Lood

Chicago rahvarõivakooli lõpetaja Janne Dombrowski

Ma võin lugeda ennast Jüri kandi inimeseks, sest kasvasin seal ja minu pere liikmed elavad ikka veel Jüris. Meie pere jagunes oma juurtega kahte piirkonda. Ema on mul üles kasvanud Pärnus. Minu vanaema ja vanaisa on Pärnu maakonna piirides üles kasvanud. Isa on mul pärit Saaremaalt. Tema kodutalu on Valjala külje all, Madise talu. Vanaema oli pärit Leisist. Ma ei ole näinud ühtegi vanavanemat rahvariietes ega rahvariideid nende kodudes.

Kuna olen viimased 20 eluaastat elanud väljaspool Eestit, siis Eesti tunnetus ja -meelsus on mul palju suurem kui Eestis elades. Ma usun, et minu osalemine tantsurühmas 'Põhjanael' pani mind soovima isiklikku rahvariiete komplekti. Meie tantsurühmal on ainult rahvariideseelikud ja kirivöö, teised esemed on kohandatud. Enamus seelikuid on meie rühmal küla pealt kokku laenatud. Vaikselt on hakanud kõik omale isiklikke rahvariideid muretsema. Viimase aasta jooksul on välis-Eesti tantsurühmadel tekkinud võimalus kandideerida tantsupeole. Sinna pääsemine oleks imetore.

Ema, kes kasvas üles Pärnus, on osalenud laulupeol. Samuti on õde lauljana osalenud laulupeol, noore lauljana kooli ajal ja nüüd täiskasvanuna. Õe kooril oli esinemiseks rahvariiete ainetel valmistatud komplekt. Tänu sellele teadsin vähemalt, milline üks Jüri kandi seelik välja näeb. See on kõik, mis ma Jüri piirkonna rahvariietest teadsin.

Ma olin juba poolteist aastat mõelnud, et võiks rahvariideid teha, aga ise ei osanud ega teadnud, kuhu pöörduda. Tegin rahvariiete tegemise huvist juttu sõbrannaga Ille Sütt, kes on ka käsitöö huviline. Nädal hiljem teatas ta, et tal on kontaktid olemas. Maailma õnnetuseks algas koroonapandeemia aeg. Aga meie õnneks oli MTÜ Rahvarõivas valmis vastu võtma uut väljakutset veebikursuse korraldamise näol. Nii algaski esimene rahvariiete kursus Zoomi teel Põhja-Ameerikas elavatele Eesti päritolu inimeste.

Toimusid loengud rahvariiete ajaloost, rahvarõivaesemetest ning komplektide kokkupanekust. Need loengud olid väga huvitavad. Zoomi loengutest võtsid osa inimesed paljudest erinevatest Põhja-Ameerika osariikidest ja ka Eestist. Kaheaastase kursusega otsustasid edasi minna 12 inimest.

Minu emapoolse suguvõsa liikmeid kahjuks enam meiega pole, mistõttu polnud mul võimalik väga täpselt uurida, kust vanaema ja vanaisa pärit olid. Seega ma Pärnu komplekti valmistamist eriti ei kaalunud.

Minu tütrele Ingridile meeldib ka käsitööd teha ja seetõttu andsin talle ülesandeks Jüri riideid uurida. Jüri on talle koduks olnud paljude aastate jooksul, kui me oleme Eestis külas käinud. Laulupidudest oleme perega iga kord kuulaja ja vaataja osas olnud. Rahvariiete kandmine rongkäigul on andnud aimu piirkondande erinevustest. Ingrid oli esimest korda laulupeol 1,5-aastasena. Samuti oli mul lootus, et tal tekib natuke suurem huvi endale rahvariided valmistada, kui ta saab need ise välja valida. Tuli välja, et Jüri kihelkonnas on valikuid päris palju nii seelikuvärvide, särgitikandite, kirivööde kui ka sukkade osas.

Oma üllatuseks leidsin rahvaroivas.ee lehelt fotod Valjala rahvariidekomplektiga. Need olid tõeliselt ilusad. Valjala kant on minu isa kodukant. See on koht, kus käime tihti ja kust mul on palju ilusaid mälestusi. Valjala piirkonna riietest komplekti kokkupanekuga oli esialgu raskusi, aga sain juhendajate Silja Nõu ja Merli Mänd’i abiga kõik vajaliku informatsiooni kätte. Tuleb tunnistada, et pooled meie kursusel osalejad ei saanudki isiklikult muuseumi minna ja asju ise katsuda ja vaadata. Meie juhendajad olid meie silmadeks ja iga eseme detailide dokumenteerijateks.

Meie kaheaastane kursus oli väga huvitav. Meid oli nii Ameerika läänekaldalt, idakaldalt kui ka keskelt. Mõned grupi liikmed pidi rohkem uneajast varastama kui teised. Meie juhendajad olid kord kuus laupäeval ja pühapäeval Eesti aja järgi kella 15.30st kuni 23.30ni meie juhendamisega rakkes. Ameerika poolel pidid mõned kell 05.30 valmis olema, et Eestis olevate juhendajatega õppida. Ameerika keskosas asuvate osariikide inimesed pidid kella 7.30-st valmis olema ja idakalda inimesed tund aega hiljem. Tänasime õnne, et ei olnud vaja kuskile sõita. Grupi seltskond oli väga kokkuhoidev ja pühendunud. Me elasime üksteise edusammudele kaasa, jagasime infot materialide hankimise osas ja samuti tegemiste osas. Meie juhendajad saatsid meile osad materjalid nagu linased kangad ja lõngad Eestist. Ka seelikukangad tulid Eestist neile, kes neid ise ei teinud. Päris huvitav oli avastada käsitööga seotud asjade hankimisel, mis erinevused esinevad kontinentide vahel.

