Kullamaa naine

Kullamaa naise rõivakomplekti põhiosadeks olid pikk särk, seelik ja kirivöö. Abielus naine sidus seeliku peale põlle. Särgi peal kandis naine villasest kangast õmmeldud kampsunit ja Läänemaale iseloomulikult peenvillasest või siidist koemustrilist või trükitud õlarätikut. Tanu, abielunaise peakatte, tõrjus Kullmaa kihelkonnas 19. sajandi alguses välja kabimüts. 19. sajandi keskpaigas kanti kabimütsiga kõrvu juba pottmütse. Jalas kanti sukki, külmemal ajal villaseid, suvel linaseid. Põlve alt kinnitati sukad säärepaeltega, jalavarjudeks olid pastlad või kingad. Ülerõivasteks olid pikk-kuub ja kasukas, 19. sajandi teisel poolel lisandus üleviskena suurrätt. Peakattele seoti üle rätik. Rõivakomplektist ei võinud puududa ehted.

Kullamaa kihelkonna neiu põlle ei kandnud. Tanu oli samuti vaid abielus naise peakate, küll aga pani neiu eriti pidulikul juhul pähe pottmütsi. Neiu pottmütsil puudus serva õmmeldud valge pits ehk treemel, see oli ainult abielus naise mütsil.

Särk

Kullamaa kihelkonna naise särgid õmmeldi valgeks pleegitatud labases koes linasest kodukootud kangast. Tavaliselt õmmeldi särk peenemast linasest pihaosa ja jämedamast, kehvemast takusest linast alaosa ehk alasega. Särgid olid pikad, kuni 120 cm pikkused. Külgedele õmmeldi sammuavaruse jaoks küllalt pikad küljesiilud. Särke sai kanda suvistel töödel ja mujalgi vööga vöötatult, ilma seelikuta. Suviti võisid naised isegi kirikusse teinekord minna särgiga, vöö ikka peale seotud, särgi peal pikk-kuub. 

Kullamaa kihelkonna särke iseloomustas kurrupaelaga kokku tõmmatud kaelaava üsna lühikese rinnalõikega. Selline kaelaava säilis pea terve 19. sajandi vältel. Särgil puudusid õlaõmblused. T-kujulise sisselõike asemel oli Kullamaa särkidel sügav kaarjas lõige, rinnalõhe ooli lühike. Kaelaavas oli esitükil palistusääre sisse aetud krookpael e kurrupael. Kurrupaela otsad olid kinni õmmeldud särgi õlalappide esiosa poolse serva külge nii, et kokku tõmmata sai vaid särgi kaelaava esiosa. Seljaosas oli kaelaava kurrutatud kitsa, ca 1 cm laiuse kandi alla, mis lõigati välja otseriidest. Kaelataguse kandi alla õmmeldi ka õlalappide kurrutatud kaelaavapoolne osa.

Särk tõmmati kurgu alt kokku kahe üsna pika kurrupaela abil, mille otsad seoti sõlme. Paelad olid kas punutud või keerutatud linasest niidist. Paela otstesse tehti sõlm ja jäeti mõne cm pikkune tutt. Särke oli ka ühe katkestamata kurrupaelaga. sel juhul sai kaelaava kokku tõmmates teha sõlme, sest kurrupael oli küllalt pikk. Sellisel moel tehtud särgi kaelusesse sai sõlme peale seada väikese vitssõle või preesi.

Särkide käised olid pikad. Pidulike särkide käised olid laiad, umbes 60 cm laiused. Särkidele õmmeldi õlalapid, mis kaunistati tikkpisteridade ja pilutikandiga. Varrukapäras olid lappvoldid. Särkidele õmmeldi kaenla alla lapid, mis tagasid särgi hea istuvuse. Käisesuus olid tihedad nõelkurrud.

Vanemate Kullamaa särkide käiste värvlid olid kitsad, ca 1 cm laiused, kaunistuseks ja tugevduseks vaid 2 tikkpisteterida. Kinnituseks olid punutud või keerutatud linased nöörid. Laiematele, umbes 4-6 cm laiustele värvlitele tikiti valge niidiga püvisilmpistes 1,5 cm kõrgused tornid või lai pilutikand. Oli särke, kus püvisilmpistes tikitud motiivid olid käise värvlil üsna laia pilutikandandi kõrval. Värvli servades olid tikkpisteread. Laiemad värvlid kinnitati 1 kuni 2 nööbi ja aasa abil.  

