Sisukord

Äksi mees

+2

Põhja-Tartumaa meherõivad 19. sajandi keskpaigas

Kuna Tartumaal vahetus meeste rahvariie palju varem linnaliku moe vastu kui naiste rahvariie, siis on meie muuseumites meeste rõivaesemeid palju vähem. Samuti on 20. sajandi alguses kogutud kirjeldused meeste riiete kohta napimad. Ent meeste 19. sajandi rõivamood oli piirkonnaülene. Kui naiste riietuses saame heal juhul välja tuua kihelkonnale iseloomulikke seelikutriipe, siis meeste riietus oli sarnane kas kogu maakonnas või praegusel juhul maakonna põhjaosas - Põhja Tartumaal.

Põhja-Tartumaa meeste komplekti kuulusid linane särk, linased või villased põlvpüksid, sukad või kaltsud, pastlad, kingad või saapad, säärepaelad, vatt, pikk-kuub ja kuue vöö ning kaapkübar. Rikkamad peremehed kandsid linnas õmmelda lastud vesti.

Särk

Meeste särk oli õmmeldud peenest valgest linasest kangast.

Särgid olid T-kujulise kaelaava ja piki õlgu õmmeldud õlalappidega, värvlitega varrukad koguti päras volti, suus värvli külge kurdu. Käele suurema liikumisvabaduse andmiseks õmmeldi kaenla alla nelinurkne kaenlalapp. Kaelaava äär kroogiti ja sinna külge õmmeldi laiem mahapööratav krae.

Meeste särkide kaunistused olid tagasihoidlikud. Peamiselt olid ainult valge linase niidiga tehtud tikkepisteread õlalappidel ja varrukavärvlitel. Värvlid kinnitati niidist valmistatud nööbi ning nööbiaasaga.

Püksid

Äksi mehed kandsid põlvpükse, mis talvel olid enamasti potisinisest villasest riidest. Jõukamad kandsid pidulikul puhul seemisnahast ehk pukinahast pükse. Nahk osteti linnast. Lõikelt olid nahkpüksid samasugused kui riidest püksid. Suvel kanti igapäevaselt takuseid kesapükse või linaseid pükse.

Püksid olid täislakaga ehk mõlemast ülanurgast nööbitavad. Harvemini õmmeldi poollakaga pükse – need avanesid ainult ühest ülanurgast. Püksisääred ulatusid põlvini, värvli jagu jäi allapoole põlve.

Pükste sääreotstes olid kahe sõrme laiused värvlid. Värvli mõlemas otsas olid nööpaugud, millest käis läbi värviline säärepael - kalasabapael. Värvli otsad tõmmati paelaga vaheliti ja värvel seoti suka peale ümber jala kinni. Pael seoti ka üks kord ümber sääre värvli pealt. Paelast seoti jala külje peale aasad, tupsudega otsad jäid rippuma.

Vatt

Äksi mehe vatt valmistati potisinisest villasest riidest. Seljaosa oli taljes ning lõigatud kahes tükis, keset selga oli õmblus. Hõlma- ning küljeõmbluste vahele õmmeldi kiilud ehk lõtused. Väga iseloomulikud olid lipiga ehk selja keskjoonel vööst allpool oleva lahtise voldiga vatid.

Vatil oli peal kitsas püstkrae, hiljem tehti ka mahapööratud kraesid. Vatt käis eest vaheliti kinni. Oli nii ühe- kui kaherealisi vasknööpidega vatte. Põhja-Tartumaal tehti suveks ka valgeid linaseid vatte, mis lõikelt sarnanesid villaste vattidega.

Peakatted

Meeste kõige pidulikum peakate oli ühtlase laiusega silindrikujulise rummuga mustast vildist kaapkübar. Tööd tehes kanti suvisel ajal õlgedest punutud kaabut.

Talvel kanti nahast mütsi.

Ülerõivad

Täisvillasest toimsest mustjaspruunist vanutatud kangast pikk-kuued olid põhiliseks sooja andvaks ülerõivaks, kuuehõlmad kinnitati vööga. Kuube kanti aasta läbi, talvel tõmmati pikk-kuub kasuka peale.

