Mihkli naine

Mihkli abielunaise ülikonna juurde kuulusid 19. sajandi keskel pikkade varrukatega linane särk, seelik, kirivöö, õlarätik, kampsun, liistik, pikk-kuub, tanu, pott- või kabimüts, põll, sukad, säärepaelad, kindad, jalanõud ja ehted.

Mihkli neiu kandis samasuguseid rõivaid, kuid ilma põlle ja tanuta. Neiud käisid palja peaga, mähkides patsid ümber pea.

Särk

Särk valmistati peenemast valgest linasest riidest piha ja jämedama takuse alaosaga. Särk oli õlaõmblusteta, kaenla- ja õlalappidega ning rinnalõhikuga. Särk võis olla kraeta või väikse mahapööratava krae ning pikkade kurdvarrukatega. Kraeta särgil tõmmati kaelus kokku krookpaelaga. Pilupalistusega ääristatud rinnalõhik kinnitati reesi ehk preesiga.

Särgi värvlite, õlakute ja krae kaunistuseks õmmeldi valge niidiga tikkpisted ja püvisilmpistes tornid, serva tehti tagid. Särgi laiad varrukad olid kurrutatud. Särgi otstes olid värvlid, mis kinnitati paelte e sõltustega või nööbi ning aasaga. Suvel sooja ilmaga käisid naised tihti ainult särgiväel, mähkides ümber keha kirivöö. Särgi all ei kantud midagi. Mihklis olevat jahedama ilmaga tööl käies kantud ka kaht särki ülestikku. 

• Särgid ERM 2765, ERM A 303:4, ERM 698:82

Seelik

Vanemad Mihkli seelikud olid nagu mujalgi Lääne-Eestis ühevärvilised. 19. sajandi alguskümnenditel levis seal ka pikitriibuline seelik. Pikitriibuline seelik tehti ühest tükist, põikiriidest, mis kooti juba nii lai, et andis vajaliku pikkuse välja. Lõngad värviti taimevärvidega – puupunase, värvmadara juurte ja indigoga. Seoses aniliinvärvide levimisega 19. sajandi teises pooles muutusid seeliku triibud eredamaks ning valitsevaks sai punane toon.

Värvli juures asetati seelik voltidesse, voldid pressiti sisse ahjust võetud soojade leibadega. Naiste seelikul jäeti esilaid mõnekümne sentimeetri laiuselt voltimata. Seeliku värvli mõlemad otsad või üks ots olid sageli keeratud silmuseks, millest köideti läbi pael. Värvel suleti ka haagiga. Triibuseeliku alumist osa võidi vanema moe kohaselt kaunistada paari paralleelselt asetseva kardpaelaga, alläärde kinnitati punane villane nöör. Seeliku alumise ääre tugevdamiseks ja kaitseks mustuse eest õmmeldi serva linasest kangast riideriba ehk toot.

Selleks, et naine ilusam ja tüsedam välja näeks, kantud seljas paari-kolme seelikut korraga. Tööd tehes kandsid naised aga lihtsat takust või tumedaks värvitud linast tööseelikut.

• Seeelikud ERM 2763, ERM A 698:71, ERM 5023, ERM A 303:2, PäMu 616:1 E 708:1

Põll

Abielunaise riietuse juurde kuulus kindlasti põll. Vanemad pidupõlled valmistati valgest linasest riidest, mida kaunistati pilutikandi, pitsi või narmastega. Pühapäeval pandud ette laiade pitsidega põlled. 19. sajandi teisest poolest alates kasutati rohkem puuvillasest või peenvillasest ostukangast valmistatud põllesid.

Põlleriie kroogiti värvli külge, mille otstes olid tuttidega põllepaelad. Need jäid seljale rippuma. Töö juures kanti tumedast ühevärvilisest või triibulisest takusest või linasest riidest tehtud ilustamata põllesid.  Igapäevased põlled värviti ise pruuniks või siniseks. Muuseumites Mihkli kihelkonnast vanemaid põllesid ei leidu.