Silja Nõu oskab nüüd tikkimist veelgi paremini õpetada kui enne. Interneti vahendusel õppisid kõik juhendajad uusi õpetamise võtteid - mismoodi ette näidata värviliste niitidega, kuidas vajadusel joonistada ja pilte näidata või lausa terve proovitükk valmis teha. Terve kursus oli üks suur õppimise protsess kõigile. Minu arust said juhendajad kolmekordse töökoormuse, töötades samas poole väiksema grupiga kui Eestis tavaks.

Minu suureks huviks oli ära õppida, kuidas kirivöösid tehakse. Sain ise teha Jüri ja Karja kirivöö. Kangakudumist sain ka proovida, valmis kolm Jüri seeliku kangast. Kolmas kangas oli juba päris kena. Maret Lehis tegi minu komplektile Valjala seeliku ja abu kanga.

Pottmütse käisime Ingridiga Eestis kohapeal tegemas, juhendas Maret Lehis. Õppisin roosimist ja kiiluga suka kudumist. Sain proovida uutmoodi kanna kudumist Valjala sukale - tänud, Anu Pink!

Silja Nõu ja Kadi Vingisaare juhendamisel oli tikkimine väga silmaringi arendav ja oskusi parandav kogemus, tänud teile. Tikkida sain nii Jüri kui Valjala särgi kätised ning Valjala tanu. Mulle on alati meeldinud pilutatud pitsid. Valjala särgi lahtkrae mustrid olid väga ilusad ja sain mõlemad valmistada, tänud Silja Nõu.

Anu Randmaa õpetatud helmeskeede valmistamine oli imetore, neid oleks võinud lausa 5 tükki teha. Selleks ettevalmistumine oli vahva. Ille naabril on helmeste firma ja me saime tema laos käia helmeid valimas. Seda said ka meie juhendajad kogeda, kui nad kursuse lõpetamiseks Chicagosse tulid.

Särgi õmblemine oli väga huvitav ja aeganõudev protsess. Mina sain lisaks särgile ka Jüri vestid ja Valjala abu välja lõigata ja kokku õmmelda. See tuletas meelde koolis 7. klassis tehtud kitli õmblemist, aga tulemus oli seekord palju ilusam. Seelikute ja põllede voltimine ning kokkuõmblemine oli samuti silmaringi laiendav ja meeldiv kogemus. Tänud kannatlikkuse ja selgituste eest, Merli Mänd.

Minul valmis kaks Jüri rahvariiete komplekti, üks õele ja teine endale. Endale valmistasin lisaks Valjala rahvariiete komplekti. Tütar Ingridile kudusin Jüri seeliku kanga ja õmblesin vesti. Sukad tellisime ja ülejäänud esemed valmistas ta ise.

Käsitöö on mulle alati meeldinud ja nüüd sain teada, kui palju on veel õppida. Need kaks aastat möödusid vanu asju meelde tuletades, uusi asju õppides, pidevalt proovitöid tehes ja lõpptulemusi viimistledes. Meie grupp oli väike, kuid imetore. Meid viis kokku ühine soov käsitööna rahvariideid valmistada. See aitas üle saada raskematest hetkedest ja kaasa elada edusammudele ning rõõmu tunda koos olemisest. See kaheaastane teekond on ühendanud meid kõiki elu lõpuni.

Chicago rahvarõivakooli lõpetaja Tiiu Kera

Juba lapsena tundsin, et Eesti rahvarõivad on minule kõige käegakatsutavam sümbol kodumaast.  Minu vanemad sündisid ja kasvasid Eestis, aga nad põgenesid teise Nõukogude okupatsiooni eest. Isegi mudilasena põgenikelaagris Saksamaal ma taipasin, et me olime Eestist kaugel, aga meil tuli teda austada ja armastada. Ühendriikidesse saabudes säilitas meie pere oma keelt ja kombeid, koos lähedal elava väikesearvulise eestlaskonnaga. Noorena ma kadestasin neid, kes olid suutnud välismaale kaasa võtta oma rahvarõivad.

Kui hakkasime Torontos käima, kuhu oli rohkem eestlasi asundanud, sain aru, kui rikas on Eesti rahvarõivaste pärand. Küll oli mul tugev soov teha endale rahvarõivad. Kahjuks meie väikeses Rochesteri linnas ei olnud võimalik leida resursse või abiallikaid. Tasapisi hakkasid ilmuma väliseestlaste käsitöö ajakirjad. Ja käsitöö raamatud jõudsid meile Eestist. Ema käis kord Tallinnas oma eakal emal külas ja tõi sealt tagasi kummalise sinise kanga, mis andis minu kujutlusvõimele paraja tõuke. 

Mitu aastakümmet hiljem, kui sain ise Eestit külastada, nägin õigeid rahvarõiva komplekte oma silmadega. Eesti käsitöömaailm oli lõpuks käeulatuses. 1993. aastal ostsin Raekoja platsil asuvast käsitööpoest rutuga täieliku Kadrina rahavarõiva komplekti. See oli mulle küll väärtuslik, aga see polnud päris minu oma.  Kuna ema oli pärit Raplast, tundsin end teise kihelkonna rahvarõivaid kandes veidi ebaausana. Head käsitöösõbrad halastasid minu peale ja lubasid mind aidata õigete tegemisel – seekord Rapla rahvarõivad. Nad võtsid mõõdud, juhendasid mind lihtsamate esemete valmistamise osas ja palusid mul järgmisel aastal kaasa tuua oma ema kummalise kanga. See kangas võis nende arvates olla 20. sajandi algul moes olnud Raplast pärit kangas. Järgmisel suvel Eestisse naastes andsid nad mulle täpselt minu mõõtude järgi valmistatud Rapla käised ja neli päeva hiljem oli minu kummalisest kangast saanud Rapla seelik. Ülejäänud suve pühendasime vöö, pottmütsi ja ehete muretsemisele. Minu oma tehtud põlle kohta öeldi, et „praeguseks kõlbab küll” ja minu valmistatud Rapla tanu peeti „mittevajalikuks… pottmüts on saada”. Jooksin kohe Maret Lehise juurde ja ta aitas õige Rapla peakatte valmistada. Võisin nüüd uhkusega kanda peaaegu täielikku Rapla rahvariidekomplekti ja mu süda oli rahul.

