Ehete ajalugu

Ülevaade

Sõled, preesid, kanna ja kodaratega rahad, krõllid, kaelaketid, sõrmused, käevõrud ja paatrid – vaadates eesti rahva väheseid majanduslikke võimalusi ajavahemikus 13.–19. sajandini, tundub uskumatuna, kui palju panustas talurahvas ehetele. Ehted valmistati enamjaolt hõbedast, õppinud meistrite poolt. Eestlannad kandsid rinnas rohkem kui 40 rubla väärtuses ehteid, samas on A. W. Hupel kirja pannud, et siga maksis 5 rubla. Ehetele omistati ka maagilist tähendust, hõbepreesiga ravimise kohta on teateid veel 19. sajandist. Kõige iseloomulikum eestlaste ehe on, nii kinniti kui kaunistusesemena, sõlg. Kui rahvarõivad valmisid kodus ja erinesid kihelkonniti, siis sõlgi valmistasid õppinud meistrid, kes töötasid enamasti linnades. Ehteid osteti peamiselt laatadelt ja rändkaupmeestelt. Nii ei ole igal kihelkonnal oma sõletüüpi: nende levik on laiem, ulatudes üle mitme kihelkonna. Pärnus valmistatud preesid on levinud kõigis Pärnumaa kihelkondades, ulatuda Läänemaalegi, Tallinna ehtemeistrite toodang on levinud üle Põhja-Eesti.  Setu sõlgi on valmistatud nii Tartus, Võrus kui ka Petseris. 19. sajandiks olid ka paljud sõletüübid – näiteks hoburaudsõled – juba kasutuselt kadunud.

Varasemad ehted

Rinnalehed

13. sajandil hakkasid Eestis laiemalt levima rinnalehed, õhukesest hõbeplekist kettakujulised ripatsid. Juba 11. sajandil on teada Läänemeremaades ümmargust, kaelakee külge kinnitatud müntidest väljaarenenud ripatsit. Nendest ripatsitest areneb välja 13.–14. Sajandiks väga iseloomulik ehe- rinnaleht-mille peamiseks levikualaks on Põhja-Eesti. Rinnaleht on enamasti kujult ümmargune, õhukesest madalaprotsendilisest hõbedast ehe, mille läbimõõt on 3,5–7 cm, . Rinnaleht on kaunistatud enamasti geomeetrilise ornamendiga- silmusnelinurk, sageli ka triskele, spiraalselt lõppevatest poolkaartest kujund või palmikud.

Kaelavõrud

Üheks kõige varasemaks kohapeal valmistatud hõbeehete liigiks olid kaelavõrud, mis kujutavad endast massivset pronksist või hõbedast pulgast võru, mis on ühendastud sadulakujulise haagi ja kolmnurkse aasaga. Leidub ka traadist punutud või keeratud kaarega kaelavõrusid. Eeskujusid tuleb otsida Lätist ja Venemaalt.

Käevõrud

 Käevõrud on enamasti õhukesest hõbeplekist väljataotud ja puntsitehnikas dekoreeritud. Levinud on käevõrud 11. sajandi lõpust. Vähem levinud on olnud hõbetraadist punutud käevõrud.

Paatrid

Paatrid on oma kujunduselt lähedased rõngassõlgedele, palvekee külge kinnitatult tähendasid and katoliikluses palvete järjekorda – Pater Noster, meieisapalve. Algselt asetses paatri keskpaigas Kolgata-stseen või Antoniuse rist. Suur osa paatreist kordas rõngassõle dekoori – lame vorm, äärevits, kupurida väljapool äärevitsa. Erinevuseks oli sõlesuul asetsev krutsifiks ja aas ülaservas.  Omaette grupi moodustavad hõbeplekist Malta ristiga eksemplarid. Paatreid on valmistanud nii tsunftikullasepad kui ehtemeistrid.

Sõrmused

Hõbesõrmuste hulgas on 12.–13. sajandil pikaajalise traditsiooniga spiraalsõrmuseid, samuti laieneva keskosaga sõrmuseid. Sageli on sõrmusekilp dekoreeritud hundihammasornamendiga või kalasabamustriga.  Mõnel juhul ehivad sõrmusekilpi 2–3 üleskummuvat volti.

Sõled

Eesti vanim sõleleid kaarsõlg, pärineb Tehumardi peitleiust 8. sajandist e.m.a. See on tänapäevase haaknõelaga sarnanev kinnitusvahend. I aastatuhande esimesel poolel tekivad lõuna ja edelapoolt tulnud sõletüüpide alusel kohalikud sõlevormid. Tollel ajastul on selged erinevused Põhja-Eesti ja Lõuna-Eesti vahel ja sõletüübid kujunevad erinevad. Kõige levinumaks on kaarsõled, mille vanim tüüp on silmiksõlg, mis on oma nime saanud kaunistusvõtete järgi; augud, lohud jne. Silmiksõled olid kasutusel kuni 5. sajandini.

Teiseks vanemaks tüübiks on profileeritud sõled: peakilpsõlg, 2.–4. saj, kärbissõlg 3.-5.saj ja nende erinevad vormid.

Omaette grupi moodustavad ketassõled- seda vormi on hiljem palju kasutatud UKU kunstnike loomingus. Ketassõlg kujutab endast lameda kettaga sõlge – tihti on selle äär nupuline. Ketassõlgede peamine levikuaeg on olnud 4.-5. sajandil. Ketassõlgede suuremad ja pidulikumad variandid on sageli kaunistatud emailiga.

Lõunapoolt jõudis 10. sajandil meieni ka toretsev vibupüssi meenutav ambsõlg .

Hoburaudsõled

10.-13. sajandil domineerisid rõivakinnititena hoburaudsõled – varasemad eksemplarid olid kasutuses juba paralleelselt kaar-ja ketassõlgedega. Hoburaudsõle kinnituspõhimõte oli palju lihtsam ja sõlg seega vastupidavam. Varased hoburaudsõled on olnud ka emaileeritud. Hoburaudsõlgi on valmistatud Eestis, kuid neid on sisse toodud ka Lätist ja Leedust. Varaseimad hoburaudsõled olid spiraali keeratud otstega. Varasemate sõlgede hulka kuuluvad ka lühikeste rullotstega sõled. Omaette tüübi moodustavad pronksist lamekolmnurkse läbilõikega hoburaudsõled.

Sõlgede rullotsad arenesid aja jooksul pikemaks ja hakkasid moodustama pikki torusid kaarte otsa, hilisemad, hõbedast sõled, on ka rikkalikult dekoreeritud. Selliseid sõlgi leidub veel ka 17. sajandi leidude hulgas. 11. sajandil levisid prismakujuliste otstega ja lehtrikujuliste otstega hoburaudsõled.  Siia võib veel lisada nii mooninupukujuliste kui ka loomapeakujuliste otstega hoburaudsõled – kõik sellised Eestis leitud sõled on pronksist. Hiljem on Eestis valmistatud, algselt Ojamaa päritoluga, väikeste fassetitud nuppudega hoburaudsõlgi.  Kohapeal valmistatud pahaga sõled, mille kaare keskele on kinnitatud laiend, on tagasihoidliku dekooriga. Rikkalikumalt kaunistatud eksemplarid on ilmselt Eestisse sisse toodud. Karjala eeskujul  levisid peamiselt Virumaal plaatotste ja lameda harjatud kaarega hoburaudsõled.

