Häädemeeste mees

Mehe põhikomplekti kuulusid särk, püksid, vest, vatt, vöö, sukad, säärepaelad, jalatsid, peakate. Lisandiks olid ehted, rätid, tubakakott ja kindad. Ülerõivaiks olid pikk-kuub, rüü ja kasukas. Häädemeeste kihelkonna meesterõivastest võib muuseumikogudes leida ainult mõne vöö ja sokipaari. Kuna meesterõivaid on ka naaberkihelkondades Saardes ja Toris vähe säilinud, siis tuleb rahvarõivaste valmistamisel kasutada 20. sajandi alguse korrespondentide ülestähendusi.

Särk

Liisa Lepasoo (sünd 1880) Soometsa külast rääkis korrespondentidele, et meestel olid särgid väikese madala kraega, õlgadel õlalapid, kaenla all nelinurkne lapp. Jakob Tammeloo (sünd 1874) Uulust rääkis, et tema kandis noorpõlves põlvedeni ulatuvat särki, mis oli kaelusest kroogitud, varrukate otsas värvlid, särgi varrukavärvlitel, krael ja õlalappidel olid kaunistused. Teise jutustaja mälestuste põhjal kandsid mehed umbes 1890-1895 aastatel linast särki, mille rinnalõhandikku kattis rinnalapp, mis lõppes ristipidi põõnaga.

Särk õmmeldi linasest riidest. See oli ilma õlaõmblusteta, T-kujulise kaelaavaga ja 30-35 cm sügavuse rinnalõikega. Igapäevased särgid tehti lihtkäistega, pidulikud aga kortskäistega. Kaelaava oli kurrutatud. Et särk paremini pükstes püsiks, siis õmmeldi seljaosa veidi pikem. Küljeõmblustes olid 10 cm pikkused lõhikud. Särkidel olid enamasti kolmnurksed kaelalapid ja pikad õlakud. Särgid olid 19. sajandil Lääne-Eestis laia maha pööratud kraega. Kaunistuseks olid krael, õlalappidel ja varrukavärvlitel valge linase niidiga tikkpisteread, piluread ja tagid. Kaelus sõlmiti argipäeviti kurgu all lõngadest punutud sõltusega, pidupäeval kinnitati vitssõlega e. rõngasreesiga.

Muuseumikogudes ei leidu ühtegi Häädemeeste kihelkonna mehe särki, särgi valmistamisel tuleks eeskujuks võtta Tori meeste särgid.

Püksid

Pidulikud püksid e poolkaltsad valmistati lambamustast või -pruunist kangast. Need ulatusid veidi allapoole põlve. Püksid olid värvliga, mis käis kõhu peal ühe nööbiga kinni. Lakk kinnitati värvli külge paremast nurgast ühe nööbiga. Ava juures oli tasku. Säärte alumistes otstes olid kitsad värvlid, mille otstes olid augud säärepaelte jaoks. Kuna naaberkihelkondadest Torist ja Saardest ei ole säilinud ühtki mehe püksipaari, siis tuleb pükste valmistamisel eeskuju võtta Suure-Jaani kihelkonnast.

Liisa Lepsoo mälestuste järgi olid tema vanaisal mustad villased põlvpüksid. Ka teise kirja pandud mälestuste põhjal olid püksid lambamustast villasest kangast, kuid külas nooremad neid ei kandnud. Meestel olevat olnud hallid ülikonnad.

Vest

Kui 19. sajandi keskpaiku oli vest pidulik riideese vati või pikk-kuue all, siis 19. sajandi lõpupoole kanti neid ka igapäevaselt, töö juures. Pidulikud vestid olid siidist või peenvillasest esiosaga, tagumine osa tehti lihtsast jämedamast riidest. Liisa Lepsoo mäletamise järgi kandis tema vanaisa igapäevaselt särgi peal villase lambamusta esiosaga vesti, mille tagumine osa oli takune. Hõlmad käisid puupööradega kinni.

Häädemeeste kihelkonnast ei ole säilinud ühtegi vesti. Kuna vestid olid hilisemad, linnamoe tüüpi ja üsna sarnased üle Eesti, siis võib valmistamisel eeskujuks võtta Pärnu Muuseumis asuva vesti.

Vatt

Vatt püsis Pärnumaal nii materjalilt, lõikelt kui kaunistustelt kaua pikk-kuue pihaosa sarnasena. Häädemeeste vatte muuseumikogudes ei leidu. Kahjuks puuduvad andmed ka lähematelt naabritelt. Vati tegemisel võiks eeskujuks võtta Suure-Jaani vati.

Kaelarätt

Kaelarätt oli kas sitsist või jõukamatel siidist, sageli ruuduline. Liisa Lepsoo mälestuste järgi kandis tema vanaisa rätti kaelas nii, et otsad olid lõua alla sõlme seotud.