19. sajandi lõpus hakati õmblema püstkraega ja kitsa rinnalapiga särke, neid kaunistati uue moe kohaselt punase puuvillase märkniidiga ristpistes tikitud geomeetrilise ornamendiga. 20. sajandi alguses levis mõnel määral Läänemaa lõunapoolsetest kihelkondadest laia, vasakult poolt kinnitatud rinnalapi, püstkrae ja laiade, tihedalt ümber käe hoidvate pikkade varrukavärvlitega särkide mood. Neile särkidele tikiti õla- ja rinnalappidele ning värvlitele kas punase puuvillase niidiga geomeetriline ornament või kaunistati need detailid laia pilutikandiga.

Lihtkäistega särk

Alussärgina, samuti tööd tehes kanti lihtkäistega särki. Selle särgi käised olid kitsamad, käiste värvel puudus, varrukasuu laius oli umbes 24 cm ja varrukad olid umbes 10 cm lühemad kui pidulikel särkidel.

Alussärk

Alussärgiks õmmeldi lihtne, linase kodukootud kanga laiusest lõigatud pikk särk, millel puudusid õlaõmblused. Lihtsa palistusega krookimata kaelaauk oli sügavalt ovaalselt lõigatud. Lühikeste käiste otsas oli kanga ultusserv. Käised lõigati särgiga ühes tükis. Alussärk oli allservast kanga laiune, küljekiiludeta.

19.- 20. sajandi vahetusel õmmeldi juba poepitsidega kaunistud alussärke. Muuseumisse on kogutud särk, mille kaela- ja käeavasse on õmmeldud valge puuvillane pits, särk on pikk ja avarust annavad kaks pikka küljekiilu. Särk on käisteta.

Seelik

Vanim Kullamaalt kogutud seelik, küütseelik, siilik, on mahedates toonides sinisepõhjaline seelik. Allserva kanga peale on õmmeldud lai hõbekardpael, karra tress ja rohekas 4 cm laiune siidlint. See 18. sajandil kaharate ühevärviliste villaste seelikute kaunistusvõte kandus varasematele pikitriibulistele seelikutele. Teenuselt kogutud seelik on valmistatud 19. sajandi I veerandil.

Et Kullamaa kihelkonnas armastati kasutada heledaid siniseid toone, näitab ka teine sinisepõhjaline seelik, mille valmistamise aeg on hilisem – 19. sajandi keskpaik. Lisaks sinisepõhjalistele seelikutele kooti punasepõhjalisi seelikuid.

ERMi kogus on ka naturaalsest lambahallist põhjaga kolmelaidne seelik, mis on 1938. a. ilmunud Helmi Kurriku koguteose “Eesti rahvarõivad“ (1938)  värvlitahvlil. Seal kannab seelik numbrit ERM iE/382. Hiljem sai see kogu numbri A 509 ja seeliku tänapäevaseks numbriks on ERM A 509:1899. Tasub tähele panna, et omaaegne trükitehnika polnud kaugelt täiuslik ja originaalseeliku hall sai pildil kergelt roheka varjundi. Selle seeliku kudumiseks tuleks minna uurima originaali muuseumis. Et seelik on kolmelaidne, võib tegu olla kas alusseelikuks või hilisema moe järgi kaharast pikitriibulisest seelikust pealisseelikuks õmmeldud seelikuga.

Kullamaa seelikutriibustikes valitsesid erinevad punased ja rohelised toonid. Punased lõngad värviti kas kodumaiste värvmadara juurte abil või ostukaubana saadud välismaiste loodusvärvidega: kasutati punapuu (siiltsesalpiinia) laaste ja putukapunast (košenilltäisid ehk kaktusetäisid). Sinist lõnga värviti indigoga, kollast erinevate eestimaiste taimedega. Seelikutel on sarnane värvikasutus. Varasemad pikitriibulised seelikud olid umbes 90 – 97 cm pikad. Abielus naise seelikud oolid eest umbes 20 cm laiuselt voltimata, selle põllealase kattis põll. Seelikud olid seatud kitsa, linasest kangast värvli alla suhteliselt korrapäratutesse voltidesse nii, et põhjavärvi voldiharjal näha poleks. Pikitriibuliste seelikute volte maha ei pressitud.