Hoolimata üksiksõlgede standardsusest tüüpide raames ja märgistuse puudumisest, võib eristada erinevate meistrite loomingut.

Hoburaudsõled, mille parimad hõbeeksemplarid pärinevad 12.–13. sajandist, manduvad vähehaaval – algselt kasutusel olnud valutehnika vahetub tagumistehnika vastu, sõled muutuvad ilmetumaks ja materjalilt odavamaks. Eesti ehtemeistrid ei tundnud mujal kasutusel olnud keerulisemaid tehnikaid nagu näiteks graveerimine, filigraan jne.

13.–15. sajandi sõled

Saksa – skandinaavia ekspansioon lõi Balti mere kallastel uue olukorra. Orduvägede järel tulid siia saksa kaupmehed ja käsitöölised. Koos saksa linnaõigusega kehtestati tsunftikord, mis tõi kaasa eestlastest ehtemeistrite taandumise ja ehete valmistamise ülemineku saksa kullaseppade kätte.

13. sajandi algusest kuni 1530. aastateni kandsid sõlekujulisi ehteid kõik rahvakihid. Levinuim sõletüüp oli gooti untsiaalkirjaga sõlg – lameda ketta ja väikese suuavaga sõlg.

Vähem määral levisid nurksõled. Seda sõletüüpi iseloomustab rõngakujuline põhiosa, millele liitub neli nurgakujulist moodustist. Aja jooksul nurkade osatähtsus suureneb, sõle suuava väheneb. Materjalina vahetab pronksi välja vask. Hilisemad, täiesti ruudukujulised nurksõled, pärinvad 16. sajandist.

Gooti perioodile on omane veel kitsa, lameda metallrõnga kuju. Läbimõõt on vahemikus 4,3–7 cm, rõngas enamasti 0,6–1cm.

Gooti perioodi huvitavamate sõlgede hulka kuuluvad kolmnurkse kompositsiooniga või kuuseoksamotiividega ornamentaalsed rõngassõled.

Gooti stiili rüpes kujunesid välja tähekujulised sõled. Eestis levinud tüüp on nurgeline, tüübilt võib neid pidada ka preeside eelkäijateks. Tähekujulised sõled on väga sarnased Läti analoogidega.

Renessansiajastu sõled

Renessansiajastu toob uue rõivamoe, mille kaelus ei vaja sõletaolist kinnitit. 16. sajandil lihtsustab reformatsioon vaimulike rõivastust, sõletaolised ehted jäävad püsima vaid talurahva rõivastuse juures. Hõbe, odavnenud materjalina, muutub valdavaks. Valamistehnika asendub puntseldamisega. Suurima renessansiajastu sõlgede grupi moodustavad rõngassõled – hõbeplekist, lamedad, suu- ja äärevitsaga sõled.  Lemmikkujundiks renessansiajastul oli moreskornament – peen taimeväät stiliseeritud lehemotiividega, mis leidis kiiresti tee ka sõlgedele ja paatritele.

Teine armastatud motiivistik sõlgedel oli akantusornament.  Kogu Euroopas moodi läinud klassikaline akantus tungis sisse ka Eesti kullasepakunsti. Sõlgesid kaunistavad käpataoliselt kolmeks jagunenud lehevormid.

Väike grupp renessansiajastu sõlgi on dekoreeritud pealisornamendiga. Dekooriks võivad olla lõvipead, puuviljakobarad jne. Kujundustes kasutatakse ka rikkalikult taimornamenti, mis võib olla ka moresk- ja akantusornamendi arendus.

Triskelemeistri sõled

Eesti sõlgede hulgas on rühm omapäraseid kergelt kumeraid kuhiksõlgi, mis on väga lokaalse dekooriga. Mõõtmetelt on need sõled keskmised kuni suured, 6,5–10 cm. Sõlgi kaunistab ainulaadne kaartest ja kalasabamustrist graveering. Dekoorist vabal pinnal esineb väikesi kuppe ja ristiusu eelseid maagilisi märke. Triskelemeistri loomingut on leitud Kirblast, Märjamaalt. Vigalast, Kullamaalt, Varblast, Pärnumaalt, Hallistest ja Tallinnast.

Sõled

18.-19. sajandi sõled ja preesid moodustavad omaette peatüki Eesti sõlekunsti ajaloos. Välja on kujunenud spetsiifilised sõlevormid nagu kuhiksõlg ja prees, hilisõitsengus on südamekujuline sõlg ja vitssõlg. Tekkinud on ka lokaalne omapära – ehted ei sarnane enam naaberrahvaste ehetega.

Sõlgi on õigem klassifitseerida mitte kihlekonniti nagu rahvarõivaid, vaid laiemate piirkondade kaupa. Need piirkonnad moodustuvad sõlgede ja preeside tootmise keskuste – Tallinn, Pärnu, Paide, Rakvere, Tartu jne. – ümber. Samuti geograafiliselt ning majanduslikult tugevasti eraldunud aladel – Saaremaa, Hiiumaa, Muhu, Setumaa. Põhjuseks on asjaolu, et rahvarõivaid valmistasid talunaised kohapeal, sõlgede valmistajateks olid valdavalt keskustes elavad kullasepad. Lisaks saksa ja rootsi soost tsunftimeistritele leidus ka meistripaberiteta eestlasi. Graveerimine, valamine ja teised hõbedatöötlemise tehnikad osutusid külaseppadele siiski nii keeruliseks, et lihtne on vahet teha professionaalse meistri ja iseõppija tööde vahel. Mõnevõrra lahtiseks jääb küsimus, kui palju mõjutas tellijate talupoeglik iluhinnang tsunftimeistrite loomingut. Talupojahõbe erineb täielikult linnakodanikele valmistatud saksapärastest toodetest. Talupoeg tellijana dikteeris kõige aluse – ehte vormi ja motiivistiku, kullasepp andis ehtele lõpliku kuju – see seletab puhteestilike sõlevormide teket. Maagiliste uskumustega seotud kaheksa- või kuusnurkne täht esineb ainult talupojaehetel, muudel kullasepatoodetel seda ei leidu.

Tihe side on olnud rõngas/kuhiksõlgede ja paatrite vahel. Preeside valmistamisel kasutatud puntse on tarvitatud ka kodaratega rahade ja sõrmuste dekoreerimisel.