Peakatted

Kaapkübar pandi pähe pidulikul puhul, kirikusse või pulma minnes. Igapäevaselt kandsid mehed suvel kuuest või kaheksast riidesiilust e laadidest kokkuõmmeldud poolkerakujulist murumütsi, mida kutsuti laadidega müts, suvemüts, kesamüts.

Ülerõivad

Meestel olevat olnud samasugused lambahallid pikk-kuued nagu naistelgi, on Orajõel elanud Marie Aringo (sünd 1888) rääkinud. Ees olevat olnud punased rõngad. Üks vanamees – vallavanem – olevat käinud kaua sellise kuuega, kui keegi enam ei käinud. Teise jutustaja mäletamist mööda kutsuti sellist paksuks vanutatud lambahalli pikk-kuube tahkuranna kuueks. Tahkurannas kanti seda kõige kauem, Uulus ja Surjus polevat ammugi enam sellist nähtud. Mõnel üksikul oli sinine kuub, aga enamasti olid pikk-kuued ikka lambahallid.

Häädemeste ja Orajõe aladel olevat eestlased ja lätlased käinud hallide kuubedega, kirjutab talupoegade rõivastusest J. H. Voigdt 1802. a.

Kuna väidetavalt olid naiste ja meeste kuued suhteliselt ühtemoodi, siis võiks Häädemeeste kihelkonna mehe kuue teha naiste kuue järgi.

Vööd

Üks vähestest Häädemeeste kihelkonnast säilinud meeste esemetest on võrkvöö. Liisa Lepsoo vanaisa olevat veel kandnud villaseid vöid, Liisa enda vanused mehed enam ei kandnud. Vanematel meestel olevat need vööd punase-valge-kirjud olnud. Vöö köideti kasukale ja kuuele peale. Peenemad vööd tehti kõlapookadega, neid kanti pükste peal. Sellised kõlavööd olid püksipaelteks.

Jalakatted

Sukad

Liisa Lepsoo mälestuste kohaselt olid vanaisal pikad, villasest lõngast kootud mustad kollaste kirjadega sukad, need sidus ta pastlapaeltega kinni.

Sokid

Meeste sokke kutsuti kengasukkadeks või kirikusukkadeks.

Säärepaelad

Ka säärepaelad on ühed vähestest esemetest, mis on Häädemeestelt muuseumikogusse saadud. Säärepaeltega seoti sukki.

Kindad

Mälestuste järgi olid meestel kindad alati vöö vahel. Kindad olid meestel ja naistel ühtemoodi. Vanemad kindad olid kirjatud labakindad. Enamasti olid need kootud valge – musta, valge-sinise või valge-pruuni kirjalistena.

Kotid

Tubakakotid võisid olla nii nahast kui ka riidest. Sageli valmistasid tüdrukud tubakakotid oma peigmeestele kingituseks.

Ehted

Vitssõlg

Mehed kandsid särgikaeluses kinnitusena vitssõlge. Vitssõleks nimetati kitsaid, mitte üle 5 mm laiuseid rõnga kujulisi sõlgi, mille külge oli kinnitatud sõlenõel. Vitssõlgede läbimõõt kõikus 1,5-3,2 cm vahel. Suurimaks vitssõlgede valmistamise keskuseks oli Tallinn, väga lihtsaid vitssõlgi valmistati ka Pärnus, Lihulas ja Haapsalus.

Sõrmused

Sõrmused olid sel perioodil enamasti abielusõrmustena kasutatud vitssõrmus ja harisõrmuse erinevad tüübid: inglipeasõrmus, kätega sõrmus ja õiemotiividega harisõrmus. Neid kandsid nii mehed kui naised.  

Koostajad

  • Ülli Kont, pärandtehnoloog
  • Lembe Maria Sihvre, rahvarõivaste uurija (ehted)

Allikad

  • ERM EA 37. Aino Järvesoo 1938-1939. Saarde kihelkonna etnograafiline kirjeldus.
  • ERM EA 67. Virve Kalits, Arved Luts 1959. Teatmematerjali Häädemeestelt.
  • Lepp, Voldemar 1969. Uulu mõisa kroonika, käsikiri. PäMu 4062 Ar 1386
  • Mäesalu, Marta 1966. PäMu 15487 Ar 3177
  • Kaarma, Melanie, Voolmaa, Aino 1981 (2015). Eesti rahvarõivad. Eesti Raamat.
  • Kirme, Kaalu 1986. Eesti sõled. Kunst.
  • Kirme, Kaalu 2000. Eesti hõbe. Kunst.
  • Kont, Ülli, Randmaa, Anu, Raud, Inna 2017. Pärnumaa rahvarõivad. Pärnu Muuseum, Saara Kirjastus.
  • Kurrik, Helmi 1938. Eesti rahvarõivad. Eesti Rahva Muuseum.
  • Manninen, Ilmari 2009. Eesti rahvariiete ajalugu. Eesti Rahva Muuseum.
  • Moora, Harri (Toim) 1957. Eesti rahvarõivaid XIX sajandist ja XX sajandi algult. Eesti Riiklik Kirjastus.