• Põll ERM A 698:72

Vöö

Ümber piha kanti kirivööd. See andis kehale tugevust ja hoidis venituste eest. Vöö oli valgele linasele põhjale korjatud värviliste villaste geomeetriliste kirjadega. Kirivöödes domineeris 19. sajandi keskpaigani madarapunane, sajandi teisel poolel erkpunane toon. Erkpunased vööd olid ka kitsamad. Vöö mähiti kordadena ümber keha, villane pool väljaspool. Ots asetati ette, keskkohale, seejärel mähiti kolm-neli korda alt ülespoole ümber keha. Vööotsad pisteti kihtide alla.

• Kirivööd ERM 1233, ERM 14268 , ERM 16510, ERM A 447:343

Õlarätikud

Igapäevaselt kanti valget linast kaelarätikut. Kodust välja minnes kanti siidist või õhukesest poevillasest riidest trükimustriga roosilist rätikut. Rätik murti kaela asetades kolmnurkselt kokku, teravad nurgad pandi ristamisi üle rinna ja otsad pisteti vöö vahele. Sageli kanti kaelas korraga kahte rätikut. Kirju räti alla asetati valge linane rätt, mis pealmise alt veidi paistma pidi. Lilleline rätik asetati liistiku või kampsuni alla. Sageli kanti uhket narmastega rätikut vaid särgiga, see kinnitati rinnal sõlega.

Peakatted

Abielunaisele oli peakate kohustuslik. Mihkli kihelkonnas kanti 19. sajandil lisaks kabi- ehk kabjamütsidele laialdaselt veel varasemat moodi esindavat nn kikktanu. Selline tanu oli iseloomulik just Mihklile. Kikktanu valmistati valgest peenest linasest riidest. Kikktanu oli väikse kurrutatud sopiga. Tanu tärgeldati kõvaks ja ta seati pähe üsna peanupu otsa (juuksekrunni peale) ja seoti lõua alt tanunööriga – koonuspaelaga kinni. Kel tanu viltu peas oli, selle üle naerdi. Risti üle tanu seoti siidpael, lesed seda ei teinud.

Tanu kaunistati madal-, võrk- ja varspistetikandis lillkirjaga, laias tikandis esinesid nelgimotiiv ja kuuelehine rosett. Tikkimiseks kasutati värvilisi siidniite. Tikand kaunistati väikeste litritega ja serva õmmeldi kardpael. Vanemate tanude tikandid olid ühevärvilised, hilisemad erksate punaste värvidega.

Kirikusse minnes olnud tanu kantud lauluraamatu või eriliste kaante vahel ja alles kiriku eeskojas pandud tanu pähe. Tanu või mütsi peale seoti pearätt, mis pidi peakatet kaitsma vihma, tuule või  päikese pleegitavate kiirte eest. Tanusid kanti Mihkli kihelkonnas sama kaua kui rahvariiet üldse. 

Veel 19. sajandi lõpul kanti kirikuteel peas siiludest koosnevat kesamütsi, mille siilud olid villasest punasest, sinisest või mustast riidest ja vooder linasest riidest. Vahel kanti ka villasest lõngast heegeldatud võrkmütsi. Mütsi peale seoti pearätik. Igapäevaselt kanti peas rätikut, suvel puuvillast, talvel villast.

Talvel pandi pähe kolme või nelja sopiga talvemüts, millel oli karusnahkne serv. Mütsi lagipealne oli tasane, nelinurkne. Pealisriideks oli punane kalev või lilleline siid, mütsi ääred olid tallenahast vm karusnahast. Seda mütsi kandsid naised ja tüdrukud. 20. sajandil, koos linnamoe tulekuga, kandsid abielunaised peas kunstlilledest valmistatud oubi ehk linnatanu.  

• Tanud PäMu 616:4 E 708:4, PäMu 12078 E 169, PäMu 12069 E 160
• Murumüts PäMu 12066 E 157

Kampsun

Kampsuneid hakati kandma hiljemalt 18. sajandi lõpus. Varem tunti pealisrõivana vaid pikk-kuubesid.

Kampsun õmmeldi kodukootud villasest toimsest potisinisest riidest, kuid kasutati ka mitmesuguseid ostumaterjale – tumesinist ja musta vabrikukalevit, kergemaid villaseid või puuvillaseid kangaid. Voodrid oli puuvillasest riidest.

