Häädemeeste naine

Häädemeeste naise rahvarõivaste põhikomplekti kuulusid särk, seelik, vöö, sukad, õlarätt, abielunaistel ka põll ja peakate - tanu. Lisanditeks olid ehted, vardakott ja kindad. Ülerõivasteks olid pikk-kuub, rüü ja kasukas. 19. sajandi algul oli üleviskeks sõba, 19. sajandi teisest poolest hakati valmistama suurrätte.

Särk

Häädemeeste kihelkonna särke muuseumikogudes ei leidu. Arhiivimaterjalidele toetudes võib öelda, et särgid sarnanesid naaberkihelkondade särkidele nii materjalilt kui ka tegumoelt. Särk oli nii alus- kui ka pealisrõivas.

Veel 19. sajandi keskpaiku peeti täiesti kombekohaseks, et naistel oli suviti seljas ainult särk, millele oli peale mähitud vöö. Abielunaistel oli ka põll ees. Tööd tehes kanti lihtsamaid särke. Neil olid varrukad lühemad, kitsad ja kurrutamata. Värvleid ei olnud, varrukaotsad olid palistatud. Käe all oli siil, mis algas kaenla alt ja ulatus peaaegu varruka otsani. Kirikusärgi varrukad olid laiad ja ulatusid randmeteni. Mida laiemad olid varrukad, seda rohkemalt sai teha varrukaotsesse ja õla peale kurrutusi.

Varrukate otstes olid värvlid. Kaenla alla õmmeldi lapid. Mida laiem kaenlaaluse lapp oli, seda tihedamad said õlgadel olevad kurrud. Õlgadele õmmeldi õlalapid, mis kaitsesid särki õla pealt rebenemise eest. Pidulikud särgid kaunistati pilude ja tagidega, krae ääres oli sageli pits.

Tahkurannast on saadud üks särk, mille valmistamiskohta ja valmistajat ei teata. Särk on hoiul Pärnu Muuseumis. Uulust pärit Liisa Lepasoo (sünd 1880) mälestustes olid vanematel naistel särgid värvelkäistega, tulbid otsas. Tulbiks nimetati väikest volangi värvli ääres. Värvel käis nööbiga kinni. Väikesed lapid olid õlgade peal, linase niidiga kinnitatud, pilud äärte peale tehtud. Eest käisid niidist nööbiga kinni.

Särgi valmistamisel võib eeskuju võtta nii Tori kui Pärnu-Jaagupi särkidelt.

• Särgid (Tori) ERM A 563:860, ERM A 18238

Seelik

Häädemeeste kihelkonnast on seelikuid muuseumikogudes mitu, kuid kõik need pärinevad Tahkuranna ja Võiste kandist.

Seelikud õmmeldi põikiriidest. Kanga laius andis seeliku pikkuse. Kui moes olid pikemad seelikud, õmmeldi seelikule pikenduseks toot, mis kaeti poest ostetud punase kalevi ja erinevate paeltega. Seeliku pikkus ulatus alla poolt säärt, peaaegu pahkluuni. Allservas kasutati mitmesuguseid kaunistusviise: erineva laiusega poepaelu, punast kalevit, kardpaelu. Seelikud olid volditud värvli alla, kas tihetatesse või laiematesse voltidesse. 19. sajandi teises pooles seoses aniliinvärvide tulekuga muutusid värvid erksamaks ning triibud peenemaks.

Tahkuranna vallast Merekülast pärit Katariina Pärna meenutused (sünd 1877):

Vanematel naiste olid pikitriibulised kördid, mille all kanti lihtsmaid körte. Triipe oli punaseid, musti, siniseid, rohelisi. Seelikul olid paksud korrud sees. Räägiti, et neid tehti ahjust võetud leibadega, uutel körtidel, millega kirikus käidi, olid veel kardpaelad, karrad all, punane kaleviriba ka. Kui kört vanemaks sai ja töörõivaks jäi, harutati karrad lahti ja õmmeldi uuele kördile alla.

Liisu Lepasoo mälestuste kohaselt olid külas 1893. aastal veel triibuseelikud, kuid 1902. aastal olid need juba kadunud.

• Seelikud ERM A 564:1851, ERM A 564:1889, ERM A 564:1886

Vöö

Ümber piha kanti kirivööd. See andis kehale tugevust ja hoidis venituste eest. Vöö oli valgele linasele põhjale korjatud värviliste villaste geomeetriliste kirjadega. Kirivöödes domineeris 19. sajandi keskpaigani madarapunane, sajandi teisel poolel erkpunane toon. Vöö mähiti kordadena ümber keha, villane pool väljaspool. Ots asetati ette, keskkohale ja mähiti siis kolm-neli korda alt ülespoole ümber keha ning vööotsad pisteti kihtide all.