Minu armuafäär Eesti rahvarõivatega aga ei lõppenud. Ühel suvel käisin Lihula lillkirja festivalil. Saali sisenedes jäi süda lausa seisma – näitusele pandud rahvarõivad rabasid mind jalust. Need rõivad ei olnud küll „minu omad”, aga kui Lääne-Eestis kanti vanasti triibulisi seelikuid, siis käesoleval ajal sobivad ka rõõmsad sinised, punased ja isegi rohelised seelikud. Seelikud olid imekaunid, hoolimata sellest, kas need olid volditud või kroogitud, ühevärvilised või ruudulised või neolõnga mustriga. Särkidel esines rikkalikku tikandit või broderiid. Tundsin küll, et petan oma esimest armastust Raplat, aga samas pidin ju saama Lääne-Eesti rahvarõivad. 

Tagasi Tallinnasse sõites leidsin Kirbla kanga ja uurisin komplekti esemeid.  Seeliku tegin valmis ise, aga  komplekti lõpetamine nõudis imet, mis ilmuski Covid-pandeemia ajal. Chicago Eesti Kultuuriselts ja MTÜ Rahvarõivas korraldasid esimese välismaal elavatele eestlastele mõeldud rahvarõivaste valmistamise kursuse Zoomi kaudu. Eesti mainekamad käsitööõpetajad tegid oma parima, et varustada meid teiselpool Atlandi ookeani õigete materjalide ja tarvikutega. Nad ohverdasid selleks oma nädalalõpud ja õpetasid meid isegi hiliste õhtutundideni, üle kümne ajavööndi. Nende abiga säilitasime eestlastena just neid ülemaailmseid kultuurilisi sidemeid, mida on võimaldanud meile meie rahvarõivad. Olen väga tänulik õpetajatele, õpilastele kes aitasid ühe ja teise asjadega... ja kes lubavad mul jätkata oma armuafääri Eesti rahvarõivastega. 

Rahvarõivakooli lõpetaja Helena Elme

Koorilauljana olen alati imetlenud Laulupidudel teiste kauneid rahvarõivaid ning unistanud päris enda komplektist. Kui jäin 2017. aastal oma esimese lapsega koju, siis mõtlesin, et nüüd või mitte kunagi!  Kuna olen alati armastanud teha käsitööd, siis paningi end suure entusiasmiga kirja kaheaastasele rahvarõivakooli kursusele "Minu rahvarõivas - särgist sõbani".  Natuke küll pelgasin, et kuidas ma leian pisikese beebi kõrvalt aega kangast kududa, käiseid tikkida, krookida ja õmmelda, aga julge pealehakkamine oli pool võitu.

Kursuse ülesehitus nägi ette, et esmalt tuli uurida põhjalikult oma piirkonna rõivaid ja ajalugu. Selleks võtsime esmalt ette väljasõidu Tartusse Eesti Rahva Muuseumi, et viia end kurssi muuseumiesemete ja arhiivimaterjalidega. Oluline oli jälgida, et rõivakomplekt moodustaks terviku ning rõivaesemed oleksid kõik ühest ajajärgust.

Minu sünnikodu on Jõelähtmes ja selle paiga rahvarõivad meenutasid mulle minu juuri, lapsepõlve ja armsat talukohta. Kui visioon komplektist paika sai, asusime oma heade juhendajate Silja Nõu ja Vilve Jürissoni õpetussõnade järgi tegema proovitöid. Näiteks kätise õmblemine, kurrutamine, tagide tegemine, pilupalistus särgile, õlalapid, tikkimispisted ja palju muudki. Inimesele, kes polnud kunagi varem rahvarõivaid teinud, oli selle kursuse juures ääretult inspireeriv, et sai õppida kõiki neid vanu tehnikaid, mida meie esivanemad kunagi aastasadu kasutasid. Sellest kujunes mõistmine, miks üks rõivaese on just täpselt selline nagu ta on. Kui mõnel kursusekaaslasel oli veel ette näidata mõni pits või ese oma vanavanaema veimevakast, siis see tegi eriti kadedaks. Selline pärimuse õppimine ja mõistmine ning oma juurte juurde naasmine moodustasid olulise osa kursuse võlust. Aga kõik see eeldas ka suurt individuaalset tööd.

Kursuse käigus tuli meil igaühel vormistada kirjalik töö, mis andis ülevaate kihelkonna rõivastest ja sisaldas komplekti aluseks olevate muuseumiesemete kirjeldust. Lisaks sai kirja pandud iga konkreetse eseme tööjuhised, juures joonised, lõiked, kanganäidised jpm. Koolituselt saadud uute oskuste pagas oli meeletu. Esmakordselt sai ette võetud niivõrd mastaapne tikkimistöö, mis kestis pea aastajagu. Ka kangastelgedega sain ma sõbraks ja kolm meetrit lambalõhnalist taimedega värvitud triibukangast sündis kui imeväel. Sain selgeks, kuidas valmistada endale pottmütsi ja kududa salakirjad oma kirivöö sisse. Õppisin niplispulki keerutades ja ristates looma imeilusaid niplispitse. Jahedamate ilmade tarbeks tuli valmis õmmelda kampsun ja pikk-kuub. Tähelepanu tuli pöörata ka esemetele nagu põll, helmekee, sõlg, prees, kott, rätt, sukad ja jalanõud.