Kampsuneid oli kahte liiki. Pärnumaale omast moodi esindas Mihklis lühikese liibuva piha, pikkade varrukate ja nn händadega kampsun, mis ilustati punase kaarusnööriga. Sellist händadega kampsunit kanti näiteks ka Pärnu-Jaagupis. Teise moe järgi õmmeldi kampsun aga rühmseesidega, nagu seda tehti Läänemaal. Pisut hilisemad kampsunid olid linnamoe järgi õlalt kroogitud varrukatega.

• Kampsunid ERM 2758, ERM 2849

Ülerõivad

Pikk-kuub

Külmal aastaajal või pidulikel puhkudel kanti ülerõivana pikk-kuube, mis valmistati lambapruunist või lambamustast toimsest villasest riidest. Pikk-kuub ulatus allapoole põlvi, jättes seeliku alt välja paistma. Mihkli kuued olid lahtise rinnaesise, selja taga olevate voldikimpude e händadega ja hästi taljes. Kuub koosnes ühest seljatükist, kahest hõlmatükist ning varrukatest. Õlgadel olid õmblused, seljaosa oli kaarjas ning kitsenes vöökohani ja laienes sealt järsult ristloodis mõlemale poole. Lühike ja kitsas krae oli ühes seljatükiga. Ka hõlmatükid olid samal kõrgusel vastavalt järsult laiendatud, hõlmasiile ei olnud.

Seljatagused voldid ehk hännad asusid kahes rühmas, mõlemas rühmas 3-5 volti. Voltide pead õmmeldi mõnest kohast nööriga läbi ja tõmmati tihedalt kinni, sellest ka nimetus kimpvoldid. Voldid pidid olema sirged ja õhukesed, need pressiti sisse ahjust võetud kuumade leibadega. Kuubede hõlmad kinnitati kõhu peal tugeva vaskhaagiga. Mõnedel naiste kuubedel olid tihedas reas haagikesi hõlma äärde õmmeldud vaid moe pärast.

Naiste kuub oli eest lahti, sest ehted, rahad ja muud rinnailustused pidid nähtavale jääma. Nagu on näha A. Pezoldi Mihkli kihelkonnast pärit  abielupaari kujutavalt 1862. a valminud jooniselt, võis Mihkli naiste pikk-kuubedel esineda ka punasest kaarusnöörist kaunistusi, nagu seda esines ka Pärnu-Jaagupi naaberkihelkonnas.

• Pikk-kuued ERM A 483:151, ERM 2847
• Mihkli kihelkonna mees ja naine (A. Pezoldi joonis) EKM j 53319 G 29622

Kasukas

Talviseks pealisrõivaks oli kasukas. Selle all kanti pikka valget linast rüüd, mis oli pikk-kuuele sarnase lõikega. Vihmase ilmaga tõmmati kasuka peale händadega pikk-kuub.

Kasukad valmistati valgetest lambanahkadest. Kasuka hõlmu kaunistati kahevärviliste, punaste ja mustade liignahast rihmade ehk naharibadega. Kasukal oli sarnaselt pikk-kuuele lahtine rinnaesine, nii et see jättis nähtavale rinda katva õlarätiku ja hõbeehted.

• Kasukas ERM 5024

Ülevisked

19. sajandi lõpupoole võeti külmaga õlgadele narmasääristega ruudulise mustriga villane suurrätt, mis murti kolmnurkselt kokku. Kui suurrätt ei olnud õlgadel, siis hoiti seda kokkurullituna kaenlas ja kirikusse minnes kokkumurtult käel.

• Suurrätid ERM A 859:1, ERM A 859:2 , ERM A 859:3

Sukad

Jalas kanti silmkoelisi villasest lõngast sissekootud kirjaga sukki. Sukakiri kattis tervet sääreosa, labaosa kooti ühevärvilisest lõngast. Soonik kooti ühevärviline, sääre ülaosas oli väiksem geomeetriline muster. Pahkluu ümber oli kirivöökirja meenutav mustritriip punase-sinise lõngaga. Kaunis sukakiri pidi seeliku alt paistma jääma.

