Äksi naine

Äksi naise rahvarõivaste osad olid särk, seelik, vöö, põll, peakate, kampsun, liistik, pikk-kuub, kasukas, õlakate, jalanõud, sukad ja ehted.

Särk

Äksist on muuseumisse kogutud ainult üks 19. sajandi teisel poolel leerisärgiks valmistatud naistesärk. Kirjeldustest on aga teada, et varasem särk oli kitsa kaelusekandiga. Selletõttu on sajandi esimese poole riiete valmistamisel eeskujuks võetud seda tüüpi särk Maarja-Magdaleenast.

Naise pikkade varrukatega särk ulatus poole sääreni. Ülaosa ehk piht valmistati peenemast linasest riidest ja alaosa (jatk, jätk, jakk) jämedamast takusest kangast. Lõuna-Eesti särgijätkud pandi põikiriidest, nii et õmblus jäi kas ühele küljele või ette.

Särk tehti T-kujulise kaelaavaga ning ilma õlaõmblusteta. Õlgadele õmmeldi piklikud riideribad – õlalapid. Varrukad olid ülevalt kas kurrutatud või volditud ning all varrukasuu juures kurrutatud. Käele suurema liikumisvabaduse andmiseks õmmeldi kaenla alla nelinurkne kaenlalapp. Kaelaava äär kroogiti, särgile pandi krae. Sajandi keskpaigast on teateid ka mahamurtava ning sämppistega kaunistatud krae kohta.

Särke kaunistati valge linase tikandiga õlalappidel ja värvlitel. Kirjeldatud on nii püvisilmapistes torne kui sõlmpisteid ja tikkpisteridasid.

Särgikaelus kinnitati väikese vitssõle või preesiga, krae otsa nööpaukudest läbi pistetud valgetest linastest lõngadest sõltustega.

Äksist on teateid ka ainult särgi kandmisest koos põlle ja vööga: valge poole sääreni ulatuv särk, millele köideti peale vöö ning abielunaised kandsid selle peal ka põlle, oli suvel naistel sageli ainsaks kehakatteks.

• Särk, 19. saj I pool (Maarja-Magdaleena) ERM 19247
• Särk, 19. saj II pool ERM A 178:58

Seelik

19. sajandi esimesel poolel olid Äksi seelikud kaharad ja pikitriibulised. Tartumaal kandsid need seelikud 19. sajandi keskpaigaks tõenäoliselt Tartu linna mõjul saksapärast nimetust undruk, undrik. Üleminekul linnamoele hakkasid 19. sajandi keskpaiku Lõuna-Eesti põhjaosas levima ka põikitriibulised ning ruudulised seelikud.

Värvi- ja triibukombinatsioonid omandasid koduse käsitöö tulemusena teatud paikkondliku omapära. Tartumaal olid seelikute domineerivateks toonideks punane, sinine, kollane ja roheline.

• Seelikud ja seelikukatked ERM 74, ERM 6967, ERM A 34:38, ERM A 178:43, ERM A 178:65, ERM A 467:72, ERM A 563:1909, ERM A 560:13

Kirivöö

Äksi naised kandsid linase ja villase lõngaga kootud kirivöid.

Vana traditsiooni kohaselt mähiti vöö tihedate kordadena ümber keha – igapäevaselt särgi peale, piduliku ülikonnaga seelikuvärvli peale. Arvati, et kõvasti ümber keha mässitud vöö annab kehale tuge ning hoiab ära haigusi, eriti venitamist. Vöö pidi kandjale vähemalt kolm korda ümber ulatuma. Vööotsad peideti vöökordade vahele. Vöö peale mässimisel jälgiti, et vöö villasem pool peale jääks.

Vöö laiuseks oli 2-3 sõrme.

Äksist on Eesti Rahva Muuseumis säilinud väga suur kogus kirivöid (44) ning mitmete vööde juures on kirjas, et vöökandmine kadus kuskil 1880. aasta paiku.

• Kirivööd ERM 4254, ERM 4261, ERM 4275, ERM 6861, ERM 9126, ERM 69, ERM 70

Peakatted

Tartumaal palmitseti pikad juuksed kahte palmikusse ning keerati ümber pea võruks. Sellist võru kutsuti vahruks. Kui oma juustest ei piisanud võeti appi lina või takku. Hiljem asendusidki siinkandis oma juustest palmitsetud vahrud võõrmaterjalist meisterdatud vahrude ehk lahtvahrudega. Juuste vahruks palmitsemine mõjutas ka tanu kuju.

