Karuse naine

Karuse naise rahvarõivaste põhikomplekti kuulusid pikkade varrukatega linane särk, seelik, kirivöö, õlarätik, kampsun või liivistik, pikk-kuub, tanu või pottmüts, sukad, säärepaelad, kindad, jalanõudena pastlad või kingad, ehted ning  abielunaistel ka põll.

Karuse neiu kandis samasuguseid rõivaid, kuid põlle ja tanuta. Neiud käisid palja peaga, mähkides patsid ümber pea või kandsid peas pärga (võrukujuline, kuklas rippuvate siidlintidega pidulik peaehe). Paiguti kandnud ka neiud pottmütsi, kuid ilma pitsita

  • Karuse neiu 19. sajandi keskpaiga rahvarõivais (foto, 1912) ERM Fk 184:9

Särk

Särk valmistati peenemast valgest linasest riidest piha ja jämedama takuse alaosaga. Vanematel särkidel oli kaelus T-kujuline, krae puudus, kaelaava tõmmati kokku kurrupaelaga. Särk oli õlaõmblusteta, kaenla- ja õlalappidega ning pikkade kurdvarrukatega. Särgi kätiste ja õlakute kaunistuseks kasutati põimpilu ning kätise ääre kaunistuseks õmmeldi kitsas heegelpits või siksakpael.

19. sajandi lõpus hakkasid Karuse naised valmistama kitsa nööbitava rinnalapi, püstkrae, õla- ja kaenlalappide ning pealeõmmeldud õlakutega särke. Särgi alasele ehk alumisele osale anti laiust juurde siiludega. Pealeõmmeldud õlakud ja kitsas püstkrae kaunistati veel tikkpisteridadega. Sarnaselt Lihula särkidele on ka vähesed Karuse naiste särgid laiad rinnalapid, kätised ja õlakud kaunistatud punaste ristpistes lillornamentidega. Suvisel ajal käidud kodus vaid särgi väel, särgi peale seoti kirivöö.

Seelik

Pikitriibulisi seelikuid hakati tegema 19. sajandi esimeses pooles ja neid valmistati rahvarõivaste kandmise lõpuni. Pikitriibulised seelikud õmmeldi ühest kangatükist, põikiriidest, mis kooti juba nii lai, et andis vajaliku pikkuse välja. Seoses sünteetiliste värvide levimisega 19. sajandi teises pooles, muutusid seeliku triibud kitsamaks, eredamaks ning valitsevaks sai punane toon. Poevärvide kõrval kasutati lõngade värvimisel endiselt ka looduslikke värve . Tihti õmmeldi triibulise seeliku allääre kaunistuseks värvilisi riide- või kardpaelu, mida on käidud toomas Lihula poest. Seeliku värvli juures asetati kangas voltidesse või kroogiti ehk kortsiti. Naise seelikul jäeti esilaid umbes paarikümne sentimeetri laiuselt voltimata. Linasest või muust materjalist (kasutatud on ka peenvillast ruudulist vms kangast) õmmeldud värvel suleti paelaga, selleks keerati värvli otsad (või üks ots) silmuseks, millest köideti läbi nöör. Kinniselõhik paiknes kas vasakul või paremal pool keskkohta, vastavalt sellele kumma käeline oli kandja. Kinnis jäeti põlle alla. Seeliku alumise ääre kaitsmiseks mustuse ja kulumise eest, õmmeldi seeliku sissepoole, alumisse serva linasest kangast 7-12 cm laiune riideriba ehk toot. Seeliku alläärde võidi kaunistuseks õmmelda kardpaelu ja peenvillast ostukangast.

19. sajandi teises pooles, moe muutudes, hakkasid naised kuduma põikitriibulisi seelikuid ja ruudulisi peenvillaseid seelikuid. Punasepõhjalised ruudulised seelikud levisid igasse külla, kuna neid peeti eriti pidulikuks ja moekaks. Kooti ka neotud ehk enne värvimist kinniseotud lõngadega lapilisi täisvillaseid seelikuid. 19. sajandi lõpus hakati kandma ruudulist kaapotkostüümi. See koosnes kaharast seelikuosast ja kehasse töödeldud pikkade varrukatega pihaosast.

Talvel külmaga kanti seljas mitut seelikut. Pealmise seeliku alla pandi telgedel kootud lihtsamate värvidega triibuseelik või poeriidest õmmeldud alusseelik. Tööd tehes kandsid naised ärapeetud triibuseelikut, lihtsat takust või tumedaks värvitud linast seelikut.

