Märjamaa mees

Märjamaa mehe rõivakomplekti kuulusid särk, püksid, vest, vammus, kaelarätt, kaapkübar, sukad, säärepaelad ja kingad. Eheteks olid vitssõlg ja tubakakott. Ülerõivasteks olid pikk-kuub ja kasukas, millel kanti võrk- või helmesvööd.

Särk

Märjamaa mehed kandsid lihtsalõikelist kurdvarrukatega särki. Õlajoonele õmmeldi kuni 7 cm laiune õlalapp, millel olid tagasihoidlikud valge niidiga tikitud ilupisted. Samuti oli kaunistatud varrukavärvlid. Varrukapärad olid seatud voltidesse, õlalapi kohal olid need 6 cm ulatuses siledad. Varrukasuu oli kurrutatud ja värvliga, varrukad kinnitati sõltusega.

Särgil oli mahamurtud, kuni 9,5 cm laiune krae. Kaelaava oli kaelaümbermõõdule parajaks kurrutatud. Pidulikul hetkel seoti krae alla kaelarätt ja sellega tõsteti krae üles. Kraenurgad keerati allapoole. Igapäevaselt kinnitati krae nii sõltusega kui ka väikese vitssõlega. Särgi rinnaesisel olev lõhik võis meestel ulatuda kuni 25 cm.

Suvisel ajal käidi ainult särgiväel, vööd särgile ei pandud.

Püksid

Põlvpüksid

Mehed kandsid kuni 19. sajandi alguseni kõikjal pikki pükse, ent 19. sajandi keskel kanti juba kindlasti põlvpükse.

Põlvpüksid ulatusid põlve alla. Püksisäärel oli välisõmblusesse jäetud lõhik, millel kinnituseks vasknööbid. Püksisääred lõppesid värvliga, mis omakorda kinnitati säärepaelaga, hoides nii ka sukki üleval. Põlvpüksid olid täislakaga, st esiosa sai vasknööpide, puust või luust pööradega eraldi avada ja seda mõlemalt küljelt. Pükse hoidis üleval värvel. Värvli küljes, laka all oli ka tasku. Pükste tagaosa oli kroogitud vastavalt vööümbermõõdule parajaks. Tagaosa õmblusesse jäeti ka väike lõhik, mida sai nööriga kinnitada.

Põlvpüksid valmistati suveks ja töödeks linasest või ka takusest kangast. Linane kangas võis olla ühevärviline, on säilinud ka valge-sinise triibulisi suvepükse. Külmemaks ajaks õmmeldi püksid villasest kangast. Vanemal ajal olid need lambavilla toonides hallid või pruunid, 19. sajandi keskpaigast juba valdavalt potisinised või mustad.

Põhja-Eestis olid levinud ka nahkpüksid. Nahkpüksid olid kallid ja neid ei tehtud kodudes ise. Neid said endale lubada vaid jõukad talumehed. On teateid, et kosja minnes võidi nahkpükse teiste käest laenata.

Vest

Märjamaa kihelkonna mehed kandsid vesti. Vesti hõlmad olid siidist või peenvillasest kangast ja voodriga, seljaosa takune ja ilma voodrita. Hõlmakangas võis olla ruuduline või kirju poekangas.

Vestil oli kitsas püstkrae, ees 2 rida vasknööpe. Hõlma ülemine serv oli reväärina maha keeratud ja nööpidega hõlma külge kinnitatud. Vesti hõlmale õmmeldi 1-2 liistuga taskut.

Vatt

Vatt oli varrukatega pealisrõivas. Seda kanti igapäevaselt aasta läbi. Vatte valmistati, samuti nagu püksegi nii linasest kui villasest kangast. Suvised, linased vatid olid voordita. Villastel vattidel oli linane vooder. Villased vatid olid vanemal ajal lambavilla toonides tumepruunid, 19. sajandi keskelt hakati lisaks kandma potisiniseid ja mustaks värvitud vatte.

Vatil oli kuni 8 cm kõrgune maha murtav krae. Hõlmad sai tagasi keerata revääriks aga tõenäoliselt on vatti kantud ka kuni kurguni kinni nööbituna. Vatil olid esikinnisel kaks rida vasknööpe või ise valmistatud tinanööpe. Vati hõlmade alumised nurgad olid kaarjalt sisse lõigatud ja hõlmal olid tavaliselt ka liistuga taskud. Taskuid võis olla kas üks või kaks. Varrukasuus oli 9 cm laiune käänis. Varrukad olid sirgelõikelised.

