Hanila mees

Hanila mehe rõivakomplekti kuulusid 19. sajandil särk, põlvpüksid, vatt, vest, pikk-kuub, kasukas, vöö, sukad, säärepaelad, kindad, vitssõlg, kaelarätt, peakate ja jalanõud. Meesterõivad olid Lõuna-Läänemaa kihelkondades sarnased. Selle kandi meesterõivastusest parema ettekujutuse saamiseks võib vaadata Karuse mehe rahvarõivaste fotogaleriid.

19. sajandi viimasel veerandil asendusid rahvarõivad vähehaaval linnalõikelise ülikonnaga. Ehkki Hanila naised kandsid rahvarõivaid veel 20. sajandi I veerandil, oli meesterõivastus sel ajal juba linnamoeline.

Särk

Särk valmistati labasest linasest riidest, see oli õlaõmblusteta, mahamurtud kraega, piluga ääristatud rinnalõhiku, peale õmmeldud õlalappide, kolmnurksete kaelalappide (need olid ka naiste särkidel) ja pikkade kurrutatud varrukatega. Särgi varrukad olid värvliga. Särk ulatus põlvini ja oli lõikelt sarnane naiste särgile, kuid õmmeldi ühest kangast. Särk kinnitati kurgu all väikese vitssõlega või lõngast punutud paeltega.

19. sajandi teisel poolel hakati meestele valmistama rinnalapi ja paremale küljele nööbitava püstkraega särke. Särgi õlalapid, värvlid ja rinnalapid kaunistati valge põimpiluga, hiljem punase rist- või madalpistetikandiga. Sajandi lõpus õmmeldi meestesärgid passega  tagatükil. Särki kanti pükstes.

Püksid

Meeste püksid valmistati villasest potisinisest toimsest riidest, samuti seemisnahast. Pükstel olid veidi alla põlve ulatuvad sääred, siit ka nimi põlvpüksid, kintspüksid. Põlvpükstel oli ees nelinurkne lapp, millest tuli nimetus lakaga püksid. Lapp kinnitati mõlemalt poolt ülanurkades nööbiga värvli külge. Värvel oli keskelt nööbitav.

Püksid olid kehasse õmmeldud, mõlema sääre otstes külgedel olid lõhikud, mis suleti kolme vasknööbiga. Tööpükstele õmmeldi pidulike vask- või tinanööpide asemel puupulgast vestetud pöörad.

Kandja jõukust tõendasid seemisnahast valmistatud põlvpüksid. Suvel kanti valgeid linaseid või takuseid pükse. Talvel aga tõmmati linaste pükste peale villased püksid.

Vest

Jõukam talumees kandis vati all vesti. Selle hõlmad lõigati kirjust poekangast, kodukootud ruudulisest või triibulisest kangast. Vesti seljatagune ja vooder õmmeldi linasest riidest. Lõikelt sarnanes vest vatile.

Vatt

Särgi peal kandis mees lühemat pintsakulaadset kuube ehk vatti. See oli pikk-kuue pihaosa sarnane. 19. sajandi keskel valmistati vatt potisiniseks värvitud toimsest villasest riidest. Vatt oli seljaõmblusega ning sellest algava lipiga, puusadel õmmeldi küljeõmbluse vahele kiilud. Vatil oli algselt püstkrae, hilisematel – reväärid, kaares sisselõigatud hõlmanurgad, kaks rida vasknööpe hõlmadel ja taskud. Suveks tehti linaseid vatte.

Kaelarätik

19. sajandi keskpaiku hakkasid mehed kaelas kandma kaelarätikut. Kaelarätid osteti kaupmeestelt, need olid puuvillasest riidest, vahel ka siidist. Rätik pandi kaela nii, et murti kolmnurkselt kokku, keerati rulli, keskkoht seati kurgu alla, taha viidud otsad ristati kuklal, toodi ette ning sõlmiti kurgu all lipsu.

Peakatted

Pidulikul puhul kanti peas tumepruuni või musta kõrge, pealt laieneva rummuga viltkübarat. Argipäeval kanti linastest riidekiiludest õmmeldud murumütsi või valgest linasest niidist varrastel kootud tuttmütse. Talvemütsid olid nahast, murumütsile sarnase lõikega ja kahe allalastava kõrvaga lontmütsid. 19. sajandi lõpus sai meeste põhiliseks peakatteks mustast või tumesinisest riidest kõva läikiva sirmi ehk nokaga müts.

Ülerõivad

Pikk-kuub

Ülerõivaks oli lambapruunist villasest kangast õmmeldud pikk-kuub, mis oli lõikelt sarnane naise pikk-kuuele. Meeste kuue ühele rinnaesisele  hõlmaäärele õmmeldi tihe rida hernetaolisi tinanööpe, teisele punasest kaarusnöörist aasad. Kinnitusfunktsioon neil nööpidel puudus, hõlmad hoiti ülerõivastel kokku vööga, kuid ees vöökohal olid kuue kinnitamiseks ka haagid.

