Mihkli mehe rahvarõivad, 19. saj teine pool

Mihkli mehe rõivakomplekti kuulusid 19. sajandil särk, põlvpüksid, vatt, pikk-kuub, kasukas, vöö, sukad, säärepaelad, kindad, peakate ja jalanõud.

Rahvarõivad püsisid meestel peaaegu muutumatuna kuni 19. sajandi viimase veerandini, asendudes vähehaaval linnalõikelise ülikonnaga.

Särk

Särk valmistati labasest linasest riidest. See oli õlaõmblusteta, pilureaga ääristatud rinnalõhiku, peale õmmeldud õlalappide, mahapööratava krae ja pikkade kurrutatud varrukatega. Särgi õlalapid ja värvlid kaunistati tikkpisteridade ja püvisilmpistes tornidega, serva õmmeldi tagid. Särgi kaelakaar ja varrukad olid kurrutatud. Varrukate otstes olid laiad värvlid, mis suleti nööbiga. Särk kinnitati kurgu all vitssõlega või sõlmiti kokku lõngast punutud paelte ehk sõltustega. Särk ulatus põlvini, see õmmeldi ühest kangast ning seda kanti pükstes. Mihkli mehe särke muuseumikogudes ei leidu, eeskujuks võib võtta Kullamaa särgi.

Särk (Kullamaa) ERM A 447:265

Püksid

Meeste pidulikud ja talvised püksid valmistati villasest potisinisest toimsest riidest, suvised püksid olid linased. Pükstel olid veidi alla põlve ulatuvad sääred, siit ka nimetus põlvpüksid või kintspüksid. Püksid olid eest lakaga, mis kinnitati ülanurkadest nööbiga värvli külge. Värvel oli keskelt nööbitav. Püksid olid kehasse õmmeldud, mõlema sääre otstes olid külgedel lõhikud, mis suleti kolme vasknööbiga. Tööpükstele õmmeldi pidulike vask- või tinanööpide asemel puupulgast vestetud pöörad. Kandja jõukust tõendasid seemisnahast valmistatud põlvpüksid. Talvel tõmmati linaste pükste peale villased püksid.

Hiljem kandsid mehed jalas pikki pükse.

Nahkpüksid ERM 2752

Vatt

Särgi peal kandis mees lühemat pintsakulaadset kuube e vatti. 19. sajandi algupoolel oli vatt pruun, sajandi keskel valmistati vatt potisiniseks värvitud toimsest villasest riidest. Pükste ja vati värvus võis ühes ja samas kostüümis ka erineda.

Vatt oli seljaõmblusega ning sellest algava lipiga, puusadel õmmeldi küljeõmbluse vahele kiilud. Vatil oli püstkrae, hilisematel reväärid, kaares sisselõigatud hõlmanurgad, hõlmadel kaks rida vasknööpe ja liistuga taskud, varrukasuus käänis. Suveks tehti ka linaseid vatte.

20. sajandi algul kanti koos pikkade pükstega pintsakut.

Jakk ERM 2750
Vatt ERM 2764

Vest

Vati all kanti tihti vesti. Vesti esitükid valmistati sarnasest riidest, millest vattki. Ka lõiked olid sarnased. Hiljem hakati veste õmblema mustrilisest siid- või puuvillasest kangast. Vesti seljatagune õmmeldi linasest riidest. Vesti hõlmasid kaunistasid kaks rida vaskseid nööpe ja taskud.

Vest ERM 2851

Pikk-kuub

Ülerõivaks oli lambapruunist villasest kangast õmmeldud pikk-kuub, mis oli lõikelt sarnane naise pikk-kuuele. Kuue taga oli kaks rühma kimpvolte. Meeste kuue paremale hõlmaäärele õmmeldi tihe rida hernetaolisi tinanööpe, vasakule punasest, vanematel kuubedel sinisest villasest nöörist aasad e kaaruspaelast kaunistus. Kinnitusfunktsioon neil väikestel nööpidel puudus. Kuub kinnitati ees vöökohal haakide või nööbiga.

Ülerõiva peale seoti vöö, mis hoidis hõlmad koos. Meeste kuuel olid mõlemal küljel taskud. Poolristi peale õmmeldud taskuklappe kaunistasid väikesed tinanööbid. Kuue pihaosal oli vööni ulatuv linane vooder.

Talvel tõmmati pikk-kuub lambanahkse kasuka peale. Kasukas seoti kinni kas villase meestevöö või pandlaga nahkvööga. Mihkli meeste pikk-kuube muuseumikogudes ei leidu. eeskujuks võib võtta Martna kihelkonna pikk-kuue.

Pikk-kuub (Martna) ERM 12035

Vöö

Mehed kandsid ülerõivastel pandlaga nahkrihma, võrkvöö tehnikas valmistatud vööd või telgedel kootud vööd e pussakat. Võrkvööd olid erineva laiusega, kaunistatud lihtsa rombilise või triibulise kirjaga. Telgedel kootud vööd olid villased, 3–7 cm laiad ja pikitriibulised. Meeste vööd mähiti paar korda ümber keha, otsad toodi ette ja jäeti vöö vahelt läbipanduna külgedele rippuma.