Vöö

Kirivöö oli naise rahvarõivaste oluline osa. Kirivöö mähiti kolm-neli korda ümber keha, liikudes alt ülespoole ning ots pisteti vöökordade alla. Kandmisel jäeti pealmiseks pooleks villasem pool. 

Kirivöödes domineeris 19. sajandi keskpaigani madarapunane, sajandi teisel poolel aga erkpunane toon. Vanemad vööd olid laiemad, uuemad kitsamad. Tavaliselt kasutati vöös kaht-kolme värvi. Vöö oli keskmiselt 3-5 cm laiune ja nii pikk, et ulatus 3 korda ümber vöökoha mässida.

Peakatted

Abielunaine ei tohtinud ilma peakatteta toast välja minna. 19. saj alguses ja enne seda oli abielunaiste peakatteks tanu. See valmistati valgest peenest linasest riidest ja kaunistati  madal-, võrk- ja  varspistes tikitud stiliseeritud lillornamendiga. Tikkimiseks kasutati värvilist siid- ja kardniiti. Tanu kaunistuseks õmmeldi allserva kardpael ja peale litrid.

19. sajandil hakkasid naised peas kandma pappalusel kabimütse, hiljem takuga pehmeks polsterdatud ümara kujuga pottmütse ehk mutrimütse. Pottmütsid olid siidist katteriidega, mütsi kuklas olid siidlindid. Abielunaiste pottmütsi laubale ulatuvat äärt ehtis kitsas valge pits (treemel), neiud kandsid pitsita (treemlita) pottmütsi. Mütsi sees oli puuvillasest riidest vooder. Mütsivalmistajad elasid Lihula alevis.

Pottmütsi värv varieerus olenevalt kandja vanusest ja maitse eelistusest. Tanu või mütsi peale seoti pearätt, mis pidi mütsi kaitsma vihma, tuule või  päikese pleegitavate kiirte eest. Pearätid võisid olla siidist, samuti peeti ilusaks linaseid, indigoga siniseks värvitud pearätte.

Kodus kanti pearätikuid, talvel villaseid, suvel puuvillaseid. Talvel pandi pähe lambanahkse voodriga ja karusnahkse äärega talimüts. 20. sajandil koos linnamoe tulekuga, kandsid naised peas kunstlilledest oubi ehk saksatanu.

Põll

Abielunaise riietuse juurde kuulus kindlasti põll. Selle pikkus ulatus tavaliselt vaks ehk u 10 cm seeliku allservast kõrgemale. Vanemad pidupõlled valmistati valgest linasest riidest, mida kaunistati pilu-, pitsi- või narmastega. 19. sajandi teisest poolest alates kasutati rohkem puuvillasest või villasest ostukangast valmistatud põllesid. Töö juures kanti tumedast ühevärvilisest või triibulisest takusest või linasest riidest tehtud ilustamata põllesid. 

Õlarätikud

Õlgadel kanti õlarätikut. Varem oli see linane, kuid alates 19. sajandi algusest ka siidist või õhukesest poevillasest riidest. Rätik murti kaela asetades kolmnurkselt kokku, teravad nurgad pandi ristamisi üle rinna ja otsad pisteti vöö vahele. Sageli kanti kaelas korraga kahte rätikut, valget linast all ning siidrätikut peal. Samasuguselt asetati rätik liistiku või kampsuni alla, kattes sellega avatud rinnaesist. Enamasti on rätikut kantud liistiku peal, rätiku otsad on kinnitatud prossiga või rippunud lahtiselt. Rätiku peal olid rahadega helmekeed.

Liivistik

Käisteta pihakatteid nimetati Lõuna-Läänemaal liivistikeks. Liivistikud valmistati 19. sajandi esimeses pooles kodukootud potisinisest villasest kangast. Lõikelt olid nad lühikesed, kaarja seljaõmblusega, mille allosas kaks nööpi. Lai vahelduvseeside riba ulatus vöökohani.

19. sajandi teises pooles domineeris Läänemaa liivistikes punane värv. Liivistike pihaosa pikenes, seesid muutusid lühemaks ja õmmeldi liivistiku allossa rühmseesidena. Materjalidest kasutati peenvillast või puuvillast väikesemustrilist ostukangast.

Kampsun

Kampsun oli naise kerge üleriie, mida hakati valmistama hiljemalt 18. sajandil. Varem tunti pealisrõivana vaid pikk-kuubesid. Kampsun õmmeldi algselt kodukootud villasest toimsest potisinisest riidest. Hiljem, 19. sajandi lõpupoole kasutati ka mitmesuguseid ostumaterjale: tumesinist ja musta vabrikukalevit, kergemaid villaseid või kirevaruudulisi puuvillaseid kangaid. Kampsun oli lühikese liibuva pihaga, avatud rinnaesise, pikkade puhvvarrukatega ja rühmiti voltidesse seatud ääreriba ehk seesiga. Kampsuni hõlmad suleti väikeste metallhaakidega.

