilhelm Brackmann. Lisaks kuhiksõlgedele ja preesidele valmistas Brackmann ka kodaratega rahasid.  Preesidel esineb kaks kompositsiooniskeemi: tähemotiivid või saluudid ümber preesisuu vahelduvad üksikute puntsilöökidega tehtud lilleõitega. Eriti hoogsa rütmiga on Brackmanni silmadega preesid.

Mõningaid preese on valmistanud ka Pärnu meister Carl Heinrich Lindholm. Tema preesid on pisut dekoorivaesemad. Kolmanda preesimeistrina on teada D. J. Nagel, kelle preesid meenutavad Paides ja Lihulas valmistatud preese.

Paides valmistati samuti Pärnu tüüpi preese. Kaunistus koosneb neljast õiest, vahemotiiviks punktirida. Sama kujundusviis on leidnud kasutamist Lihula kullasepa Johann Friedrich Baumanni poolt, kes oli Tallinna kullaseppade ameti kaasmeister. Baumanni valmistatud on hulk Muhus ja Pöides levinud silmadega preese. Preeside viimist Lihulast Pöidesse kinnitavad ka arhiiviandmed. Baumanni ehted on levinud Lääne- ja Saaremaal, Harju-, Viljandi-, ja Pärnumaal. Baumann oli Pärnu meistrile Brackmannile tõsine konkurent. Eriti huvitavad on Baumanni talupojailmeliste graveeringutega kodaratega rahad. Lihula meistrina on tegutsenud veel Georg Christof Schröder, kes oli jõulise stiiliga kullasepp.

Muhu tüüpi preesid

Muhu silmadega preesid kannavad endas nii Põltsamaa kui Pärnu tüübi tunnuseid. Preesiplaat on lai, puntseldatud, suuvits on toretsev ja peale joodetud. Põltsamaa tüübist lahutab neid kivide olemasolu, Pärnu tüübist aga suuvits. Muhust on leitud rikkalikult ka Pärnus ja Lihulas valmistatud preese.

Silmadega preesid

Kõige olulisemaks eritunnuseks on värvilised kivid, mis on peamiselt punased klaastahukad. Kuid sageli asendavad neid ka alt värvitud lamedad klaasikillud. Läbipaistvale klaasile on alla pandud ka tekstiili. Ühel preesil on enamasti neli või kuus kivi, harvemini kaheksa.

Eritüübilised preesid

Leidub üksikuid preese, mis on oma kujunduselt täiesti ainulaadsed. Halliste kihelkonna prees ERM A 564:348 on tõenäoliselt valmistatud Pärnus või Viljandis. 

Sõrves ja Jämajas levinud silmadega preesid on suhteliselt väikesed, läbimõõt kuni 5 cm. Kive on alati neli ja erinevalt mandril domineerinud punastest kividest on sageli näha ka rohelisi kive.

Ansekülast ja Sõrvest on leitud selliseid preese laiema alusrõngaga, mille kivid ei ulatu üle alusrõnga serva. Paljud Saaremaa preesid võisid pärineda ka Lätist.

Hiiumaa erikujulised preesid

Hiiumaa preesid on olnud messingist, ääresakkidega, kaunistuseks on enamasti kontsentrilised ringid, osalt nöörornament. Tõenäoliselt on need preesid valmistatud kohapeal.

Saaremaa ja Kihnu erikujulised preesid

Preesid on suuremate servasakkidega, enamasti kaunistatud väikeste ringikestega.

Saaremaa preesid on väikese kumerusega.

Kätega sõled

Kätega sõlgesid võib lugeda tõenäoliselt kihlasõlgedeks, mitmel on peal kinkija nimi. See sõle liik on olnud laialdaselt levinud. Tallinna kullasepaameti meistritöö osa oli kätega sõle valmistamine. Kätega sõled on olnud levinud väga pika aja jooksul, varasemad leiud on 13. sajandist. Erinevus eri paigust leitud sõlgedel on ainult varrukaosa detailides.

Vanikpreesid

Lillepärjakujulised vanikpreesid on üsna sarnased kätega sõlgedele. Enamasti on need ehted valatud ja hiljem üle puntseldatud. Läbimõõdult on vanikpreesid väikesed, enamasti 2,4 - 3,5 cm läbimõõduga. Tõenäoliselt on selliseid preese valmistatud Tallinnas ja Rakveres. Leitud on vanikpreese Vormsilt, Kuusalust, Harju-Jaanist, Rakverest, Väike-Maarjast, Kadrinast, Haljalast, Lüganuselt, Koerust, Annast, Laiuselt ja Kambjast.

