Kirbla naine

Kirbla naise rahvarõivaste põhikomplekti kuulusid särk, seelik, vöö, sukad, õlarätt, jalanõud, abielunaistel põll ja peakate. Särgi peal kanti varrukateta pihakatet liivistikku ja kampsunit. Lisandiks olid rikkalikud ehted, vardakott ja kindad. Ülerõivasteks olid pikk-kuub või kaapotkuub ja kasukas, üleviskena oli kasutusel suurrätt.

Särk

Särgid valmistati linasest kodukootud riidest. Särkide ülemine osa tehti peenemast, alumine jämedamast linasest kangast. Särgid olid pikad, allosa tehti laiemaks siilude abil.

Nii nagu Lihulas, olid ka Kirbla särkidele iseloomulikud väga laiad varrukad, varrukasuu koguti kätiste alla tihedatesse nõelkurdudesse. Vanemad särgid olid madala kraega, mille kaelaauku sai eest punutud, kolme keega paelaga kokku tõmmata. Paelte otsas olid puuvillasest lõngast tutid. Vanemate särkide kätised ja õlalapid olid kaunistatud valge põimpilutikandiga ehk nõelaga või nõela pealt tehtud kirjadega. Kätiste ääres olid kulumise kaitseks tagid.

19. sajandi lõpupoole muutusid särkide kraed püstiseks, särkidele hakati tegema laiu rinnalappe. Nii kraed kui rinnalapid kaunistati sarnaselt kätistele ja õlakutele tikandiga. Jätkuvalt kasutati särkidel valget põimpilutikandit, kuid peale 1880. aastat hakati tikkima ka punase kirjaga ehk punase ristpistetikandiga kaunistatud särke. Mustrid ehk kirjad võeti linnast ostetud kirjaraamatutest. Lisaks ristpistele oli kasutusel ka madalpistetikand, nn plankkiri. 20. sajandi alguses muutus särkide kaunistamine veelgi rikkalikumaks, kui rist- või madalpistega tikitud rinnalapi ümber hakati tikkima varspistes motiive.

• Vanemat tüüpi särk, madala krae ja valge põimpilutikandiga ERM A 634:116
• Uuemat tüüpi särk, valge põimpilutikandiga ERM A 1018:72
• Uuemat tüüpi särk, mitmevärvilise madalpistetikandiga ERM A 634:135
• Uuemat tüüpi särk, ristpiste- ja varspistetikandiga ERM A 1018:73

Seelik

Kirbla vanemad seelikud olid pikitriibulised kiudud ja põikitriibulised seelikud, mis kooti linase lõime ja villase koega. Vanemad pikitriibulised seelikud olid puupunase, uuemad erksa sünteetilise punase põhjaga, seelikute alläär kaunistati kardpaela karrapoordiga. Põikitriibulistes seelikutes kasutati erinevaid värve – rohelisi, pruune, siniseid, mustjaid jt. 19. saj lõpupoole põikitriibulisi seelikuid enam ei valmistatud, kuid pikitriibulisi seelikuid kooti hiljemgi.

Umbes 1880. teises pooles hakati valmistama ruudulisi seelikuid. Ruudulised seelikud olid täisvillased, punase põhja ja peente mitmevärviliste ruudujoontega. 1890. aasta paiku hakati lisaks ruudulistele seelikutele valmistama omapäraseid, neotud lõngadega lapilisi seelikuid. Neotud lõngade puhul seoti lõng vastavalt mustrile lina- või takukiuga kõvasti kinni ja seejärel lõng värviti, ent kinniseotud kohad värvi külge võtta ei saanud. Lapiliste seelikute puhul seoti nii lõime- kui koelõngu. Kanga kudumisel tekkisid koe- ja lõimelõngade seotud kohtade ristumisel motiivid ehk lapid. Lapilisi rahvarõivaseelikuid tehti lisaks Kirblale ka Hanila, Karuse ja Lihula kihelkondades. Nii ruudulisi kui lapilisi seelikuid valmistasid endale peamiselt nooremad naised.

