Hanila naine

Hanila naise rahvarõivad olid 19. sajandi keskel pikkade varrukatega linane särk, seelik, kirivöö, õlarätik, kampsun või liistik, pikk-kuub, kasukas, tanu või pottmüts, põll, sukad, säärepaelad, kindad, jalanõudena pastlad või kingad ning ehted.

Hanila neiu kandis samasuguseid rõivaid, kuid põlle ja tanuta. Neiud käisid palja peaga, mähkides patsid ümber pea või kandsid peas võrukujulist, taga rippuvate siidlintidega pärga. Paiguti kandnud ka neiud pottmütsi, kuid ilma pitsita.

Särk

Särk valmistati peenemast valgest linasest riidest piha ja jämedama takuse alaosaga. Särgil oli T-kujuline kaelus, krae puudus. Seljaosa kurrutati kitsa kandiriba vahele, kaelaava esiosa tõmmati kokku keerupaelaga. Särk oli õlaõmblusteta, kaenla- ja õlalappidega, pealeõmmeldud õlakutega ning pikkade kurdvarrukatega. Särgi mansettide ja õlakute kaunistuseks kasutati põimpilu ning manseti äärele õmmeldi kaunistuseks peale kitsas pits või siksak pael.

19. sajandi lõpus hakkasid Hanila naised valmistama kitsa nööbitava rinnalapi ja püstkraega särke. Särgi alasele anti laiust juurde siiludega. Särgi laiad varrukad olid tihedalt kurrutatud, püstkrae ja varrukavärvlid kaunistatud tikkpiste ridadega, pidusärkide varrukavärvlid ka põimpilu tikandiga. Värvlid suleti riidest nööbi ning aasaga. Väheste Hanila naiste särkide laiad rinnalapid, kätised ja õlakud on Lihula särkidele sarnaselt kaunistatud punase niidiga ristpistes lillornamendiga.

• Hanila naise püstkrae ja rinnalapiga särk ERM A 698:26

Seelik

19. sajandi alguses kandsid naised seljas pikka kaharat ühevärvilist või pikitriibulist seelikut, mis ulatus pahkluuni. Triibuseelik tehti ühest tükist, põikiriidest, mis kooti juba nii lai, et andis vajaliku pikkuse välja.  Seoses sünteetiliste värvide levimisega 19. sajandi teises pooles, muutusid seeliku triibud eredamaks ning valitsevaks sai punane toon. Tihti õmmeldi triibulise seeliku allääre kaunistuseks värvilisi riide- või kardpaelu. Värvli juures asetati seelik voltidesse, eest jäeti paarikümne sentimeetri laiuselt voltimata. Seeliku kinniselõhik paiknes keskkohast veidi vasakul või paremal pool, vastavalt kandja käelisusele. Kinnis jäeti põlle alla. Värvel kinnitati paelaga, selleks keerati värvli otsad (või üks ots) silmuseks, millest köideti läbi nöör. Samuti on värvit suletud vaskse haagiga. Seeliku alumise ääre kaitsmiseks määrdumise ja kulumise eest, õmmeldi selle sisepoole serva linasest kangast 7–12 cm laiune riideriba ehk toot.

19. sajandi II pooles valmistati lühikest aega põikitriibulisi seelikuid. Neid on isegi pikitriibulistest seelikutest ringi õmmeldud. Samal perioodil hakati valmistama ka ruudulisi punasepõhjalisi peenvillaseid seelikuid. 19. sajandi lõpus hakati valmistama neotud ehk enne värvimist kinniseotud lõngast kujundatud mustritega ruudulisi ja punasepõhjalisi seelikuid.

Ruudulisi seelikuid võib vaadelda kui linnamoele üleminekut, sest rahvariiete taandudes, 19. sajandi lõpus, kanti seljas ruudulist kaapotkleiti. See koosnes seelikuosast ja kehasse töödeldud pikkade varrukatega pihaosast. Abielunaine kandis kaapotkleiti samuti koos põlle ja mütsiga.

Talvel kanti seljas mitut seelikut. Pealmise seeliku all oli telgedel kootud lihtsamate värvidega või poeriidest õmmeldud nn alusseelik. Hilisemal ajal, kui särgid ulatusid vaid puusadeni, kanti piduseeliku all puuvillasest riidest pitsidega alusseelikut.

Tööd tehes kandsid naised ärapeetud triibuseelikut, lihtsat takust või tumedaks värvitud linast seelikut. Leina ja paastu ajal kanti Hanilas sinisepõhjalist leinaseelikut. Neid valmistati vastavalt moele nii pikitriibulisi kui ruudulisi. Leinaseelikus ei kasutatud punast ega rohelist värvi.