Lõuna-Eestis, kus talupojaehted oli suuremad ja keerulisemad, jõudsid kullasepad end talupojaehete valmistamisega ära elatada. Tallinna meistrid rahuldasid nii talurahva kui linlaste nõudmisi. Olukorras, kus juba sajandeid telliti ehted linnast, ei saanud kohalikust ehtevalmistamisest siiski rahvakunstiharu. Ka ei ole teada mõisates tegutsenud kullaseppi. 18.-19. sajandil ilmneb hõbeehete standardiseerumine. Stabiliseerub barokne ornament, püsides kuni 19. sajandi lõpuni.

Kuhiksõled

Olles oma lamedates eelvormides levinud juba 13.–17. sajandil, on kuhiksõled tüüpilisem ja levinum ja täiesti ainulaadne rahvuslik ehteliik Eestis 18.–19. sajandil.

17. sajandi II pool ja 18. sajandi algus on Eestis üleminekujärguks renessans-sõlgedelt juba klassikalisele Eesti sõlevormile – kuhiksõlele. Vorm muutub tugevalt koonusjaks, sõlg on väikese suuga ja kuppudereaga välisserval. Kõige täpsemad andmed pärinevad J. Kattenbergi mustriraamatust, mis annab Paide kullassepa G. U. Ide 1776. aastal valminud sõle joonise: läbimõõt 14,2 cm, koonuse kõrgus 4,5 cm. Dekooris võtab maad lopsakalt vohav taimornament. Välja kujuneb tüüpiline lillornament väädi, õite ja lehtedega. Lehemotiiv on akantusest vähem plastiline.

18.sajandi II poolel ja 19. sajandi alguses saab dekoori dominendiks neljaleheline õis. Õisi võib kohata juba 18. sajandi esimesel poolel raamatuköidetel ja Tallinnas valmistatud ahjukahlitel. Rikkalikem õite levik toimus siiski kullasepakunstis – linaõie ja tulbimotiivid muutuvad vahepeal barokselt vohavaks ja taanduvad taas, tehnikana eelistatakse graveerimist. Sõlgede impordiks polnud vajadust, sest siinsete meistrite oskused olid vahest suuremadki, kui mujal, samuti lähtuti kohalikust maitse-eelistusest.

18.sajandil hakati muude kullassepatoodete kõrval märgistama ka nn talupojahõbedat. Ilmuvad linna- ja meistrimärgid, hiljem ka hõbedaproov. 19. sajandil oli juba ka eestlastel võimalus õppida kullassepakunsti – seda näitab eestipäraste nimede esinemine sellidel ja õpipoistel.

Tänu märgistusele saab 18. sajandi II poole ja 19. sajandi sõled ja preesid siduda valmistuskohtade ja isegi meistrite järgi. 18. sajandi II poolel ei ole lokaalsed iseärasused veel selgelt välja kujunenud – nii sõlgede suurus, kõrgus kui ka ornament on üle Eesti võrdlemisi sarnased. Sõled on enamasti 6–12 cm, keskmise kumerusega, ornament koosneb kolmest-neljast pealtvaates õiest ja neid ühendavast akantuseväädist. Eriti pidulike sõlgede dekoori täiendab veel kroonimotiiv.

Põhja-Eesti kuhiksõled 18. saj lõpul ja 19. saj I poolel

Vanim teadaolev Paide meistrite kuhiksõlg on Georg Ulrich Ide kuhiksõlg aastast 1776 (Kattenbergi mustriraamat, nr. 74). Puuduvad nii äärevits kui sellest väljapoole jääv kuppudega serv – lahendus on omanäoline.

Kauneid kuhiksõlgi on valmistanud ka Paide meister Christoph Wilhelm Neumann, kes oli suurima 18. saj sõle, läbimõõduga 17,8 cm, autor (1794). Dekooriks sellel sõlel on kroonimotiiv ja lillrosett sõlesuu all.

Paide meister Caspar Zimmermanni sõled – tuntud samuti Kattenbergi mustriraamatu kaudu – on lihtsama dekooriga.

Rakveres valmistatud kuhiksõled on väga kauni dekooriga, valmistajaks Johann Adolph Löwström.  Rakvere sõled kannavad viis- või kuusnurkset märgist. Carl Christian Hagemanni sõlgesid iseloomustab lopsakatest õitest ja akantuseväädist koosnev dekoor.

Vähe on säilinud Tallinnas valmistatud kuhiksõlgi. Need sõled sarnanevad Paide ja Rakvere sõlgedega. Meister Carl Friedrich Clemensi valmistatud sõlgedel leiab kroone sõlesuu kohal ja roosikujutist all. Erilised on aga sõlesuu kõrval olevad kuusnurksetest tähtedest koosnevad rosetid.

Lihtsama dekooriga on Johann Daniel Kohlhoff I sõled, tema järeltulija Johann Daniel Kohlhoff II kasutab aga küllalt imposantset azuurset kaunistusviisi.

Kaks kuhiksõlge on säilinud ka Öhrmannide kullasepasuguvõsa toodangust.

Lihula sõlemeistritest on teada Tallinna kulassepaameti kaasmeistrina tegutsenud Heinrich Eylandt I, kelle kroonimotiiviga sõlgi on leitud ka Karuse kihelkonnast.

Kuigi tikandis levinud lillkirjamotiivid ei olnud algselt sõlgedel levinud lillornamendi eeskujuks, et saa välistada võimalust, et hiljem on need sõlekirja siiski mõjutanud. 18.–19. sajandil stabiliseerub kuhiksõlgedel mõnevõrra stiliseeritum õievorm, mille üldistus võib pärineda just talurahva lillkirjalise tikandi ilumõistest. Tellija ja ostjana eelistas talurahvas tikandile lähemaid vorme. Jälgides pealtvaates lina,-roosi- ja tulbimotiivi levikut sõlgedel 19. sajandil, on see levinud just Saaremaa idaosas, Muhus, Harju-, Järva-, Viru- ja Pärnumaal, ehk siis aladel, kus lilltikand oli kasutusel. Teistes piirkondades esineb see motiiv mõnevõrra, kuid teiste dekoorielementide vahel.

Põhja-Eesti sõlgedega on sarnased ka 18. sajandi Tartu meistrite sõled – tuntud Tartu kullasepa Hermann Gustav Kilbeli sõled kordavad samasugust dekoori.

Eestimaa põhjapoolsetes keskustes valmistatud kuhiksõled pärinevad enamasti 18. sajandi lõpust või 19. sajandi algusest. See võib tähendada kuhiksõle kui ehte taandumist 19. Sajandil Põhja-Eesti rahvarõivastest. Üha enam näib kasutust leidvat prees, mis koos vitssõlega kuhiksõle kõrvale tõrjus. Põhja-Eestist on säilinud suuri kuhiksõlgi viis korda vähem kui Lõuna-Eestist. Väikese diameetriga (alla 5 cm) kuhiksõlgede leide on veel Saaremaalt ja Lõuna-Eestist.