Kõige hilisemad olid roosilised ehk lilltikandiga kaunistatud rahvarõivaseelikud. Tekkide eeskujul hakkas 20. sajandi alguses punase põhjaga villastel seelikutel lilltikandit kasutama esmalt tuntud Lihula tikkija Marie Mustkivi, hiljem ka teised. Tikkimine tellitigi enamasti meistrilt. Seelikukangas kooti ja seelik õmmeldi valmis kodus ning viidi siis Lihulasse meistrile tikkida. Seeliku allservas oli lillekrants ja ülemises osas laiade vahedega tikitud lillekimbud.

Nii ruuduliste, lapiliste kui roosiliste seelikute puhul oli kõige populaarsemaks põhjatooniks erkpunane. Mõned lapilised ja roosilised seelikud olid erksa sinise põhjaga.

• Pikitriibulised ehk kiudud seelikud ERM A 611:61, ERM A 621:16
• Seeliku kardpael e poort ERM A 509:4577
• Ruuduliste seelikute kangad ERM A 533:13, ERM A 611:65
• Lapilised seelikud EVM E 172:63, ERM A 1018:65
• Roosilised seelikud ERM A 634:143, ERM A 1018:66

Kirivöö

Kirivöö oli naise rahvarõivaste oluline osa. Kirivöö mähiti kolm-neli korda ümber keha, liikudes alt ülespoole ning ots pisteti vöökordade alla. Kandmisel jäeti pealmiseks pooleks villasem pool. 

Vanemad Kirbla kirivööd olid laiad, potisinise äärekirjaga. Keskkiri ehk vöö süda oli domineerivalt madara- või puupunane. Uuemad vööd olid kitsamad ja peamiselt punase-valgekirjud.

• Vanemad kirivööd ERM A 509:1004, ERM A 509:1159, ERM A 509:1536
• Uuemad kirivööd ERM A 885:93, AM _ 30675 E 3528, ERM A 634:46

Peakatted

Abielunaine ei tohtinud ilma peakatteta toast välja minna. 19. saj alguses ja enne seda oli abielunaise peakatteks tanu. See valmistati valgest peenest linasest riidest ja kaunistati tikitud lillornamendi, litrite ja kardpaelaga. Argipäevased tanud olid lihtsamad, pidulikud tanud rikkalikumalt tikitud ja kaunistatud.

19. sajandil hakkasid abielunaised kandma ümara kujuga ja ülespidi hoidva pitsi ehk treemliga pottmütsi ehk mutrimütsi. Mütsivalmistajad elasid Lihula alevis. Pidulikud pottmütsid kaeti lillelise siidiga ja kaunistatud kuklast alla rippuvate pikkade siidilintidega. Mütsi sees oli puuvillasest riidest vooder. Treemlita pottmütse kandsid neiud. 1878. sündinud Kirbla naine mäletas, kuidas Mihkli laadal olevat poisid ütelnud:

Ei tea, mis nad on - tüdrukud või naised - mütsid on kõigil peas.

Pottmütsi peale pandi siidrätik, neiud kandsid siidrätikuid niisama peas. Varem, 19. saj keskpaigas kanti ka indigo reservtrükiga linaseid pearätte, mida lasti trükkida Lihula alevis või kaugemalgi. Nii pottmütsi kui rätikuga kanti juukseid seljal patsis, millel oli lehv otsas.

19. sajandi lõpupoole tulid kasutusele siidilintidest ja pitsist valmistatud tanud saksatanud. Tanud osteti alevist või linnast. Tanu peal kanti siidirätikut, nii et tanu eest välja paistis.

• Pottmütsid ERM A 701:1, MM 1892/1 Aj t 989/1
• Siidist pearätikud EVM E 166:10, EVM E 217:26
• Indigo reservtrükiga linane rätik EVM E 223:29
• Saksatanud EVM E 210:24, ERM A 634:121, ERM A 634:120

Põll

Abielunaine kandis alati põlle. 19. sajandi keskpaigas kanti kodukootud linasest kangast trükitud mustritega põlle. Hiljem tulid kasutusele sitsist poekangast põlled, mida esimesena hakkasid kandma mõisateenijad, kes said neid mõisnikult kingituseks.