Seelikuvärvli otsad olid nii tagasi keeratud, et moodustus aas, millest kinnituspael läbi tõmmati. Kinnitus jääb ette, põllealase serva. Seelikute allserva oli pahemale poole villase kanga määrdumise vältimiseks õmmeldud linasest, tavaliselt sinist tooni kangas lai toot.

1870.-1880. aastatel tulid moodi erkpunase põhjaga musta lihtsa triibustikuga pikitriibulised seelikud.

Peale 19. sajandi keskpaika levima hakanud ruuduliste seelikute mood kinnistus sajandi viimasel veerandil ka Kullamaa kihelkonnas. Pikitriibuliste seelikute kõrval hakati kuduma moodsat ruudulist seelikukangast. Ruuduliste seelikute värvides andis tooni erkpunane, samuti kasutati uut moevärvi – lillat. Ruudulised seelikud volditi korrapärastesse voltidesse, need olid pikitriibulistest seelikutest pisut pikemad. Ruudulisi seelikuid kooti poolvillaseid ja täisvillaseid. Poolvillased kangad olid linase või puuvillase lõime ja villase koega. Seelikud õmmeldi kokku kas ühest põikikanga laiust või lõigati kangas laidudeks ja seelik õmmeldi kokku 3-4 püstikanga laiust. Ruuduliste seelikute värvlid olid kitsad, põllealane voltimata. Seeliku allserva pahemal pool oli linane toot. Ruudulistesse seelikutesse kooti 19. -20. sajandi vahetusel ja 20. sajandi algul ka neotud ehk enne värvimist kinni seotud lõngast motiive.

Alusseelik

Alusseelikud kooti samuti villased, kuid need olid pisut lühemad ja kitsamad. Pikitriibuliste alusseelikute triibustik oli lihtne, värvid tagasihoidlikud. Alusseelikuna kanti ka seelikuid, mis olid kas pisut ärapeetud või moest läinud. Sajandi teisel poolel õmmeldi alusseelikud kolmest kangapaanist. Selliseid pikitriibulisi alusseelikuid võidi 19. sajandi lõpus kanda koduse pealisseelikuna.

Vöö

Kullamaa kihelkonnas sidusid naised, neiud ja tüdrukud vööle kirivöö. Vanemad vööd olid madarapunased, potisinise äärekirjaga. Sünteetiliste värvide müügiletulekuga 19. sajandi teises pooles muutusid Kullamaa kihelkonna kirivööd erksatoonilisteks.

Peakatted

Tanu

Tanu oli abielus naise peakate, mille kandmise õiguse ja kohustuse ta sai abiellu astudes pulma ühe olulisema rituaali, tanutamise, käigus. Kullamaa kihelkonnas kantud tanudest on esemelisi näiteid muuseumides kahjuks vaid kaks. ERMi kogudes on üks siidiga tikitud valgest linasest riidest tanu ning pruudi linukas ehk sabaga tanu.

Tanud olid sarnased Põhja-Eestis kantud tanudele. Pidulikel tanudel rippusid taga siidlõngad, hilisematel ka villased lõngad. Tanu kaunistas lopsakas tikitud taimornament, mis kaunistati litritega. Tanu serva õmmeldi punane villane riideriba, selle peale metallniplispits. Tanu tõmmati kuklas kokku linase punutud paelaga. Kullamaa kihelkonnas kanti juba 19. sajandi alguses tanu asemel kabimütse.

Kabimüts

Kabimüts oli kõval pappalusel kõrge, siidriidega kaetud peakate. Müts meenutas hobusekapja, sellest ka nimetus. Kabimütse kanti teisteski Läänemaa kihelkondades, igas kihelkonnas kujunes välja omanäoline mütsimood.

Kullamaa kihelkonnas hakati kõrvuti kabimütsidega kandma pottmütse. 19. sajandi teisel poolel olid pottmütsid juba üldlevinud. Kabimütsil puudus igasugune polsterdus, kõrge (ca 16 cm) esiosa oli ühendatud ca 22 cm kõrguse kuklaosaga nii, et moodustus terav serv. Kuklaosa oli ümar, alt kitsenev. Kullamaa kihelkonna kabimütsi laubajoon oli sirge. Mütsil olid nn kõrvad, mis olid kaarjalt lõigatud.