Pärnu tüüpi kuhiksõled

Edela- ja Lääne-Eestis kanti kuhiksõlgi küllalt palju. Sellega seoses kujunes Pärnu üheks kõige suuremaks kuhiksõlgede valmistamise keskuseks. 18. sajandi lõpust pärinevad Pärnu kuhiksõled ei erine oluliselt Põhja-Eestis levinuist. Sajandivahetusel kerkivad esile mõned väga omapärase käekirjaga meistrid, kes annavad Pärnu sõlgede kujundusele uue, Põhja-Eesti sõlestiilist tunduvalt erineva suuna.

Vanimad Pärnu kuhiksõled on valminud Johann Ernst Kruegeri või Friedrich Ernst Behrensi töökodades. Kompositsioon on küllaltki tavaline:neli pealtvaates õit ja nende vahel looklev akantuseväät. Graveeritud on vabalt, pisut hooletultki.

Neile meistritele järgneb uus põlvkond, Nagelite suguvõsa. Graveeringud on peened, tavalise joongraveeringu kõrval on kasutatud ka siksakgraveeringut e tremoleeringut. Kompositsioonis on kasutatud õie- ja kroonimotiive, üldmulje on pigem barokselt lopsakas. Kolme-nelja lopsaka õie vahemotiivideks on ehiskilbid, mis hiljem lihtsamal kujul Pärnu ja Viljandi (osalt ka Muhu) kuhiksõlgedele tüüpiliseks saavad. Viimistletud detailid, mitmekesine kompositsioon ja hiilgav teostus teeb Nagelite sõlgedest Eesti kauneimad sõled.

Väga viljakas talupojaehete valmistaja oli Magnus Wilhelm Brackmann, kes kasutas ühte kompositsiooniskeemi: kolm või neli pealtvaates õit vaheldumisi ehiskilpidega. Dekoor on lihtsakoeline, jämedavõitu ja raskepärane. Sõlesuud ümbritseb kiirtepärg. See dekoor saab eriti iseloomulikuks Viljandi sõlgedele.  

 Viljandi tüüpi kuhiksõled

Viljandi koolkond oli Pärnu meistritele väga lähedane. Viljandi meistreid sidus Pärnuga juba sama tsunftikuuluvus. Siiski on Viljandi kuhiksõlgedel mõningaid tüüpilisi tunnuseid: sõled olid võrdlemisi suured, läbimõõduga 10–20 cm, samas võrdlemisi lamedad, kõrgus 2–2,5 cm. Iseloomulik on ka sõlesuu kaunistamine kiirtepärjaga. Suurematele Viljandi sõlgedele on iseloomulik ka kõrge, külgedelt lamedaks litsutud sõlenõel, millel on kaunistuseks kaldrist kahe kriipsukese vahel. Madalaid suure läbimõõduga sõlgi on valmistanud Adam Johann Brackmann ja Johann Gottfried Peterson. Graveeritud on kindla käega, kuigi pisut rohmakalt.

19. sajandi I poolel tegutsenud Viljandi meistrilt Johann Caspar Eberhardtilt pärineb lisaks tüüpilistele suurtele Viljandi tüüpi sõlgedele ka hulk võrdlemisi väikeseid, pigem Pärnule sarnaseid eksemplare,  Samasuguseid väikeseid sõlgi kohtame ka Viljandi kullasepa Wilhelm Adam Trühli loomingus. Need sõled oli ilmselt mõeldud müügiks Pärnusse, Trühl on valmistanud ka Setu tüüpi sõlgi.

Suur hulk Viljandi meistreid on nimeliselt teadmata. Kattenbergi mustriraamatus esineb hulgaliselt Viljandi tüüpi sõlgede jooniseid erinevate meistrimärkidega. Viljandi tüüpi sõlgi on valmistanud ka teiste Lõuna-Eesti linnade – Valga, Tartu ja Võru – meistrid. Viljandis valmistati ka Setu tüüpi krooni ja kulliga sõlgi, millele lisati viljandipärast dekoori.

Muhu tüüpi kuhiksõled

Saaremaa, eriti Pöide piirkond, on olnud üheks esimeseks piirkonnaks, kus kujunes välja kuhiksõle vorm. Pöide kihelkonna kalmistult on leitud 11.–13. sajandist pärit pronksist kuhiksõlg. Varased kuhiksõled olid keskmise suurusega või pigem väiksemad (2,6–5,2 cm), üsna kumerad, enamasti kuppudega sõle välisäärel, erinevalt mandri sõlgedest, millele on kupud lamedal äärel. Erandiks on Pöide aardeleiust pärinevad neli sõlge, mis on geomeetrilise ornamendiga, ära keeratud servaga sarnaselt mandri sõlgedele ning puuduvate äärevitsadega. Ilmselt on tegemist olnud külameistri tööga.

Saaremaal kodunes väiksem, ära pööratud servadega kuhiksõlg, Muhus ja Ida-Saaremaal aga suurem, mandritüübiline kuhiksõlg.                        

Muhu tüüpi sõle väljakujunemiseks andsid tõuke arvatavalt Pärnu sõlemeistrite sõled. Pärnu meistrite märkidega sõlgi on leitud ka Saaremaal. 19. sajandil valmistas Muhus kohapeal sõlgi meister Baumann, tema tehtud olnud kõik suuremad sõled. Enne teda valmistas sõlgi väidetavalt ka kohalik kullasepp, kahjuks pole ükski sõlg tema poolt märgistatud.  Baumanni-nimelisi ehtemeistreid leidub ürikutes mitmeid, pole aga teada, kes neist Muhus tegutsema asus.

Muhu sõlgedega sarnane sõlg leidub Põltsamaa meistri Diedrich Wilhelm Petersoni loomingus ent Muhu sõled on sellest peenema dekooriga. Sarnased on ka teise grupi Muhu sõled, mille dekooris on kuue-või kaheksaharuline ringi sees olev täht ja vahemotiiviks on ehiskilbike taimelehtedega. Suuremad sõled selles grupis on kahtlemata taas Muhu Baumanni valmistatud. Väiksemad kuhiksõled tuletavad meelde Pärnu meistrite sõlgi.

Saaremaa piirkonna sõlerühma stiilitunnuseks on nn tõllarattamotiiv, mis on rostetimotiivide äärmiselt lihtsustatud lahendus. Ka vahemotiivid on väga jämedakoelised. Tõllarattameister tegutses ilmselt Saaremaal, sest selliseid sõlgi on leitud Kärlast, Karjast, Jaanist ja Pühast. Hulk erinevaid sõlgi on arvatavasti valmistatud ka erinevate kohalike ehtemeistrite poolt. Need leiud on heaks näiteks sellest, kuivõrd kõrge tasemega sõlgi olid suutelised valmistama ka külas tegutsevad meistrid, kes ei kuulunud ühtegi tsunfti ja kellel puudusid tõenäoliselt ka meistripaberid.

