Sisukord

Kullamaa mees

Kullamaa mehe rahvarõivad, 19. saj keskpaik

Kullamaa mehe rahvarõivad, 19. saj keskpaik

Kullamaa kihelkonna mehe rõivakomplekti kuulusid 19. sajandil särk, põlvpüksid, vatt, vest, kaelarätt, pikk-kuub, kasukas, vöö, sukad, säärepaelad, peakate, kindad, kaelarätt, peakate, jalanõud ja tubakakott. Ehtena kanti vitssõlge ja sõrmuseid.

Särk

Vanemat tüüpi linasest kodukootud kangast särk oli pikk, ulatus põlvini või veidi allapoole põlvi. Särki kanti pükstes. Meeste igapäevane särk oli enamasti kaunistusteta, peiu pulmasärk oli kaunisatud valge püvisilm- ja pilutikandiga. Särk oli õlaõmblusteta, peale õmmeldud õlalappide ja kolmnurksete kaelalappidega. Särgi pikad kurrutatud käised olid värvliga. Töösärkidel olid lihtkäised, sirged, ilma värvlita käised. Särgi piluga ääristatud rinnalõhik kinnitati kurgu alt väikese, umbes 2 cm läbimõõduga hõbedase vitssõlega. Kurrutatud kaelaaugu ääre külge oli õmmeldud lai mahapööratud krae. Kullamaa mees kandis särgikraed üles tõstetuna. Krae hoidis üleval selle alla seotud sitsirätik, mis volditi kokku ja pandi ülestõstetud krae alla. Räti otsad viidi eest taha ja uuesti kurgu alla, kuhu tehti sõlm.

19. sajandi viimasel veerandil õmmeldi püstkraega särke, samuti levisid Kullamaa kihelkonda rinnalappidega särgid.

Püksid

19. sajandil kandsid mehed põlvpükse ehk kintspükse. Mustast, ka tumedast potisinisest toimsest koduskootud kangast, kodukalevist täislakaga kintspüksid kinnitati säärel kolme vasknööbiga. Pükse, nagu teisigi ülerõivaid, õmblesid talust tallu käivad külarätsepad.

Suvised püksid õmmeldi toimses koes linasest kangast.

19. sajandi lõpus põlvpükse enam ei kantud, nende asemele tulid pikad linnamoelised püksid. 

Vest

Kullamaa kihelkonnast kogutud vesti legendi järgi on tegu kodus poeriidest teha lastud vestiga. Uhkemast kangast veste peeti jõukuse näitajaks. Naturaalsest siidist esiosaga vestid olid kahtlemata kättesaadavad jõukamatele. Veste õmmeldi veel kodukootud ruudulisest või triibulisest pool- või täisvillasest kangast. Vestiks sobis ka vammuse kangas. Seljatagused tehti ikka linasest kangast, sest vesti kanti vammuse all.

Muuseumikogus säilinud lillelisest siidkangast esiosa ja linase seljaosaga kõrge kaelusega vestil on ees kaks rida vasknööpe. Vestil on kaks taskut.

Vatt

Vatt, kohaliku nimetusega ka kampsul, kamson, kamsol õmmeldi kodukootud või ostetud täisvillasest kangast. Vatid olid 19. sajandi esimesel poolel mustjad, hiljem ka tumedad potisinised.

Vatt oli kõrge püstise kraega, millel nurkades kaunistuseks vasknööbid. Ees oli kinnituseks kaks rida vasknööpe, mõlemad hõlmad olid alt kaarjalt maha lõigatud. 19. sajandi keskpaigaks õmmeldi vatid keset selga õmblusega, mille all oli lahtine volt ehk lipp. Seljale olid kaarjate õmbluste vahele õmmeldi siilud või mitmest vastandvoldist koosnevad voldikimbud, mis jäid umbes vööjoonele. Suvel kanti ka toimsest linasest kangast vatte.

19. sajandi viimase veerandil tulid moodi kuued , mis olid mahapööratud reväärkraega, hõlmadel kaks rida vasknööpe.

Kaelarätt

Kaelarätt pidi mehel alati kaelas olema, sellega seoti üles särgi krae. Meeste rätikud olid neljakandilised. Särgikaeluse ülessidumiseks murti rätt kolmnurkselt kokku, volditi paraja laiusega ning sidumiseks paraja suurusega. Sidumiseks viidi räti otsad kaela taha, toodi uuesti kurgu alla ja seoti umbsõlme. Rätikud olid erinevate mustritega. Kaelarätte oli nii linaseid kui ka puuvillaseid.