Kullamaa kabimüts kaunistati laia metallniplispitsiga. Pitsi rekonstrueeris niplispitsimeister Angelika Nöps ja selle valmistamisjoonise leiab tema magistritööst Metallniplispitside levik Eesti rahvarõivastel 18.-19. sajandil Eesti Rahva Muuseumi kogude põhjal, nende kasutamise otstarve ja pitside rekonstrueerimine. Vanemad Kullamaa kabimütsid kaeti hinnalise siidbrokaadiga. Tänaseni säilinud mütside siidbrokaat on sarnase mustriga, üks valge-, teine sinisepõhjaline. Tegemist on Vene päritolu 18. sajandi kangaga. Sarnase brokaadiga on kaetud ERMi kogudes mitu vanemat Põhja-Eesti pottmütsi, mis on kogutud erinevatest kihelkondadest.

Pottmüts

Kabimütside kõrval hakkas Kullmaa kihelkonnas 19. sajandi keskpaigas levima pottmütside kandmise mood, mis püsis veel 20. sajandi alguses. F. Leinbocki kogutud teate järgi kutsuti Kullamaa kihelkonnas pottmütse muna-mütsideks ja “need pandi nii pähe, et juuste ääre peale parajasti mütsi äär tuli ja juuksed kinni kattis“. Kullamaa kihelkonnast kogutud pottmütse on muuseumites üsna rikkalikult.

Pottmüts oli erinevalt kabimütsist polsterdatud, kuid seda mitte seestpoolt, vaid pealiskanga ja pappaluse vahelt. Polsterdus andis pottmütsile ümara vormi. Kui kabimütside kuklatagune lõigati alt kitsamaks, siis pottmütside puhul oli reegliks kuklataguse osa kanga pea järgi parajaks tegemine nn põõnaga. Ei pottmütse ega kabimütse valmistatud igas talus ise, need telliti küla osava mütsitegija käest.

Sarnaselt Kullamaa kihelkonna kabimütsile iseloomustab ka Kullmaa pottmütsi sirgelt lõigatud laubalõige. Pottmütside katteriideks oli hinnaline siid. Kuna igal naisel oli mitu mütsi, siis argisemad lasti katta puuvillase riidega. Kullamaa kihelkonnast on säilinud nii kollaseid, erinevad rohelisi, helesiniseid, roosakaspunaseid, tumedaid veinipunased ning sirelilillat värvi pottmütse. Musta siidiga kaeti ilmselt leina või eaka lese müts. Erkpunaseid pottmütse Kullamaa kihelkonnast muuseumikogudes pole.

Abielus naise pottmütsi kaunistas kitsast valgest puuvillasest poepitsist volditud treemel. Neiud, kes võisid pidulikul puhul samuti pottmütsi pähe panna, kandsid mütsi, millel treemel puudus. Pottmütsidel muutus treemel laiemaks kui kabimütsidel ja see jäeti lauba kohal kas voltimata või volditi vähem ning keerati mütsi peale.

Pottmütsile seati kuklasse laiad, kuni 11 cm laiused ja vähemalt meetripikkused hinnalised siidist lindid. Lindid seati kuklas erineval moel ja kinnitati kas nõelte või üksikute niidipistetega. Nii sai linte vajadusel mütsilt eemaldada, sest siidist linte hoiti hoolega. Mütsi laiad lindid seati üle õlgade rinnale, et nende ilu näha oleks. Kodust kaugemale minnes kaeti pottmüts rätikuga.

Talvemüts

F. Leinbocki 1926. aastal kogutud teatest võib lugeda:

Sada aastat tagasi olnud siin meestel kahe sopiga mustad riidest mütsid karvase äärega. Naistel olnud nad punased ja veel kolmas sopp ees, kaks külgedel nagu meestel. Kantud aastaringi.

Põll

Abieluseisuses naine kandis alati põlle, seda nii igapäevase kui ka piduliku rõivastusega.

