Noarootsi

Noarootsi (eestirootsi keeles Nuckö) on üks Eesti lääneranniku poolsaartest, endine saar. Mandriga ühinemine toimus 19. sajandi keskel maatõusu tagajärjel. Rootsi asustuskond saabus sinna 13. sajandi algul ilmselt Soomest. Eestirootslased elasid Rootsi riigist enam-vähem isoleeritult. Eesti kuulus Rootsile vaid ajavahemikus 1561–1710. Seetõttu olid eestirootslased säilitanud märksa rohkem oma vanast keelest, tavadest ja kommetest kui rootslased kodumaal või Soomes. 1710.-1711. a, mil kestis Põhjasõda, tabas Noarootsit suur katkuepideemia. Elanike arv vähenes 2/3 võrra. Tühjaksjäänud küladesse asusid elama eestlased sisemaalt. Sellega algas Noarootsi eestistumine.

Noarootsi kihelkond piirnes Lääne-Nigula, Risti ja Ridala kihelkonnaga.

20. sajandi alguses hakkas Noarootsi taas muutuma eestirootslaste vaimse elu keskuseks. 1934. aasta rahvaloenduse andmetel elas Eestis 7641 eestirootslast. Ajaloolise Noarootsi kihelkonna aladel paiknevas kolmes vallas – Paslepa, Sutlepa ja Riguldi vallas elas 2697 eestirootslast, sh Osmussaarel 119 inimest. Nende kõrval elas seal ka 1671 eestlast.

Teine maailmasõda tegi rootslaste asustusele Eestis sisuliselt lõpu. Sõja-aastail lahkus Eestist umbes seitse tuhat eestirootslast ja nii peaaegu kadus ka Noarootsist rootsi elanikkond. Seni eestirootslaste poolt asustatud rannaalad muudeti nõukogude võimude poolt kinniseks piiritsooniks. 1988. aastal elas eestirootslasi üksikute peredena veel Vormsil, Noarootsis ja Padisel, kokku u 100-150 inimest.

Esimesed kirjeldused Noarootsi rahvariietest pärinevad Carl Russwurmi koguteosest „Eibofolke ehk rootslased Eestimaa randadel ja Ruhnus” (1855) ja baltisaksa kunstniku Ernst Hermann Schlichtingi värvilistelt tahvlitelt, mis valmisid 1850. aastate alguses ja illustreerisid Russwurmi teost litograafiaalbumina.

Noarootsi rootslaste rahvariided saab jagada ajaliselt kolme järku. Enne 1815. aastat olid need võrdlemisi sarnased Vormsi rootslaste riietele, eriti peakatted. 1815. aastal kutsus aga Nõval elanud prohvetiks saanud tütarlaps kõiki loobuma edevatest kirjutest põlledest, kollastest juuksepalmikutest, punastest rätikutest ja hõbeehetest, mille tulemusel muutusid rõivad sisuliselt mustvalgeteks – must kurrutatud seelik, lihtsad valged kurrutatud käised, valge põll.

Tütarlaps sai tohterdamise tulemusel küll kõhuussidest lahti, kuid rootslaste riided oma värvirõõmu enam tagasi ei saanud. 1855. aastal heitis Rußwurm ette, et eriti Noarootsis ja Vihterpalus on üha enam maad võtmas eestlaste riietus ja seda mitte just hea maitse suunas – naiste mütsid ja kirjutriibulised seelikud olid ilmselgelt üle võetud eestlastelt. Samuti oli seljale langev punutud pats sinna otsa seotud lindiga Eesti maarahva seas laialt levinud komme.

Eestirootslaste vanemat rõivastust iseloomustas eelkõige tume värvitoon, mida püüti elavdada mitmevärviliste lisanditega, tekitades huvitavaid värvikontraste. Selles ilmnebki eestirootslaste eriline maitse ja rahvarõivaste omapära. Nii olid naiste mustade jakkide või pikk-kuubede rinnalõige kanditud helekollase, punase või sinise riidega. Kui Ruhnu ja Vormsi naised kandsid rahvarõivaid kuni ümberasumiseni Rootsi, siis Noarootsis, Vihterpalus ja Pakril kanti rahvarõivaid 20. sajandil enamasti pidulikel koosviibimistel – nt pulmas, varrudel ja külaskäikudel.

Noarootsis kadusid vanemad riided üsna varakult kasutuselt ja sealne praegune punane rahvarõivas on 1920. aastate uuslooming. Rõivakomplekti kuuluvad punasepõhjaline triibuseelik, punane peenvillane liistik, särk, alusseelik, valge põll, kirivöö, punased sukad ja punane kabimüts. Kui 19. sajandi viimasel veerandil oli eestlaste eeskujul kodunenud pikitriibulise seeliku põhivärviks tumepunane, siis 1920.-30. aastatel oli see juba erkpunane. Triibustiku laius ja värv varieerusid: aniliinvärvide kasutusele tulekuga muutusid triibuvärvid erksaks, kasutusele tulid roheline, sinine, türkiis, kollane, violetne. Seelik volditi tihedatesse lappvoltidesse värvli külge.