Kõik see kaks aastat oli täis usinat nokitsemist. Lisaks sellele oli palju nalja ja naeru, sest kaasteelisteks oli suurepärane punt entusiastlikke naisi, kes üksteist sellel teel toetasid. Igaüks liikus edasi omas tempos ja vastavalt oma võimetele. Rahvarõivaste suur piirkondlik erinevus tähendas, et mõnel kulus enamik aega näiteks tikkimise peale, teisel aga põllepitsi heegeldamisele. Mõni süvenes lõngade taimedega värvimise maailma, teine tegi seeliku juba varasemalt veimevakas oodanud kupongist. Ükskõik, kas olid üliõpilane, arst, klienditeenindaja, pensionär, muusik, õpetaja, aednik või raamatupidaja, kursuse lõpuks olid meil kõigil seljas kaunid käsitsi tehtud rõivad ja südames uhke tunne, et saimegi hakkama! Me nimetame end hellitavalt „rahvariidehulludeks“ ja saame siiani regulaarselt kokku, et kasvõi oma kauneid rõivaid üheskoos tuulutamas käia. Sellelt kursuselt võib saada endale sõbrad kogu eluks!

Ei  saa jätta mainimata ka tugivõrgustiku olulisust. Vanavanemad aitasid last hoida. Kõige suuremaks toeks oli mulle mu abikaasa, kes aitas mind igal võimalusel, näiteks poole kerida ja lõikeid võtta. Ta meisterdas mulle tikkimisraami ja vööteljed, läks ise kursusele, et teha mulle vitssõlg ja palju muud. Seega oli kogu me perekond ülla eesmärgi nimel kaasatud.

Mul on ääretult hea meel, et ma selle väljakutse vastu võtsin ja oma unistuse täide viisin. Vahepeal oli raske, aga see oli kõik vaeva väärt, sest nüüd on mul päris oma rahvarõivad - kunstiteos ja pärandvara ühes!

Käsitöömeister ja õpetaja Inna Raud

Eseme valmistamine saab alguse mõttest, millele järgneb tegevus ning lõpuks tulemus. Nõnda on see ajast aega olnud. Muuseumiesemetelt informatsiooni kogudes näeme esmalt rõivaesemete konstruktsiooni – materjale, lõikeid ja tehnoloogiaid. Lisaks suudame ilma suuremate vaidlusteta üles joonistada mustreid ja järgida talupojakultuuris kasutuses olnud värvigammat. Kuid 19. sajandi rahvariietega seotud arusaamu ja hinnanguid saame tänapäeval uurida siiski vaid kaudselt. Võime tajuda rõivaesemete valmistaja võimalusi ja  oskusi ning püüda mõista kirjalike allikate ja fotode põhjal tolleaegsest elukeskkonda.  

Rõivaste saamine tähendas pikka tööprotsessi alustades materjalide kasvatamisest ja töötlemisest kuni esemete valmistamise ja viimistlemiseni. Algmaterjali – linase ja villase lõnga saamise töömahukus tundub tänapäeval aukartustäratav. Rahvarõivaste valmistamistehnoloogiaid tundva praktikuna on võimalik mõista praktilisest ja säästlikust mõtteviisist tulenevaid valikuid. Tundub, et hoolega mõeldi läbi rõivaste õmblemiseks vajalike lõigete praktiliseimad kasutusviisid. Kasukate ja pikk-kuubede õmblemiseks sobitati lõikeosad kokku väikestest tükkidest, sest lõiked olid suured ja vaevaga saadud materjal kasutati viimseni ära. Põnev on esemetelt tähele panna, kuidas on rõivaste õmblemisel ära kasutatud koeservi ja millised olid õmblusvõtted. Tähelepanu pöörati riiete vastupidavuse suurendamisele ja hooldamise kergendamisele.

Esemeid on läbi aegade kaunistuste abil hinnalisemaks muudetud. Kaunis väljanägemine kõrgendab inimese meeleolu. Selleks võeti 19. sajandil rõivaid valmistades aega ja nähti vaeva – tikiti, põimiti, heegeldati, nipeldati jne. Lisaks ilutaotlusele väljendasid paljud riideesemed kandja sotsiaalset staatust ja usuti riiete kaitsvasse jõusse.

Tähelepanuväärt on tõsiasi, et kaunistatud on enam rõivaste suudmeid – näiteks eest kinniseid, varrukaotsi, allääri. On sellisel teguviisil peale ilu taotlemise veel mingi tähendus? Kui arvata, et oluliseks peeti oma käsitööoskust teistele näidata, siis miks teostati keerulisi tikandeid valgele valgega, mis olid näha vaid lähedalt? Pelgalt esemeid uurides ei ole neile küsimustele enam võimalik vastuseid tuletada. Võin vaid oletada, et suudmete kaunistamisega taotleti kaitset „kurja sissepugemise” eest ja valgele valgega tikkimine oli sundolukord, sest värvilisi tikkimisniite lihtsalt ei olnud. Tänapäeval tunduvad sellised kaunistused mulle oma tagasihoidlikkusega ühed elegantsemad talupojakultuuri kunstilised väljendused.

Võib arvata, et rõivaid, millede tegemisega oli vaeva nähtud, ka hoiti. Kui midagi endale väga taheti ja see ükskord saadi, siis seda ka väärtustati – oli see lapse esimene särk, seelik või püksid või hoopis pruudi tanu. Need ei olnud lihtsalt rõivaesemed, vaid staatuse märgid, mis olid kogukonnas au sees. Rõivad toimisid sõnadeta kommunikatsiooni vahendina, mis kahjuks ei ole meile enam sügavuti arusaadav. Sotsiaalsest vaatenurgast on rahvarõivaste puhul enam tähelepanu pööratud päritolule ja perekonnaseisust teadaandvatele märkidele On üldteada, et abielunaise sümboliteks olid tanu ja põll, kuid neid võisid kanda ka lapsega tüdrukud – seega pole tanu ja põlle märgiline tähendus nii selgepiiriline. Omavahelistest suhetest tulenev väärtuste süsteem toimis omamoodi moraalina. Riietus andis informatsiooni kandja rikkuse ja töökuse ning kogukonna reeglitele allumise kohta.

Püüdes praegu tabada 19. sajandi talupojakultuurile omast mõttemaailma, saame välja pakkuda vaid subjektiivseid seletusi. Harva on mõne kombe kohta talletatud konkreetne teade. Näiteks leidub Eesti Kirjandusmuuseumi Eesti Rahvaluule Arhiivis uskumus Vändrast:

Kui keegi uued pastlad jalga pani, pidi ta nendega kõige esite kivi otsa minema ja sääl pääl hüppama, et pastlad kõvaks vastupidavaks saaks kuis kivi on (EKmS 8° 1, 584).