19. sajandi esimesel poolel olid hinnas puuvillased lillelised poekangast sitsipõlled ja hinnalisest siidist põlled. Samuti kanti peenvillasest koemustrilisest kangast ühevärvilisi põllesid, millele õmmeldi alla sarnast värvi poepits. Ostukaubana soetatud põllekangas ei levinud vaid ühe kihelkonna piires. Sarnasest helepunasest õhukesest poolvillasest, värviliste sissekootud triipudega ostukangast põlled levisid 19. sajandi viimasel veerandil nii Lõuna-Läänemaa kihelkondades kui ka Kullamaa kihelkonnas. Kullamaalt sellest kangast põlle muuseumides pole, ent on näide erakogust.

Kodus kantud triibuliste, harvem ühevärviliste linaste tööpõllede kangas kooti kodus.

19. sajandi teisel poolel tulid moodi puuvillasest kangast valged põlled, mida kaunistati poepitsist vahepitsidega. Allserva kaunistas sageli sakiline poepits.

Õlarätt

Läänemaale iseloomulikult kanti Kullamaa kihelkonnas siidist ja peenvillaseid õlarätikuid, mis olid sageli narmastega. Peenvillased rätikud olid lillemustrilised, siidrätikud sissekootud mustri ja mitmevärviliste äärepoordiga. Rätikuid kanti nii õlgadel kui üle mütsi.

Sobivas suuruses rätiku seadis Kullamaa naine ka kampsuni ja pikk-kuue alla. Need rätikud võisid olla nii kodus kootud linasest kangast kui poeriidest, siidist, puu- või peenvillased. Lisaks ühevärvilistele linastele olla linastele rätikutele teinekord lastud vastaval meistril trükipakkudega muster peale teha. Kanti ka ruudulisi ja lillelise mustriga rätikuid.

Liistik

Kullamaa kihelkonnast kogutud pihakatteid muuseumikogudes ei leidu, neid on aga kogutud naaberkihelkondadest. Liistiku puhul saab aluseks võtta kampsuni lõike. Nii kampsunid kui liistikud õmmeldi taljes, rühmseesilised. Liistikud kinnitati haakidega ja neile õmmeldi linasest riidest vooder. Liisikud tehtid samast kangast mis kampsunid, ka õhemast poekangast. Liistiku peale võis õlgadele seada rätiku, mis kinnitati rinnal preesiga.

Kampsun

Kullamaa kihelkonnas õmmeldi kampsun, kampsul, tumedast potisinisest villasest kangast. Toimses koes kangas kooti kodus, sellist kangast nimetati maakaleviks. Kampsuneid õmmeldi ka poekalevist. Kampsunid olid liibuva pihaosaga, mille alla oli õmmeldud volditud riideriba – sees. Kullamaa kihelkonnas õmmeldi kampsunid rühmseesilised. Sellistel kampsunitel oli taga üks mitmest vastandvoldist koosnev voldikimp ning mõlema küljeõmbluse juures üks vastandvolt. Et kampsuni küljeõmblused olid moekohaselt selja poole viidud, siis ei olnud ka voldid täpselt külgedel, vaid selja pool. Ka õlaõmblused viidi moekohaselt mõne sentimeetri ulatuses seljale. Voldid pressiti maha.

Kampsun suleti eest haakidega. Lopsakas, voldiliste käikstega kaheosaline varrukas oli varrukasuu poole kitsenev. Laiade käistega särgi peale kampsunit pannes rulliti särgikäis enne kampsunivarrukasse libistamist ümber käe, nii mahtus see kitsasse varrukasse. Kampsuni varrukas pidi omakorda mahtuma veel pikk-kuue varrukasse, sest seda kanti külmal ajal omakorda kampsuni peal. Kampsuni pihaosale õmmeldi linane vooder.

Kullamaa kampsuneid iseloomustasid vöökoha juurest üsna lähestikku kulgevad selja kaarõmblused. Selja kaarõmbluste alla võidi õmmelda dekoratiivne kitsas siidpael, ka kaelus võidi kaunistada peenikese siidpaelaga. Sajandi keskpaigas olid kampsunite kaelaavad lõigatud üsna väikesed.

20. sajandi alguses polevat enam kampsuneid kantud.