Kõige viimasena läksid moodi tüllkardinast valmistatud loorist põlled, mida kanti roosiliste seelikutega. Loorist põlledel olid taga laiad paelad.

• Trükimustrilisest sitsist põllekangas ERM A 509:2098
• Sinise põhja ja valge mustriga sitsist põll ERM A 509:4462
• Kirbla rahvarõivais naised loorist põlledega (foto) ERM Fk 3029:47

Õlarätikud

Õlarätikuid kanti kolmnurkseks kokkumurtult liivistiku või kampsuni peal. Õlarätikud võisid olla nii siidist kui peenvillased, neid osteti rändkaupmeestelt, laatadelt ja poest. Rätik kinnitati eest kas sõle või haaknõelaga.

• Peenvillane rätik ERM A 555:2
• Siidist rätik (Karuse) ERM A 976:6

Liivistik

Liivistik ehk käisteta pihakate oli rohkem suvine riietusese, mida kantud eriti jaanipäeval ja pulmades. Vanemat tüüpi liivistik oli lühike, kodukootud villasest või linasest kangast, sinist värvi ja laiade rühmseeside ning lühikese pihaosaga.

19. sajandi teises pooles hakati valmistama punaseid, harvem siniseid kitsamate pidevseesidega liivistikke. Kangaks kasutati kas ühevärvilist või väikeste valgete ja/või mustade mustritega sitsi või peenvillast ostukangast. Õmmeldi nii lahtisema kui ka kinnisema rinnalõikega liivistikke.

• Vanemat tüüpi sinine liivistik linasest indigo reservtrükiga kangast ERM A 509:2291
• Ühevärvilisest punasest kangast liivistik (Lihula) ERM 681:7
• Punase põhjaga väikesemustrilisest sitsist liivistikud EVM E 223:31, ERM A 509:2285, ERM A 509:2289,
• Sinise põhjaga väikesemustrilisest sitsist liivistik ERM A 509:2990

Kampsun

Kampsuneid kanti nii kirikus, kõrtsis kui talgutel käies. Pikkade puhvvarrukatega kampsunid olid muus osas lõikeliselt väga sarnased liivistikega - taljesse õmmeldud pihaosa ning seesidega allääres. Kampsunid kinnitati eest haakidega, kurgu alt olid need hästi kinnised.

Vanemad kampsunid valmistati kodukootud potisinisest villasest kangast. 19. sajandi lõpus hakati kampsuneid valmistama punaseruudulisest villastest või poolvillasest ostukangast. Kampsunitel oli linane vooder. Säilinud on nii kraega kui kraeta kampsuneid.

Kirblast pole kampsuneid säilinud, eeskujuks võib võtta Karuselt ja Lihulast muuseumi kogutud kampsunid.

• Vanem kampsun (Karuse) ERM 8698
• Uuemad kampsunid (Lihula) ERM A 509:2311, ERM A 509:2308, ERM A 284:2

Ülerõivad

Pikk-kuub

Külmal aastaajal või pidulikel puhkudel kandsid naised ülerõivana pikk-kuube. Vanemat tüüpi pikk-kuube nimetati vollidega või händadega kuueks. See valmistati kodukootud mustast villasest riidest. Läänemaa kuued olid lahtise rinnaesisega ja hästi taljes. Selja taga olid voldikimbud – korrud ehk hännad. Voldid asusid kahes rühmas, mõlemas 3–5 volti. Kuubede hõlmad kinnitati haakidega. Naiste kuub oli rinna pealt lahtine, sest ehted,  rahad ja muud rinnailustused pidid nähtavale jääma. Taskuid kuuel ei olnud.

19. sajandi teises pooles hakati kandma korrulisi pikk-kuubesid. Neil ei olnud voldid taga kimpudena, vaid ümberringi – seljataga peenemad ja külgedel laiemad. Korrulise kuue peal kanti kuuega samast kangast tehtud vööd.

