Pärnu-Jaagupi

Pärnu-Jaagupi kihelkond asutati Kõrve (Korbe, Corbe) muinaskihelkonna baasil juba 13. sajandi alguses, täpsemalt 1241. aastal. Kihelkonna ajaloos käsitletakse keskaja perioodi  Kõrve kihelkonna nime all. Kihelkonna praegune nimetus on pärit 16. sajandi keskpaigast ning pandi kiriku kaitsepühaku Jaakobuse järgi.

Pärnu-Jaagupi piirkond kujunes Pärnu maakonnas Saarde kihelkonna järel suuruselt teiseks ning on olnud küllaltki tihedalt asustatud. Rahvarohkus võis olla tingitud mõisate rohkusest, sest mõisade ümber oli talumaad, mida harisid talupojad. Pärnumaa mõisatest asus 18 (ligi viiendik) Pärnu-Jaagupi kihelkonnas. Oli nii riigile, kirikule kui ka rüütlitele kuuluvaid mõisaid. Rahvarõivaste kontekstis on mõisal oma osa, sest kohati maksti mõisatöölistele peale vilja- ja rahapalga tasu ka rõivastes.

Kihelkonda piirab põhja suunas Läänemaalt Vigala kihelkond ning Põhja-Eestist Rapla kihelkond. Pärnumaa piirides on Pärnu- Jaagupi kihelkond naabriks läänes Mihkli, edelas Audru, lõunas Pärnu, kaugus Tori ja idas Vändra kihelkonnale. Ajaloolises Pärnu-Jaagupi kihelkonnas oli kaks peamist maanteeliini – põhja-lõuna suunas liikumine Tallinnast Pärnu ja ida-lääne suunas Vändrast Mihklisse. Võimalik, et neis liinides on toimunud ka enam kaubavahetust ning rahvastiku rändamist.