Häädemeeste kihelkonna vöid leidub on nii ERMi kui ka Pärnu Muusuemi kogudes. Vööd on toredalt laiad. Vanemad vööd on puupunase põhjaga, uuemad erksad, sünteetilise värviga värvitud punased.

• Kirivööd PäMu 11929 E 32, ERM 2944, ERM A 310:18

Peakatted

Tanu

Abielunaisele oli peakate kohustuslik. Häädemeeste tanu nimetati torutanuks. Tanu valmistati kokkumurtud piklikust linasest kangast, serva kaunistas niplispits. Pitse nimetati tanukirjadeks.

Tanu pidi kikkis olema, kel tanu viltu peas oli, selle üle naerdi. Kangas tärgeldati ja sageli pandi sisse ka tugevamast papist tugi. Üle tanu seoti siidpael, mis sõmiti ette rosetiks. Siidpael võis olla ühevärviline või kirju. Anna Kanamart on meenutanud, et tema ema kandis torutanu veel 1897-98 aastal. Tanu oli valgest riidest, pits ääres, nutsakas pandi sisse, et hästi torus seisaks. A. Kanamardi emal oli ka kabimüts,millel oli mustal põhjal muster.

Rätik pandi torutanu peale. Rätiku ots tehti tükkis tanuga hästi vahedaks.

• Tanud ERM 2937, ERM 2935, ERM 2936, ERM A 509:4090

Põll

Abielunaise riietuse juurde kuulus kindlasti põll. Vanemad pidupõlled valmistati valgest linasest riidest, mida kaunistati pilu või narmastega. Eriti hinnatud olid poest ostetud klaariidest põlled. 19. sajandi teisest poolest alates osteti juba puuvillast või peenvillast kangast põllede valmistamiseks.

Põlleriie kroogiti värvli külge, tavaliselt jäi põll seelikust kämblajagu lühemaks. Töö juures kanti tumedast ühevärvilisest või triibulisest takusest või linasest riidest tehtud ilustamata põllesid.  Igapäevased põlled värviti ise pruuniks või siniseks, et määrdumist oleks vähem märgata.

ERMis on üks põll Häädemeeste kihelkonnast, Orajõelt. Kuna naaberkihelkonnas Saardes on säilinud mitu põlle, siis võib valmistamisel eeskujuks kasutada ka neid.

• Põll ERM A 564:1706
• Põll (Saarde) ERM A 19:3

Õlarätt

Kodust välja minnes kanti siidist või õhukesest poevillasest riidest trükimustriga roosilist rätikut. Rätik murti kaela asetades kolmnurkselt kokku, teravad nurgad pandi ristamisi üle rinna ja otsad pisteti vöö vahele. Sageli kanti kaelas korraga kahte rätikut. Kirju räti alla asetati valge linane rätt, mis pealmise alt veidi paistma pidi. Lilleline rätik asetati liistiku või kampsuni alla. Sageli oli lilleline siidrätt peiu kingitus oma pruudile abiellumise puhul.

Kampsun

Kampsuneid hakati kandma hiljemalt 18. sajandi lõpus. Varem tunti pealisrõivana vaid pikk-kuubesid. Kui Mihkli kihelkonna tuntud sinine kampsun on hilisem ja linnamoeline, siis Häädemeeste sinised kampsunid on vanematüübilised ja kaunistatud kaaruspaelaga. ERMis asuv Tahkurannast saadud kampsun on sinine, kuid lõikelt sarnane pikk-kuuele. Sellist kampsunit nimetati puusadega kampsuniks ning tavaliselt olid need kodukootud materjalist.

Hilisemad kampsunid olid ostumaterjalist: tumesinised, mustad vabrikukalevist või kergemast villasest või puuvillasest kangast. Voodriks kasutati puuvillast riiet.

• Kampsunid ERM A 310:32, ERM 2928

Ülerõivad

Pikk-kuub

Enamikes Pärnumaa kihelkondades kanti lambapruune pikk-kuubesid. Samas Häädemeestel olid pikk-kuued hallid või tumesinised. Pikk-kuub ulatus allapoole põlvi, jättes alt seeliku välja paistma. Kuub kaunistati kaaruspaeltega ning külgedel olid lõhikutel karralapid.

Kui seelikud ja särgid tegid naised alati ise valmis, siis pikk-kuue kohta öeldi sageli, et see oli rätsepa valmistatud. Pikk-kuube kanti külmade ilmade puhul, kuid ka palaval suvel kirikusse minnes, sest see andis pidulikkust ja väärikust. Tahkuranna kandis kanti lambahalli paksuks vanutatud kuube - seda nimetati tahkuranna kuueks, seal kanti seda kõige kauem. Uulus ja Surjus olid sel ajal juba linnatüüpi mantlid. Mõningatel olevat olnud ka sinist värvi pikk-kuued, punasest nöörist kaunistused ees, külgedel voldid vastakuti koos.

