Martna naine ja neiu

Martna naise rahvarõivaste põhikomplekti kuulusid särk, seelik, kirivöö, sukad, õlarätt, jalanõud, abielunaistel põll ja pott- või kabimüts, neidudel pärg. Särgi peal kanti varrukateta pihakatet liivistikku või kampsunit. Lisandiks olid ehted, vardakott ja kindad. Ülerõivasteks olid pikk-kuub ja kasukas, üleviskena oli kasutusel suurrätt.

Särk

Särk valmistati peenemast valgest linasest riidest ülaosa ehk piha ja jämedama takuse alaosa ehk alusega. Harva, nt pulmadeks, tehti särke üleni peenest linasest riidest. Särgid olid pikad ja ulatusid pahkluuni. Särgi allosal olid siilud, mis ulatusid aluse ja piha vahelise õmbluseni, üleni peenest linasest riidest tehtud särkidel kuni kaenla alla.

Vanematel särkidel oli kaelus T-kujuline, krae puudus. Kaeluse eespoolses osas oli valgete tuttidega linane pael, millega kaelus kordu tõmmati. Särkidel olid pikad ja laiad kurdvarrukad. Särgi kätised, rinnalõhiku äär ja õlalapid kaunistati pilutikandiga.

19. sajandi lõpus hakati Martnas valmistama nööbitava rinnalapi ja püstkraega särke, mille rinnalapp, krae ja kätised kaunistati punase niidiga ristpistetikandiga. Hiljem tikiti ristpistes rinnalapile ümber veel varspistes motiive.

Suvel käidi särgiväel heinal ja rukkilõikusel, ümber piha seoti vaid kirivöö. Töösärgid õmmeldi ühest jämedama linase riide tükist ja neid ei kaunistatud.

Seelik

19. sajandil kandsid naised pikitriibulist, värvli juures vabalt langevate voltidega triibulist ehk kiutseelikut, mis ulatus pahkluuni. Seelik tehti ühest põikiriide tükist, kanga laius andis seeliku pikkuse. Seelik oli umbes viis küünart (2,6-2,7 m) lai. Piduseelikute alläär kaunistati 2-3 kuldse või hõbedase kardpaelaga ehk tressidega, mis olid 1-1,5 tolli (2,5-3,8 cm) laiad. Tresside vahel olid mustad või valged siidinarmad. Seeliku alumise ääre kaitsmiseks ja tugevduseks õmmeldi pahemale poole, serva linasest kangast riideriba – alariie ehk toot.

Martnast ei ole säilinud vana, loodusvärvidega värvitud seelikut, ent on vastav kirjeldus 1923. aastast. Harilikud triipude värvid olid puupunane, potisinine, must ja potiroheline, igas triibus oli kaks peent valget püstjoont. Triipude laius oli 2–3 tolli (5,5–7,6 cm). 19. sajandi teises pooles muutusid seeliku triibud eredamaks ning valitsevaks sai punane toon.

19. sajandi teises pooles hakati valmistama erksate sünteetiliste värvidega kiutseelikuid ja ruudulisi seelikuid. Martnast on kogutud ka üks lapiline ehk neotud lõngadega – enne värvimist kinniseotud lõngadega – kootud rahvarõivaseelik. Ruudulised ja lapilised seelikud olid täisvillased, neid kooti peenest ühekordsest villasest lõngast. Valmis kangas lõigati tükkideks ehk laidudeks ja seelikud õmmeldi kokku 4–5 pikilaiust.

Korraga kanti seljas harilikult kahte seelikut, välja arvatud kesksuvel. Alusseelikuks tarvitati vanemat seelikut, millele lasti allserva 1–2 ristloodis volti ehk volli sisse, et see teise seeliku alt väga välja ei paistaks. Pulmades kandsid vanemad naised koguni 3–4 seelikut ülestikku. Tööseelikud olid ühevärvilised või laiade kahevärviliste triipudega.

Vöö

Kirivööd kanti särgi peal kehakinnituseks. Vöö oli valgele linasele põhjale korjatud värviliste villaste geomeetriliste kirjadega. Levinumad värvid vöödes olid punane, sinine ja roheline. Vöö otsad punuti palmikuteks.

Peakatted

19. sajandi II pooles kandsid nii neiud kui naised lahtisi juukseid. Kirjalike teadete põhjal kandsid neiud 19. saj II pooles papist pärgi (pärjed), millel olid paelad taga.

Abielunaisele oli peakate kohustuslik. 19. sajandi alguses hakati peas kandma puuvillase või siidist katteriidega kaetud pappalusel kabimütse, mida valmistasid mütsimeistrid. Kabimütsil oli servas kas valge kitsas pits ehk treemel või peale õmmeldud kardpaelad ehk treesid. Väidetavalt kandsid treemliga mütsi vaesemad ja kardpaeladega mütsi rikkamad. Kabimütsi kuklast rippusid paelad ehk siidlindid. Talvel kanti kabimütsi peal rätikut.