Vati seljaosa lõige oli kaarjalt väljalõigatud ja küljeõmblus toodud seljapoole. Nii sai vatti taljesse õmmelda. Küljeõmblustesse oli õmmeldud voldid ja lisatud kangasiil – lõtused. Seljaõmblus lõppes lipiga. Voltide tippu ja lõtuse nurkadesse õmmeldi vasknööbid.

Kaelarätt

Märjamaal ei seotud enne 19. sajandit kaelarätikut sõlme, vaid rätiku otsad pandi vaheliti ja torgati vestihõlma alla.

Kaelarätt käis särgikrae alla, see paistis välja vati kaelusest. Kaelarätt kuulus piduliku riietuse komplekti, igapäevaselt seda ei kantud. Kaelarätt oli ruuduline või trükimustriline nelinurkne puuvillane rätik. See murti diagonaalselt kolmnurkseks ja rulliti veidi kokku. Rätt seoti ümber kaela kaks korda. Räti keskosa seati kurgu alla, otsad viidi ümber kaela ette tagasi ja seoti sõlme.

Peakatted

Kaapkübar

Lääne-Eestile omaselt kandsid Märjamaa kihelkonna mehed vilditud kaapkübarat. Tavapäraselt olid need mustad või pruunid, laieneva rummuga. Kaapkübara serv oli ülespoole suunatud ja paelaga kanditud.

Kaapkübar oli pidulik peakate. Igapäevaste tegemiste juures kanti kootud linast mütsi või käidi palja peaga.

Kaapkübarat ei tehtud igas kodus, neid võidi osta turult või linnast. Tegutsesid ka kohalikud osavad kübarameistrid nagu ütleb allpool toodud kaapkübara esemelegend:

Vanamees Juhan Tiets kannud kaapu veel a 15. eest. Juhan Tiets kaabu 1 rubla eest. Pastiku veski juures mütsimeistril teha lasknud.

Talvemüts

Talvel kanti nahast topilist mütsi. Selle õmblemiseks kasutati lamba esimese talle nahka. Märjamaal kanti talvel ka kahekõrvalisi talimütse, neid õmmeldi lamba- ja jänesenahast.

Ülerõivad

Pikk-kuub

Pikk-kuub oli pidulik ülerõivas, mida kanti suvisel ajal pidulikel hetkedel ja talvel igapäevaselt. Kuued olid vanemal ajal lambapruunid, 19. sajandi keskelt aga valdavalt mustad või potisinised. Musti kuubi peeti kallimateks.

Märjamaal olid pikk-kuued vollidega ehk händadega. Pikk-kuue seljaosa lõigati kaarjas ja küljeõmblused viidi seljataha, neisse õmblustesse moodustatigi teravaks pressitud voldid ehk vollid. Selline kuub oli kasutusel kindlasti 19. sajandi keskelt kuni sajandi lõpuni. Vollidega kuub oli potisinisest või mustast kodukootud villasest vanutatud kangast.

Kuubede kaunistsuselemendiks olid avara kaeluse servas tinanööpide rida. Kuue hõlmad kinnitati haagiga ja peale käis võrkvöö.

Siilukuub e lai kuub oli sirgelõikeline, laius anti küljesiilude lisamisega. Esialgu seljal õmblust ei olnud, hiljem hakati tegema seljale õmblust ning allserva jäeti väike lõhik. Siilukuuel oli kõrge püstkrae ja kinnine kurgualune, hiljem hakati valmistama mahakeeratud kraega ja lahtise kurgualusega kuubesid. Kuuel oli kehaosal linane vooder ja selles paiknes põuetasku. Kuuele tehti lisaks külgedele taskud, kus hoiti kindaid. Laikuuel kaunistusi ei olnud.

Naiste ja meeste pikk-kuued olid sama lõikega.

Rüü

Rüü oli linasest kangast pikk-kuue lõikeline ülerõivas, mida kanti suvel. Talvel kanti rüüd kasuka ja pikk-kuue vahel, et kuuevärv kasukat ära ei määriks.

Kasukas

Kasukas oli Märjamaal pikk-kuue lõikega. Kasukat kanti talvel, selle peal veel linast rüüd ja villast pikk-kuube või siilukuube. Vööks oli pussak või helmesvöö.

Vööd

Meeste vöö oli põhiliselt pikk-kuue kinnitamiseks. Märjamaal kanti telgedel kootud triibulist pussakut. Pussaku keskkoht asetati kõhule, otsad keriti ümber keha ja toodi ette tagasi. Otsad keerati esimese keerukorra vahel läbi ja need jäid puusadele rippuma. Vöövahele või kuue taskusse torgati kindapaar.