Peakatted

Juuksed

Mehed lõikasid oma juuksed kõrvadeni. Juuksed kammiti otselahku. 19. sajandil oli moes kanda lopsakat põskhabet, vanemad mehed kandsid pikka habet.

Kaapkübar

Kullamaa mehe rõivaste juurde kuulus vilditud lambamust või värvitud must kaapkübar. Kaapkübarad olid kõrged, rummu kõrgus oli umbes 18 cm, ääre laius vähemalt 5 cm ja läbimõõt umbes 20 cm.

Murumüts

Murumüts oli argine suvine peakate. Murumütsid õmmeldi villase kanga siiludest, alla õmmeldi linane vooder. Siilud saadi villasest kangast rõivaste õmblemisel tekkinud jääkidest, kasutati nii vammuse kui püksikangast siile. Kullamaa kihelkonnast pole muuseumides ühtki murumütsi säilinud.

Kootud müts

Suvised peakatted olid ka varrastel kootud ümarad mütsid. 1920. aastal muuseumi kogutud kootud mütsi legendist saab lugeda järgmist:

Kanti palavatel ilmadel peas. Oli meeste ja naiste peakatteks. Surnud meestele pandi alati niisugune müts pähe. Kadus moest umbes 60-70 aasta eest.

Talvemüts

Talvel kanti erinevaid lambanahast mütse. Vanem müts, lontmüts, õmmeldi tumedast karvata pargitud nahast, voodriks oli karvane lambanahk. Seda tüüpi mütsi iseloomustas neli kõrva, kaks väiksemat ees ja kaks kummalgi küljel. Need tehti tumeda pügatud karvaga lambanahast. Mütsi pealagi oli pikerguse kujuga ja küljetükid paiknesid pealaega täisnurga all. Ferdinand Linnus (kuni 1935. aastani Leinbock) kogus 1926. aastal järgmise teate:

Sada aastat tagasi olnud siin meestel kahe sopiga mustad riidest mütsid karvase äärega.

Hilisemad mütsid olid läkiläkid.

Ülerõivad

Pikk-kuub

Pikk-kuub oli 19.sajandi keskpaigani põhiline üle- ja pidurõivas, mida kanti nii suvel kui talvel. Kullamaa kihelkonna pikk-kuued, niipsudega (niipsud – kuue seljaosa voldikimbud), händadega (hännad – seljaosa voldikimbud) kuued valmistati kodukootud lambamustast villasest kangast. Tumedama musta saamiseks kangast värviti. Kuuekangas vanutati tugevaks ja paksuks. Pikk-kuuele kulus palju kangast.

Pikk-kuue õlaõmblused olid omaaegse moe kohaselt mõne sentimeetri ulatuselt seljal, kuue seljaosa oli vöökohani taljes, kaks voldikimpu algasid vöökohalt. Voldikimbus oli viis volti. Kuue krae lõigati välja ühes tükis seljaosaga. Kuue paremapoolsele hõlmaäärele kinnitati vöökohani tihe rida kannaga tinanööpe, teisele hõlmaäärele punasest villasest lõngast kaaruspaelast aasad. Nööbireal ei olnud praktilist otstarvet, hõlmu hoidis meeste ülerõivastel kokku vöö.

Nööbid kinnitati hõlmale järgmiselt: nööbi kand surutakse läbi kuuekanga, kanna aasast tõmmatakse läbi tugev linane nöör, mille üks ots tugeva sõlmega kinnitatud. Nii kinnitatakse sama nööriga järjest kõik nööbid. Samasuguste tinanööpidega kaunistati ka meeste pikk-kuue taskud. Ees vöökohal olid kinnitamiseks tugev haak. Kullamaalt muuseumi kogutud pikk-kuuele on õmmeldud kinnituseks vöökohale üksik suur nööp.

Pikk-kuuele õmmeldi linasest kangast vooder vaid seljaosale kuni vöökohani ja hõlmade alla. Taskukotid olid samuti linasest kangast. Pikk-kuued ulatusid umbes poole sääreni. Pikk-kuue all võis kanda ka villasest kangast vatti. Talvel tõmmati sageli pikk-kuub lambanahkse kasuka peale.