Igaühe kaasamõtlemisevõime annab vabaduse valida, milliseid uskumisi järgida ning mida mitte. On see tänapäeval mäng või midagi sügavamat?

Minule kui rahvarõiva uurijale, tegijale ja õpetajale on saadud teadmised olulised pidepunktid, millele edaspidi toetuda huvilistele teabe edastamisel. Oluliseks on muutunud iga detail. Materjalisoovitusi andes olen korduvalt leidnud end mõtlemast, kuidas oleks käitutud 19. sajandil. Kui võimalik, soovitan vabrikukanga asemel kududa või osta kangastelgedel kootud kanga. Ma soovitan kududa seelikukangas samas koes, nagu seda tehti 19. sajandil, sest see võimaldab vajadusel kasutada ära kanga mõlemad pooled. Olen pidanud korduvalt tõestama, kui läbimõeldud olid 19. sajandi lõiked. Tähelepanu juhin kõigile hooldamist kergendavatele ja vastupidavust suurendavatele detailidele, nagu seda on näiteks toot, treemel ja tagid. Abielunaise tunnused – tanu ja põll – peavad kohustuslikult selles staatuses naiste komplekti kuuluma ka täna. Häbenema ei peaks väärtuslikumaid rõivaid kaitsvate pea- ja kaelarättide kandmist ning julgustan ette võtma peeneid tikkimistöid. Usun, et sellistele detailidele tähelepanu pööramine ja kvaliteetne tehniline teostus suurendab rahvarõiva väärtust, mida pärandada edasi põlvest põlve.

Inna loos on kasutatud TÜ VKA rahvusliku käsitöö väljaandes Studia Vernaculas 2016. a ilmunud artikli „Rahvarõivas talupojakultuuri ühe ilmingu ning mõttemaailma kajastajana. Interpretatsioon Vändra kihelkonna näitel“ sisu.

Rahvarõivakooli lõpetaja Moonika Roogna

2017. aasta sügisel läksin MTÜ Rahvarõivas ja Eesti Rahvakunsti ja Käsitöö Liidu poolt korraldatud kursusele Särgist sõbani. Eesmärk oli teha endale Saarde kihelkonna rahvarõivad. Päris oma rahvarõivad oli olnud mu väga pikaaegne unistus. Mõned esemed olid mul juba varem valminud. Käisin Maret Lehise kursustel, et õppida, kuidas kududa kirivööd ning ühel suvel käisin kudumas seelikukangast. Mõtlesin, et äkki teen sellest kunagi ka seeliku. Juhuslikult hakkas mulle silma kursus, kus lubati, et kursuse lõpuks valmib ühe kihelkonna täiskomplekt. Nii ma end kirja paningi.

Valisin Saarde kihelkonna riided, kuna olen seal sündinud ning kasvanud. Mu mõlemad vanemad ja emapoolne suguvõsa on sealt pärit. Otsustasin samal ajal valmistada  Saarde kihelkonna rahvarõivad ka oma abikaasale.

Kursus kestis kaks aastat. Tunnid toimusid kord kuus nädalavahetustel. Vahepealsel ajal tuli teha palju iseseisvat tööd. Lisaks läbisin väiksemaid eraldi kursuseid: niplispits algajatele ja võrkvöö tegemine. Eesmärk polnud teha muuseumiesemete koopiaid, vaid lähtusin paljuski sellest, mis mulle endale meeldis. Kahjuks ei saanud tol ajal minna ERMi originaalesemeid vaatama. Lugesin see-eest palju arhiivimaterjale, kus kirjeldati tollaseid rõivaid, kuidas neid kanti ja valmistati. Mõni kirjeldus oli isegi Saarde murrakus kirja pandud, mida oli eriti armas lugeda.

Kogu protsess oli hästi tore. Meil oli hästi vahva grupp naisi. Igakuistel kokkusaamistel sai lisaks käsitööle ka palju nalja, me toetasime üksteist, julgustasime ja aitasime nii palju kui oskasime. Juhendajad Silja ja Vilve olid meiega väga kannatlikud. Silja õpetas meid tikkima ja Vilve abil toimus rõivaste väljalõikamine ja õmblemine.

Kohati oli raske leida motivatsiooni, et tööga edasi minna. Vahel oli tunne, et muuks aega ei olegi kui ainult käsitööks. Kogu aeg oli vaja midagi õmmelda või tikkida, midagi juurde õppida, et saaks jälle järgmise eseme valmis teha. Palju aega läks õigete materjalide leidmisele. Eks meil kõigil ju kipub “elu vahel segama”, aga grupikaaslaste toetus andis palju indu juurde.

Pere toetus oli samuti hästi palju abiks. Nende julgustus ja imetlus, kui mingi ese oli jälle valmis saanud, aitas edasi minna ja lõpuni teha. Lisamotivatsiooniks oli see, et 2019. aastal toimus juubelilaulupidu. Unistasin, et saaksin abikaasaga omatehtud riietes peost osa võtta. Ja nii läkski. Väga uhke tunne oli omavalmistatud rõivastes rongkäigus astuda.

Ma olen meie juhendajatele ja oma grupikaaslastele väga tänulik. Mu üks suur unistus sai tänu neile teoks ja kanname abikaasaga oma rõivaid suure uhkusega. Olen õnnelik, et sain õppida vanu käsitöötehnikaid, sain palju targemaks meie pärandi ja kultuuri vallas.

Käsitöö väikeettevõtja, rahvarõivavalmistaja Amy Koitmäe

Olen Amy. Kolme lapse ema. Abielus. Vanaema olen ka. Kodu on väikeses  linnalähedases alevikus – olen siis pooleldi  linna- ja pooleldi maainimene. Käsitööline. Riidekoi.

