Varbla naine

Varbla abielunaise ülikonda kuulusid 19. sajandi keskel pikkade varrukatega linane särk, seelik, kirivöö, õlarätik, kampsun, liistik, pikk-kuub, tanu, pott- või kabimüts, sukad, säärepaelad, kindad, ehted, jalanõud ja põll.

Varbla neiu kandis samasuguseid rõivaid, kuid ilma põlle ja tanuta. Neiud käisid palja peaga, mähkides patsid ümber pea.

Särk

Särk valmistati peenemast valgest linasest riidest piha ja jämedama takuse alaosaga. Pikk särk ulatus poolde säärde. Vanematel särkidel oli kaelus T-kujuline, krae puudus, kaelaava tõmmati kokku keerupaelaga. Särk oli õlaõmblusteta, kaenla- ja õlalappidega ning poolpikkade kurdvarrukatega. Särgi õlalapid, varrukavärvlid kaunistati valge põimpilu tikandi ja tikkeridadega.

19. sajandi keskel hakati valmistama vasakule poole nööbitava kitsa rinnalapi ja püstkraega, õla- ja kaenlalappidega, laiade kurrutatud varrukatega särke. Särgile on õmmeldud kahele poole rinnalappi kitsaid nöörvolte. Sajandi lõpus on kihelkonna põhjaosas hakatud särgi rinnalappi, kätiseid, kitsast kraed ja õlakuid kaunistama punase niidiga ristpistes tikitud lillornamendiga. Lisaks õmmeldi krae- ja värvlite äärde kitsaid poe- või heegelpitse. Särgi laiad varrukad kurrutati, varruka otstes olid varrukavärvlid, mis kaunistati tikandiga ja ääristati tagidega. Särgi kinnised suleti väikeste nööpidega.  Suvel palavaga käidi kodus särgiväel.  

Seelik

19. sajandi alguses kandsid naised seljas värvlist volditud pikitriibulist seelikut, mis ulatus pahkluuni. Seelik tehti ühest tükist, põikiriidest, mis kooti juba nii lai, et andis vajaliku pikkuse välja. Seoses aniliinvärvide levimisega 19. sajandi keskel, muutusid seeliku triibud eredamaks ning valitsevaks sai punane toon. Ühe säilinud punasepõhjalise seeliku kangasse on kootud valged naastud . Tihti õmmeldi triibulise seeliku allääre kaunistuseks värvilisi riide- või kardpaelu. Värvli juures asetati seelik voltidesse. Naiste seelikul jäeti esilaid paarikümne sentimeetri laiuselt voltimata. Värvli otsad keerati silmuseks, millest köideti läbi pael. Seeliku alumise ääre kaitsmiseks mustuse ja kulumise eest, õmmeldi pahemale poole, serva linasest kangast kitsas riideriba ehk toot.

19. sajandi keskel hakati valmistama ruudulisi seelikuid. Risttriibulisi seelikuid, mis mujal Eestis levisid 19. sajandi teisel poolel, siinmail eriti ei valmistatud. Tööd tehes kandsid naised soojal ajal aga lihtsat takust või tumedaks värvitud linasest kangast tööseelikut. Külmal ajal oli selleks lihtsamate puna-siniste triipudega villane kört. Leina ja paastu värviks oli must, siis kanti tumedat seelikut.

Põll

Abielu naise riietuse juurde kuulus kindlasti põll. Selle pikkus ulatus tavaliselt vaks (umbes 10 cm) seeliku allservast kõrgemale. Vanemad pidupõlled valmistati valgest linasest riidest, mida kaunistati pilu-, pitsi- või narmastega. Põll kroogiti värvli külge, mille otstes olevate paeltega seoti see ümber keha. 19. sajandi teisest poolest alates kasutati meeleldi puuvillasest ostukangast valmistatud põllesid. Valgest puuvillasest riidest põlled kaunistati punase tikandi ja heegelpitsidega. Töö juures kanti tumedast ühevärvilisest või triibulisest takusest või linasest riidest tehtud kaunistamata põllesid.

Vöö

Kirivöö oli ja on rahvarõivakostüümi oluline osa. Selle värvid sarnanesid seeliku värvitoonidele. Vöö mähiti kolm-neli korda ümber keha, liikudes alt ülespoole ning ots pisteti vöökordade alla. Kandmisel jäeti pealmiseks pooleks villasem pool. Naised kandsid igapäevaselt kirivööd särgi peal, seeliku all, et end raskuste tõstmisel ära ei venitaks. Kirivöödes domineeris 19. sajandi keskpaigani madarapunane, sajandi teisel poolel aga erkpunane toon. Tavaliselt kasutati vöös kaht-kolme värvi: punane või pruun, roheline, sinine.

Õlarätikud

Naised kandsid kampsuni all õlarätikut, kattes sellega avatud rinnaesist. Varem oli õlarätik linane, hiljemalt 19. sajandi algusest siidist või õhukesest poevillasest riidest. Rätik murti kaela asetades kolmnurkselt kokku, teravad nurgad pandi ristamisi üle rinna ja otsad pisteti vöö vahele. Sageli kanti kaelas korraga kahte rätikut, valget linast all ning siidrätikut peal. Rätt kinnitati rinnal sõlega.