19. sajandi lõpus, linnamoele üleminekul kandsid Karuse naised linnamoelisis, rätsepa õmmeldud jakke. Need valmistati mustast, pruunist või muud värvi kalevist. Jakk oli taljes, kitsa püstkraega, hõlma ääres tihe nööbirida või haagid, pikad õlalt kroogitud varrukad, osadel ka mansetid otsas, seljal ja varruka otstes kaunistused. Sellise jakiga mindi kirikusse, komplekti kuulus ruuduline seelik ja valge põll. 

Ülerõivad

Pikk-kuub

Külmal aastaajal või pidulikel puhkudel kandsid naised seljas pikk-kuube, mis valmistati lambapruunist toimsest villasest riidest. Pikk-kuub ulatus poole sääreni, jättes alt seeliku välja paistma. Läänemaa kuued olid lahtise rinnaesise, händadega (selja taga olevad voldikimbud) ja hästi taljes. Kuub koosnes ühest selja tükist, kahest hõlma tükist ning varrukatest. Õlgadel olid õmblused, seljaosa oli kaarjas ning kitsenes vöökohani, sealt laienes järsult ristloodis mõlemale poole, lühike ja kitsas krae oli  ühes seljatükiga. Ka hõlmatükid olid samal kõrgusel vastavalt järsult laiendatud, hõlmasiile ei olnud. Seljatagused voldid asusid kahes rühmas, mõlemas rühmas 3-5 volti. Mida rohkem volte, seda jõukam kandja oli. Voltide pead õmmeldi mõnest kohast nööriga läbi ja tõmmati tihedalt kinni. Kuubede hõlmad kinnitati metallist haakidega. Kuna Karuse kihelkonna pikk-kuubi muuseumides säilinud pole, võib õmblemisel võtta aluseks näiteks Mihkli kihelkonna naise pikk-kuued.

Kasukas

Talviseks pealisrõivaks oli kasukas. Vihmase ilmaga tõmmati kasuka peale pikk-kuub. Kasuka määrdumise vältimiseks asetati pikk-kuue alla linane rüü, mis valmistati linasest riidest, pikk-kuuele sarnase lõikega. Kasukad valmistati valgetest lambanahkadest. Linnamoe tulekul õmmeldi kasukas uuema, kaapotkuue lõike järgi ja kaeti kangaga.

Ülevisked

Suurrätt

19. sajandi lõpu poole läksid moodi nelinurkne narmasääristega ruudulise mustriga villased suurrätikud. Esialgu neid osteti, pärastpoole hakati ise valmistama. Suurrätt võeti ümber õlgade kolmnurkselt kokkupanduna. Kui suurrätt ei olnud õlgadel, siis hoiti seda kokkurullituna kaenlas ja kirikusse minnes kokkumurtult käel.

Sukad

Jalas kanti silmkoelisi linasest või villasest lõngast labases või vikkelkoes valmistatud sukki. Lõuna-Läänemaale olid 19. sajandi teisel poolel iseloomulikud põikitriipudega nn jutilised sukad. Ilusad olid ka punase ja halli villase lõngaga pikitriibuliselt kootud sukad, mille ülemine serv kooti sakiliselt. Karuselt on säilinud suka sisse seotud hernestega värvitud pulmasukad. Sukad kooti valgest lõngast, seejärel seoti suka sisse herned ning sukad värviti punaseks. Seotud kohtadesse jäid valged ringid.

Säärepaelad

Pidusukad kinnitati põlve alt värvilistest villastest lõngadest labaselt või toimselt põimitud säärepaeltega, mis olid 1,5-3 cm laiused ja kuni 1,5 m pikkused. Igapäevaselt kasutati lihtsamaid paelu või „ärapeetud“ säärepaelu. Säärepaelte otstesse on tehtud ka riideribadest tutid,  siis kutsuti neid pulmapaelteks, kuna neid kingiti peamiselt pulmades andidena.

Jalanõud

Talurahvas kandis argipäeval jalas tömbi nina ja ninapealsete tippudega pastlaid, varemalt ka puukooreribadest punutud viiske. Pidulikel puhkudel kantavad pastlad valmistati pargitud nahast. Pastelde kinnituseks kasutati linast punutud paelu, 19. sajandi lõpus ka nahast lõigatud rihmu. 19. sajandi teises pooles kuulusid jõukamates peredes pidurõivastuse juurde madala kontsaga kingad, hiljem ka teravaninalised nööritavad poolsaapad.