• Sukad ERM 2854/ab, ERM 18333/a, ERM A 447:403/ab

Säärepaelad

Pidusukad kinnitati põlve alt värvilistest villastest lõngadest labaselt või toimselt palmitsetud säärepaeltega, mis olid 1,5-3 cm laiused ja kuni 1,5 m pikkused. Igapäevaselt kasutati lihtsamaid paelu või „ärapeetud“ säärepaelu. Osade säärepaelte otstesse on tehtud riideribadest tutid, siis kutsuti neid pulmapaelteks, kuna nendega seotud veimed kokku.

• Säärepaelad ERM A 616:78, ERM A 611:33

Kindad

Käes kanti silmkoelisi villaseid kindaid. Igapäevased kindad olid kahevärvilised, enamasti musta-valgekirjud labakindad, pühapäevased rohkemate värvidega. Mustrites kasutati geomeetrilisi kirju, mis pidid ühtlasi kinda kandjat kurja eest kaitsma.

19. sajandi teisel poolel hakati kuduma ka sõrmkindaid, mida kanti peamiselt pidulikel juhtudel. Neid eelistasid noored neiud. Levinud olid villased kirjatud ja roositud sõrmkindad. Kirisõrmkindaid oli nii väiksema kahevärvilisekirjaga kui hästi värvikirevaid, kus kasutati palju punast ja sinist värvi lõnga. Viimastel kooti sõrmed ühevärvilised sinised, labaosa taustavärviks oli punane, ornamentidest eelistati kaheksakanna, kolmnurga ja risti motiive.

Roositud sõrmkindad olid lilla või valge põhitooniga. Muster moodustus põhisilmuste vahele põimitud ehk roositud värvilistest lõngadest. Palju kasutati käpilisi ehk kaheksakandu meenutavaid kirju. Kanti ka läti-lapilise kirjaga sõrmkindaid.

• Kindad ERM A 509:2762, ERM 5057, ERM A 509:3092, ERM 2707

Jalatsid

Talurahvas kandis argipäeval jalas tömbi nina ja ninapealsete tippudega pastlaid, varemalt ka puukooreribadest punutud viiske. Pidulikel puhkudel kantavad pastlad valmistati pargitud nahast. Pastelde kinnituseks kasutati linast punutud paelu, 19. sajandi lõpus ka nahast lõigatud rihmu.

19. sajandi lõpul ja 20. sajandi algul kanti uue moena liistul ehk eraldi parema ja vasaku jala liistuga valmistatud parknahast pastlaid. Pastlapaelad seoti pealpool pahkluud kinni.

19. sajandi teises pooles kuulusid jõukamates peredes pidurõivastuse juurde madala kontsaga  kingad. 19. sajandi lõpus hakati kingade kõrval kandma ka teravaninalisi nööritavaid poolsaapaid.

Ehted

Kurguhelmed

Igapäevaselt kanti klaas- või kivihelmestest helmekeed e kurguhelmeid. Kurguhelmeid kanti tihedalt ümber kaela ja need paistsid kaelusest vaid osaliselt välja, sest olid pigem talisman kui ehe. Kurguhelmed olid ühe- või mitmerealised. Helmed olid 18.-19. sajandil peamiselt klaasist, varem erinevatest kristallidest, harva ka merevaigust. Klaashelmed  olid erinevat värvi ja erineva kujuga: ümmargused, tahulised, torukujulised e piiprellid või soonitud e kruvilised. Kurguhelmed pandi tüdrukule peale sündimist kaela ja neid kanti elu lõpuni. Esimesed helmed kinkisid lapsele tavaliselt ristivanemad. Hiljem täiendati keed tähtpäevade kingitustena. Piduülikonnaga pandi kaela pikem helmekee või kaelarahadega helmekeede read, mis seati rinnaräti peale hästi nähtavale.

• Helmed ERM A 397:3, ERM A 509:6175

Kaelarahad ja krõllid

Lisaks klaashelmestele võis kees olla ka hõbehelmeid e krõlle. Kaelarahad olid nii kodaratega rahad kui kannaga rahad – hõbetaalrid ja -rublad, mida oli kee küljes tavaliselt üks, kolm või viis.