Külmaga võeti õlgadele narmasääristega ruudulise mustriga villane ruudukujuline suurrätt, mis murti kolmnurkselt kokku. Kui suurrätt ei olnud õlgadel, siis hoiti seda kokkurullituna kaenlas ja kirikusse minnes kokkumurtult käel.

Peakate

Abielunaisele oli peakate kohustuslik. 19. sajandi alguseni oli abielunaiste pidulikuks peakatteks tanu. Seejärel hakati peas kandma riidega kaetud pappalusel kabimütsi, mis oli sisemise valge paeltreemli ja kardpaelaga mütsi peal. Sama sajandi keskpaigaks olid kabimütside kõrval kasutusele tulnud valge koheva püstise pitsi ehk treemliga pottmütsid. Pidulikud mütsid kaeti lillelise siidiga ja kaunistati pikkade kuklast alla rippuvate siidilintidega. Argimütsid kaeti lihtsama riidega ja kanti kas lintideta või lühikeste odavate paeltega. Tanu või mütsi peale, seoti pearätt, mis kaitses mütsi vihma, tuule või  päikese pleegitavate kiirte eest.

Kodus kanti pearätikuid, talvel villaseid, suvel puuvillaseid. Talvel pandi pähe lambanahkse voodri ja karusnahkse äärega talimüts. 20. sajandil koos linnamoe tulekuga, kandsid naised peas kunstlilledest oubi ehk linnatanu.

Kampsun

Kampsuneid hakati valmistama hiljemalt 18. sajandi lõpus. Varem tunti pealisrõivana vaid pikk-kuubesid. Kampsun õmmeldi kodukootud villasest toimsest potisinisest riidest, mustast või tumesinisest vabrikukalevist. Kampsun oli lühikese liibuva pihaga, avatud rinnaesise ja  pikkade varrukatega. Pihakatte hõlmad suleti haakidega, voodriks kasutati linast riiet. Kampsunid olid  Varblas paiguti mõnevõrra erinevate lõigetega. Osadel kampsunitel, näiteks kihelkonna põhjaosas asuvast Tamba külast muuseumi korjatud, oli alla äärde õmmeldud rühmiti voltidesse seatud ääreriba, esindades seega uuemat moodi ehk Läänemaale tüüpilist seesidega kampsunit. Lõunapoolsemast  Matsi külast korjatud must lühike kampsun oli ilma seesita, meenutades lähedase Pärnumaa kihelkondade – Tõstamaa ja Audru – sarnaseid kampsuneid.

19. sajandi lõpus, linnamoele üleminekul, kandsid naised rätsepa poolt õmmeldud jakke. Need valmistati mustast, pruunist vms villasest kalevist, vooder puuvillasest kangast. Jakk oli taljes, kitsa püstkraega, hõlma ääres tihe nööbirida või haagid, pikad (õlalt kroogitud) varrukad, osadel ka mansetid otsas.  

Liistik

Kampsunite kõrval kanti ka liistikut, mis kodunes küll kampsunist hiljem. 19. sajandi teisel poolel domineeris Läänemaa liistikutes punane värv, kuid oli ka tumesiniseid või musti. Lõikelt olid nad jakile sarnased: taljes, rühmseesilised ja suure kaelaavausega. Materjalidest kasutati villast- või puuvillast riiet. 

Pikk-kuub, kasukas

Külmal aastaajal või pidulikel puhkudel kanti pikk-kuube, mis valmistati lambapruunist toimsest villasest riidest. Pikk-kuub ulatus poole sääreni, jättes alt seeliku välja paistma. Läänemaa kuued olid lahtise rinnaesise, händadega (selja taga olevad voldikimbud) ja hästi taljes. Kuub koosnes ühest selja tükist, kahest hõlma tükist ning varrukatest. Õlgadel olid õmblused, seljaosa oli kaarjas ning kitsenes vöökohani, sealt laienes järsult ristloodis mõlemale poole, lühike ja kitsas krae oli  ühes seljatükiga. Ka hõlmatükid olid samal kõrgusel vastavalt järsult laiendatud, hõlmasiile ei olnud. Seljatagused voldid asusid kahes rühmas, mõlemas rühmas 3-5 volti. Mida rohkem volte, seda jõukam kandja oli. Voltide pead õmmeldi mõnest kohast nööriga läbi ja tõmmati tihedalt kinni. Kuubede hõlmad kinnitati haakidega.

Talviseks pealisrõivaks oli kasukas. Vihmase ilmaga tõmmati kasuka peale pikk-kuub. Kasuka määrdumise vältimiseks asetati pikk-kuue alla linane rüü (toimsest linasest riidest, pikk-kuuele sarnase lõikega). Kasukad valmistati valgetest lambanahkadest.