Rüü

Hanilast on rüüde kandmise kohta kirjalikke teateid. Rüüd olid valged, takusest kangast meeste kuued, mida kanti kasuka peal.

Kasukas

Kasukas oli valmistatud valgetest lambanahkadest. Kasukas seoti kinni kas villase meestevöö või pandlaga nahkvööga. Talvel kirikusse minnes tõmmati kasuka peale rüü ja pikk-kuub.

Vööd

Ülerõivastel kandsid mehed pandlaga nahkrihma, võrkvöö tehnikas valmistatud villast vööd või telgedel kootud vööd ehk pussakat . Võrkvööd olid erineva laiusega, kaunistati lihtsa rombilise või triibulise kirjaga. Telgedel kootud vööd olid villased, 3–7 cm laiad ja pikitriibulised. Meeste vööd mähiti paar korda ümber keha, toodi otsad ette ja  jäeti vöö vahelt läbipanduna külgedele rippuma. 19. sajandi lõpus hakkasid noormehed ülerõivaste, eriti kasukate peal kandma värviliste helmestega kaunistatud nahast helmevöid. See vöö oli jõukuse ja uhkuse märk.

Jalakatted

Jalgade ja säärte katmine rättide ja sääremähistega püsis töörõivastuses nii naistel kui meestel üsna kaua. Jalarättideks kasutati vanu, peetud riideid, näiteks lõigati vanade pükste tagumisest poolest. Pidulikel puhkudel tõmmati jalga kootud villased, värvuselt pruunid või mustad pikad sukad. Need ulatusid põlvpükste säärevärvli alla ja kinnitati säärepaelaga.

Säärepaelad

Säärepaelad punuti  värvilistest villastest lõngadest ja seoti püksisääre alt (vahel ka pealt), paelaotsad pisteti püksi sääreotsa aukudest läbi ja seoti sõlme.

Jalatsid

19. sajandil kandsid mehed tööjalanõudena viiske või parkimata nahast pastlaid. Pidulikud pruunid pastlad tehti pargitud nahast. Jõukamad kandsid jalas musti nahast kingi ja saapaid . Säärsaapaid hakati kandma 19. sajandi lõpus.

Kindad

Mehed kandsid käes sarnaselt naistele laba- ja sõrmkindaid. Igapäevaselt pandi kätte lihtsama mustriga silmkoelised labakindad. Seevastu pidulikumad kindad kooti värvilisemad ja peenemast lõngast. Meeste kindaid ehtisid geomeetrilised kirjad.

Kotid

Mehed kandsid vöökohale kinnitatud nahast lahttaskuid või raha- ja tubakakotte. Taskuid kanti rihmaga pükste peale kinnitatuna kõhu peal. Tubakakotte valmistasid neiud oma peigmeestele.

Ehted

Vitssõlg

Mehed kandsid särgikaeluses kinnitusena vitssõlge. Vitssõleks nimetatakse kitsaid, mitte üle 5 mm laiuse rõnga kujulisi sõlgi, mille külge on kinnitatud sõlenõel. Vitssõlgede läbimõõt kõigub 1,5-3,2 cm vahel.

Suurimaks vitssõlgede valmistamise keskuseks oli Tallinn, väga lihtsaid vitssõlgi valmistati ka Pärnus, Lihulas ja Haapsalus.

Sõrmused

Sõrmused olid sel perioodil enamasti abielusõrmustena kasutatud vitssõrmus ja harisõrmuse erinevad tüübid: inglipeasõrmus, kätega sõrmus ja õiemotiividega harisõrmus, mida kandsid nii mehed kui naised.  

Koostajad

  • Liivi Vainu, rahvarõivaste uurija (2015)
  • Liis Luhamaa, pärandtehnoloog (2020)
  • Lembe Maria Sihvre, rahvarõivaste uurija (ehted, 2020)

Allikad

  • Eesti Keele Instituudi eesti ja soome-ugri keelte arhiiv.
  • Kaarma, Melanie, Voolmaa, Aino 1981. Eesti rahvarõivad. Eesti Raamat.
  • Kirme, Kaalu 1986. Eesti sõled. Kirjastus Kunst.
  • Kirme, Kaalu 2000. Eesti hõbe. Kirjastus Kunst.
  • Manninen, Ilmari 2009. Eesti rahvariiete ajalugu. Eesti Rahva Muuseum.
  • Moora, Harri (toim) 1957. Eesti rahvarõivaid XIX sajandist ja XX sajandi algult.Eesti Riiklik Kirjastus.
  • Piiri, Reet 2004. Talurahva jalanõud. Eesti Rahva Muuseum
  • Piiri, Reet jt 2020. Läänemaa kihelkondade rahvarõivad 19. sajandil ja 20. sajandi alguses. MTÜ Kodukant Läänemaa, Saara Kirjastus.
  • Tõnurist, Igor 2003. Rahvarõivakandja abiline. OÜ Vali Press