Äksis kantud tanu oli madalasopiline, valgest linasest, puuvillasest või tüllist ehk kirmiriidest tehtud. Kuklapalistusest läbi tõmmatud krookpaelaga köideti tanu pähe nii, et see kattis juuksed täielikult. Tanu eesserva ääristav tüll- või niplispits (kiri, teen) jäi juuksepiirist allapoole otsmikule. Pidulikele tanudele köideti kuklasse siidipaelad.

Neiud kandsid peas papp- või kasetohtalusel võrupärgasid. Pärg oli enamasti kaetud punase siidriidega, kaunistatud litrite ja helmestega. Kuklasse kinnitati pikad, seljale rippuvad mitmevärvilised siidlindid.

Talvel kandsid naised kasuka või pikk-kuue juurde punast karusnahkse äärega talimütsi, nn talvekübarat. See sätiti tanu peale, nii et mütsi karvase serva alt jäi tanupits paistma.

• Niplispitsid ERM 6873:2, ERM 6873:1
• Kirmiriidest e tüllist tanud ERM A 179:4, ERM 6879:2, ERM 6987
• Puuvillased tüllpitsiga tanud ERM 6881, ERM 6883, ERM A 557:14
• Õhukesest mustrilisest puuvillast tüllpitsiga tanud ERM 6879:1, ERM A 32:13, ERM A 557:15
• Linane tanu ERM 6977
• Pärg (Kursi) ERM A 192:17
• Talvekübarad (Võnnu) ERM 8634, ERM 14393, ERM 17420

Põll

Äksist on säilinud üks kaunimaid osturiidest põllesid, mida on rahvarõivaste komplekteerimisel palju laenatud ka teiste Põhja-Tartumaa kihelkondade juurde. Sellel laial peenvillasest trükikangast põllel on täpilisel taustal poortidena ülevalt alla jooksvad roosad lillemotiivid.

Kirjeldustest on teada ka valge linase põlle kandmise kohta Äksi kihelkonnas. Selline põll oli kaunistatud piluridade või laia põimpiluga.

• Lilleline osturiidest põll ERM 6966
• Linane põimpiluridadega põll (Põltsamaa) ERM A 112:14
• Kahesuunalise piluga põllealane (Laiuse) ERM 9320

Õlarätt

Kampsuni, liistiku või pikk-kuue kaelusesse sätiti õlarätik. See võis olla kas üleni valge või kirjust puuvillasest või villasest riidest. Rätik murti diagonaali mööda kokku ning sätiti rinnale, särgikrae keerati räti peale ning räti kolmnurkne seljatagune osa tõmmati kampsuni või pikk-kuue peale.

• Villane õlarätt ERM 6991

Liistik

Äksi kihelkonnas kantud liistikud olid lõikelt ja materjalilt sarnased samal ajal kantud seesidega kampsunitega.

• Liistik (Maarja-Magdaleena) ERM A 36:25

Kampsun

Põhja-Tartumaal olid 19. sajandi algusest kasutuses liibuva pihaga vööni ulatuvad kampsunid, mille allääres oli voltidesse seatud riideriba e sees. Äksi kihelkonna kampsunid olid õlgadelt siledalt otsa õmmeldud varrukatega, avara kaelalõikega ja pidevseesilised.

Võrreldes muuseumisse kogutud kampsuneid ning nende valmistamisaega, võib näha, et 19. sajandi alguse kampsunid olid heledamast sinisest kangast ning sajandi keskpaigast alates tehti kampsunid tumesinisest vabrikukalevist.

• 19. sajandi I poole kampsunid ERM 18028, ERM A 179:32, ERM A 179:7, ERM 72, ERM 73.
• 19. sajandi II poole kampsunid ERM A 31:11, ERM A 467:71, ERM 4280, ERM 6962

Ülerõivad

Kõige pidulikumaks rõivaks oli Äksil kuni 19. sajandi keskpaigani villasest riidest ülerõivas pikk-kuub ehk kuub või ka särk. Valdavalt olid kuued musta värvi.

Kuued olid piha ümber hoidvad, seljale kaarduvate küljeõmbluste kohalt vööst taha rippuvate, tihedasti kokkupressitud voldikimpudega, mida kaunistasid kaaruspaelast käpakujulised kaunistused e käbad. Sama punase paelaga olid ääristatud ka küljelõhandikud ja esihõlm. Pikk-kuue hõlmad kinnitati eest haakidega.

Lambanahksed kasukad sarnanesid lõikeliselt pikk-kuubedele.

