Kirbla mees

Kirbla mehe rõivakomplekti kuulusid 19. sajandil särk, põlvpüksid, vatt, pikk-kuub, kasukas, vöö, sukad, säärepaelad, kindad, vitssõlg, kaelarätt, peakate ja jalanõud. Meesterõivad olid Lõuna-Läänemaa kihelkondades sarnased. Selle kandi meesterõivastusest parema ettekujutuse saamiseks võib vaadata Karuse mehe rahvarõivaste fotogaleriid.

Rahvarõivad püsisid meestel peaaegu muutumatuna kuni 19. sajandi viimase veerandini, asendudes vähehaaval linnalõikelise ülikonnaga. Ehkki Kirbla naised kandsid rahvarõivaid veel 20. sajandi I veerandil, oli meesterõivastus sel ajal juba linnamoeline.

Särk

Meeste särk valmistati labasest linasest riidest, see oli õlaõmblusteta, 6–8 cm laiuse mahamurtud krae, piluga ääristatud rinnalõhiku, peale õmmeldud õlalappide, kolmnurksete kaelalappide ja pikkade kurrutatud varrukatega.

Särk ulatus põlvini ja õmmeldi ühest kangast. Särk kinnitati kurgu all väikese vitssõlega või seoti lõngast punutud paeltega ehk sõltustega. Särki kanti pükstes.

19. sajandi teisel poolel hakati meestele valmistama rinnalapi ja paremale küljele nööbitava püstkraega särke. Särgi õlalapid, värvlid ja 10–12 cm laiused rinnalapid kaunistati valge põimpiluga, sajandi lõpul punase geomeetrilise kirjaga rist- või madalpistetikandiga. Meestesärgi kinnis oli paremal pool. 19. sajandi lõpus õmmeldi meestesärgid passega tagatükil.

Püksid

Meeste püksid valmistati villasest potisinisest toimsest riidest, samuti seemisnahast. Pükstel olid veidi alla põlve ulatuvad sääred, siit ka nimi põlvpüksid, kintspüksid. Põlvpükstel oli ees nelinurkne lapp, millest tuli nimetus lakaga püksid. Lapp kinnitati mõlemalt poolt ülanurkades nööbiga värvli külge. Värvel oli keskelt nööbitav.

Püksid olid kehasse õmmeldud, mõlema sääre otstes külgedel olid lõhikud, mis suleti kolme vasknööbiga. Tööpükstele õmmeldi pidulike vask- või tinanööpide asemel puupulgast vestetud pöörad.

Kandja jõukust tõendasid seemisnahast valmistatud põlvpüksid. Suvel kanti valgeid linaseid või takuseid pükse. Talvel aga tõmmati linaste pükste peale villased püksid.

Vest

Jõukam talumees kandis vati all vesti. Vest koosnes kahest hõlmatükist ja seljatükist. Hõlmad valmistati ruudulisest või mustrilisest kangast. Vesti seljatagune õmmeldi linasest riidest. Vest oli õlaõmblusega, kahe tinast nööbireaga, püstkraega ja klapiga taskutega.

Vatt

Särgi peal kandis mees lühemat pintsakulaadset kuube ehk vatti. See oli pikk-kuue pihaosa sarnane. 19. sajandi keskel valmistati vatt potisiniseks värvitud toimsest villasest riidest. Suveks tehti ka linaseid vatte.

Vatt oli seljaõmblusega ning sellest algava lipiga, puusadel õmmeldi küljeõmbluse vahele kiilud. Vatil oli algselt püstkrae, hilisematel reväärid, kaares sisselõigatud hõlmanurgad, kaks
rida vasknööpe hõlmadel ja taskud.

Kaelarätik

19. sajandi keskpaiku hakkasid mehed kaelas kandma kaelarätikut. Kaelarätid olid ostetud puuvillasest riidest, vähemal määral ka siidist. Rätik pandi kaela nii, et murti kolmnurkselt kokku, keerati rulli, keskkoht seati kurgu alla, taha viidud otsad ristati kuklal, toodi ette ning sõlmiti kurgu all lipsu.

Peakatted

Pidulikul puhul kanti peas tumepruuni või musta kõrge, pealt laieneva rummuga viltkübaraid. Kirblast on muuseumi kogutud helehall kaapkübar. Argipäeval kanti linastest riidekiiludest õmmeldud murumütsi või valgest linasest niidist varrastel kootud tuttmütse. Talvemütsid olid nahast, murumütsile sarnase lõikega kahe allalastava kõrvaga läkiläkid. 19. sajandi lõpus sai meeste põhiliseks peakatteks mustast või tumesinisest riidest kõva läikiva sirmi ehk nokaga müts.

Ülerõivad

Pikk-kuub

Ülerõivaks oli lambapruunist villasest kangast õmmeldud pikk-kuub, mis oli lõikelt sarnane naise pikk-kuuele. Meeste kuue ühele rinnaesisele hõlmaäärele õmmeldi tihe rida hernetaolisi tinanööpe, teisele punasest kaarusnöörist aasad. Kinnitusfunktsioon neil nööpidel puudus, hõlmad hoiti ülerõivastel kokku vööga. Ees vöökohal olid kinnitamiseks haagid.