Rüü

Rüü oli pikk-kuue lõikega toimses koes linasest kangast kerge argine ülerõivas. Talvel kaitses rüü mehe kasukat, sest kasukale tavatseti veel omakorda peale panna pikk-kuub. Et kuuekangas valget kasukat ei määriks, pandi kasuka peale kõigepealt linane rüü. Rüü võidi panna ka pikk-kuue alla valge särgi kaitseks. Kullamaa kihelkonnast rüüsid muuseumikogudes pole.

Vööd

Mehed kandsid pikk-kuue ja kasuka peal villasest lõngast põimitud võrkvööd, pussakat. Võrkvööd olid keskmiselt 10 cm laiused ja ligi 3 meetri pikkused. Otstesse punuti narmad. Vöö tõmmati kaks korda ümber kere, vöö otsad keerutati kõhul vöö vahele – üks ots ühele, teine teisele poole.

Sukad

Kullamaa mehed kandsid põlvpükstega tumedaid, lambapruune sukki. Sukad ulatusid põlvini. Need kinnitati säärepaeltega. Kullamaa mehe rahvarõivaste sukkade jaoks võib eeskuju võtta Risti kihelkonnast.

Säärepaelad

Mehed kinnitasid sukad põlve alt villaste säärepaeltega. Paelad põimiti keskeltläbi ühe meetri pikkused. Säärepaelad seoti nii, et paelte otsad jäid põlvpükste alt rippuma umbes 10 cm pikkuselt.

Jalatsid

Jalavarjudeks olid pastlad. Pastlad valmistati pargitud nahast, pikad pastlapaelad punuti linased. Pastlaid tehti kodus, neid kulus palju. Läbikantud pastelde tallad paigati ja neid kanti tööjalatsitena. Pastlapaelad punuti linased-takused ja seoti ligi põlveni.

Kindad

Meeste labakindad olid lisaks talvise külma kaitseks ka olulised aksessuaarid, mida kanti soojal ajal pikk-kuue vöö vahele pistetuna. Kindad olid ühed olulisemad siirderiituste annid, mida jagati kosjadest pulmadeni erinevate tähendustega. Kindad olid ka pulmarõivastuse osa. Matusekombestikus oli kinnastel samuti oluline osa, need pandi surnule kätte ning kindaid annetati surnupesijatele, hauakaevajatele ja kirstukandjatele.

Kirikindad kooti kahe- või kolmevärvilised. Vanemate kinnaste ranne ehk kindapära, kindaloom kooti kitsas, paari sentimeetri kõrgune ja sama lai kui kinnas. See oli sageli kahevärviline soonik või koosnes mitmest üksteise peale kootud vitsareast.

Kotid

Meeste jaoks olulised aksessuaarid olid tubakakotid. Neid valmistati nii kangast, kangaribadest kui nahast. Nahast tubakotte kaunistati sageli helmestikandiga. Tuleraua kotid valmistati tuleraua hoidmise jaoks.

Ehted

Vitssõlg

Mehed kandsid särgikaeluses kinnitusena vitssõlge. Vitssõleks nimetati kitsaid, mitte üle 5 mm laiuse rõnga kujulisi sõlgi, mille külge oli kinnitatud sõlenõel. Vitssõlgede läbimõõt kõikus 1,5-3,2 cm vahel.

Suurimaks vitssõlgede valmistamise keskuseks oli Tallinn, väga lihtsaid vitssõlgi valmistati ka Pärnus, Lihulas ja Haapsalus.

Sõrmused

Sõrmused olid sel perioodil enamasti abielusõrmustena kasutatud vitssõrmus ja harisõrmuse erinevad tüübid: inglipeasõrmus, kätega sõrmus ja õiemotiividega harisõrmus. Neid kandsid nii mehed kui naised.  

Koostajad

  • Heli Kiverik, rahvarõivaste uurija
  • Lembe Maria Sihvre, rahvarõivaste uurija (ehted)

Allikad

  • ERM EA 11. Leinbock, Ferdinand 1926. Tähelepanekuid Põhja-Eestist.
  • Kirme, Kaalu 1986. Eesti sõled. Kunst.
  • Kirme, Kaalu 2000. Eesti hõbe. Kunst.
  • Tõnurist, Igor 2003. Rahvarõivakandja abiline. OÜ Vali Press