19. sajandil kanti Tartumaal händadega kuubesid. Neil olid kaarjalt seljale ulatuvad küljeõmblused, vööjoonelt algavad voldid ehk hännad jäid selja taha. Hännad pressiti voldikimpudeks. Meeste pikk-kuuele õmmeldi püstkrae. Kuub ulatus poolde säärde ja allapoole. Meeste kuued olid kaunistusteta.

Lambanahksed kasukad sarnanesid lõikelt riidest ülerõivastega ning olid sama pikad kui kuued.

19. sajandi II poolel hakati kandma keskelt läbilõigatud kuube, nn saterkuube. Äksist kogutud hilisemal kuuel on juures kirjeldus:

Saterkuube kannud käsitöölised, käesolevat kannud mölder ja puussepp Jaan Laasepp.

Vööd

Meeste üleriideid kinnitas ja kaunistas lai villane vöö. Kasutati kas võrkvöid või telgedel kootud vöid, ostukaubana levisid kamlotvööd.

Vööd olid ligi 3 meetrit pikad. Kandmis- ja sidumisviis oli kõigil laiadel tekstiilvöödel ühesugune. Vöö sidumist alustati eest keskelt, otsad viidi taha ja toodi taas ette, ristates need kõhul. Vöö otsi ei sõlmitud, vaid poetati vöö alt läbi ning jäeti külgedele rippu.

Jalakatted

Põlvpükstega kanti pikki vikkelsukki, need olnud lambavalged ,-hallid, -mustad. Sukad ulatusid üle põlve püksi alla.

Säärepaelad

Sukad kinnitati ülevalt äärest ümber jala säärepaeltega. Säärepaelad palmitseti värvilistest villastest lõngadest kalasabatehnikas. Paelaotsad pisteti püksi sääreotsa värvli aukudest läbi ning kinnitati jooksvasse sõlme.

Jalatsid

Jalas kanti pidupasteldena mustaks pargitud pastlaid. Kujult olid pastlad tömbi nina ja kroogitud ninapealsete, nn tippudega. Parknahast tippudega pastlad püsisid piduliku jalanõuna 19. sajandi lõpuni. Paelu sidudes tehti labajala peale rist ning pastlapaelad seoti kinni pahkluu kohal või siis ristati põlvini ja kinnitati põlve all.

Kindad

Mehed kandsid 19. sajandil kindaid vöö vahele pistetuna. Usuti, et see kaitseb kurja vastu.

Kotid

Kuna 19. sajandil riietel ei olnud külgeõmmeldud taskuid, kasutati kõige tihedamini asjade kaasavõtmiseks paunaks sõlmitud kangatükki või puidust lähkreid. Näiteks Maarja-Magdaleenast on kogutud ka üks kasetohust märss.

  • Kasetohust märss (Maarja-Magdaleena) ERM A 4:2

Koostajad

  • Tiina Kull, Vooremaa rahvarõiva nõuandekoda (2022)
  • Meeli Lõiv, rahvarõivaste uurija (2015)

Allikad

  • Kaarma, Melanie, Voolmaa, Aino 1981. Eesti rahvarõivad. Eesti Raamat.
  • Kull, Tiina 2014. Rahvarõivaid Vooremaa veerelt. OÜ Saarakiri.
  • Kurrik, Helmi 1938. Eesti rahvarõivad. Eesti Rahva Muuseum.
  • Manninen, Ilmari 1927. Eesti rahvariiete ajalugu. Eesti Rahva Muuseum.
  • Moora, Harri (Toim) 1957. Eesti rahvarõivaid XIX sajandist ja XX sajandi algult. Eesti Riiklik Kirjastus.
  • Piiri, Reet 2014. Vana-Tartumaa rahvarõivad. Eesti Rahva Muuseum.
  • Raudsepp, Age, Arold, Pille 2013. Rahvarõivaste valmistamise juhend. Palamuse mees. Eesti Rahva Muuseum.