Saaremaa väikesed kuhiksõled

Saaremaa väikesed kuhiksõled on kunstiliselt vähenõudlikumad, läbimõõdult väiksemad (3–4 cm) ja suhteliselt suure sõlesuuga.  Ääre- ja suuvitsad puuduvad. Serva ja sõlesuud kaunistab enamasti kuppude rida. Tremoleeritud ornament on napp. Sõled ei kanna meistrimärki, mis vihjab sellele, et valmistajateks võisid olla tsunftidesse mittekuuluvad kohalikud meistrid. Saaremaa tüüpi kuhiksõlgede taimornament geometriseerub aja jooksul ja kujuneb välja standardne põimlev, lehtedeta väädiga sõlg. Kõige levinum Saaremaa sõleornamendi tüüp on nelinurkse tähe kujund.

Nimeliselt on Saaremaalt teada Kuressaare meister Christian Georg Eylandt, meister Martson ja Pöidest Kahtla valla anonüümne Laiduse kullasepp. Varasemad sõled on Saaremaal teostatud ainueksemplaridena, hilisemad aga toodetud juba seeriatena.

Kagu-Eesti kuhiksõled

Kagu-Eesti, Setu naise rikkalike hõbeehete hulgas on kesksel kohal suur kuhiksõlg. Kuna Setu naine oma pidurõivaste juurde teisi sõletüüpi ehteid ei kanna, siis nimetatakse seda sõletüüpi ka lihtsalt setu sõleks. Sama sõletüüp on kasutusel olnud ka Tartumaal, Viljandimaal ja mujal. Sõle peamiseks tunnuseks on kahepäine kroonukull sõlesuu all. Sõlesuu kohal on tavaliselt kroon, mõlemal küljel rosett. Kõrvalekaldeid sellest skeemist on väga harva. Varasematel sõlgedel on kroon kujundatud vaba käega, 1850. aastail hakati kasutama juba järjekindlalt sirklit, mis muudab kroonimotiivi abstraktsemaks. Skemaatilisemaks muutub ka kogu ülejäänud sõle dekoor. Päris 19. sajandi lõpul tuleb Petseri kullaseppade eestvõttel kasutusele uus motiiv – laienevate otstega rist. Taimeväät muutub stiliseeritumaks, kaob ka sõlesuud ümbritsenud kaunistus. Setu sõlgede üheks tunnusjooneks on nende suurus – läbimõõt 20–36 cm. Ka kõrgus ulatub tihtipeale üle 10 cm.

Arvukalt on setu sõlgi valmistatud Tartus, kus töötasid kullasepad Johann Gustav Loefstrüm, Johann Heinrich Orenius ja tema poeg Carlos Gotthard Orenius. Mitu setu sõlge on teada Carl Friedrich Luetteni ja Hans Dietrich Hermanni loomingust. Võrdlemisi viljakas setu sõlgede autor oli ka Johann Hagel, kes väidetavalt oli päritolult eestlane. Teataval määral on setu sõlgi valmistanud ka Viljandi meistrid, samuti on teada neid sõlgi Põltsamaa meistritelt. Viljandis valmistatud setu sõlgedel segunevad erinevad dekoorid, sageli on kasutatud erinevaid kompositsioone läbisegi. Ka Valga meistrid on setu sõlgi valmistanud.

Võru meistrid Blomeriused – rootsi päritolu isa ja poeg – kasutasid sõlgedel kahepäise kulli asemel dekooriks erinevaid eluolulisi pildikesi. Sõlgesid kaunistavad rauda taguvad sepad, majakesed, kasvavad puud jne. Ühel sõlel on dekooriks koguni kaamel trummi taguva mehega. Võru meistri Franz August Hausmanni tööd on pisut nõrgema kunstilise tasemega.

Sajandi teisel poolel alustab Tartus tööd Oreniuse õpilane Robert Julius Hugo Hermann, hiljem võtab tema töö üle poeg Gottlieb Diedrich Hermann. Nende töökoda saavutab praktiliselt monopolistliku seisundi, ühegi teise Tartu kullasepa töid sellest ajavahemikust pole teada. Kahepäise kulli vahetavad välja muud motiivid: kirik kasvava kuusega, haljal oksal istuv uhke suletutiga lind jne. 19. sajandi II poolel rändavad motiivid käest kätte , võimatu on otsustada, kes esimesena üht või teist dekoori kasutas.

19.sajandi II poolel muutub üha tähtsamaks sõleseppade uus keskus Petseri. Põhjuseks võib olla see, et mujal olid rahvarõivad juba taandumas, Setumaal kanti neid aga veel laialdaselt. Petseris valmistatud sõlgedel oleva kahepäise kulli tiivanukil on tavaliselt Andrease rist. Sagedane on ka sõlesuu juures olevates rosettides laienevate harudega rist. Setu sõlgedel oli tendents muutuda üha suuremaks. 20. sajandil valminud sõled on muutunud ka ovaalseteks. See tüüp kujunes välja juba peale Tartu rahu Setumaa idaosas, mis jäi Venemaa piiridesse.

Väikesed valatud kuhiksõled

Väikeste 19. sajandi kuhiksõlgede hulgas on 2,5–3 cm läbimõõduga, valatud, trafaretse dekooriga kuhiksõlgede grupp. Pealtvaates koosneb dekoor lilleõitest ja tahukatest. Ühe õie koha peal on nõelkand. Sõlenõel on kinnitatud ümber sõlerõnga, mis teeb need sõled vitssõlgede sarnaseks. Leitud on selliseid sõlgi Pärnumaa lõunaosast, Hallistest, Karksist, Viljandimaalt, Järvamaalt ja Tallinnast. Väikesi valatud kuhiksõlgi on leitud arvukalt ka Lätist-tegemist võib olla ka Lätist toodud ehetega.  Dateeritud on need sõled 18.–19. sajandisse. Sellised sõlekesed kuulusid pigem argirõivastuse juurde.

Südamekujulised sõled

Südamekujuliseks sõleks nimetatakse sellist sõlge, mille sõlesuu on südamekujuline. Eestis kordab ka sõle vorm südame kuju, Lätis näiteks võib sõlg ise olla teise kujuga. Sõle ülemises osas on tavaliselt kroonitaoline moodustis. Südamekujulised sõled on levinud nii Skandinaavias kui ka Lääne-Ukrainas, Saksamaal, Poolas, Leedus ja Lätis.

Varasemad südamekujulised sõled on pronksist, hilisemad hõbedast, tunnusena esineb neil kõigil kroon ja allosas nupp. Vahetüübilised sõled on ainult krooniga, hilisematel sõlgedel on teinekord lisandiks ka värvilised kivid. Rohelise kiviga sõlg on leitud näiteks Järva-Jaani  kihelkonnast, kus seda kanti meeste särgi kinnitusena veel sajandivahetusel.