Sukad

Meestesukad olid ühevärvilised, mustad või sinised. Sukad kooti villasest lõngast parempidises koes. Tagaosas sukajutt oli nelja silmuse laiune.

Säärepaelad

Säärepaeltega seoti sukad ja põlvpükste sääred põlveõndla alt kinni. Märjamaa säärepaelad olid kalasaba mustris punutud – hargilised. Säärepaelte ostses olid lüngad seotud tutiks.

Jalatsid

Töid tehes ja vanemal ajal kandsid mehed jalas niinekoorest viiske.

Hiljem kanti valdavalt pargitud nahast pastlaid. Pastelde kandmise aeg ulatus kohati 20. sajandi esimese pooleni, eriti tööjalanõudena. 19. sajandil olid pargitud nahast valgete paeltega pastlad piduliku riietuse juures olulised. Pastlapaelad olid linasest niidist punutud ja need kinnitati madalalt pahkluu ümber.

19. sajandi keskel hakati valdavalt kandma mustast nahast paeltega kingi.

Kindad

Märjamaa mehed kandsid käes kootud villaseid kirjatud kindaid. Igapäevased labakindad olid kootud kahe eri värvi lõngaga,  pühapäevased rohkemate värvidega. Mustrites kasutati geomeetrilisi kirju, mis pidid ühtlasi kinda kandjat kaitsma kurja eest. Kindaid kingiti pulmades olulistele pereliikmetele ja pulmategelastele.

Meestel oli piduliku riietusega kombeks kanda kindapaari vöö vahel või kuue taskusse torgatuna nii, et need sealt välja paistsid. Levinud olid ohvrikirtsukirja kindad.

Kotid

Mehed vajasid vajalike asjade kaasavõtmiseks peamiselt rahakotte ja tubakakotte. Levinud olid nahast, jäära kotist valmistatud tubakakotid. Samuti valmistati kangast kotte. Kangast kotid koosnesid taga- ja esiosast, mis õmmeldi sirge vahetüki külge. Materjalina kasutati nii musta kui punast sametit ja punaseid või mustrilisi sitsikangaid. Koti suu tõmmati kinni kahe paelaga, mis pisteti koti serva tehtud nööpaukudest läbi. Paelaotses võisid olla tutid.

Tihti tegid neiud tubakakotte kingituseks peigmehele.

Ehted

Mehed kandsid särgikaeluses kinnitusena vitssõlge. Vitssõleks nimetati kitsaid, mitte üle 5 mm laiuseid rõngakujulisi sõlgi, mille külge oli kinnitatud sõlenõel. Vitssõlgede läbimõõt kõikus 1,5-3,2 cm vahel. Suurimaks vitssõlgede valmistamise keskuseks oli Tallinn, väga lihtsaid vitssõlgi valmistati ka Pärnus, Lihulas ja Haapsalus.

Sõrmused olid sel perioodil enamasti abielusõrmustena kasutatud vitssõrmus ja harisõrmuse erinevad tüübid: inglipeasõrmus, kätega sõrmus ja õiemotiividega harisõrmus. Neid kandsid nii mehed kui naised.  

Koostajad

  • Anneli Ülemaante, rahvarõivaste uurija
  • Anne Ummalas, rahvarõivaste uurija
  • Lembe Maria Sihvre (ehted)

Allikad

  • Kirme, Kaalu 1986. Eesti sõled. Kunst.
  • Kirme, Kaalu 2000. Eesti hõbe. Kunst.
  • Manninen, Ilmari. 2009. Eesti rahvariiete ajalugu. Eesti Rahva Muuseum.
  • Piiri Reet, Värv Ellen 1993. Märjamaa naine. Rahvarõivaste juhend. Eesti Rahva Muuseum.
  • Piiri, Reet 2004. Talurahva jalanõud. Tartu.
  • Piiri, Reet 2007. Eesti talurahva ülerõivas 19. sajandil. Tartu.
  • Piiri, Reet 2011a. Helmekeed. Eesti Rahva Muuseum.
  • Piiri, Reet 2011b. Ehtimine. Eesti Rahva Muuseum.
  • Tõnurist, Igor 2003. Rahvarõiva kandja abiline. OÜ Vali Press.
  • Vunder, Elle 2008. Rahvakunst. Rmt: Eesti rahvakultuur. Eesti Entsüklopeediakirjastus.