Ülerõivad

Pikk-kuub

Kullamaa kihelkonna naiste pikk-kuued õmmeldi lambamustast kodukootud villasest vanutatud kangast. Teinekord värviti kangas veel tumedamaks. Pikk-kuued õmmeldi poolde säärde ulatuvad. Jälgiti, et seelik kuue alt välja paistma jääks. Kuued olid hästi keha järgi õmmeldud, hõlmad kinnitati ühe tugeva haagiga, rinnaesine jäi laialt lahti, Vastavalt aastaajale kanti kuue all ka kampsunit, ent pikk-kuub pidi ikkagi kenasti taljes olema.

Kuuel oli seljaosas kaks kaarjat õmblust kuni keskkohani. Vöökohast algasid voldikimbud ehk hännad vaheleõmmeldud kiilukujuliste kangasiiludega, millest moodustusid kahe vööndina viis volti. Voldid olid siseküljelt mitmekordse linase niidiga viie vööndina kokku kinnitatud. Mida lähemal olid seljaosal voldikimbud, seda rohkem oli pikk-kuub taljes. Linase kangaga olid vooderdatud kaeluses, varrukasuud, seljaosa kuni vöökohani ning kolmveerand hõlmade servadest.

19. sajandi lõpuks oli pikk-kuubede kandmine kadunud. Muuseumikogudes Kullamaa naise pikk-kuube säilinud ei ole.

Kaapotkuub

19. sajandi viimasel veerandil hakati Kullmaa kihelkonnas pikk-kuubede kõrval õmblema kaapotkuubesid, korrudega kuubesid. Need õmmeldi samuti mustjast villasest kangast. Kaapotkuued õmmeldi vöökohale kroogitud või volditud alaosa ja taljes pihaosaga. Pihaosa kinnitati haakidega kuni kraega kaeluseni.

Kasukad

Kasukad õmmeldi pargitud lambanahkadest, karv jäeti sissepoole.19. sajandi lõpus tulid moodi villase kangaga kaetud kasukad. Riidega kaetud kasukas võis olla kaapotkuue lõikega.

Kullamaa kihelkonnast naiste kasukat muusemisse kogutud pole.

Ülevisked

Palakas

Palakas oli kahest linasest kangalaiust kokku õmmeldud enamvähem ruudukujuline suurem ülevise. Palakaid kaunistati nii pilutikandi kui narmastega. Palakakangad kooti linased, nii labases kui toimses koes. Palakas võeti kaasa näiteks pikale kirikuteele, et kaitsta rõivaid vihma eest. Palakas võeti õlgadele lihtsalt üht külge pidi, kolmnurgaks voltimata, jälgides, et õmblus kulgeks piki selga ülalt alla.

Kullamaa kihelkonnast palakat muuseumikogudes pole, ent palaka kui igati praktilise üleviske võib teha Kullamaa rahvarõivaste juurde.

Suurrätt

Suurrätte hakati kandma 19. sajandi keskel. Need olid suuremõõtmelised, kuni 180 cm küljepikkusega ruudukujulised rätikud. Suurätte kanti kas kolmnurkselt kokku murtuna õlgadel külma kaitseks või kaenlas kokku rullituna piduliku rõivastusega. Suurrätte kooti ja kanti ka 20. sajandi alguses.

Sukad

Vanemad pidulikud sukad kooti valged. Külmal ajal kanti villased, suvel linasest lõngast kootud pidulikke sukki. Sukad ulatusid põlve alla ning et need üleval seisaksid, kinnitati need põlve alt säärepaeltega. Vanemaid sukki Kullamaa kihelkonnast muuseumikogudes pole. Eeskujuks võib võtta Märjamaa kihelkonna valged sukad. Need on parempidises koes kootud sukad, Lääne-Eestile iseloomuliku kolmnurkse kanna ja sääre tagaosas lihtsa pika sukajutiga.

19. sajandi teisel poolel kooti Kullamaa kihelkonnas ka triibulisi sukki.

Säärepaelad

Sukad seoti põlve alt sääre- ehk sukapaeltega. Säärepaelad põimiti villastest lõngadest. Need tehti pikad, umbes ühe meetri pikkused, kuid mitte lühemad. Paela ühes otsas võis olla aas, millest sidumisel paela teine otsa läbi tõmmati. Paela teises otsas oli tutt.

