Märjamaa naine

Märjamaa naise rõivakomplekti kuulusid pikkade varrukatega särk, seelik, kirivöö, õlarätik, kampsun või liistik, pottmüts, põll, sukad, säärepaelad, pastlad või kingad ning ehted. Ülerõivasteks olid pikk-kuub ja kasukas, üleviskeks suurrätt.

Särk

Särk valmistati peenemast valgest linasest riidest piha ja jämedama takuse alaosaga. Särk oli õlaõmblusteta, kaenla- ja õlalappidega, rinnalõhikuga, kitsa püstkrae ning pikkade laiade varrukatega. Kaelaava lõigati sisse T-kujuliselt. Särgi õlakud kaunistati tikkpiste ja püvisilmpiste tikandiga. Varrukavärvlite ja õlakute serva tikiti tagid. Särgi laiad varrukad olid kurrutatud. Varrukate otstes olid varrukavärvlid, mis suleti niidist nööbi ning aasaga või linasest niidist sõltusega. Küljeõmblustesse õmmeldi kolmnurksed siilud, mis andsid särgile sammuavarust. Mõnel säilinud särgil oli see siil kootud puuvillase lõngaga pitsilises koes.

Suvel käidi särgiväel, ümber piha seoti vaid kirivöö. Sel juhul oli särk valmistatud ühest kangast, pikkus ulatus poolde säärde.

19. sajandi lõpupoole õmmeldi Märjamaa naiste linastele särkidele kitsas rinnalapp, mis suleti nööpidega. Särk oli kas lihtne, kaunistuseta või tikiti varrukavärvlitele punase või punase-sinise puuvillase niidiga ristpistetikand. Tikitud värvlitega särgil oli rinnalapp tikandita.

Seelik

Märjamaa naine kandis 19. sajandi keskpaigani seljas mahedavärvilisi pikitriibulisi seelikuid. Seoses aniliinvärvide levimisega 19. sajandi teises pooles muutusid seeliku triibud eredamaks. Tööd tehes kandsid naised enamasti lihtsat takust või tumedaks värvitud linast tööseelikut.

Värvli juures seati seelik voltidesse. Naiste seelikul jäeti esiosa keskelt 10 cm ulatuses voltimata, see jäi põlle alla siledana. Neidudele õmmeldud seelikutel olid voldid üle terve seeliku. Seeliku alumise ääre kaitsmiseks mustuse ja kulumise eest õmmeldi seeliku allserva pahemale poole linasest kangast kitsas riideriba ehk toot. Seelikuvärvli otsad keerati silmuseks, millest köideti läbi pael, millega kinnitati seelik.

19. sajandi keskel hakati valmistama punasepõhjalisi peenvillasest ruudulisest kangast volditud seelikuid. Ruuduline kangas kooti ise kodus või kasutati poekangast.

Vöö

Kirivöö

Ümber piha kanti kirivööd. See andis kehale tugevust ja hoidis venituste eest. Vöö oli valgele linasele põhjale korjatud värviliste villaste geomeetriliste kirjadega. Kirivöödes domineeris 19. sajandi keskpaigani madarapunane, sajandi teisel poolel erkpunane toon. Vöö mähiti kordadena ümber keha, villane pool väljaspool. Ots asetati ette, keskkohale ja mähiti siis kolm-neli korda alt ülespoole ümber keha ning vööotsad pisteti kihtide alla.

Peakatted

Pärg

Neiud kandsid 7-8 cm laiust pärga. Pärja võru oli tehtud tohuribast, mis kaeti punase või lillelise siidkangaga. Pärja servades oli kaunistuseks kardpits. Kuklale seati pidupäevaks laiad lindid.

Rätik

Kodus kanti pearätikuid igapäevaselt – talvel villaseid, suvel linaseid ja puuvillaseid. Rätikuid kanti ka pottmütsi ja pärja peal, kaitseks vihma, tuule või  päikese pleegitavate kiirte eest.