Hilisemate südamekujuliste sõlgede tüüpi iseloomustavad kahel pool krooni asuvad linnukujutised, nupp on asendunud aasakestega, kuhu sai kinnitada klaasripatseid. Südamekujulisi sõlgi on liikunud Lätist Saaremaale, kus see sõletüüp kiirelt kohalike meistrite poolt teostatuna levis.  Krooni kuju degenereerub ja lisandina tulevad oksakesed lindude jalge all. Teostuse meisterlikkuse järgi võib liigitada need sõled Kuressaare meistrite tööks. Südamekujulisi sõlgi on leitud Jämajast, Ansekülast, Sõrvest, Pühast, Pöidest. Hiiumaalt leitud sõlg on tõenäoliselt Saaremaa päritolu. Südamekujulisi sõlgi on valmistanud ka külasepad. Üle Saaremaa on leitud erikujulisi südamekujulisi sõlgi: väikeste augukestega, kukeharjakujulise krooniga, lilldekooriga jne. Mandrilt on südamekujulisi sõlgi leitud vähem, nt Viljandist, Räpinast jm. Tõenäoliselt on tegu olnud Lätist imporditud sõlgedega.

Ruhnus on mehed kandnud väikeseid südamekujulisi sõlgi, paralleelselt on esinenud ka teine, keerukam variant stiliseeritud lindudega.  Selliseid sõlgi on leitud ka Jämajast Saaremaalt.

Hilisemate ja varasemate südamekujuliste sõlgede ajapiir on üsna raskelt paika pandav, dekoor ja kuju vaheldub. Tugevad mõjutused on tulnud Lätist.

Preesid

Eesti lame prees on ainulaadne lokaalne ehe, mille sarnast naabermaades ei leidu. Sarnasusi on Läti kividega kaunistatud sõlgedega, kuid neil puudub sakiline serv.

Põhja-Eesti preesid

Eraldi suureks grupiks sõlgede hulgas on preesid. Sõna prees on tulnud eesti keelde alamsaksa keelest ja on tähendanud ühelt poolt vermitud õhukest münti. Eestis defineeritakse preesi kui lameda pinna ja sakilise servaga ümmargust rinnaehet, sõle alaliiki.

Preeside ilmumine talurahva ehete hulka on suhteliselt ootamatu ja nende sünnilugu raskesti seletatav. Vanim eksemplar (AI 389) kuulub 18. sajandi algusesse. See on valatud, suhteliselt väikese formaadiga ja rippmüntidega. Põhimotiiviks on õied.  Võimalik, et preesi vorm on välja kujunenud tähekujulisest sõlest.  Vanim preesitüüp on akantusemotiiviga valatud prees.  Seda preesitüüpi on valmistatud veel 18.–19. sajandi vahetusel. Prees võib olla nii kividega e silmadega kui ka kivideta.  Kivideta preeside läbimõõt on 2,5–3,5 cm, kividega eksemplarid on suuremad – kuni 4 cm. Akantusemotiiv vaheldub lehe-ja pungamotiividega, iga punga all on preesis väike auguke. Erinevalt sõlgedest on sellised preesid sageli kullatud.

Vanuselt järgmiseks tuleks arvata nelja või viie kroonlehega õitest ja vahemotiividest valatud preese.  Selliseid preese on valmistanud Tallinna meister Carl Friedrich Clemens ja Hermann Georg Clemens. Esialgu ilmeka reljeefsusega eksemplarid on pärastpoole valatud hooletumalt, neid on hiljem üle puntseldatud ja hilisemate preeside puhul on mindud üle täielikult puntsitehnikale. Üleminek valamiselt puntseldamisele on toimunud nii sujuvalt, et raske on tehnikat kindlaks määrata.

Enam kui ajaline tegur, määrab preeside ilmet nende geograafiline päritolu. Eesti põhjaosas on preesid askeetlikumad, Lõuna-Eestis aga rikkalikumad ja pidulikumad. Akantusemotiivi ja lilleõiemotiiviga  preesid on levinud üle Eesti. Akantusemotiiviga preeside valmistuskoha kohta puuduvad andmed. Suurimaks preeside valmistuskohaks on olnud Tallinn.

Rakvere oli teine lihtsate õiemotiividega preeside valmistamise keskus. Meistritest on teada David Ferdinand Löwström, kes on tuntud ka kuhiksõlgede valmistajana, ja Johann Heinrich Schubert. Rakvere alatüüpi preesi põhimotiiv on viiest puntsilohust õis, vahemotiiviks puntsilohk, millest lähtuvad  preesisuu poole graveeritud joonekesed. Selliseid leide on Lüganuselt, Viru-Jaagupist, Kadrinast, Jõhvist, Väike-Maarjast, Vaivarast, Amblast, Järva-Jaanist, Järva-Madiselt ja Vormsilt. Lihtsa õiemotiiviga preese tootsid Rakvere meister Johann Adolph Löwström ja Paide meister Adolf Friedrich Lundmann. Lihtsa õiemotiiviga preeside ja akantusega preeside valmistukohad olid peamiselt Tallinnas, Rakveres ja Paides, kuid nende ehete sarnasuse tõttu ei saa eri linnades tehtuid omavahel eristada.

Kesk-Eesti preesid

Paide kullasepad  valmistasid lisaks põhjaeestilikele preesidele Põltsamaa – Pilistvere piirkonnale omaseid keerukama kompositsiooniga preese. Tinglikult Paide tüüpi preesiks nimetatud ehted on neljalehelise puntseldatud õie ja kiirte kimbuga preesid- leiud Järvamaalt, Harjumaalt, Virumaalt, Pärnumaalt, Viljandimaalt ja Tartumaalt, üks eksemplar ka Reigist.

Paides on rohkesti valmistatud suuri, laia ketta taolisi, arvuka puntsijäljenditest dekooriga preese. Oluliselt on Paide meistrid mõjutanud eriti suurte, suuvitsaga, kõige enam Põltsamaa, Pilistvere ja Kolga-Jaani kihelkonnas levinud preeside väljakujunemist.  Meistritest võib nimetada Christian Rottermanni ja Heinrich Woldemar Rakowskyt.  Paide meistrite preesid on mitmekesise, paiguti isegi rikkaliku kujundusega.

Hulk Põltsamaa tüüpi preese on valmistatud Viljandis Tartu kullaseppade tsunfti kaasmeistrite poolt. Tuntuim meister Wilhelm Adam Trühl. Need preesid on keskmise suurusega, 4,5 cm–6 cm läbimõõduga, pisut ebamäärase rütmiga kujunduses.  

Põltsamaa tüüpi prees on suhteliselt hiline, suur hulk eksemplare on valmistatud juba uushõbedast. Ehe on paksem, puntsijäljed on sügavamale sisse löödud. Sellest materjalist preese enam ei märgistata, mille tõttu on päritolu raske määrata. 19. sajandil Põltsamaal kullaseppade tegevus lõpeb .