Vitssõled

Vitssõleks nimetatakse kitsa, mitte üle 5 mm laiuse rõnga kujulisi sõlgi, mille külge on kinnitatud sõlenõel. Vitssõlgede läbimõõt kõigub 1,5–3,2 cm vahel. Hiiumaal kinnitati sõlerõnga külge valgest või roosakast läbipaistvast klaasist ripats. Ripatsite kinnitused on küllaltki rohmakad, ilmselt on ripatsid lisatud hiljem.

Varasemad vitssõled on valdavalt vasesulameist, teinekord ka dekoreeritud kaarega, täpikeste või nöörornamendiga.  Harvem on sõlgi, millel tilguti poolitab dekoori kaheks. Hilisemad vitssõled on valmistatud hõbedast, 19. sajandil lisandub ka uushõbeda kasutamine.

Vitssõlgede peamiseks valmistuskeskuseks oli Tallinn. Just Põhja-Eestis leidsid vitssõled peamist kasutust. Tallinnas valmistatud vitssõled on äärmiselt lihtsad, pole märgata ka erinevusi meistrite vahel. Tallinnas valmistatud vitssõled on levinud üsna laialdaselt, neid on rikkalikult leitud ka Hiiumaalt. Levikualaks on ka Lääne- ja Virumaa, Järva-, Pärnu- ja Tartumaa.

Lihtne välimus iseloomustab ka Haapsalus, Lihulas, Rakveres ja Paides valmistatud vitssõlgi. Alles Tartu kullasepad toovad sisse keerukama profileeringu, selliste sõlgede levikule aitasid kaasa ka Viljandi ja Võru meistrid.

Lihtsakoelisi vitssõlgi on valmistatud hulgaliselt ka külaseppade poolt. Vitssõlg on levinud just tarbeesemena ja sellisena püsinud meeste rõivaste kinnitina. Mõnel pool on nimetatud ka meeste sõleks. Nimetus on külalltki eksklik, sest eriti Hiiumaal, kuid ka mujal, on seda sõletüüpi kandnud ka naised.

Krõllid

Krõllid – hõbehelmed

Eestis on üsna arvukalt leitud pealejoodetud rõngastega hõbehelmeid- oletatavasti on need algselt sisse toodud, mitte kohapeal valmistatud. Krõlli vorm pärineb ilmselt hilisgootikast. Suurem osa leitud krõlle on ilmselt valmistatud renessansiajastul- leiuga on kaasnenud 16. sajandi mündid. Krõllid on sageli dekoreeritud kupukestega, samuti kolmnurgakujuliste ornamentidega.

Osa krõlle on väga suured-nagu pardimuna-osa jälle kirsimarja suurused. Krõllid olid nii ümmargused kui ka piklikud. Krõlle kombineeriti nii müntide kui helmestega, samuti kasutati koos kannaga ja kodaratega rahadega.

Kodarrahad ja kannaga rahad

Hõbemüntide kasutamine ehteripatsitena oli Läänemeremaades eeskätt eesti naiste rõivastuse omapära. Müntidest ehete puhul kadus 18. Sajandiks üldiselt komme kasutada väikeseid münte keedes, mida esines varasematel sajanditel. Siin oli küll mitmeid erandeid: Alutaguse, Muhu, Setu. Suuri, külgejoodetud kannaga hõbemünte kanti kas helmeste vahele lükitult või lüliliste hõbekettide küljes. Eriti palju kanti hõberahasid 18.–20. sajandini Lääne-Eestis ja 19. sajandini Virumaal, Järvamaal ja Harjumaal. Läänemaal eelistati jäigale traadile aetud mitmevärviliste klaas- ja hõbehelmestest ning rahadest keesid. Viru-, Järva-, ja Harjumaal eelistati piduliku rõivastusega jämedamaid ja peenemaid lülilisi hõbekette, mida kanti ka ilma rahadeta.

Lääne- ja Pärnumaal nimetati paljumündilist täiskomplekti paatriks.