Vöö, pussakas ERM A 509:1791

Kaelarätik

19. sajandi keskpaiku hakkasid mehed kaelas kandma kaelarätikut. Pidupäeval seoti särgikrae rätiga üles. Kaelarätid olid ostetud puuvillasest riidest, harvem ka siidist. Rätik pandi kaela nii, et murti kolmnurkselt kokku ja keerati rulli. Keskkoht seati kurgu alla, taha viidud otsad ristati kuklal, toodi ette ning sõlmiti kurgu all lipsu.

Peakatted

Pidulikul puhul kanti peas tumepruuni või musta kõrge, pealt laieneva rummuga vilt- ehk kaapkübarat. Argipäeval kanti värvilistest, mustadest või sinistest ja punastest riidekiiludest õmmeldud murumütsi – laadudega mütsi või valgest linasest niidist varrastel kootud tuttmütse. Talvemütsid olid nahast, murumütsile sarnase lõikega kahe allalastava kõrvaga läkiläkid. 19. sajandi lõpus sai meeste põhiliseks peakatteks mustast või tumesinisest riidest kõva läikiva sirmi ehk nokaga müts.

Mihkli kihelkonnast ei ole säilinud ühtegi kaapkübarat. Kaapkübarad olid kõikides kihelkondades suhteliselt ühtemoodi, eeskujuks võtta ka mõne teise kihelkonna kübara.

Kaapkübar (Vigala) ERM 9879

Kindad

Käes kandsid mehed sarnaselt naistele labakindaid ja sõrmkindaid. Igapäevaselt kanti lihtsama mustriga silmkoes labakindaid, pidulikumad kooti värvilisemad ja peenemast lõngast. Meeste kindaid ehtisid geomeetrilised kirjad.

Jalakatted

Jalgade ja säärte katmine rättide ja sääremähistega püsis töörõivastuses nii naistel kui meestel üsna kaua. Jalarättideks kasutati vanu, peetud riideid, näiteks lõigati vanade pükste tagumisest poolest. Pidulikel puhkudel tõmmati jalga silmkoelised pruunid või hallid pikad villased sukad. Need ulatusid põlvpükste säärevärvli alla ja kinnitati säärepaelaga. Sukapaelad olid punutud värvilistest villastest lõngadest. Need seoti püksisääre alt, vahel ka pealt. Paelaotsad pisteti püksi sääreotsa aukudest läbi ja seoti sõlme.

Sukad ERM A 509:3258

Jalatsid

19. sajandil kandsid mehed tööjalanõudena viiske või parkimata nahast pastlaid. Pidulikud pruunid pastlad tehti pargitud nahast. Jõukamad kandsid jalas musti nahast kingi või säärikuid.

Kotid

Mehed kandsid vöökohale kinnitatud nahast lahttaskuid või raha- ja tubakakotte. Taskuid kanti rihmaga pükste peale kinnitatuna kõhu peal. Naised valmistasid meestele ka lõngast kootud või heegeldatud tubakakotte.

Tubakakott ERM A 616:115

Ehted

Särgi krae kinnitati hõbedast või vasest vitssõlega. Vitssõleks nimetati kitsa, mitte üle 5 mm laiuseid rõngakujulisi sõlgi, mille külge oli kinnitatud sõlenõel. Vitssõlgede läbimõõt kõikus 1,5-3,2 cm vahel.

Sõrmused olid sel perioodil enamasti abielusõrmustena kasutatud vitssõrmus ja harisõrmuse erinevad tüübid: inglipeasõrmus, kätega sõrmus ja õiemotiividega harisõrmu. Neid kandsid nii mehed kui naised.

Vitssõlg ERM 2784
Harisõrmus ERM 2785

Koostajad

Ülli Kont, pärandtehnoloog (2020)
Liivi Vainu, rahvarõivaste uurija (2015)
Lembe-Maria Sihvre, rahvarõivaste uurija (ehted, 2020)

Allikad

ERM EA 232. Piiri, Reet, Tsirk, Evelin, Vaaro, Triin 1992. Rõivastus Mihkli kihelkonnas.
Astel, Eevi. 1998. Kirivööd. Ilmamaa.
Kaarma, Melanie, Voolmaa, Aino 1981. Eesti rahvarõivad. Eesti Raamat.
Kirme, Kaalu 1986. Eesti sõled. Kunst.
Kirme, Kaalu 2000. Eesti hõbe. Kunst.
Manninen, Ilmari 2009. Eesti rahvariiete ajalugu. Eesti Rahva Muuseum.
Moora, Harri (toim) 1957. Eesti rahvarõivaid XIX sajandist ja XX sajandi algult.Eesti Riiklik Kirjastus.
Piiri, Reet 2004. Talurahva jalanõud. Eesti Rahva Muuseum