Minu käsitöölise elulugu sai alguse peaaegu sellest ajast, kui end mäletama hakkasin. Väga väikesest tüdrukust peale paelusid mind sukavardad kellegi käes. Nii peenikesed pulgad tegid sokke ja kindaid! Müstika. Ega ma siis arvanud, et nendega ikka tööd ja vaeva ka on, sest memme käed kudusid helikiirusel - sips ja niuh - jälle oli midagi kätte ja jalga panna. Nii põnev tegemine, et ühel hetkel tahtsin ise ka kududa. Antigi kätte vardad, aga ainult kaks. Ja õpetus ise käis nii: „Poiss tuleb aeda värvima, pistab pea läbi aiaaugu ja võtab värvipoti, sikutab selle siis aiaaugust tagasi, vaatab, ei ole õige värv ja viskab selle poti üle aia tagasi“. See on parempidise silmuse kudumise õpetus ühele eelkooliealisele lapsele. Lõbus ju? Mulle jäi meelde. Eluks ajaks… Ja nii ma siis pusserdasin neid aiaauke ja värvipotte. Kudusin selle õpetuse järgi ühe salli moodi asja, elu esimese, ripskoes ja väga kurvilise. Kord tuli kuskilt lisasilmuseid ja kord kadusid pooled vajalikud. Aga isu ei kadunud. Ja edasine elu sai ka kurviline.

Põhikooli tööõpetuse tunnid andsid mulle sellise tõuke käsitöö vallas, et kui vaid veel saaks, kummardaks oma käsitööõpetaja ees maani. Imeline naine, kes suutis tekitada tohutu huvi käsitöömaailma vastu. Kodus ema ka natuke õmbles ja kudus. Kui need kaks võlumaailma kokku said, oligi hüppelaud olemas - ema kangakappi ja lõngakasti, kust ma siis nagu eriti ahne koi end jõuga läbi närisin, puru ja ribad taga. Aga minuga ei pahandatud kunagi. Ema vaid ohkas ja võib-olla nuttis öösel patja, ent mina muudkui katsetasin. Ikka parimate kangaste keskele sai auke lõigatud, nelinurksed lapid kokku õmmeldud ja poolest lõngatagavarast ei teinud muud, kui väikeseid pajalappe ja suuri tutte. Päästa polnud hiljem enam midagi. Täiesti ehtne riidekoi.

Mu abikaasa ja lapsed said hiljem mütsid ja kindad-sokid ka, sallidest rääkimata, uhked ja värvilised kõik. Isegi kampsunid ja seelikud olen endale kümne töntsi sõrmega valmis teinud, pitsilised ja puha. Poes oli riiulitel värvide pillerkaar. Peamiselt akrüüllõng, millest sai suurte varrastega kududes kiiresti ja lihtsalt midagi valmis. Peale pesu sai sellest löts asi ja siis tuli kududa jälle uus ja uus ja… Õmblesin ka kardinad ja voodipesud, lastele ja enesele lihtsamad riided. See oli nagu iseenesest mõistetav, et pereema selliseid asju oskas ja tegi. Kui õmblusmasina rihm vahel katki läks, sai lihtsalt käega ketast ringi ajades palju meetreid ära õmmeldud. Kui vaja, tuli teha.

Kuni tuli majja arvuti, kus muuhulgas oli suurel hulgal igasugu käsitööliste lehti. Seal ringi vaadates-lugedes hakkas pea ringi käima ning ma sain aru, et ega ma ikka tea ega oska eriti mitte midagi. Meenub, et juba üle kümne aasta tagasi tekkis käsitöölisi siduvas „Isetegija“ jututoas selline huvigrupp inimesi, kes teadsid, et Olustveres avatakse üks rahvusliku maiguga käsitöö õpetamise kursus. Kambakesi nad sinna kandideerisid. Peale sisseastumise katseid oli rõõmsaid ja elevil kooli sisse saanuid ja kurbi ning pettunud väljajäänuid. Kursusele pääsenud kirjutasid oma tundidest ja kõigest sellest põnevast, aga ka rasketest kodustest töödest ja lõbusast koolielust. See tundus minu jaoks aga nii kutsuv. Ma lugesin noid postitusi nagu järjejuttu ja mingi vägi kiskus minu mõtteid sinna. Hinges kratsis ikka kõvasti. Ent sain aru, et tahtmine on taevariik ja saamine iseasi. Minu elus on üks ööpäevaringset hooldust vajav pereliige ja tema kõrvalt kuskile minna ja sinna enamus oma ajast paigutada oli pisut võimatuna näiv ettevõtmine. Siis tuli järgmine kursus ja jälle järgmine…

Aastad vaikselt läksid, mina kudusin ikka jämedast  lõngast sokke ja kindaid, kuni leidsin kohalikus ajalehes kuulutuse, kus kutsuti taas Olustverre tekstiilkäsitööliseks õppima. Sel hetkel tegin ma midagi, mida teised pidasid hullumeelseks, mina aga otsustasin järgneda sellele tundele, mis pikki aastaid mind seestpoolt kratsis. Korjasin kodus kõik oma dokumendid kokku ja ütlesin, et ma lähen nüüd kooli! Oi, see tegi kodustele nalja, sest nad arvasidki, et see on nali. Ei saa see vanuses 40+ inimese puhul ju võimalik  olla, lisaks veel see kodune olukord ka… Aga võtsin järgmisel päeval abikaasa ja tütre kaasa, et läheme ja vaatame, kuidas Olustveres roosid kasvavad ja kas „porgandirong“ on ikka nii porgand. Ma tõesõna ei olnud selle uue rongiga veel sõitnudki. Kui olime tagasiteel, jõudis asi ka mulle enesele kohale, et kas ma tõesti viisin dokumendid kooli? Jah, viisin küll.