Pearätikuid kandsid nii naised kui neiud. Neiud kandsid 19. sajandi keskpaigast alates pearätte, mis võisid olla puuvillasest või siidkangast. Neidudel oli tavapärane ka paljapäi käimine.

Tanu

Abielunaisele oli peakate kohustuslik. 19. sajandi alguseni oli abielunaiste pidulikuks peakatteks valge linane tanu. Pruudid kandsid veel värviliste siidniitidega tikitud linukat ehk pruudimütsi. Tanu pandi talle pähe abielludes ja sealtpeale oli see tema staatuse sümbol.

Pottmüts

19. sajandi alguses hakati peas kandma riidega kaetud pappalusel pottmütsi. Märjamaa pottmütsil oli esiosal valge püstine, pottmütsi välisservale õmmeldud pits ehk treemel. Pidulikud pottmütsid olid kaetud lillelise siidiga ja kaunistatud kuklast alla rippuvate siidilintidega. Mütsi värv varieerus olenevalt kandja vanusest. Argimütsid kaeti lihtsama riidega ja kanti kas lintideta või lühikeste odavate paeltega.

Talvel kanti peas lambanahkse voodriga ja karusnahkse äärega talimütse.

Põll

Abielunaise riietuse juurde kuulus kindlasti põll. Vanemad pidupõlled, mida kanti mahedavärviliste triibuseelikutega, valmistati valgest linasest kangast. 19. sajandi teisest poolest alates kasutati rohkem kirjust sitsiriidest või valgest puuvillasest ostukangast valmistatud põllesid. Märjamaal on kantud ka klaarpõllesid. Need olid õhukesest ruudulisest koemustrilisest kangast põlled, millele tikiti villase lõngaga lillemotiivid.

Hilisema ruudulise seeliku juurde kanti valget puuvillast põlle, mille alumine osa oli 20 cm laiuselt kaunistatud punase puuvillase tikandiga. Tikand oli tikitud varspistes. Põlle alläärde kinnitati valge sakiline heegelpits. 

Töö juures kanti tumedast ühevärvilisest või triibulisest takusest või linasest riidest tehtud ilustamata põllesid.

Põlleriie volditi värvli külge ja seoti põllepaeltega ümber keha. Põllepaelad peideti seeliku ja vöö alla. Põll oli reeglina 10-15 cm seelikust lühem.

Õlarätik

Õlgadel kanti õlarätikut. Varem oli see linane, kuid alates 19. sajandi algusest siidist või õhukesest villasest kangast trükimustriline, teinekord narmastega rätik. Rätik murti kaela asetades kolmnurkselt kokku, teravad nurgad pandi ristamisi üle rinna ja otsad pisteti vöö vahele.  Sageli kanti kaelas korraga kahte rätikut. Kirju räti alla asetati valge linane rätt, mis pealmise alt veidi paistma pidi. Samasuguselt seati rätik rinnal liistiku või kampsuni alla, kuid tihtilugu jäeti räti nurk seljal kampsuni peale. Pikk-kuuega rätti kandes asetati räti nurk seljal aga kuue alla. Rätt kinnitati rinnal sõlega.

Kampsun ja liistik

Kampsuneid hakati valmistama hiljemalt 18. sajandil. Varem tunti pealisrõivana vaid pikk-kuubesid. Kampsun õmmeldi kodukootud villasest toimsest potisinisest või mustast riidest, kuid kasutati ka mitmesuguseid ostumaterjale: tumesinist ja musta vabrikukalevit, kergemaid villaseid või puuvillaseid kangaid. 19. sajandi lõpupoole hakati kandma ruudulisest puuvillasest kangast õmmeldud kampsuneid.

Kampsun oli lühikese liibuva pihaga, ümara kaelusega, pikkade puhvis varrukatega ja rühmiti voltide ehk seesidega ääreribaga. Seljatükil olid kaarjad õmblused. Hõlmad suleti väikeste metallhaakidega.

Liistik, mida eriti nooremad naised eelistasid kanda, õmmeldi kampsuni pihaosa lõikeskeemi järgi.