Rüü

Rüü kandmise kohta on Kirblast kirjalikke teateid. Rüüd olid takusest kangast pikad meeste kuued.

Kasukas

Kasukas õmmeldi lambanahkadest. Kasukas seoti kinni kas villase meestevöö või pandlaga nahkvööga. Talvel tõmmati kasuka peale rüü ja pikk-kuub.

Vööd

Ülerõivastel, sealhulgas „vanamoelisemal“ pikemal vatil, kandsid mehed pandlaga nahkrihma, võrkvöö tehnikas valmistatud vööd või telgedel kootud vööd ehk pussakat. Võrkvööd olid vahelduva laiusega, kaunistatud lihtsa rombilise või triibulise kirjaga. Telgedel kootud vööd olid villased, 3–7 cm laiad ja pikitriibulised. Meeste vööd mähiti paar korda ümber keha, toodi otsad ette ja  jäeti vöö vahelt läbipanduna külgedele rippuma.

19. sajandi lõpus kandsid noormehed ülerõivaste, eriti kasukate peal värviliste helmestega kaunistatud nahast vöid. See vöö oli jõukuse ja uhkuse märk.

Jalakatted

Jalgade ja säärte katmine rättide ja sääremähistega püsis töörõivastuses nii naistel kui meestel üsna kaua. Jalarättideks kasutati vanu, peetud riideid, näiteks lõigati vanade pükste tagumisest poolest.

Meeste sukad olid ühevärvilised – mustad, tumepruunid või hallid. Sukad ulatusid põlvpükste otste alla. Kirblast pole meeste sukki muuseumi kogutud.

Säärepaelad

Sukad kinnitati värvilistest villastest lõngadest punutud säärepaeltega.

Jalanõud

19. sajandil kandsid mehed tööjalanõudena viiske või parkimata nahast pastlaid. Pidulikud pruunid pastlad tehti pargitud nahast. Jõukamad kandsid jalas musti nahast kingi ja saapaid. Säärsaapaid hakati kandma 19. sajandi lõpus.

Kindad

Mehed kandsid käes silmkoelisi labakindaid. Igapäevaselt kanti lihtsama mustriga labakindaid, pidulikumad kooti värvilisemad ja peenemast lõngast. Meeste kindaid ehtisid geomeetrilised kirjad.

Kotid

Mehed kandsid vöökohale kinnitatud nahast lahttaskuid või raha- ja tubakakotte. Taskuid kanti rihmaga pükste peale kinnitatuna kõhu peal. Tubakakotte valmistasid neiud oma peigmeestele.

Ehted

Vitssõlg

Mehed kandsid särgikaeluses kinnitusena vitssõlge. Vitssõleks nimetatakse kitsaid, mitte üle 5 mm laiuse rõnga kujulisi sõlgi, mille külge on kinnitatud sõlenõel. Vitssõlgede läbimõõt kõigub 1,5- 3,2 cm vahel.

Suurimaks vitssõlgede valmistamise keskuseks oli Tallinn, väga lihtsaid vitssõlgi valmistati ka Pärnus, Lihulas ja Haapsalus.

Sõrmused

Sõrmused olid sel perioodil enamasti abielusõrmustena kasutatud vitssõrmus ja harisõrmuse erinevad tüübid: inglipeasõrmus, kätega sõrmus ja õiemotiividega harisõrmus, mida kandsid nii mehed kui naised.  

Koostajad

  • Liivi Vainu, rahvarõivaste uurija (2015)
  • Liis Luhamaa, pärandtehnoloog (2020)
  • Lembe Maria Sihvre, rahvarõivaste uurija (ehted, 2020)

Allikad

  • Eesti Keele Instituudi eesti ja soome-ugri keelte arhiiv.
  • Kaarma, Melanie, Voolmaa, Aino 1981. Eesti rahvarõivad. Eesti Raamat.
  • Kirme, Kaalu 1986. Eesti sõled. Kirjastus Kunst.
  • Kirme, Kaalu 2000. Eesti hõbe. Kirjastus Kunst.
  • Manninen, Ilmari 2009. Eesti rahvariiete ajalugu. Eesti Rahva Muuseum.
  • Moora, Harri (toim) 1957. Eesti rahvarõivaid XIX sajandist ja XX sajandi algult.Eesti Riiklik Kirjastus.
  • Piiri, Reet 2004. Talurahva jalanõud. Eesti Rahva Muuseum
  • Piiri, Reet jt 2020. Läänemaa kihelkondade rahvarõivad 19. sajandil ja 20. sajandi alguses. MTÜ Kodukant Läänemaa, Saara Kirjastus.
  • Tõnurist, Igor 2003. Rahvarõivakandja abiline. OÜ Vali Press