Nagu kaheksaaastane kommipoes ootasin vestlusele ja katsetele kutset. Hirm oli ju ka.  Ohh, sain kutse ja nimekirja, mida kõik oli kaasa vaja võtta, et ennast tutvustada. Kontakteerusin selle kooli esimese lennu lõpetajaga ja tema õpetas: katsetele ei võta kaasa mitte mingeid akrüülist kudumeid, hea, kui teed peente varrastega näiteks kindad. Harjutagu ma siis oma sõrmi kivide vastu hõõrumisega, saan sõrmed, mis seal koolis aitavat ellu jääda. Millised on peened vardad? Mul kodus olid väga peened - nr 2,5 vardad - täiesti olemas. Tuli välja, et need olid palgid peenikeste kõrval. Mis siis ikka, leidsin Saara poest soovitatud 12/2 lõnga ja ühed 1,25 numbrimärgiga vardad. Kui ma need pakist välja võtsin, pidin minestama, et kas nõeltega ja peenikese niidiga on võimalik kududa. Tegin siis oma elu esimesed kirikindad miniatuursetena paistvate vahenditega. Sõrmed olid krampis ja lõhed olid sõrmeotstes. See tegevus tundus üsna alguses juba hukule määratud olevat. Seda see siis tähendas, et pean sõrmi vastu kive hõõruma. Aga just enne koolikatseid said nad valmis ja tulemus oli ikka hirmus (oh seda eesti keelt!) ilus. Kindaid esitlesin nii, et nad olid veel niisked. Ei, mitte hirmuhigist, vaid pesust otse tulnud ja kuivada ei jõudnud.

Minust saigi Olustvere Teenindus- ja Maamajanduskooli õpilane. Nüüd ma tean, et igale probleemile on kuskil lahendus ja julge hundi rind on... haavleid täis. Sain oma hoolealusele hoidja koolipäevadeks ja kogu ülejäänud pere pühendus jäägitult, et aidata abikaasa, tütar ja ema kaheaastasel tekstiilkäsitöölise õppeperioodil ellu jääda ja hakkama saada. Need olid tegelikult põnevust täis aastad. Ühtehoidev kursus, uued sõbrad, imelised õppejõud, kes armastavad seda, mida nad teevad ja hirmuäratavalt suur kogus teadmisi, millest tuli lõpuks enda jaoks selekteerida välja need, mis on „minu tass teed“ ja mis mitte. Valikuid oli küll ja veel. Oli ka tõeliselt raskeid hetki, kus lihtsalt motivatsioonist ja ajast jäi puudu. Ööpäevas on ju ainult 24 tundi. Eks see õpetas aja planeerimist ja iseenda distsiplineerimist, motivatsiooni leidmist ja ka puhkamiseks aja leidmist, milleta üks käsitööline elus hakkama ei saa.

Muutus toimus ka minu sees. Ma hakkasin vaatama seni tavapärasena tunduvaid asju hoopis teise pilguga. Otsisin esemetes mõtet ja kvaliteeti. Natuke sai minu puhul raskuseks liigne kriitilisus ja perfektsionism. Siit ka see kadunud ajafaktor välja tuli. Kui ikka avastasin, et olen teinud hulk aega tagasi väikese ja teistele ehk nähtamatugi vea, häiris see mind ennast niivõrd, et asi tuli uuesti teha. Kuigi käsitöö ongi ju käsitöö ja mõni inimlik viga teeb sellest ehk ainulaadsegi eseme. Aga tegin ikka uuesti ja uuesti ja hiljem olin ise hullult rahul. Lugematu hulk loenguid, läbitöötatud materjale, imelised lektorid, kellega oma elus muidu kokku ei puutukski ja palju koduseid töid, magamata öid. Aga ma ei vahetaks tagantjärgi vaadates neid mitte millegi vastu. Siin olid ka mu elu esimesed hetked unistuste kangastelgede taga. Aukartustäratavad tegelased need teljed. Kõigepealt silitad ja siis võtad kingad jalast. Austusest. Jalanõudega tallalaudadel ei talla. Mina küll mitte. Ka masinkudumine ja masintikkimine olid tunniplaanis. Tunnistan, et need masinad tegid väga kiiret ja kvaliteetset tööd, aga teljel tehtu ja käsitsi tikkimine on minu jaoks palju „elusamad“. Samas palju aeganõudvam ja kallim töö. Igale oma. Kui vaja, tuleb kiiremaid variante kasutada. Ei halvusta üht, ei kiru teist. Kvaliteetsed ja maitsekad peavad olema mõlemad.

Mingil hetkel tuli oma lõputööle mõelda ja see pani mu oma juuri otsima. Latv kõigub tuules ja juured liiga laiali. Mingil seletamatul kombel tuli just siis ühel hetkel minu juurde üks väga vana kirivöö. Ema oma kapisügavusest oli leidnud sinna ununenud asja: „Võta, see oli mamma oma, kes sai selle omakorda enda emalt“. Pisut endast koidele andnud, aga muidu uhke ja väga ilus ja tihe kirivöö. Nii oma, nii armas, nii isiklik! See oli hoidnud kapipõhjas ema tähtsaid mälestusi täis kirju ja dokumente koos, nüüd siis sai sellest minu pärandvara. Minu emapoolne juurestik on Halliste ja Saarde piiril. Ju see kirivöö mulle mu juuri meelde tuletas ja õigel hetkel minuni jõudis. Selle sama vöö ma punusin oma lõputöösse. Armastuse ja austusega oma vaaremade vastu.

Kui lõpudiplom käes oli, sain viis päeva mõtlemise aega, kas tahaksin jätkata sama kooli 5. taseme rahvarõivavalmistaja jätkukursusel? Oh, need olid rasked päevad. Vaagisin oma kodust olukorda ja võimalusi ja hetkeks andsin alla. Kui ei saa, siis ikka ei saa… Mingil hetkel tundus see aga ainuvõimalik jätk olem: kui juba niipalju tehtud ja käidud, siis võiks ühe kuumaga kohe edasi minna! Ja rahvariided? Abja keskkoolis käies peaaegu need enesele sain. Rõhk sõnal on peaaegu. Siis oli võimalus Halliste neiu rahvariided kooli lõpetamiseks teha, kuid vahetasin kooli ja sinna see jäi. Aasta  oli 1989 - suur ärkamise aeg ja inimesed soovisid rahvarõivastega taas sinasõbraks saada. Kahjuks, või nüüd ka õnneks, jäid need tookord tegemata.