Jalatsid

Pastlad

Talurahva jalatsiks olid pastlad. Kullamaa kihelkonnas kanti tömbi ninaga pastlaid. Pastlad valmistati igas taluperes ise, pargitud loomanahast. Valmis pastlad määriti rasvaga, see muutis need niiskuskindlamaks.

Pastlapaelad punuti takusest linasest lõngast. Pastlapaelte sidumisviise kirjeldas F. Leinbock 1926. aastal järgmiselt:

Märjamaal ja Kullamaal mässitakse ka paelad madalasse ümber sääre. Algul ei köideta taha mitte sõlm, vaid poolsõlm. Lääne-Nigulas kantud vanasti sukki ja nendega pastlapaelu kõrgemal, ligi põlve. Praegu kannatavad mehed sokke ja nööre ka madalamal. Naistel praegugi kõrgemal. Kõrgemale sidudes tehakse: taha poolsõlme, ette poolsõlme, siis viiakse üks ligi põlveni, kus mässitakse ümber. Madalamasse sidudes: taha poolsõlme, siis ette, u 4-5 tolli ülespoole pastla äärt, siis „tõmmatakse alt läbi“ (see on õieti sama, mis Vigala tagasilöömine), et pinguli jääks ja mässitakse siis ühte kohta ümber.

Kingad

Kingad kui hinnalised ja pidulikud jalavarjud kuulusid 19. sajandi teises pooles jõukate talunaiste rõivastuse juurde.

Saapad

19. sajandi lõpus kandis talunaine juba saapaid.

Kindad

Labakindad

Kullamaa kihelkonna vanemad labakindad kooti kitsa randmeosaga, mis oli sageli kahevärvilises soonikkoes või mitme järjestikuse vitsareaga. Kirikindad kooti kas kahe või kolmevärvilised, vanemate kinnaste värvikombinatsioon oli valge-potisinine. Armastatud kindakirjaks oli näiteks ohvrikirstukiri, mida kooti kolmevärvilisena. 19. sajandi viimasel veerandil kootud kindad said juba pikema randmeosa, kinnastesse ilmusid erksad värvid.

Sõrmkindad

19. sajandi keskpaiku hakkasid naised laiemalt kandma sõrmkindaid. Need kooti kas kirjatud või valged.

Kotid

Vardakott

Kotte, mille sees sai kanda kirikusse minnes lauluraamatut või võtta teele kaasa poolik kudumistöö, õmmeldi kangajääkidest. Materjaliks olid erinevad puuvillaste, ka siidikangaste tükid. Koti õmblemisel ei jälgitud, et kõik lapid oleksid rangelt ruudukujulised, kuid jälgiti kangatükkide toonide omavahelist sobivust. Kullamaa kihelkonnast on kogutud kena lauluraamatu kott, mille tegemisel kasutati nähtavasti kabimütsi valmistamisest üle jäänud siidriide tükki. Selle koti suu on ääristatud kitsa punase siidpaelaga.

Kotisuu tõmmati kokku punutud paelaga, mille otstes võisid olla väiksed kaltsuribakestest tutid.

Vajalikke esemeid sai kaasa võta ka rätiku sees.

Lahttasku

Seeliku alla kinnituskohale võis siduda lahttasku. Lahttaskut ei kantud seeliku peal. Lahttasku õmmeldi tumeda villase rõivakanga tükkidest, allserv oli kaarjalt lõigatud. Servad kanditi puuvillase või linase riidega. Tasku ülaserva õmmeldi pael. Selleks võis olla punutud pael (säärepael) või villane punutud nöör.

Ehted

Ümber kaela olid igapäevaselt klaas- või kivihelmestest helmekeed – kurguhelmed. Kurguhelmeid kanti tihedalt ümber kaela ja need paistsid kaelusest vaid osaliselt välja, sest olid pigem talisman kui ehe. Püstkrae puhul ei paistnud kurguhelmed üldse välja. Kurguhelmed olid ühe- või mitmerealised. Helmed olid 18.-19. sajandil peamiselt klaasist, varem erinevatest kristallidest või harva ka merevaigust. Klaashelmed võisid olla erinevat värvi ja erineva kujuga: ümmargused, tahulised, torukujulised – piiprellid või soonitud – kruvilised. Kurguhelmed pandi tüdrukule kaela siis, kui esimene hammas tuli ja naine kandis neid elu lõpuni. Esimesed helmed kinkisid lapsele tavaliselt ristivanemad. Hiljem täiendati keed tähtpäevade kingitustena.

