Karuse mees

Karuse mehe rõivakomplekti kuulusid 19. sajandil: särk, põlvpüksid, vatt, pikk-kuub, kasukas, vöö, sukad, säärepaelad, kindad, vitssõlg, kaelarätt, peakate ja jalanõud.

Rahvarõivad püsisid meestel peaaegu muutumatuna kuni 19. sajandi viimase veerandini, asendudes vähehaaval linnalõikelise ülikonnaga. Ehkki Karuse naised kandsid rahvarõivaid veel 20. sajandi I veerandil, oli meesterõivastus sel ajal juba linnamoeline.

Särk

Meeste särk valmistati labasest linasest riidest, see oli õlaõmblusteta, 6-8 cm laiuse mahamurtud krae, piluga ääristatud rinnalõhiku, peale õmmeldud õlalappide, kolmnurksete kaelalappide (need olid ka naiste särkidel) ja pikkade kurrutatud varrukatega.

Särk ulatus põlvini ja oli lõikelt sarnane naiste särgile, kuid õmmeldi ühest
kangast. Särk kinnitati kurgu all väikese vitssõlega või seoti lõngast punutud paeltega ehk sõltustega. Särki kanti pükstes.

19. sajandi teisel poolel hakati meestele valmistama rinnalapi ja paremale küljele nööbitava püstkraega särke. Särgi õlalapid, värvlid ja 10-12 cm laiused rinnalapid kaunistati valge põimpiluga, sajandi lõpul punase geomeetrilise kirjaga rist- või madalpistetikandiga. Meestesärgi kinnis oli paremal pool. 19. sajandi lõpus õmmeldi meestesärgid passega  tagatükil.

Püksid

Meeste püksid valmistati villasest potisinisest toimsest riidest, samuti seemisnahast. Pükstel olid veidi alla põlve ulatuvad sääred, siit ka nimi põlvpüksid, kintspüksid. Põlvpükstel oli ees nelinurkne lapp, millest tuli nimetus lakaga püksid. Lapp kinnitati mõlemalt poolt ülanurkades nööbiga värvli külge. Värvel oli keskelt nööbitav.

Püksid olid kehasse õmmeldud, mõlema sääre otstes külgedel olid lõhikud, mis suleti kolme vasknööbiga. Tööpükstele õmmeldi pidulike vask- või tinanööpide asemel puupulgast vestetud pöörad.

Kandja jõukust tõendasid seemisnahast valmistatud põlvpüksid. Suvel kanti valgeid linaseid või takuseid pükse. Talvel aga tõmmati linaste pükste peale villased püksid.

• Linased põlvpüksid (Hanila) ERM 8711

Vest

Jõukam talumees kandis vati all vesti. Vest koosnes kahest hõlmatükist ja seljatükist. Hõlmad valmistati samast riidest, millest ülikondki, kuid kasutati ka ruudulist puuvillast kangast või mustrilist siidikangast. Vesti seljatagune õmmeldi linasest riidest. Vest oli õlaõmblusega, kahe (tinast) nööbireaga, püstkraega ja klapiga taskutega.

• Vest (Hanila) ERM 509:2239

Vatt

Särgi peal kandis mees lühemat pintsakulaadset kuube ehk vatti. See oli pikk-kuue pihaosa sarnane. 19. sajandi keskel valmistati vatt potisiniseks värvitud toimsest villasest riidest. Vatt oli seljaõmblusega ning sellest algava lipiga, puusadel õmmeldi küljeõmbluse vahele kiilud. Vatil oli algselt püstkrae, hilisematel - reväärid, kaares sisselõigatud hõlmanurgad, kaks rida vasknööpe hõlmadel ja taskud. Suveks tehti linaseid vatte.

• Villased vatid (Kirbla) ERM A 509:2197, ERM 4058
• Linane vatt (Mihkli) ERM 2750

Kaelarätik

19. sajandi keskpaiku hakkasid mehed kaelas kandma kaelarätikut. Kaelarätid olid ostetud puuvillasest riidest, vähemal määral ka siidist. Rätik pandi kaela nii, et murti kolmnurkselt kokku, keerati rulli, keskkoht seati kurgu alla, taha viidud otsad ristati kuklal, toodi ette ning sõlmiti kurgu all lipsu.

Peakate

Pidulikul puhul kanti peas tumepruuni või musta kõrge, pealt laieneva rummuga viltkübarat. Argipäeval kanti linastest riidekiiludest õmmeldud murumütsi või valgest linasest niidist varrastel kootud tuttmütse. Talvemütsid olid nahast, murumütsile sarnase lõikega kahe allalastava kõrvaga lontmütsid. 19. sajandi lõpus sai meeste põhiliseks peakatteks mustast või tumesinisest riidest kõva läikiva sirmi ehk nokaga müts.

• Kaapkübar (Vigala) ERM 9879
• Murumüts (Kirbla) ERM A 509:3471
• Lontmüts ERM 17173

Ülerõivad

Pikk-kuub

Ülerõivaks oli lambapruunist villasest kangast õmmeldud pikk-kuub, mis oli lõikelt sarnane naise pikk-kuuele. Meeste kuue ühele rinnaesisele hõlmaäärele õmmeldi tihe rida hernetaolisi tinanööpe, teisele punasest kaarusnöörist aasad. Kinnitusfunktsioon neil nööpidel puudus, hõlmad hoiti ülerõivastel kokku vööga. Ees vöökohal olid kinnitamiseks haagid. Talvel tõmmati pikk-kuub lambanahkse kasuka peale. Kasukas seoti kinni kas villase meestevöö või pandlaga nahkvööga.