• Pikk-kuub ERM A 310:33

Kasukas

Kasukat kanti talvel, see oli lambanahkne ja valge. Tavaliselt tõmmati pikk-kuub kasuka peale, et määrdumist vähem oleks.

Ülevisked

Suurrätt

19. sajandi lõpupoole võeti külmaga õlgadele narmasääristega ruudulise mustriga villane suurrätt, mis murti kolmnurkselt kokku. Kui suurrätt ei olnud õlgadel, siis hoiti seda kokkurullituna kaenlas ja kirikusse minnes kokkumurtult käel.

• Suurrätt ERM A 627:86

Sukad

Kui tavaliselt käidi suvel paljajalu või pasteldes, siis pidulikuks puhuks pandi jalga sukad. Kaunis sukakiri pidi seeliku alt paistma jääma. Häädemeeste kihelkonnast on alles viis paari roositud sukki. Kolmed sukad on tumesinise põhjalõngaga.

• Sukad ERM 2931, ERM A 564:1862

Säärepaelad

Pidusukad kinnitati põlve alt värvilistest villastest lõngadest labaselt või toimselt palmitsetud säärepaeltega, mis olid 1,5-3 cm laiused ja kuni 1,5 m pikkused. Igapäevaselt kasutati lihtsamaid paelu või ärapeetud säärepaelu.

Säärepaelu, mille otstesse on tehtud riideribadest tutid, kutsuti pulmapaelteks, kuna nendega seotud veimed kokku. Säärepaelu ei ole Häädemeeste kihelkonnast säilinud. Eeskujuks võib võtta Heimtali muuseumi Pärnumaalt kogutud säärepaelad.

• Säärepaelad ERM HM E 743

Jalatsid

Pastlad

Talurahvas kandis argipäeval jalas tömbi ninaga pastlaid. Vaesemad kandsid pastlaid ka pidupäevadel. Pidulikel puhkudel kantavad pastlad valmistati pargitud nahast. Pastelde kinnituseks kasutati linast punutud paelu, hiljme ka peenikesi rihmu. Paelad seoti põlvede all kinni.

Häädemeeste kandist ei ole märkmeid viiskude tegemisest.

• Pastlad ERM A 790:78/ab

Kingad

19. sajandi teises pooles kuulusid jõukamates peredes pidurõivastuse juurde madala kontsaga kingad. 19. sajandi lõpus hakati kingade kõrval kandma teravaninalisi nööritavaid poolsaapaid.

• Kingad PäMu 12208:15 E 503:15ab , PäMu 12208:15 E 13ab

Kindad

Häädemeeste kihelkonnas valmistati kirjatud mustriga laba- ja sõrmkindaid.

• Kindad ERM 2932ab

Vardakott

Vardakotid valmistati käepärastest materjalidest, reeglina väikestest sits-kangatükkidest. Sageli kasutati vardakoti valmistamisel vanaks jäänud seeliku- või tanutükke.

• Vardakotid ERM A 563:996 , ERM A 310:20

Ehted

Kurguhelmed

Ümber kaela olid igapäevaselt klaas- või kivihelmestest helmekeed ehk kurguhelmed. Kurguhelmeid kanti tihedalt ümber kaela ja need paistsid kaelusest vaid osaliselt välja, kuna kurguhelmed olid pigem talisman kui ehe. Kurguhelmed võisid olla ühe- või mitmerealised. Helmed olid 18.-19. sajandil peamiselt klaasist, varem kivist. Klaashelmed võisid olla erinevat värvi ja erineva kujuga: ümmargused, tahulised, torukujulised piiprellid või soonitud kruvilised. Kurguhelmed pandi tüdrukule peale sündimist kaela ja nendega läks naine ka hauda. Esimesed helmed kinkisid lapsele tavaliselt ristivanemad. Hiljem täiendati keed tähtpäevade kingitustega.

• Helmekee ERM A 509:6179

Vitssõlg

Särgi kaelus kinnitati hõbedast või vasest  vitssõlega. Vitssõleks nimetati kitsa, mitte üle 5 mm laiuse rõnga kujulisi sõlgi, mille külge on kinnitatud sõlenõel. Vitssõlgede läbimõõt kõikus 1,5-3,2 cm vahel. Vitssõlgi valmistasid peale õppinud ehtemeistrite ka külasepad.