• Vanemad pikitriibulised, loodusvärvidega värvitud seelikud ERM 8732, ERM 8697, ERM A 509:1914
• Sünteetiliste värvidega värvitud pikitriibulise seeliku kangas ERM A 368:9
• Põikitriibuline seelik ERM A 447:175
• Ruudulise seeliku kangas ERM  A 621:94
• Foto: Hanila naine pottmütsi ja kaapotkostüümiga (paremal) ERM Fk 1631:67

Vöö

Hanila kihelkonna kirivöödes domineeris 19. sajandi keskpaigani madarapunane, sajandi teisel poolel erkpunane toon. Tavaliselt kasutati vöös kaht-kolme värvi: punane või pruun, roheline, sinine või lilla. Vöö laius oli keskmiselt 3–5 cm ja pikkus 2,2–3 m.

• Vanemat tüüpi kirivöö ERM A 621:95
• Uuemat tüüpi kirivöö ERM A 621:74

Peakatted

Abielunaisele oli peakate kohustuslik, seda kanti alati koos põllega. Kuni 19. sajandi alguseni oli abielunaiste pidulikuks peakatteks tanu. See valmistati valgest peenest linasest riidest ja kaunistati madal-, võrk- ja varspistes tikitud laia väänduva lillornamendiga. Tikkimiseks kasutati värvilisi siid- ja kardniite ja vaskseid litreid. Tanu allserva õmmeldi kaunistuseks kardpael.

19. sajandi alguses hakkasid naised peas kandma pappalusel kabimütse ehk laimütse, veidi hiljem takuga pehmeks polsterdatud ümaraid pottmütse ehk mutrimütse. Kabimüts kaunistati kardpaelaga, pottmüts pitsi ehk treemliga. Pidulikud mütsid kaeti lillelise siidiga ja kaunistati pikkade, vööni ulatuvate siidilintidega, vooder oli puuvillane. Argimütsid kaeti lihtsama riidega ja kanti kas lintideta või lühikeste odavate paeltega. Samu mütse on piduülikonnaga paiguti kandnud ka neiud, kuid ilma pitsita. Pottmütsi värv varieerus sõltuvalt kandja vanusest. Pottmütsi kanti peas otse, serv juustepiiril ning juuksetukk ei tohtinud alt välja paista.

Argipäeval kanti peas pearätikuid, talvel villaseid, suvel linaseid või puuvillaseid. Ka tanu või mütsi peale seoti pearätt, mis pidi peakatet kaitsma ilmastikutingimuste eest.

20. sajandil, koos linnamoe tulekuga, hakkasid naised peas kandma pitsi ja kunstlilledega kaunistatud oubi ehk linnatanu. Talvel pandi oubi peale rätik, aga nii, et oub eest välja paistis, suvel kanti oubi rätikuta.

• Siidniidiga tikitud tanud ERM A 509:4046, 509:3680
• Kabimüts ERM 1217
• Pottmütsid ERM A 590:12, ERM 3757, ERM 18337, ERM 18329

Põll

Abielunaise riietuse juurde kuulus kindlasti põll. Selle pikkus ulatus tavaliselt vaksa jagu (u 10 cm) seeliku allservast kõrgemale. Vanemad pidupõlled valmistati valgest linasest riidest, mida kaunistati pilu, pitsi või narmastega. 19. sajandi teisest poolest alates kasutati rohkem puuvillasest ostukangast valmistatud põllesid. Töö juures kanti tumedast ühevärvilisest või triibulisest takusest või linasest riidest tehtud ilustamata põllesid.

• Ostukangast poolvillane põll ERM A 621:120

Õlarätt

Õlgadel kanti linast, siidist või õhukesest poevillasest kangast õlarätikut. Rätik murti kaela asetades kolmnurkselt kokku, teravad nurgad pandi ristamisi üle rinna ja otsad pisteti vöö vahele. Sageli kanti kaelas korraga kahte rätikut, valget linast all ning siidrätikut peal. Samasuguselt asetati rätik kampsuni alla, kattes sellega avatud rinnaesist. Enamasti on rätikut kantud liistiku peal, rätiku otsad on torgatud vöö alla või rippunud lahtiselt. Rätiku peal olid rahadega helmekeed. Soojal ajal on narmastega õlarätikut kantud ka lihtsalt särgi peal. Rätt kinnitati rinnal sõlega.

• Villane rätik ERM A 621:81
• Siidrätik ERM A 621:121

Liivistik

Käisteta pihakatteid nimetati Lõuna-Läänemaal liivistikeks. Liivistikud valmistati 19. sajandi esimeses pooles kodukootud, vanutatud potisinisest villasest kangast. Lõikelt olid nad lühikesed, kaarja seljaõmblusega, mille allosas kaks nööpi. Lai vahelduvseeside riba ulatus vöökohani.