Kindad

Naised kandsid käes silmkoelisi villaseid labakindad. Igapäevased kindad kooti lambavärvides, mustast, valgest või hallist villasest jämedamast lõngast ning lihtsama kirjaga. Pühapäevased kindad kooti rohkemate värvidega ja peenemast villasest lõngast. Kindamustrites kasutati geomeetrilisi kirju, mis pidid ühtlasi kinda kandjat kaitsma kurja eest.

19. sajandi teisel poolel hakati kuduma ka sõrmkindaid, mida kanti peamiselt pidulikel juhtudel. Need olid eelistatumad neidude hulgas. Kooti nii kirisõrmkindad kui ka pitsilise koega valgeid sõrmkindad.

Kirjalikke teateid on kätiste kandmisest. Neid nimetati kinda varreks. Kätised olid u vaksa pikkused ja kaitsesid talvel käsivarsi külma eest, et tuul ei läheks varrukasse.

Kotid

Nii noored kui vanad naised kudusid pidevalt sukki ja kindaid – puhketundidel, sõites ja käies. Parasjagu pooleliolevat kudumit kanti kaasas pisikestest, õmblemisest ülejäänud kangatükikestest õmmeldud vardakottides.

Ehted

Ümber kaela olid igapäevaselt klaas- või kivihelmestest helmekeed ehk kurguhelmed. Kurguhelmeid kanti tihedalt ümber kaela ja need paistsid kaelusest vaid osaliselt välja, püstkrae puhul ei paista üldse välja. Kurguhelmed olid pigem talisman kui ehe. Klaashelmed võivad olla erinevat värvi ja erineva kujuga: ümmargused, tahulised, torukujulised piiprellid või soonitud kruvilised. Kurguhelmed pandi tüdrukule peale sündimist kaela ja sellega läks naine ka hauda. Esimesed helmed kinkisid lapsele tavaliselt ristivanemad. Hiljem täiendati keed tähtpäevade kingitustena.

Särgi kaelus kinnitati kas nööri, nööbi või vitssõlega. Kaela seati piduülikonnaga rinnale ulatuvad helmekeede read kaelarahadega ja need pidid riietuse peale hästi nähtavale jääma. Lisaks klaashelmestele võis kees olla ka hõbehelmeid krõlle. Kaelarahad olid nii kodaratega rahad kui kannaga rahad – hõbetaalrid ja -rublad, mida oli kee küljes tavaliselt üks, kolm või viis ning keesid oli kuni kolm rida. Karusel koosnes kaelarahade täiskomplekt ehk paater üheksast rahast – alumises reas 5, keskmises 3 ja kurgu all 1.

Karuselt on teada ka kuhiksõle, suure preesi ja silmadega preesi kandmist rinnaehtena. Neid ei kanta kõiki korraga, vaid valitakse üks, mida kantakse koos kaelarahadega. Kuhiksõlg oli ca 9 cm läbimõõduga. Suur prees oli ca 8 cm läbimõõduga. Silmadega prees oli 5-6 cm läbimõõduga ja enamasti kuuest klaastahukast silmaga.

Sõrmused olid sel perioodil enamasti abielusõrmustena kasutatud vitssõrmus ja harisõrmuse erinevad tüübid: inglipeasõrmus, kätega sõrmus ja õiemotiividega harisõrmus, mida kandsid nii mehed kui naised. 

Koostajad

  • Liivi Vainu, rahvarõivaste uurija (2015)
  • Liis Luhamaa, pärandtehnoloog (2020)
  • Jana Reidla, etnoloog (ehted, 2015)

Allikad

  • Kaarma, Melanie, Voolmaa, Aino 1981. Eesti rahvarõivad. Tallinn: Eesti Raamat.
  • Manninen, Ilmari 2009. Eesti rahvariiete ajalugu. Tartu: Eesti Rahva Muuseum.
  • Moora, Harri (toim) 1957. Eesti rahvarõivaid XIX sajandist ja XX sajandi algult. Tallinn: Eesti Riiklik Kirjastus.
  • Piiri, Reet 2004. Talurahva jalanõud. Eesti Rahva Muuseum: Tartu.
  • Piiri, Reet jt 2020. Läänemaa kihelkondade rahvarõivad 19. sajandil ja 20. sajandi alguses. MTÜ Kodukant Läänemaa, Saara Kirjastus.