Sukad

Jalas kanti silmkoelisi linasest või villasest lõngast labases- või vikkelkoes valmistatud sukki. Pidulikel juhtudel kanti jalas valgeid kootud sukki. Varblast on Eesti Rahva Muuseumisse jõudnud mustad pitsilises koes kootud sukad. Ilmselt on need sukad algselt olnud valget värvi.

Säärepaelad

Sukad kinnitati põlve alt värvilistest villastest lõngadest palmitsetud säärepaeltega, mis olid 1,5-3 cm laiused ja kuni 1,5 m pikkused.

Kindad

Käes kanti silmkoelisi villaseid labakindad. Igapäevased kindad kooti kahe lõngaga, enamasti musta-valget kirja ja jämedamast lõngast. Pühapäevased kindad kooti peenemast lõngast ja rohkemate värvidega. Kindamustrites esinesid geomeetrilised kirjad, mis pidid ühtlasi kinda kandjat kaitsma kurja eest. 19. sajandi teisel poolel hakati kuduma ka sõrmkindaid, mida kanti peamiselt pidulikel juhtudel ja olid eelistatumad noorte inimeste hulgas. Valmistati nii kirisõrmkindaid kui ka pitsilise koega sõrmkindad.

Jalanõud

Talurahvas kandis argipäeval jalas tömbi nina ja ninapealsete tippudega pastlaid, varemalt ka puukooreribadest punutud viiske. Pidulikel puhkudel kantavad pastlad valmistati pargitud nahast. Pastelde kinnituseks kasutati linast punutud paelu. Pastlapaelte sidumisel tehti paeltele kanna taha rist ja toodi paelad üles ettepoole, tehti põlve all pööre ja mähiti põlveõnaruse kohal sääre ümber kinni.

19. sajandi teises pooles kuulusid jõukamates peredes pidurõivastuse juurde madala kontsaga  kingad või teravaninalised nööritavad poolsaapad.

Ehted

Ümber kaela olid igapäevaselt klaas- või kivihelmestest helmekeed (kurguhelmed). Kurguhelmeid kanti tihedalt ümber kaela ja need paistsid kaelusest vaid osaliselt välja, sest on pigem talisman kui ehe. Kurguhelmed olid ühe- või mitmerealised. Helmed olid 18.-19. sajandil peamiselt klaasist. Klaashelmed olid erinevat värvi ja erineva kujuga: ümmargused, tahulised, torukujulised (piiprellid) või soonitud (kruvilised). Kurguhelmed pandi tüdrukule peale sündimist kaela ja neid kandis naine elu lõpuni. Esimesed helmed kinkisid lapsele tavaliselt ristivanemad. Hiljem täiendati keed tähtpäevade kingitustena.

Kaela seati piduülikonnaga helmekee ühe või mitme kaelarahaga. Rahadega keesid võis olla mitu ja need olid riietuse peale hästi nähtavale seatud. Kaelarahad olid nii kodaratega rahad kui kannaga rahad, mida oli kee küljes tavaliselt üks või kolm, harvem viis. Eheteks kasutati käibel mitte olevaid münte.

Särgi krae kinnitati kurgu alt hõbedast (ka vasest) vitssõlega või väikse preesiga.

Pidulikul puhul seati keset rinda, kaelaräti peale, silmadega prees või kuhiksõlg. Kuhiksõled olid 6-10 cm läbimõõduga. Silmadega preesid olid enamasti kuuest punasest klaastahukast silmaga.

Talurahva abielusõrmus oli hõbedast või vasest vitssõrmus ja harisõrmuse erinevad tüübid nagu inglipeasõrmus, kätega sõrmus, kõikenägeva silmaga ja õiemotiividega harisõrmus, mida kandsid nii mehed kui naised. 

Koostajad

  • Liivi Vainu, rahvarõivaste uurija (2015)
  • Jana Reidla, etnoloog (ehted, 2015)
  • Lembe-Maria Sihvre, rahvarõivaste uurija (ehted, 2020)

Allikad

  • Kaarma, Melanie, Voolmaa, Aino 1981. Eesti rahvarõivad. Eesti Raamat.
  • Kirme, Kaalu 1986. Eesti sõled. Kirjastus Kunst.
  • Kirme, Kaalu 2000. Eesti hõbe. Kirjastus Kunst.
  • Manninen, Ilmari 2009. Eesti rahvariiete ajalugu. Eesti Rahva Muuseum.
  • Moora, Harri (toim) 1957. Eesti rahvarõivaid XIX sajandist ja XX sajandi algult.Eesti Riiklik Kirjastus.
  • Piiri, Reet 2004. Talurahva jalanõud. Eesti Rahva Muuseum
  • Piiri, Reet jt 2020. Läänemaa kihelkondade rahvarõivad 19. sajandil ja 20. sajandi alguses. MTÜ Kodukant Läänemaa, Saara Kirjastus.
  • Tõnurist, Igor 2003. Rahvarõivakandja abiline. OÜ Vali Press