Ülerõivad

Pikk-kuub

Külmal aastaajal või pidulikel puhkudel kandsid naised ülerõivana pikk-kuube, mis valmistati lambapruunist või mustast toimsest villasest riidest. Pikk-kuub ulatus allapoole põlvi, jättes alt seeliku välja paistma. Läänemaa kuued olid lahtise rinnaesise, händadega ehk selja taga olevate voldikimpudega ja hästi taljes. Seljatagused voldid asusid kahes rühmas, mõlemas rühmas 3-5 volti. Voltide pead õmmeldi mõnest kohast nööriga läbi ja tõmmati tihedalt kinni, siit ka nimetus kimpvoldid.

Kuub koosnes ühest seljatükist, kahest hõlmatükist ning varrukatest. Õlgadel olid õmblused, seljaosa oli kaarjas ning kitsenes vöökohani, kitsas krae oli  ühes seljatükiga. Kuubede hõlmad kinnitati haakidega. Naiste kuub oli eest avar, sest ehted – rahad ja muud rinnailustused, pidid nähtavale jääma.

Kasukas

Talviseks pealisrõivaks oli kasukas. Vihmase ilmaga tõmmati kasuka peale pikk-kuub. Kasuka määrdumise vältimiseks asetati pikk-kuue alla linane rüü, mis õmmeldi linasest riidest, pikk-kuuele sarnase lõikega. Kasukad valmistati valgetest lambanahkadest.

Ülevisked

Suurrätt

Suurrätid tulid moodi 19. sajandi alguses, esmalt vabrikukaubana. Talunaised hakkasid neid kodudes järgi kuduma, telgede kitsuse tõttu olid kodus kootud suurrätid kahelaidsed, keskelt õmblusega. Suurrätid olid ruudukujulised, küljepikkusega 130-180 cm. Keerutatud narmad olid igas servas.

Suurrätt võeti külmaga õlgadele kolmnurkselt kokku murtult. Kui suurrätt ei olnud õlgadel, siis hoiti seda kokkurullituna kaenlas ja kirikusse minnes kokkumurtult käel.

Jalakatted

Sukad

Jalas kanti villaseid kootud, enamasti valgeid sukki. 19. sajandi keskpaiku tulid moodi punased ühevärvilised või punase-hallitriibulised sukad. Sukad olid tavapärane kingitus pulmades.

Säärepaelad

Sukad kinnitati põlve alt värvilistest villastest lõngadest palmitsetud säärepaeltega, mis olid 1,5-3 cm laiused .

Jalatsid

Talurahvas kandis argipäeval jalas tömbi nina ja ninapealsete tippudega pastlaid, varemalt ka puukooreribadest punutud viiske. Pidulikel puhkudel kantavad pastlad valmistati pargitud nahast. Pastelde kinnituseks kasutati linast punutud paelu, 19. sajandi lõpus ka nahast lõigatud rihmu. Pastlapaelad seoti kinni pealpool pahkluud.

19. sajandi teises pooles kuulusid jõukamates peredes pidurõivastuse juurde madala kontsaga kingad. 19. sajandi lõpus hakati kingade kõrval kandma teravaninalisi nööritavaid poolsaapaid.

Kindad

Käes kanti kootud villaseid kindaid. Kindad kooti mitmevärvilisena paljudes mustrites. Mustritena kasutati geomeetrilisi kirju, mis pidid ühtlasi kinda kandjat kaitsma kurja eest. Väga armastatud motiiviks oli kaheksakand.

19. sajandi teisel poolel hakati kuduma kirjatud sõrmkindaid, mida kanti peamiselt pidulikel juhtudel. Sõrmkindaid eelistasid noored neiud. Levinud olid kirisõrmkindad ja pitsilise koega sõrmkindad. Kirisõrmkindad olid hästi värvikirevad, kudumisel kasutati ka neotud ehk enne värvimist kinniseotud lõnga. Eelistatuim värv oli punane kui rõõmu ja pidulikkuse värv. Sõrmed kooti tihti neotud lõngast. Ornamentidest eelistati kaheksakanna-, risti- või kuusekese motiivi.