19. sajandi teises pooles domineeris Läänemaa liivistikes punane värv. Liivistike pihaosa pikenes, seesid muutusid lühemaks ja õmmeldi liivistiku allossa rühmseesidena. Materjalidest kasutati peenvillast või puuvillast väikesemustrilist ostukangast.

• Tumesinine liivistik (Karuse) ERM 8704
• Punased liivistikud EVM E 223:31, EVM E 223:37

Kampsun

Kampsun oli naise kerge üleriie. Neid hakati valmistama hiljemalt 18. sajandil, varem tunti pealisrõivana vaid pikk-kuubesid. Kampsun õmmeldi 19. sajandil peamiselt kodukootud ja -vanutatud villasest toimsest potisinisest kangast. 19. saj teises pooles lasti kodukootud kangaid vanutada ja värvida juba villatööstustes. Kasutusele tulid mitmesuguseid ostukangad nagu vabrikukalev ja kergemad villaseid või kirevaruudulised puuvillaseid kangaid. Kampsun oli lühikese liibuva pihaga, avatud rinnaesise, pikkade puhvvarrukatega ja rühmiti voltidesse seatud ääreriba ehk rühmseesiga. Hõlmad suleti väikeste metallhaakidega, voodriks oli linane riie

• Kampsun ERM 8698

Ülerõivad

Pikk-kuub

Külmal aastaajal või pidulikel puhkudel kanti pikk-kuube, mis valmistati lambapruunist toimsest villasest riidest. Pikk-kuub ulatus poole sääreni, jättes seeliku alt välja paistma. Hanila kuub oli hästi taljes, lahtise rinnaesisega ja selja taga olid voldikimbud ehk hännad. Kuub koosnes ühest seljatükist, kahest hõlmatükist ning varrukatest. Õlgadel olid õmblused, seljaosa oli kaarjas ning kitsenes vöökohani, sealt laienes järsult ristloodis mõlemale poole. Lühike ja kitsas krae oli ühes seljatükiga. Ka hõlmatükid olid seljatükiga samal kõrgusel järsult laiendatud, hõlmasiile ei olnud. Seljatagused voldid asusid kahes rühmas, mõlemas rühmas 3-5 volti. Mida rohkem volte, seda jõukam oli kandja. Voltide pealt õmmeldi mõnest kohast nööriga läbi ja need tõmmati tihedalt kinni. Kuubede hõlmad kinnitati haakidega. Taskuid ei olnud. Kuna Hanila kihelkonna pikk-kuubi muuseumides säilinud pole, võib õmblemisel võtta aluseks näiteks Mihkli kihelkonna naise pikk-kuued

• Pikk-kuued (Mihkli) ERM A 483:151, ERM 2847

Kasukas

Talviseks pealisrõivaks oli kasukas. Vihmase ilmaga tõmmati kasuka peale pikk-kuub. Kasuka määrdumise vältimiseks asetati peale linane rüü, mis valmistati linasest riidest, pikk-kuuele sarnase lõikega. Kasukad valmistati valgetest lambanahkadest. 

Ülevisked

Suurrätt

19. sajandi lõpu poole läksid moodi nelinurksed narmasääristega ruudulise mustriga villased suurrätikud. Esialgu neid osteti, pärastpoole hakati ise valmistama. Suurrätt võeti külma kaitseks ümber kolmnurkselt kokkupanduna. Kui suurrätt ei olnud õlgadel, siis hoiti seda kokkurullituna kaenlas ja kirikusse minnes kokkumurtult käel.

• Suurrätid ERM A 621:170, ERM A 698:116

Sukad

Jalas kanti silmkoelisi linasest või villasest lõngast labases või vikkelkoes valmistatud sukki. Lõuna-Läänemaale olid 19. sajandi teisel poolel iseloomulikud põikitriipudega nn jutilised sukad. Pidulikud sukad olid kootud valgest villasest lõngast pitsilises koes.

• Jutilised sukad (Lihula) ERM A 621:34/ab
• Pitsilises koes sukad ERM A 368:17

Säärepaelad

Pidusukad kinnitati põlve alt värvilistest villastest lõngadest labaselt  või toimselt põimitud säärepaeltega, mis olid 1,5-3 cm laiused ja kuni 1,5 m pikkused. Igapäevaselt kasutati lihtsamaid paelu või „ärapeetud“ säärepaelu. Säärepaelte otstesse on tehtud ka riideribadest tutid,  siis kutsuti neid pulmapaelteks, kuna neid kingiti peamiselt pulmades andidena.