Rüü

Rüüde kandmise kohta on Karuselt kirjalikke teateid. Rüüd olid takusest kangast pikad meeste kuued.

Kasukas

Kasukas oli valmistatud valgetest lambanahkadest. Kasukas seoti kinni kas villase meestevöö või pandlaga nahkvööga. Talvel kirikusse minnes tõmmati kasuka peale rüü ja pikk-kuub.

Vöö

Ülerõivastel, sealhulgas „vanamoelisemal“ pikemal vatil, kandsid mehed pandlaga nahkrihma, võrkvöö tehnikas valmistatud vööd või telgedel kootud vööd ehk pussakat . Võrkvööd olid vahelduva laiusega, kaunistatud lihtsa rombilise või triibulise kirjaga. Telgedel kootud vööd olid villased, 3–7 cm laiad ja pikitriibulised. Meeste vööd mähiti paar korda ümber keha, toodi otsad ette ja  jäeti vöö vahelt läbipanduna külgedele rippuma.

19. sajandi lõpus kandsid noormehed ülerõivaste, eriti kasukate peal värviliste helmestega kaunistatud nahast helmevöid. See vöö oli jõukuse ja uhkuse märk.

• Võrkvöö (Lihula) ERM 4059

Jalakatted

Jalgade ja säärte katmine rättide ja sääremähistega püsis töörõivastuses nii naistel kui meestel üsna kaua. Jalarättideks kasutati vanu, peetud riideid, näiteks lõigati vanade pükste tagumisest poolest.

Meeste sukad olid ühevärvilised - mustad, tumepruunid või hallid. Sukad ulatusid põlvpükste otste alla. Karuselt pole meeste sukki muuseumi kogutud.

• Sukad (Mihkli) ERM A 509:3258

Jalanõud

19. sajandil kandsid mehed tööjalanõudena viiske või parkimata nahast pastlaid. Pidulikud pruunid pastlad tehti pargitud nahast. Jõukamad kandsid jalas musti nahast kingi ja saapaid. Säärsaapaid hakati kandma 19. sajandi lõpus.

Kindad

Mehed kandsid käes labakindaid. Igapäevaselt kanti lihtsama mustriga kahevärvilisi labakindaid, pidulikumad kooti värvilisemad ja peenemast lõngast. Meeste kindaid ehtisid geomeetrilised kirjad.

• Labakindad ERM2721/ab

Kotid

Mehed kandsid vöökohale kinnitatud nahast lahttaskuid või raha- ja tubakakotte. Taskuid kanti rihmaga pükste peale kinnitatuna kõhu peal. Tubakakotte valmistasid neiud oma peigmeestele.

• Heegeldatud tubakakott ERM A 447:375

Ehted

Vitssõlg

Mehed kandsid särgikaeluses kinnitusena vitssõlge. Vitssõleks nimetati kitsaid, rõngakujulisi sõlgi, mille külge oli kinnitatud sõlenõel. Vitssõlgede läbimõõt jäi 1,5-3,2 cm vahele.

Suurimaks vitssõlgede valmistamise keskuseks oli Tallinn, väga lihtsaid vitssõlgi valmistati ka Pärnus, Lihulas ja Haapsalus.

• Vitssõled ERM 8740, ERM A 462:10

Sõrmused

Sõrmused olid 19. sajandil enamasti abielusõrmustena kasutatud vitssõrmus ja harisõrmuse erinevad tüübid: inglipeasõrmus, kätega sõrmus ja õiemotiividega harisõrmus, mida kandsid nii mehed kui naised.  

• Vitssõrmus A 509: 6683
• Sõrmus AM 16092: 1 E 1347: 1

Koostajad

• Liivi Vainu, rahvarõivaste uurija (2015)
• Lembe Maria Sihvre, rahvarõivaste uurija (ehted, 2020)

Allikad

• Eesti Keele Instituudi eesti ja soome-ugri keelte arhiiv.
• Kaarma, Melanie, Voolmaa, Aino 1981. Eesti rahvarõivad. Eesti Raamat.
• Kirme, Kaalu 1986. Eesti sõled. Kirjastus Kunst.
• Kirme, Kaalu 2000. Eesti hõbe. Kirjastus Kunst.
• Manninen, Ilmari 2009. Eesti rahvariiete ajalugu. Eesti Rahva Muuseum.
• Moora, Harri (toim) 1957. Eesti rahvarõivaid XIX sajandist ja XX sajandi algult.Eesti Riiklik Kirjastus.
• Piiri, Reet 2004. Talurahva jalanõud. Eesti Rahva Muuseum
• Piiri, Reet jt 2020. Läänemaa kihelkondade rahvarõivad 19. sajandil ja 20. sajandi alguses. MTÜ Kodukant Läänemaa, Saara Kirjastus.
• Tõnurist, Igor 2003. Rahvarõivakandja abiline. OÜ Vali Press