Pärnu preesid

Pärnu on olnud üks suurimaid preeside valmistamise keskusi. Pärnu tüüpi preesi eritunnuseks on suuvitsa puudumine. Vanim teadaolev Pärnu prees on valmistatud Pärnu kullasepa Jacob Wohlfardti poolt, see on kuue punase kiviga.  Kõige enam valmistas Pärnus preese Magnus Wilhelm Brackmann. Lisaks kuhiksõlgedele ja preesidele valmistas Brackmann ka kodaratega rahasid.  Preesidel esineb kaks kompositsiooniskeemi: tähemotiivid või saluudid ümber preesisuu vahelduvad üksikute puntsilöökidega tehtud lilleõitega. Eriti hoogsa rütmiga on Brackmanni silmadega preesid.

Mõningaid preese on valmistanud ka Pärnu meister Carl Heinrich Lindholm. Tema preesid on pisut dekoorivaesemad. Kolmanda preesimeistrina on teada D. J. Nagel, kelle preesid meenutavad Paides ja Lihulas valmistatud preese.

Paides valmistati samuti Pärnu tüüpi preese. Kaunistus koosneb neljast õiest, vahemotiiviks punktirida. Sama kujundusviis on leidnud kasutamist Lihula kullasepa Johann Friedrich Baumanni poolt, kes oli Tallinna kullaseppade ameti kaasmeister. Baumanni valmistatud on hulk Muhus ja Pöides levinud silmadega preese. Preeside viimist Lihulast Pöidesse kinnitavad ka arhiiviandmed. Baumanni ehted on levinud Lääne- ja Saaremaal, Harju-, Viljandi-, ja Pärnumaal. Baumann oli Pärnu meistrile Brackmannile tõsine konkurent. Eriti huvitavad on Baumanni talupojailmeliste graveeringutega kodaratega rahad. Lihula meistrina on tegutsenud veel Georg Christof Schröder, kes oli jõulise stiiliga kullasepp.

Muhu tüüpi preesid

Muhu silmadega preesid kannavad endas nii Põltsamaa kui Pärnu tüübi tunnuseid. Preesiplaat on lai, puntseldatud, suuvits on toretsev ja peale joodetud. Põltsamaa tüübist lahutab neid kivide olemasolu, Pärnu tüübist aga suuvits. Muhust on leitud rikkalikult ka Pärnus ja Lihulas valmistatud preese.

Silmadega preesid

Kõige olulisemaks eritunnuseks on värvilised kivid, mis on peamiselt punased klaastahukad. Kuid sageli asendavad neid ka alt värvitud lamedad klaasikillud. Läbipaistvale klaasile on alla pandud ka tekstiili. Ühel preesil on enamasti neli või kuus kivi, harvemini kaheksa.

Eritüübilised preesid

Leidub üksikuid preese, mis on oma kujunduselt täiesti ainulaadsed. Halliste kihelkonna prees ERM A 564:348 on tõenäoliselt valmistatud Pärnus või Viljandis. 

Sõrves ja Jämajas levinud silmadega preesid on suhteliselt väikesed, läbimõõt kuni 5 cm. Kive on alati neli ja erinevalt mandril domineerinud punastest kividest on sageli näha ka rohelisi kive.

Ansekülast ja Sõrvest on leitud selliseid preese laiema alusrõngaga, mille kivid ei ulatu üle alusrõnga serva. Paljud Saaremaa preesid võisid pärineda ka Lätist.

Hiiumaa erikujulised preesid

Hiiumaa preesid on olnud messingist, ääresakkidega, kaunistuseks on enamasti kontsentrilised ringid, osalt nöörornament. Tõenäoliselt on need preesid valmistatud kohapeal.

Saaremaa ja Kihnu erikujulised preesid

Preesid on suuremate servasakkidega, enamasti kaunistatud väikeste ringikestega.

Saaremaa preesid on väikese kumerusega.

Kätega sõled

Kätega sõlgesid võib lugeda tõenäoliselt kihlasõlgedeks, mitmel on peal kinkija nimi. See sõle liik on olnud laialdaselt levinud. Tallinna kullasepaameti meistritöö osa oli kätega sõle valmistamine. Kätega sõled on olnud levinud väga pika aja jooksul, varasemad leiud on 13. sajandist. Erinevus eri paigust leitud sõlgedel on ainult varrukaosa detailides.

Vanikpreesid

Lillepärjakujulised vanikpreesid on üsna sarnased kätega sõlgedele. Enamasti on need ehted valatud ja hiljem üle puntseldatud. Läbimõõdult on vanikpreesid väikesed, enamasti 2,4 – 3,5 cm läbimõõduga. Tõenäoliselt on selliseid preese valmistatud Tallinnas ja Rakveres. Leitud on vanikpreese Vormsilt, Kuusalust, Harju-Jaanist, Rakverest, Väike-Maarjast, Kadrinast, Haljalast, Lüganuselt, Koerust, Annast, Laiuselt ja Kambjast.

Vitssõled

Vitssõleks nimetatakse kitsa, mitte üle 5 mm laiuse rõnga kujulisi sõlgi, mille külge on kinnitatud sõlenõel. Vitssõlgede läbimõõt kõigub 1,5–3,2 cm vahel. Hiiumaal kinnitati sõlerõnga külge valgest või roosakast läbipaistvast klaasist ripats. Ripatsite kinnitused on küllaltki rohmakad, ilmselt on ripatsid lisatud hiljem.

Varasemad vitssõled on valdavalt vasesulameist, teinekord ka dekoreeritud kaarega, täpikeste või nöörornamendiga.  Harvem on sõlgi, millel tilguti poolitab dekoori kaheks. Hilisemad vitssõled on valmistatud hõbedast, 19. sajandil lisandub ka uushõbeda kasutamine.

Vitssõlgede peamiseks valmistuskeskuseks oli Tallinn. Just Põhja-Eestis leidsid vitssõled peamist kasutust. Tallinnas valmistatud vitssõled on äärmiselt lihtsad, pole märgata ka erinevusi meistrite vahel. Tallinnas valmistatud vitssõled on levinud üsna laialdaselt, neid on rikkalikult leitud ka Hiiumaalt. Levikualaks on ka Lääne- ja Virumaa, Järva-, Pärnu- ja Tartumaa.

Lihtne välimus iseloomustab ka Haapsalus, Lihulas, Rakveres ja Paides valmistatud vitssõlgi. Alles Tartu kullasepad toovad sisse keerukama profileeringu, selliste sõlgede levikule aitasid kaasa ka Viljandi ja Võru meistrid.

Lihtsakoelisi vitssõlgi on valmistatud hulgaliselt ka külaseppade poolt. Vitssõlg on levinud just tarbeesemena ja sellisena püsinud meeste rõivaste kinnitina. Mõnel pool on nimetatud ka meeste sõleks. Nimetus on külalltki eksklik, sest eriti Hiiumaal, kuid ka mujal, on seda sõletüüpi kandnud ka naised.