Kotid

Naiste kostüümi juurde kuulus ka kott – vardakott või lauluraamatukott. Levinud olid kirjudest sitsitükkidest kokkuõmmeldud kotid. Igapäevaselt, nt karjateel seoti vajalikud esemed linase rätiku sisse.

Koti suurus olenes sellest, mida oli tarvis kaasas kanda. Koti lõige oli enamasti ristkülikukujuline, kaks poolt kokku õmmeldud.

Läänemaal olid levinud ka vanadest vöödest valmistatud vardakotid. Naaberkihelkonnast Vigalast pärit kotil on lisaks kirivööle kasutatud punase säärepaele riba ja kinnissilmustega heegeldatud riba. Heegeldatud on ka koti ülaserv, milles paela jaoks avad.

Ehted

Igapäevaselt olid kaelas klaas- või kivihelmestest helmekeed (kurguhelmed). Kurguhelmeid kanti tihedalt ümber kaela ja need paistsid kaelusest vaid osaliselt välja, püstkrae puhul üldse mitte. Kurguhelmed olid ühe- või mitmerealised. Helmed olid 18.-19. sajandil peamiselt klaasist. Klaashelmed olid erinevat värvi ja erineva kujuga: ümmargused, tahulised, torukujulised e piiprellid või soonitud e kruvilised. Kurguhelmed pandi tüdrukule peale sündimist kaela, osadel teadetel siis, kui esimene hammas tuli. Esimesed helmed kinkisid lapsele tavaliselt ristivanemad. Kurguhelmeid kandis naine elu lõpuni. Hiljem täiendati keed tähtpäevade kingitustena.

Piduülikonnaga pandi kaela kaelarahadega helmekeede read. Need seati riietuse peale hästi nähtavale. Lisaks klaashelmestele võis kees olla ka hõbehelmeid (krõlle). Kaelarahad olid nii kodaratega rahad kui kannaga rahad, mida oli kee küljes tavaliselt üks, kolm või viis. Ehetes kasutati käibel mitte olevaid münte. Lisaks võis pidulikul puhul rinnale seada 4-6 cm läbimõõduga hõbepreesi või silmadega preesi.

Sõrmused olid sel perioodil enamasti abielusõrmustena kasutatud vitssõrmus ja harisõrmuse erinevad tüübid: inglipeasõrmus, kätega sõrmus ja õiemotiividega harisõrmus. Neid kandsid nii mehed kui naised.

Koostajad

  • Liivi Vainu, rahvarõivaste uurija (2015)
  • Anne Ummalas, rahvarõivaste uurija (2020)
  • Jana Reidla, etnoloog (ehted, 2015)
  • Lembe Maria Sihvre, rahvarõivaste uurija (ehted, 2020)

Allikad

  • Kaarma, Melanie, Voolmaa, Aino 1981. Eesti rahvarõivad. Eesti Raamat.
  • Kirme, Kaalu 1986. Eesti sõled. Kunst.
  • Kirme, Kaalu 2000. Eesti hõbe. Kunst.
  • Manninen, Ilmari. 2009. Eesti rahvariiete ajalugu. Eesti Rahva Muuseum.
  • Piiri Reet, Värv Ellen 1993. Märjamaa naine. Rahvarõivaste valmistamise juhend. Eesti Rahva Muuseum.
  • Piiri, Reet 2004. Talurahva jalanõud. Tartu.
  • Piiri, Reet 2007. Eesti talurahva ülerõivas 19. sajandil. Tartu.
  • Piiri, Reet 2011a. Helmekeed. Eesti Rahva Muuseum.
  • Piiri, Reet 2011b. Ehtimine. Eesti Rahva Muuseum.
  • Tõnurist, Igor 2003. Rahvarõiva kandja abiline. OÜ Vali Press.
  • Vunder, Elle 2008. Rahvakunst. Rmt: Eesti rahvakultuur. Eesti Entsüklopeediakirjastus.