• Labaselt põimitud säärepaelad ERM A 716:121, ERM A 651:77
• Toimselt põimitud säärepaelad ERM A 621:75
• Tuttidega pulmapaelad ERM A 621: 168

Jalatsid

Talurahvas kandis argipäeval jalas tömbi nina ja ninapealsete tippudega pastlaid, varemalt ka puukooreribadest punutud viiske. Pidulikel puhkudel kantavad pastlad valmistati pargitud nahast. Pastelde kinnituseks kasutati linast punutud paelu, 19. sajandi lõpus ka nahast lõigatud rihmu. 19. sajandi teises pooles kuulusid jõukamates peredes pidurõivastuse juurde madala kontsaga  kingad, hiljem ka teravaninalised nööritavad poolsaapad.

• Pastlad (Karuse) ERM A 621:62
• Nahast kingad (Karuse) ERM A 509:6205

Kindad

Käes kanti silmkoelisi villaseid labakindad. Igapäevased kindad kooti lihtsa kirjaga, jämedast lambatoonides villasest lõngast, pühapäevased rohkemate värvidega ja peenemast villasest lõngas. Mustrites kasutati geomeetrilisi kirju, mis pidid ühtlasi kinda kandjat kaitsma kurja eest.

19. sajandi teisel poolel hakati kuduma ka värvikirevaid sõrmkindaid, mida kanti peamiselt pidulikel juhtudel. Need olid eelistatumad neidude hulgas. Valmistati nii kirisõrmkindaid kui pitsilise koega sõrmkindaid.

• Labakindad ERM A 509:2738, ERM A 509:3051
• Sõrmkindad (Karuse) ERM A 621:35
• Pitsilised sõrmkindad (Karuse) ERM A 509:3240

Kotid

Nii noored kui vanad naised kudusid pidevalt sukki ja kindaid - puhketundidel, sõites ja käies. Parasjagu pooleliolevat kudumit kanti kaasas pisikestest, õmblemisest ülejäänud kangatükikestest õmmeldud vardakottides.

Puusal kanti lahttaskut.

• Vardakott (Lihula) ERM A 621:131
• Lahttasku ERM A 509:5185

Ehted

Igapäevaselt kanti ümber kaela ühe- või mitmerealisi helmekeesid ehk kurguhelmeid. Helmed olid 18.–19. sajandil peamiselt klaasist, varem kivist või väga harva merevaigust. Klaashelmed olid erinevat värvi ja erineva kujuga. Kurguhelmed pandi tüdrukule peale sündimist kaela, osadel teadetel siis, kui esimene hammas tuli. Sellega läks naine ka hauda. Esimesed helmed kinkisid lapsele tavaliselt ristivanemad. Hiljem täiendati keed tähtpäevade kingitustena. Kui 19. sajandi lõpus tuli rõivamoodi tuli püstkraega särk, hakati kurguhelmeid kandma särgi peal.

Särgi kaelus kinnitati kas nööri, nööbi, või vitssõlega. 19. sajandi lõpu püstkraede kinnitamiseks ei olnud sõlge enam vaja.

Kaela seati piduülikonnaga rinnale ulatuvad helmekeede read kaelarahadega. Need seati riietuse peale hästi nähtavale. Kaelarahad olid nii kodaratega rahad kui kannaga rahad (hõbetaalrid ja -rublad), mida oli kee küljes tavaliselt üks, kolm või viis ning keesid oli kuni kolm rida. Hanilas koosnes kaelarahade täiskomplekt ehk paater üheksast rahast – alumises reas 5, keskmises 3 ja kurgu all 1.

Hanilast on teada silmadega preesi kandmist rinnaehtena. See on 5–6 cm läbimõõduga ja enamasti kuuest punasest klaastahukast silmaga.

Sõrmused olid sel perioodil enamasti abielusõrmusena kantud vitssõrmus ja harisõrmuse erinevad tüübid: inglipeasõrmus, kätega sõrmus ja õiemotiividega harisõrmus, mida kandsid nii mehed kui naised. 

• Helmed ERM A 509:6154
• Vitssõlg AM_8212 E 533:1
• Silmadega prees ERM A 621:171
• Harisõrmus ERM A 509:6650

Koostajad

• Liivi Vainu, rahvarõivaste uurija (2015)
• Liis Luhamaa, pärandtehnoloog (2020)
• Jana Reidla, etnoloog (ehted, 2015)

Allikad

• Kaarma, Melanie, Voolmaa, Aino 1981. Eesti rahvarõivad. Tallinn: Eesti Raamat.
• Manninen, Ilmari 2009. Eesti rahvariiete ajalugu. Tartu: Eesti Rahva Muuseum.
• Moora, Harri (toim) 1957. Eesti rahvarõivaid XIX sajandist ja XX sajandi algult. Tallinn: Eesti Riiklik Kirjastus.
• Piiri, Reet 2004. Talurahva jalanõud. Eesti Rahva Muuseum: Tartu.
• Piiri, Reet jt 2020. Läänemaa kihelkondade rahvarõivad 19. sajandil ja 20. sajandi alguses. MTÜ Kodukant Läänemaa, Saara Kirjastus.