Viienda taseme õppes oli nüüd valik väga lihtne - minu lõputööks saab Halliste naise arhailise rahvarõivakomplekti uurimine ja valmistamine. See kõik pidi teoks saama ühe aastaga. Hirmu ei osanudki tunda, sest ega esimese hooga ette kujutada osanudki, mida see kõik endast hõlmab. See alul pikana tunduv aasta oli tegelikkuses ülilühike. Palju lugemisi ja uurimusi, muuseumikülastusi, koopiate joonistusi, skeeme, juhendeid ja oma komplekti osade ükshaaval valmistamist, alates kurguhelmestest ja lõpetades pasteldega. Kõike seda võimalusel õmblusmasinat kasutamata. Täpselt nii, nagu esivanemad tegid. Jah, lina ja lambaid me ei kasvatanud, aga enam-vähem kõik muu tegime küll. Selle õigena tunduva linase kanga leidmine oli juba võrdväärne lina enda kasvatamisega. Kangaid oli, aga ei sobinud nad just selleks, milleks neid sel hetkel vaja oli. Igal õpilasel oli erinev komplekt rõivaid. Kattuvaid komplekte kursusele ei juhtunud. Kõrvalt nägime siis teise piirkonna rõivaste valmistamise nippe ja nüüd tagantjärele vaadates oli kõik kokku hindamatu pagas. On olemas ka mõningane oskus (täielik oskus vajab juba väga suurel hulgal kogutud teadmisi ja kogemusi) muuseumis jälgida ja uurida, milliste töövõtetega on ese valmistatud ja suuta muuseumieksponaadi järgi ese uueks teha, muutmata eseme välimust (näiteks tikandite suurust). Kohati oli kahjugi, et see aasta nii ruttu läbi sai, väga palju asju oleks veel tahtnud teada ja näha, aga aastaga lihtsalt ei jõua. Praegu on loodud ka palju erinevaid koolitusi, kus saab end vajadusel esemepõhiselt täiendada ja vajalikke oskusi hankida, kui ise hätta jääb.

Materjalidest veel - arutlen vahel endamisi ja teiste käsitöölistega, et meie suures kirjus maailmas on kõikvõimalikke materjale ju olemas, aga selliseid, mida vanasti kasutati (kangaid, lõngu, niite, paelu), neid lihtsalt kas ei ole või on keeruline leida midagigi ligilähedast, et välisel vaatlusel tunduks asi sarnane muuseumis nähtule. Sõidame kosmoses, aga tanule siidilinte ei ole. Vanasti harjuskid ju neid müüsid. Vist viidi teisele planeedile. 

Natuke nukraks teeb see, et on tegijaid, kes autentsusest ei hooli ja eheda rahvarõiva asemele luuakse midagi selle toote laadse sarnast. See olevat odavam. Natuke vildak toode läheb aga massidesse ja hakkab elama oma elu. Kes ei ole algmaterjali näinud, ei oska aga tahtagi originaalilähedast. Ent rahvarõivas on üks imeline käsitsi valmistet, armastuse ja hoolega tehtud peen ja kallis käsitöö, mida võib uhkusega nimetada pärandvaraks. Miks ta siis ei või olla kallis ja hästi tehtud? Mustrites on meie lood, triipudes meie kood. Need võiks olla originaalilähedased, ajale vastupidavad ja silmale/hingele ilu pakkuvad. Mina arvan nii. Valutan natuke ikka südant ka.  

Kool on läbi, elu läheb omasoodu. Toimetan taas kodus, hooldan oma hoolealust ja olen väikestviisi väikeettevõtja. Võimalusel teen ikka rahvariideid. Enamasti üksikuid esemeid. Peamiselt särgid ja põlled, sukad ja kindad, sõbad. Tikkimine aga on minu tass teed, läbivillase kanga kudumine ka. Kindaid ja sukki koon nüüd ainult nende imepeenikeste nõeltega ja peaaegu selle nähtamatu lõngaga. Sõrmed ei ole vastu kive kõvaks nühitud, seda teeb see kudumine ise. Kui mulgi sukkade valgest värvist väheks jääb, tuleb teha muhu sukad, vardad neil sama jämedusega, lõng ka ja värve on alati ellu vaja. Muhu sukas neid ju jagub.  

Teen, mida armastan ja armastan, mida teen. Meenub veel mu ema riidekapikoi lugu. Ma suutsin lapsena peaaegu nelinurksetest tükkidest teha enesele riideid, mida ma siis uhkusega kandsin ja nüüd olen oma elus selles kohas, kus rahvarõivaste lõiked on üsna sarnased sellele. Ja täiesti mugavad ja kantavad. Vanasti osati kangast arukalt kasutada. Raisata ei olnud midagi. Harjutasin selleks juba varakult.

Vahel jään veel mõtlema, et kui ma ei oleks tookord teinud seda hullumeelset välkotsust - viia hetkeemotsiooni ajel kooli oma dokumendid ja kui vastuvõtukatsetel oleks mind välja praagitud, siis ei oleks ma eeldatavasti täna see, kes ma praegu olen. Olen leidnud läbi imelise Olustvere kooli ja sealsete õpetajate omaenda tõelise mina. Oleksin lendu lasknud võimaluse teha seda, mida ma nüüd teen, oskan ja südamest armastan. Jah, ma ju kudusin, ma heegeldasin, ma tegin paljusid asju ka enne kooli, aga nüüd teen seda targalt ja teadmistega. Ja endise ja praeguse vahel on mäekõrgune erinevus.

Pealehakkamine on pool võitu. Tuleb vaid teha esimene julge samm ja tahta südamest seda teha, mille poole sammu astusid.