• Vollidega pikk-kuub (Mihkli) ERM A 483:151
• Korruline pikk-kuub (Läänemaa) ERM A 509:2173

Kasukas

Talviseks pealisrõivaks oli kasukas. Kasuka peale tõmmati omakorda pikk-kuub. Kasukad valmistati valgetest lambanahkadest, karv jäi sissepoole. Kasukad kaunistati punaste liignahkadega.

Uuemad kasukad olid villase kangaga kaetud kurrulised kasukad.

• Kasukas (Mihkli) ERM 5024
• Kurruline kasukas (Karuse, foto F. Kohtitsky 1912) ERM Fk 184:8

Ülevisked

Vanemat tüüpi üleviskeks oli valgest linasest riidest põimpiluga kaunistatud õlarätt. Hiljem, 19. saj lõpus hakati üleviskena kandma villast suurrätti. Suurrätid lasti enamasti kududa Lihula alevi kangrutel. Talunaistel oli alevisse minnes alati suurrätt kaasas. Kui polnud vajadust suurrätti ümber võtta, kanti seda käe peal. Pähe või õlgadele pandi suurrätt pooleksmurtult või kolmnurkseks kokku pandult.

• Linane õlarätt, tükk (Lihula) ERM A 368:5
• Suurrätt ERM A 681:58

Sukad

Kirblas kanti pidulikul puhul erkpunase põhjaga kiritriibulisi sukki. Enamasti oli sukkadel taga kahesilmuseline sukajutt. Ühelt ringilt teisele üleminek jäeti samuti suka taha, tänu sukajutile ei jäänud see paistma.

Kirblas tehti ka toredaid punase põhitooniga heegeldatud loogelisi sukki.

• Kiritriibulised sukad EVM E 172:48, ERM A 509:14, ERM A 509:3371
• Heegeldatud loogelised sukad EVM E 217:98, ERM 949:37
• Linane sukk ERM HM E 357

Säärepaelad

Sukad kinnitati põlve alt värvilistest villastest lõngadest palmitsetud säärepaeltega, mis olid 1,5–3 cm laiused ja kuni 1,5 m pikkused.

• Säärepaelad EVM E 172:58, EVM E 172:61, ERM A 1018:77/ab, MM _ 1895/2 Aj t 996/2

Jalatsid

Pidulikeks ja kirikuskäimise jalatsiteks olid nahast ummiskingad. Pasteldega käidi peamiselt tööd tegemas, vaid vanemad inimesed käisid päris uute pasteldega kirikus.

• Pastlad EVM E 210:85
• Nahast kingad EVM E 210:12

Kindad

Villased labakindad olid argisemad kindad, neid kasutati eelkõige tööd tehes. Sõrmkindad kuulusid talurahva pidulikuma riietuse juurde, eriti hindasid neid nooremad.

• Labakindad EVM E 210:65, ERM A 509:3024, ERM A 611:63/ab
• Kirjatud sõrmkindad, pulmakindad ERM A 509:3044, EVM E 217:84, ERM A 634:145
• Sõrmkinda katke kirjaga Tere ERM HM E 361

Kotid

Eelkõige olid naistele ja neidudele vajalikud vardakotid. Nii noored kui vanad naised kudusid pidevalt sukki ja kindaid - puhketundidel, sõites ja käies. Parasjagu pooleliolevat kudumit kanti kaasas pisikestest, õmblemisest ülejäänud kangatükikestest õmmeldud vardakottides.

Puusal kanti lahttaskuid. Kirblast on muuseumi kogutud ka tasku, mida perenaine kasutas võtme kandmiseks.

• Vardakotid ERM A 716:207, ERM A 716:208
• Lahttaskud ERM A 716:103, ERM A 509:5190, ERM A 695:369
• Perenaise võtmetasku ERM A 509:5528

Ehted

Kirbla rahvarõivad paistsid silma ehterohkuse poolest.