19. sajandi keskpaigaks tulid kabimütside kõrval kasutusele pottmütsid. Pidulikud mütsid olid kaetud siidiriidega ja kaunistatud kuklast alla rippuvate siidilintidega, mis ulatusid kandja keskseljani. Kabi- ja pottmütsi peale pandi siidrätik, tüdrukud kandsid siidrätikuid niisama peas.

Talvel pandi pähe lambanahkse voodriga ja karusnahkse äärega talimütsid.

20. sajandi alguses jäid mütsid kirstuvaraks, peas hakati kandma vaid rätikut või pitsist oubi ehk linnatanu.

Põll

Abielunaise riietuse juurde kuulus kindlasti põll. Vanemad pidupõlled valmistati valgest linasest riidest, mida kaunistati pilu, pitsi või narmastega. 19. sajandi teisest poolest alates olid kirjalike teadete kohaselt pidulikud kirikupõlled puuvillasest ostukangast. 1913. a joonistusel on rahvarõivais Martna naisel ees roosakas püstitriipudega põll.

Põlleriie kroogiti värvli külge ja seoti põllepaeltega ümber keha. Töö juures kanti tumedast ühevärvilisest või triibulisest takusest või linasest riidest tehtud ilustamata põllesid. 

Õlarätt

Õlgadel kanti õlarätti. Varem oli see linane, kuid alates 19. sajandi algusest siidist või peenvillasest riidest trükimustriline rätik.

Rätik murti kaela asetades kolmnurkselt kokku. Rätik kinnitati sõle või preesiga.

Liivistik

1923. a kogutud andmete põhjal olid õige vanasti Martnas kasutusel olnud linasest riidest valged liivistikud, mis olid väljaõmmeldud (tikitud) valge kirjaga ja kaunistatud vasklitritega.

Uuemad liivistikud tulid Martnas kasutusele 1880. aastate keskpaiku. Neid kanti suvel pidu- ja pühapäevarõivana. Liivistikud olid taljesse õmmeldud, eest haakidega kinni, allääres voltide ehk seesidega riba. Pealisriideks oli punane ostukangas purpurriie) voodriks linane kangas.

Kampsun

Kampsun oli lühikese liibuva pihaga, peaaegu kurguni kinnihaagitud rinnaesise ja pikkade varrukatega. Allääres oli voltide ehk seesidega riba. Hõlmad suleti väikeste metallhaakidega.

Vanemad kampsunid õmmeldi kodukootud villasest toimsest potisinisest riidest. 19. sajandi lõpul hakati kampsuneid valmistama punaseruudulisest villasest või poolvillasest ostukangast. Uuematel kampsunitel oli lai mahakeeratud krae. Kampsunite vooder oli linasest kangast.

Ülerõivad

Pikk-kuub

Külmal aastaajal või pidulikel puhkudel kandsid naised ülerõivana pikk-kuube. Vanemat tüüpi pikk-kuube nimetati vollidega ehk händadega kuueks. See valmistati kodukootud mustast villasest riidest. Läänemaa kuued olid hästi taljes. Selja taga olid voldikimbud – korrud ehk hännad. Voldid asusid kahes rühmas, mõlemas 5 volti. Kuubede hõlmad kinnitati haakidega.

Kirjalike allikate põhjal olid Martnas meeste ja naiste pikk-kuued lõikeliselt sarnased.

19. sajandi teises pooles hakati kandma korrulisi pikk-kuubesid. Neil ei olnud voldid taga kimpudena, vaid ümberringi – seljataga peenemad ja külgedel laiemad. Korrulise kuue peal kanti kuuega samast kangast tehtud vööd.

Kasukas

Talviseks pealisrõivaks oli kasukas. Kasuka peale tõmmati omakorda pikk-kuub. Naistekasukad valmistati valgetest lambanahkadest, karv jäi sissepoole. Kasukad olid pikad ja ulatusid peaaegu maani. Martnast on 1923. a kirja pandud, et kasuka ääred olid kanditud musta nahaga.

Uuemad kasukad olid villase musta kangaga kaetud korrulised ehk kurrulised kasukad.

Ülevisked

Külmaga võeti õlgadele nelinurkne narmasääristega ruudulise mustriga villane suurrätt, mis murti kolmnurkselt kokku. Kui suurrätt ei olnud õlgadel, siis hoiti seda kokkurullituna kaenlas ja kirikusse minnes kokkumurtult käel. Suurrätid olid algselt ostukaup, hiljem kudusid neid elukutselised kangrud.