• Krõll ERM A 509:56
• Kodarraha ERM 14392

Vitssõlg

Särgi krae kinnitati hõbedast või vasest vitssõlega. Vitssõleks nimetati kitsaid, mitte üle 5 mm laiuseid rõngakujulisi sõlgi, mille külge oli kinnitatud sõlenõel. Vitssõlgede läbimõõt kõikus 1,5-3,2 cm vahel.

• Vitssõlg ERM A 509:40

Prees

5-6 cm läbimõõduga hõbepreesid ja väikesed silmadega preesid sobisid samuti särgikinnituseks. Pärnu piirkonna preesidel oli suuserv kergelt ülespoole pööratud. Pärnu oli üks suurimaid preeside valmistamise keskusi. Pärnu tüüpi preesi eritunnuseks oli suuvitsa puudumine. Preesidel esines kaks kompositsiooniskeemi- tähemotiivid või saluudid ümber preesisuu vaheldusid üksikute puntsilöökidega tehtud lilleõitega. Pärnu piirkonnas levisid ka Paide, Tallinna ja Lihula meistrite ehted.

Väiksemat preesi võis kanda ka ülalpool, aga sõlg oli kindlasti rinna kõrgusel. Suurem prees, mis on 8-9 cm läbimõõduga, võis asendada kuhiksõlge. Silmadega preesid olid enamasti kuuest punasest klaastahukast silmaga. Pidulikul puhul seati keset rinda hästi nähtavale suurem prees, silmadega prees või kuhiksõlg.

• Prees ERM A 509:6735
• Silmadega prees ERM 5035

Sõlg

Edela- ja Lääne-Eestis kanti kuhiksõlgi küllaltki palju. Kuhiksõled olid 6-10 cm läbimõõduga. Kompositsioon oli lihtne – neli pealtvaates õit ja nende vahel looklev akantuseväät. Graveeriti vabalt, pisut hooletultki. Graveeringud olid peened, tavalise joongraveeringu kõrval kasutati ka sik-sak graveeringut ehk tremoleeringut. Kasutati õie- ja kroonimotiive, üldmulje oli pigem barokselt lopsakas. Kolme-nelja lopsaka õie vahemotiivideks olid ehiskilbid, mis hiljem lihtsamal kujul Pärnu piirkonnakuhiksõlgedele tüüpiliseks said. Väga viljakas talupojaehete valmistaja oli Magnus Wilhelm Brackmann, kes kasutas ühte kompositsiooniskeemi – kolm või neli pealtvaates õit vaheldumisi ehiskilpidega. Dekoor oli lihtsakoeline, jämedavõitu ja raskepärane. Sõlesuud ümbritses kiirtepärg.

Sõrmused

Sõrmused olid sel perioodil enamasti abielusõrmustena kasutatud vitssõrmus ja harisõrmuse erinevad tüübid: inglipeasõrmus, kätega sõrmus ja õiemotiividega harisõrmus. Neid kandsid nii mehed kui naised.

• Vitssõrmus ERM 2795
• Kätega sõrmus ERM 5038:1

Koostajad

• Ülli Kont, pärandtehnoloog (2020)
• Liivi Vainu, rahvarõivaste uurija (2015)
• Jana Reidla, etnoloog (ehted, 2015)
• Lembe Maria Sihvre, rahvarõivaste uurija (ehted, 2020)

Allikad

• ERM EA 232. Piiri, Reet, Tsirk, Evelin, Vaaro, Triin 1992. Rõivastus Mihkli kihelkonnas.
• Haberman, Harald (toim) 1938. Läänemaa: maateaduslik, majanduslik ja ajalooline kirjeldus 1. Eesti Kirjanduse Selts.
• Kaarma, Melanie, Voolmaa, Aino 1981. Eesti rahvarõivad. Eesti Raamat.
• Kirme, Kaalu 1986. Eesti sõled. Kunst.
• Kirme, Kaalu 2000. Eesti hõbe. Kunst.
• Manninen, Ilmari 2009. Eesti rahvariiete ajalugu. Eesti Rahva Muuseum.
• Moora, Harri (toim) 1957. Eesti rahvarõivaid XIX sajandist ja XX sajandi algult. Eesti Riiklik Kirjastus.
• Piiri, Reet 2004. Talurahva jalanõud. Eesti Rahva Muuseum.