Ümber kaela olid igapäevaselt klaas- või kivihelmestest helmekeed ehk kurguhelmed. Kurguhelmeid kanti tihedalt ümber kaela ja need paistsid kaelusest vaid osaliselt välja, püstkrae puhul ei paista üldse välja. Klaasist kurguhelmed pigem talisman kui ehe. Klaashelmed võisid olla erinevat värvi ja erineva kujuga: ümmargused, tahulised, torukujulised piiprellid  või soonitud kruvilised. Kurguhelmed pandi tüdrukule peale sündimist kaela ja sellega läks naine ka hauda. Esimesed helmed kinkisid lapsele tavaliselt ristivanemad. Hiljem täiendati keed tähtpäevade kingitustena.

Kui rõivamoodi tuli püstkraega särk, siis selle alt ei paistnud kurguhelmed enam üldse välja ja nii on 19. sajandi lõpu – 20. sajandi alguse fotodel näha, et kurguhelmeid kantakse särgi peal.

Kurguhelmestena kanti ka siidihelmeid. Siidihelmed olid kahekordsest klaasist helmed. Helmed muutis säravaks kahe klaasikihi vahel olev hõbenitraat, helmeste värv sõltus klaasi värvist.

Kaela seati piduülikonnaga helmekeede read kaelarahadega. Helmed olid lükitud traadile, nii hoidis kee kaarekujulist vormi. Lisaks klaashelmestele võis kees olla ka hõbehelmeid (krõlle). Kaelarahad olid nii kodaratega rahad kui kannaga rahad (hõbetaalrid ja -rublad), mida oli kee küljes tavaliselt üks, kolm või viis. Keesid oli jõukamatel naistel isegi neli-viis rida. Viierealine kaelarahade täiskomplekt ehk paater koosnes 17 rahast (alumises reas 7, järgmises 5, siis 3 ja kaks ülemist rida 1 rahaga).

Lisaks võisid naised ehtida end 4-6 cm läbimõõduga hõbepreesi või 7-12 cm läbimõõduga kuhiksõlega. Rikkalike kaelarahade-keede lisandina kanti vaid ühte sõlge või preesi. Sõlg kinnitati helmeste ja rahadega keedest allapoole.

Lihulas töötas tunnustatud kullassepp Johann Friedrich Baumann, kelle viljakas talupojaehete looming levis laialdaselt. Baumanni töökojas valmistati nii sõlgi kui ka kannaga ja kodaratega rahasid.

Sõrmused olid sel perioodil enamasti abielusõrmustena kasutatud vitssõrmus ja harisõrmus, mida kandsid nii mehed kui naised.

• Helmekeed ERM A 509:6171, ERM A 976:41, AM _ 27177 E 2887
• Siidihelmestega kee (Vigala) ERM 9954
• J. F. Baumanni valmistatud kodaratega rahad ERM A 596:33, ERM 10923, ERM 1370
• Õiemotiiviga harisõrmus ERM A 509:6932
• Rikkalike ehetega Kirbla naised (foto, 1938) HM _ 8641:8 ArPk

Koostajad

• Liis Luhamaa, pärandtehnoloog
• Jana Reidla, etnoloog (ehted, 2015)

Allikad

• ERM EA 49. Tamara Paevere 1948. Etnograafilist teatmematerjali Lihula, Kirbla ja Martna kihelkonnast.
• ERM EA 100. Alise Moora 1947. Etnograafilist teatmematerjali Martna, Kirbla, Lihula, Audru, Mihkli ja Paistu kihelkondadest.
• Piiri, Reet jt 2020. Läänemaa kihelkondade rahvarõivad 19. sajandil ja 20. sajandi alguses. MTÜ Kodukant Läänemaa, Saara Kirjastus.
• Pink, Anu 2018. Eesti silmuskudumine 2. Sukad ja sokid. Türi: Saara Kirjastus.
• Vainu, Liivi 2016. Läänemaa sõrmkindad. Viljandi: Eesti Loomeagentuur.