Sukad

Töö juures kanti kirjalike teadete järgi ühevärvilisi, potisiniseid, musti või valgeid villaseid sukki. Varasemad, 19. sajandi I pooles olid pidusukad valged linased sukad. 19. sajandi II pooles kanti väljaspool kodu ja pidulikel juhtudel mitmevärvilisi ristitriibulisi vikkelkoes sukki.

Säärepaelad

Sukad kinnitati põlve alt värvilistest villastest lõngadest palmitsetud säärepaeltega, mis olid 1,5-3 cm laiused ja pidid 2-3 korda ümber sääre ulatuma. Sukapaelad olid kirjalike teadete kohaselt harilikult roheliste, kollaste ja punaste lõngadega valmistatud, otstes olid tutid. Pidulikumal puhul tarvitati veidi laiemaid, mitmevärvilisi paelu, mis lõppesid kardpaeltest tuttidega.

Jalanõud

Pastlaid kandis talurahvas vaid töö juures. Pastlad olid pargitud nahast, nööridega või nahast lõigatud rihmadega.Pastlapaelad seoti pealpool pahkluud kinni.

19. sajandi II pooles kuulusid jõukamates peredes pidurõivastuse juurde madala kontsaga  kingad. 19. sajandi lõpus hakati kingade kõrval kandma ka teravaninalisi nööritavaid poolsaapaid.

Kindad

Harilikuks kindaks oli villane labakinnas. Alles 19. sajandi lõpupoole hakati kuduma sõrmkindaid.

Kotid

Nii noored kui vanad naised kudusid pidevalt sukki ja kindaid – puhketundidel, sõites ja käies. Parasjagu pooleliolevat kudumit kanti kaasas pisikestest, õmblemisest ülejäänud kangatükikestest õmmeldud vardakottides.

Ehted

Ümber kaela olid igapäevaselt klaas- või kivihelmestest helmekeed – kurguhelmeid. Kurguhelmeid kanti tihedalt ümber kaela ja need paistsid kaelusest vaid osaliselt välja, püstkrae puhul ei paistnud üldse välja. Helmed olid 18.–19. sajandil peamiselt värvilisest klaasist. Klaashelmed olid erinevat värvi ja erineva kujuga: ümmargused, tahulised, torukujulised piiprellid või soonitud kruvilised. Lisaks klaashelmestele võis kees olla ka hõbehelmeid krõlle.

Kaelarahad olid nii kodaratega rahad kui kannaga rahad, mida oli kee küljes tavaliselt üks, kolm või viis. Martnas koosnes kaelarahade täiskomplekt ehk paater 12 rahast – alumises reas 5, keskmises 4 ja kurgu all 3. Nii suuri keede komplekte said endale lubada jõukamad. Ehetes kasutati münte, mis ei olnud enam käibel.

Kurgu alla särgi külge kinnitati 4–5 cm läbimõõduga väike prees. Lisaks seati pidulikul puhul rinnale 5–7 cm läbimõõduga hõbeprees või 7–10 cm läbimõõduga kuhiksõlg.

Sõrmused olid sel perioodil enamasti abielusõrmustena kasutatud vitssõrmus ja harisõrmuse erinevad tüübid: inglipeasõrmus, kätega sõrmus ja õiemotiividega harisõrmus, mida kandsid nii mehed kui naised.

Koostajad

  • Liivi Vainu, rahvarõivaste uurija (2015)
  • Liis Luhamaa, pärandtehnoloog (2020)
  • Jana Reidla, etnoloog (ehted, 2015)
  • Lembe Maria Sihvre, rahvarõivaste uurija (ehted, 2020)

Allikad

  • ERM EA 3. Ferdinand Leinbock 1923. Teatmematerjal Martnast.
  • ERM EA 42. Linda Lentso 1940. Etnograafilisi kirjeldusi Ridala ja Martna kihelkonnast.
  • Kaarma, Melanie, Voolmaa, Aino 1981. Eesti rahvarõivad. Eesti Raamat.
  • Kirme, Kaalu 1986. Eesti sõled. Kirjastus Kunst.
  • Kirme, Kaalu 2000. Eesti hõbe. Kirjastus Kunst.
  • Manninen, Ilmari 2009. Eesti rahvariiete ajalugu. Eesti Rahva Muuseum.
  • Moora, Harri (toim) 1957. Eesti rahvarõivaid XIX sajandist ja XX sajandi algult.Eesti Riiklik Kirjastus.
  • Piiri, Reet 2004. Talurahva jalanõud. Eesti Rahva Muuseum
  • Piiri, Reet jt 2020. Läänemaa kihelkondade rahvarõivad 19. sajandil ja 20. sajandi alguses. MTÜ Kodukant Läänemaa, Saara Kirjastus.
  • Tõnurist, Igor 2003. Rahvarõivakandja abiline. OÜ Vali Press