• Pikk-kuued ERM 4938, ERM 6930, ERM  A446:267, ERM A 509:2176

Ülevisked

Äksi kihelkonnas nagu mujalgi Põhja-Tartumaal olid 19. sajandil moes ruudulised õlakatted. Vanemad neist olid ühe- või kahelaidsed pruuni-valge- või sinise-valgeruudulised piklikult kantavad tekid, mille vahetasid ajapikku välja ruudukujulised, narmasääristusega, kolmnurkseks kokkumurtult kantavad suurrätid.

• Tumepunane suurrätt ERM A 611:40
• Sinise-valgeruuduline suurrätt (Põltsamaa) ERM A 112:38
• Helesinine suurrätt (Torma) ERM A 835:30
• Halliruuduline suurrätt (Kodavere) ERM A 530:2
• Pruuniruuduline suurrätt (Laiuse) ERM A 629:148

Jalakatted

Äksi kihelkonnast on muuseumi kogutud kaks puuvillasest lõngast pitsilises koes kootud sukapaari ja üks lambapruun sukapaar, millel punasest lõngast kirjamuster.

• Puuvillased pitsilise koega sukad ERM 6866, ERM A 179:5
• Villased kirjatud sukad ERM 71

Säärepaelad

Põlvedeni ulatuvad sukad kinnitati põlve alt säärepaeltega ümber jala.

• Säärepaelad ERM 6924/ab, ERM 6926/ab, ERM 6955/ab

Jalatsid

Jalanõudeks olid  tavaliselt pastlad, pidupuhkudel kanti ka kingi. Tööjalatsitena kasutati veel paju- või pärnakoorest viiske.

Ehted

Ümber kaela kanti igapäevaselt mitmevärvilisi klaas- või kivihelmestest helmekeesid. See oli naise kaitsemaagiline ehe juba muinasajast peale. 18.-19. saj tehti keesid peamiselt eri värvi ja kujuga klaashelmestest. Erinevalt pikkadest helmekeedest, mida kanti rinna peal, jäeti lühikesed kaelusest vaid väheke välja paistma. Ümber kaela kanti 1-2 või rohkem helmerida. Klaashelmed olid erinevat värvi ja erineva kujuga: ümmargused, tahulised, torukujulised (piiprellid) või soonitud (kruvilised). Särgi kaeluses kandsid nii naised kui mehed vitssõlge. Preesi kandsid särgi kaeluses ainult naised. Särgi ees on kantud ka südamekujulist sõlge.

Pidulikul puhul seati keset rinda hästi nähtavale 6-10 cm läbimõõduga rõngassõlg, kuhiksõlg või prees. Kaela seati pidulikul puhul veel pikem helmekee või hõbekett, mis ulatus sõle või preesi peale. Kee küljes võis rippuda kannaga raha. Keskajast kuni uusajani olid kasutusel ka hõbehelmed e krõllid ja ripatsitena paaterripatsid.

Sõrmused olid meestel ja naistel sarnased. Abielusõrmustena kasutati enamasti hõbedast vitssõrmust ja harisõrmust. Kasutusel on olnud ka plaadiga sõrmused, millele võisid olla graveeritud nimetähed.

• Kruvilised sinised helmed ERM 4263
• Torukujulised klaashelmed (Laiuse) ERM 9312
• Vitssõled ERM 6892, ERM 6946,
• Rõngassõlg ERM A 359:30, ERM A 599:50
• Kannaga rahad ERM 14577, ERM 6859
• Krõllid ERM A 446:1207/1-2, ERM A 599:55/1-8
• Paater ERM A 599:48
• Harisõrmus ERM A 446:1197

Koostajad

• Tiina Kull, Vooremaa rahvarõiva nõuandekoda (2021)
• Meeli Lõiv, rahvarõivaste uurija (2015)
• Jana Reidla, etnoloog (ehted, 2015)

Allikad

• Kaarma, Melanie, Voolmaa, Aino 1981. Eesti rahvarõivad. Eesti Raamat.
• Kull, Tiina 2014. Rahvarõivaid Vooremaa veerelt. OÜ Saarakiri.
• Kurrik, Helmi 1938. Eesti rahvarõivad. Eesti Rahva Muuseum.
• Manninen, Ilmari 1927. Eesti rahvariiete ajalugu. Eesti Rahva Muuseum.
• Moora, Harri (toim) 1957. Eesti rahvarõivaid XIX sajandist ja XX sajandi algult. Eesti Riiklik Kirjastus.
• Piiri, Reet 2014. Vana-Tartumaa rahvarõivad. Eesti Rahva Muuseum.