Piduülikonnaga pandi kaela helmekee või helmekeede read kaelarahadega. Need olid riietuse peale hästi nähtavale seatud. Lisaks klaashelmestele võis kees olla ka hõbehelmeid e krõlle. Helmed olid lükitud traadile, nii hoidis kee kaarekujulist vormi. Kaelarahad olid nii kodaratega rahad kui kannaga rahad – hõbetaalrid ja -rublad, mida oli kee küljes tavaliselt üks, kolm või viis. Kullamaal koosnes kaelarahade täiskomplekt ehk paater 12 rahast. Alumises reas oli 5, keskmises 4 ja kurgu all 3 raha. Sellist paatrit said endale lubada jõukamad.

Lisaks võis pidulikul puhul rinnale seada 5-6 cm läbimõõduga hõbepreesi või 7-9 cm läbimõõduga kuhiksõle. Sõlge kaunistava graveeringu kompositsioon oli küllaltki lihtne – neli pealtvaates õit ja nende vahel looklev akantuseväät. Graveeriti vabalt, pisut hooletultki. Graveeringud olid peened, tavalise joongraveeringu kõrval kasutati ka sik-sak graveeringut ehk tremoleeringut. Kompositsioonis kasutati õie- ja kroonimotiive, üldmulje oli pigem barokselt lopsakas. Kolme-nelja lopsaka õie vahemotiivideks olid ehiskilbid.

Lihulas töötas tunnustatud kullassepp Johann Friedrich Baumann, kelle viljakas talupojaehete looming levis laialdaselt eriti Läänemaal. Väga viljakas talupojaehete valmistaja oli ka Magnus Wilhelm Brackmann Pärnust, kes kasutas ühte kompositsiooniskeemi – kolm või neli pealtvaates õit vaheldumisi ehiskilpidega. Dekoor oli lihtsakoeline, jämedavõitu ja raskepärane. Sõlesuud ümbritses kiirtepärg.

Sõrmused olid sel perioodil enamasti abielusõrmustena kasutatud vitssõrmus ja harisõrmuse erinevad tüübid: inglipeasõrmus, kätega sõrmus, ja õiemotiividega harisõrmus. Selliseid sõrmuseid kandsid nii mehed kui naised.

Koostajad

  • Heli Kiverik, rahvarõivaste uurija (2020)
  • Jana Reidla, etnoloog (ehted, 2015)
  • Lembe Maria Sihvre, rahvarõivaste uurija (ehted, 2020)

Allikad

  • ERM EA 11. Leinbock, Ferdinand 1926. Tähelepanekuid Põhja-Eestist.
  • Kuigo, Elle. Eesti särkide lõikest XIX sajandil ja XX sajandi algul. Eesti Rahva Muuseumi aastaraamat XXIII, 1968, 256–288.
  • Kuigo, Elle. Naistesärkide kaunistused Eestis XIX sajandil. Eesti Rahva Muuseumi aastaraamat XXIV, 1969, 75–125.
  • Kurrik, Helmi 1938. Eesti rahvarõivad. Eesti Rahva Muuseum.
  • Manninen, Ilmari 2009. Eesti rahvariiete ajalugu. Eesti Rahva Muuseum.
  • Nöps, Angelika 2015. Metallniplispitside levik Eesti rahvarõivastel 18.-19. sajandil Eesti Rahva Muuseumi kogude põhjal, nende kasutamise otstarve ja pitside rekonstrueerimine. Magistritöö.
  • Piiri, Reet 2019. Naiste ülevisked rahvarõivaste juurde. eesti Rahva Muuseum.
  • Piiri, Reet jt 2020. Läänemaa kihelkondade rahvarõivad 19. sajandil ja 20. sajandi alguses. MTÜ Kodukant Läänemaa, Saara Kirjastus.
  • Sild, Hilja. Linukas ehk sabaga tanu. Eesti Rahva Muuseumi Aastaraamat XXIV, 1969, 58 – 74.