Eriti levinud olid suured rahakeed 19. sajandil Lääne-Eesti rahvarõivaste juures. Mitmesugustest helmestest keede peaaktsendiks olid just kodaratega rahad, mida ketile asetati keskele üks ja kummalegi poole veel üks või kaks kodaratega raha. Kodaratega rahade kõrval olid sekundaarseks aktsendiks lihtsamad, ainult kannaga rahad. Kodaratega rahade valmistamisel kasutati enamasti mõnda suuremat hõbemünti, mis ümbritseti ühe või kahe vitsavõruga, need olid mündi külge liidetud lihtsamate või ka õige keeruliste kodaratega. Juhul, kui münti käepärast polnud, tegi kullasepp ise hõbekettast mündiimitatsiooni. Pärnu meistri Magnus Wilhelm Brackmanni teada olevatest kodaratega rahadest on ehtsate müntidega vähem kui pooled, pseudomüntidega kodarrahasid oli lihtsam toota. Brackmann ei jootnud mündi külge ka lihtsalt kodaraid, vaid enamasti on ka münti kaunistatud juukselokkide, ja rõivastusega. Põhjuseks on olnud ilmselt mündi kulumisaste- käibel olevaid münte ehete valmistamiseks ei kasutatud. Mündiimitatsioonideks on eeskuju võetud Vene keisrite ja keisrinnade, eriti Peeter I müntidest, aga ka Preisi kuninga Friedrich II müntidest. Mündi teine pool kujundati lihtsustatud imitatsiooniga ehtsast mündist. Brackmanni mündiimitatsioonid on suurepärased oma naiivsuses.  Kahjuks kodaratega rahasid enamasti ei märgistatud meistrimärgiga, siis võib autorlust ainult oletada.

Teine viljakas kodaratega rahade valmistaja oli Lihula meister Johann Friedrich Baumann. Tema kodarrahad on levinud üle Eesti. Baumanni eripäraks oli mündiimitatsiooni graveerimine, lisaks on mõned puntsijäljed. Nägu neil pseudomüntidel on naivistlikult tore, isikupäraselt tugeva lõua ja kongus ninaga. Baumanni kodarrahad on rikkaliku kujundusega, kahekordsete kodarate puhul on kodarad ringiti erinevad. Baumann on valmistanud ka mõned harvaesinevad ripatsid. 

Viljandi koolkonna Vilhelm Adam Trühl, Tartu kullaseppade tsunfti kaasmeister, valmistas naiivsevõitu graveeringu ja mitmekesiste portreelahendustega isikupäraseid pseudomüntidega kodarrahasid. Oma mündiimitatsioonides pole meister ennast üldse lasknud mõjutada ehtsate müntide eeskujust- müntidel on piipu popsutavaid mehi, lokkispäiseid noormehi, otsevaates neidude näopilte, nokats-ja meremehemütsiga mehenägusid. Ühel juhul on mündiimitatsioonil kaamel. Müntide teine pool on kujundatud vabalt- ristid, majad, purjekad jne. Jõukamad on ripatsmünte ka kullanud. Täiesti eriilmeslised olid Setu hõbeehete komplektid, milles esines palju venelaenulisi ehtetüüpe, näiteks keerdus kette ja riste, mida mujal Eestis ei ole kantud.

Helmed

Helmestele omistati vanasti maagilist jõudu ning esimene helmerida pandi tüdrukule kaela varsti peale sündi või esimese hamba tulekul.

Värvilisi klaashelmeid kanti igal pool, välja arvatud Setumaal. Helmeste värvus varieerus- tumedam punane, pihlakapunane, roheline, sinine, valge ja värvitu klaas. Merevaigust helmeste kasutamine oli pigem erand kui reegel. Helmed täiendasid sõlgede ja preeside ilu. Helmed võisid olla eri suuruses ja kandsid mitmesuguseid nimesid. Saaremaa naised kandsid kaelas kudruseid. Piklikud torukujulised helmed olid piiprellid, piibukudrused. Ilusaid läikivaid, õhukesest klaasist kihilisi helmeid nimetati siidipärliteks. Kõige suurem liik kandis nime pauad.

Helmeid kanti lahtise keena, kukla tagant sidudes. Või ka seoti linasele nöörile aetud helmed ringiks ja kinnitati siidipaela või punasekirju riideribaga kaherealisena ümber kaela. Helmeid kanti kas tihedalt ümber kaela- kurguhelmed või rinnal rippumas.

Sõrmused

Sõrmused olid sel perioodil enamasti abielusõrmustena kasutatud vitssõrmus ja harisõrmuse erinevad tüübid: inglipeasõrmus, kätega sõrmus ja õiemotiividega harisõrmus, mida kandsid nii mehed kui naised.  

Koostaja

  • Lembe Maria Sihvre

Allikad

  • Kirme, Kaalu 1993. Eesti sõled. Kunst.
  • Kirme, Kaalu 2000. Eesti hõbe. Kunst.
  • Manninen, Ilmari 2009. Eesti rahvarõivaste ajalugu. Eesti Rahva Muuseum.
  • Tõnurist, Igor 2003. Rahvarõivakandja abiline. OÜ Vali Press.