Krõllid

Krõllid – hõbehelmed

Eestis on üsna arvukalt leitud pealejoodetud rõngastega hõbehelmeid- oletatavasti on need algselt sisse toodud, mitte kohapeal valmistatud. Krõlli vorm pärineb ilmselt hilisgootikast. Suurem osa leitud krõlle on ilmselt valmistatud renessansiajastul- leiuga on kaasnenud 16. sajandi mündid. Krõllid on sageli dekoreeritud kupukestega, samuti kolmnurgakujuliste ornamentidega.

Osa krõlle on väga suured-nagu pardimuna-osa jälle kirsimarja suurused. Krõllid olid nii ümmargused kui ka piklikud. Krõlle kombineeriti nii müntide kui helmestega, samuti kasutati koos kannaga ja kodaratega rahadega.

Kodarrahad ja kannaga rahad

Hõbemüntide kasutamine ehteripatsitena oli Läänemeremaades eeskätt eesti naiste rõivastuse omapära. Müntidest ehete puhul kadus 18. Sajandiks üldiselt komme kasutada väikeseid münte keedes, mida esines varasematel sajanditel. Siin oli küll mitmeid erandeid: Alutaguse, Muhu, Setu. Suuri, külgejoodetud kannaga hõbemünte kanti kas helmeste vahele lükitult või lüliliste hõbekettide küljes. Eriti palju kanti hõberahasid 18.–20. sajandini Lääne-Eestis ja 19. sajandini Virumaal, Järvamaal ja Harjumaal. Läänemaal eelistati jäigale traadile aetud mitmevärviliste klaas- ja hõbehelmestest ning rahadest keesid. Viru-, Järva-, ja Harjumaal eelistati piduliku rõivastusega jämedamaid ja peenemaid lülilisi hõbekette, mida kanti ka ilma rahadeta.

Lääne- ja Pärnumaal nimetati paljumündilist täiskomplekti paatriks.

Eriti levinud olid suured rahakeed 19. sajandil Lääne-Eesti rahvarõivaste juures. Mitmesugustest helmestest keede peaaktsendiks olid just kodaratega rahad, mida ketile asetati keskele üks ja kummalegi poole veel üks või kaks kodaratega raha. Kodaratega rahade kõrval olid sekundaarseks aktsendiks lihtsamad, ainult kannaga rahad. Kodaratega rahade valmistamisel kasutati enamasti mõnda suuremat hõbemünti, mis ümbritseti ühe või kahe vitsavõruga, need olid mündi külge liidetud lihtsamate või ka õige keeruliste kodaratega. Juhul, kui münti käepärast polnud, tegi kullasepp ise hõbekettast mündiimitatsiooni. Pärnu meistri Magnus Wilhelm Brackmanni teada olevatest kodaratega rahadest on ehtsate müntidega vähem kui pooled, pseudomüntidega kodarrahasid oli lihtsam toota. Brackmann ei jootnud mündi külge ka lihtsalt kodaraid, vaid enamasti on ka münti kaunistatud juukselokkide, ja rõivastusega. Põhjuseks on olnud ilmselt mündi kulumisaste- käibel olevaid münte ehete valmistamiseks ei kasutatud. Mündiimitatsioonideks on eeskuju võetud Vene keisrite ja keisrinnade, eriti Peeter I müntidest, aga ka Preisi kuninga Friedrich II müntidest. Mündi teine pool kujundati lihtsustatud imitatsiooniga ehtsast mündist. Brackmanni mündiimitatsioonid on suurepärased oma naiivsuses.  Kahjuks kodaratega rahasid enamasti ei märgistatud meistrimärgiga, siis võib autorlust ainult oletada.

Teine viljakas kodaratega rahade valmistaja oli Lihula meister Johann Friedrich Baumann. Tema kodarrahad on levinud üle Eesti. Baumanni eripäraks oli mündiimitatsiooni graveerimine, lisaks on mõned puntsijäljed. Nägu neil pseudomüntidel on naivistlikult tore, isikupäraselt tugeva lõua ja kongus ninaga. Baumanni kodarrahad on rikkaliku kujundusega, kahekordsete kodarate puhul on kodarad ringiti erinevad. Baumann on valmistanud ka mõned harvaesinevad ripatsid

Viljandi koolkonna Vilhelm Adam Trühl, Tartu kullaseppade tsunfti kaasmeister, valmistas naiivsevõitu graveeringu ja mitmekesiste portreelahendustega isikupäraseid pseudomüntidega kodarrahasid. Oma mündiimitatsioonides pole meister ennast üldse lasknud mõjutada ehtsate müntide eeskujust- müntidel on piipu popsutavaid mehi, lokkispäiseid noormehi, otsevaates neidude näopilte, nokats-ja meremehemütsiga mehenägusid. Ühel juhul on mündiimitatsioonil kaamel. Müntide teine pool on kujundatud vabalt- ristid, majad, purjekad jne. Jõukamad on ripatsmünte ka kullanud. Täiesti eriilmeslised olid Setu hõbeehete komplektid, milles esines palju venelaenulisi ehtetüüpe, näiteks keerdus kette ja riste, mida mujal Eestis ei ole kantud.

Helmed

Helmestele omistati vanasti maagilist jõudu ning esimene helmerida pandi tüdrukule kaela varsti peale sündi või esimese hamba tulekul.

Värvilisi klaashelmeid kanti igal pool, välja arvatud Setumaal. Helmeste värvus varieerus- tumedam punane, pihlakapunane, roheline, sinine, valge ja värvitu klaas. Merevaigust helmeste kasutamine oli pigem erand kui reegel. Helmed täiendasid sõlgede ja preeside ilu. Helmed võisid olla eri suuruses ja kandsid mitmesuguseid nimesid. Saaremaa naised kandsid kaelas kudruseid. Piklikud torukujulised helmed olid piiprellid, piibukudrused. Ilusaid läikivaid, õhukesest klaasist kihilisi helmeid nimetati siidipärliteks. Kõige suurem liik kandis nime pauad.

Helmeid kanti lahtise keena, kukla tagant sidudes. Või ka seoti linasele nöörile aetud helmed ringiks ja kinnitati siidipaela või punasekirju riideribaga kaherealisena ümber kaela. Helmeid kanti kas tihedalt ümber kaela- kurguhelmed või rinnal rippumas.

Sõrmused

Sõrmused olid sel perioodil enamasti abielusõrmustena kasutatud vitssõrmus ja harisõrmuse erinevad tüübid: inglipeasõrmus, kätega sõrmus ja õiemotiividega harisõrmus, mida kandsid nii mehed kui naised.  

Koostaja

  • Lembe Maria Sihvre

Allikad

  • Kirme, Kaalu 1993. Eesti sõled. Kunst.
  • Kirme, Kaalu 2000. Eesti hõbe. Kunst.
  • Manninen, Ilmari 2009. Eesti rahvarõivaste ajalugu. Eesti Rahva Muuseum.
  • Tõnurist, Igor 2003. Rahvarõivakandja abiline. OÜ Vali Press.