• Vitssõlg AM_8212 E 533: 1

Prees

5-6 cm läbimõõduga hõbepreesid ja väikesed silmadega preesid sobisid samuti särgikinnituseks. Pärnu piirkonna preesidel oli suuserv kergelt ülespoole pööratud. Pärnu oli üks suurimaid preeside valmistamise keskusi. Pärnu tüüpi preesi eritunnuseks oli suuvitsa puudumine. Tähemotiivid või saluudid vaheldusid preesisuu ümber üksikute puntsilöökidega tehtud lilleõitega. Pärnu piirkonnas levisid ka Paide, Tallinna ja Lihula meistrite ehted.

Väiksemat preesi võis kanda ka ülalpool, aga sõlg oli kindlasti rinna kõrgusel. Suurem prees, mis on 8-9 cm läbimõõduga, võis asendada kuhiksõlge. Silmadega preesid olid enamasti kuuest punasest klaastahukast silmaga. Pidulikul puhul seati keset rinda hästi nähtavale suurem prees, silmadega prees või kuhiksõlg.

• Prees ERM 2948
• M. W. Brackmanni valmistatud prees AM _ 4445 E 695

Sõlg

Edela- ja Lääne-Eestis kanti kuhiksõlgi küllalt palju – sellega seoses kujunes Pärnu 18.-19. sajandil üheks kõige suuremaks kuhiksõlgede valmistamise keskuseks.

Kuhiksõled olid 6-10 cm läbimõõduga. Kompositsioon oli küllaltki lihtne – neli pealtvaates õit ja nende vahel looklev akantuseväät. Graveeriti vabalt, pisut hooletultki. Graveeringud olid peened, tavalise joongraveeringu kõrval kasutati ka sik-sak graveeringut ehk tremoleeringut. Kompositsioonis kasutati õie- ja kroonimotiive, üldmulje oli pigem barokselt lopsakas. Kolme-nelja lopsaka õie vahemotiivideks olid ehiskilbid, mis hiljem lihtsamal kujul Pärnu piirkonnakuhiksõlgedele tüüpiliseks said. Väga viljakas talupojaehete valmistaja oli Magnus Wilhelm Brackmann, kes kasutas ühte kompositsiooniskeemi – kolm või neli pealtvaates õit vaheldumisi ehiskilpidega. Dekoor oli lihtsakoeline, jämedavõitu ja raskepärane. Sõlesuud ümbritses kiirtepärg.

• Kuhiksõlg ERM Fk 1087:11,
• Kuhiksõlg (Pärnu-Jaagupi) ERM A 509:704

Kaelarahad

Kaela seati piduülikonnaga rinnale ulatuvad helmekeede read kaelarahadega. Need on riietuse peale hästi nähtavale seatud. Kaelarahad olid kannaga rahad (hõbetaalrid ja –rublad), mida oli kee küljes tavaliselt üks, kolm või viis ning keesid oli kuni kolm rida. Rahasid kanti alati näoga väljapoole. Reeglina kasutati ehetena münte, mis ei olnud enam käibel.

• Kodarraha PäMu 11820 E 693

Sõrmused

Talurahva abielusõrmusteks oli hõbedast või vasest vitssõrmus ja harisõrmuse erinevad tüübid: inglipeasõrmus või siis kätemotiiviga sõrmus. Kasutati ka õitega harisõrmuseid. Sellist tüüpi sõrmuseid kandsid nii mehed kui naised.

Koostajad

• Ülli Kont, pärandtehnoloog
• Jana Reidla, etnoloog (ehted, 2015)
• Lembe Maria Sihvre, rahvarõivaste uurija (ehted, 2020)

Allikad

• ERM EA 37. Aino Järvesoo 1938-1939. Saarde kihelkonna etnograafiline kirjeldus.
• ERM EA 67. Vilve Kalits 1959. Teatmematerjali Häädemeeste kihelkonnast.
• Kaarma, Melanie, Voolmaa, Aino 1981 (2015). Eesti rahvarõivad. Eesti Raamat.
• Kirme, Kaalu 2000. Eesti hõbe. Kunst
• Kirme, Kaalu 1986. Eesti sõled. Kunst
• Kurrik, Helmi 1938. Eesti rahvarõivad. Eesti Rahva Muuseum.
• Manninen, Ilmari 2009. Eesti rahvariiete ajalugu. Eesti Rahva Muuseum.
• Moora, Harri (Toim) 1957. Eesti rahvarõivaid XIX sajandist ja XX sajandi algult. Eesti Riiklik Kirjastus.
• Lepp, Voldemar 1969. Uulu mõisa kroonika, käsikiri. PäMu 4062 Ar 1386
• Mäesalu, Marta 1966. PäMu 15487 Ar 3177