Sisukord

Halliste mees

Halliste mehe rahvarõivad, 19. saj. I pool

Halliste mehe rahvarõivad, 19. saj. I pool

Halliste-Karksi mehe rõivakomplekti kuulusid 19. sajandil särk, pikad linased või valged villased püksid, pihtkuub, rüü, pikk-kuub, kasukas, vöö, nahkrihm nahktaskuga, sukad, viisud, pastlad ja viltkaabu ning kõrvik.

Särk

Halliste-Karksi meestesärk ehk ame sarnanes lõikelt sama piirkonna naistesärgiga, kuid sel oli väike püvisilmtikandiga püstkrae ja kaugas. Mulkidel esines ka ilma kraeta ja I-kujulise kaelaavaga särke. Meeste särgid õmmeldi valgest linasest või takusest labasest riidest, õlaõmblusteta ja kahekordse pihaosa ehk kaukaga, mida kasutati taskute asemel. Igapäevastel särkidel võis kaugas olla ka ainult ühel hõlma poolel.

Mulgi kaukaga amed olid niisiis kas kraeta, I-kujuline kaelaavaga või madala püstkraega ehk kaelatagune, kaaltuk, mis õmmeldi eraldi ja kaunistati keskelt piluga s.o tikkpisteread, äärtest ristikute ja kõverikkudega, s.o püvisilmpistes tikandiga. Krae otstesse õmmeldi sõelaveerekiri ehk sämppisted. Särgi rinnaesine pilutati peenelt, rinnalõhiku äärde tehti traditsioonilised poolratta, st poolerattamotiiviline pilu. Pilupalistus oli ka varrukasuudel ja kauka ning särgi alumisel äärel. Halliste-Karksi särgil puudusid varrukavärvlid ja nööbid, rinnalõhik kinnitati paari väikese vitssõlega.

Meeste ame oli üsna pikk, ulatudes põlvini. Seda kanti pükstes, kuid tõmmati niipalju välja, et ta langes kotina üle pükste.

Püksid

Kroogitud tagaosaga püksid

Mehed kandsid Hallistes ja Karksis erilõikelisi, nn körtpersega pükse, mida kutsuti keeruge kaldsa, keerdpersege kaldsa, körtpersege kaldsa, kibrat kaldsa, kokkupunnatu persege kaltsa. Neid kanti kõige kauem Hallistes.

Talvepükste materjaliks oli lambavalge tasapindne toimne villane riie ja suvepükstel linane toimne riie. ERMis säilitatava kolme Halliste körtpersega püksipaari riie on kootud murdnurktoimses koes.

Valge villane kaldsariie kooti ise kodus ja Hallistest pärineva teate järgi seda vanutada kunagi ei lastud. Külmaga kanti sageli kahte paari pükse korraga – linased all, villased peal. Püksid ulatusid poole sääreni. Püksiotstele tõmmati lambamustad sukad ja seoti lumivalgete pastlakapalde ehk nööridega kinni. Põlve alt köideti püksisääred paeltega nii, et sääreosa moodustas koti.

Körtpersega kaldsa õmmeldi tavaliselt kahest riidetükist, teine teise sääre jaoks. Õmblus jäi neil nii ette kui ka taha. Kuid ERMis asuvatest Halliste pükstest on kaks paari sellised, mis on õmmeldud kokku ühest riidetükist. Neil puudub ainult eesõmblus, teised õmblused on samad. Pükste tagaosas kulges mõlemal juhul õmblus keset säärt üles, keerates kaares pealtpoolt jalaharki selliselt, et 1/3 püksitagumikust jäi kaare alla ja 2/3 kaarest ülespoole. Kaare pealt ja kitsa, ca 1,5 cm, värvli alt püksiriie kurrutati. Värvli kinnis jäi keskõmblusest veidi paremale ja värvli otstes oli sidumiseks nöör. Körtpersega kaldsa esiosa oli väga lühike ja seetõttu langesid püksid madalale puusadele. Pükste sääreotsad tehti kitsenevad ja lõhikutega.

Tavapärase lõikega püksid

Tavapärase lõikega püksid ehk siledad kaltsad või kaldsa, kaltsa, olid alt veidi kitsenevate säärtega pikad püksid, mis tehti tavaliselt ühest riidelaiast säärtega ehk ilma välise küljeõmbluseta ning jalgadevahelise rombikujulise vahetükiga. Pükse hoidis jalas ülaääre palistusest läbiaetud nöör või kroogiti ülaäär värvli külge, mis kinnitati pulgakese ehk pöörage või nööri ehk kablage.

Ka tavapärase lõikega püksid köideti põlve alt säärepaela ehk puudiku abil kõvasti kinni, nii et need jäid kotina üle sideme rippuma.

Peakatted

Kaapkübar

Peakatteks oli Halliste mehel suvel pidulikul puhul lambamust pehme viltkaabu või lehtkaabu ehk lehtkübär – mustast vildist kõrge rummuga ja laia äärega kaapkübar. Halliste mehed ostnud oma kübarad linnast meistrite käest.

Jaak Sõggel, kes aastatel 1896-97 kogus Halliste kihelkonnas vanavara, kirjutab: Muiste kandsid mehed Halliste kihelkonnas suvel laia äärega kaapkübarat /…/ Kübarad toodi suuremalt osalt linnadest, poodidest ehk meistrite käest, mille eest kaunis head hinda maksti.

Talvemüts

Talvel kandsid Halliste ja Karksi mehed lambanahkseid kõrvadega kübaraid – kõrvikuid. Enamasti valmistati need lambanahast: pesa olnud seest karune, pealagi kaetud musta parknaha või riidega, kõrvad karused. Jõukamate talvekübarad olnud rebase- või saarmanahast. Halliste Laatre vallas mäletati, et kõrvikutel olid külgedel pikad kõrvad, mida sai koos kuklatagusega üles tõsta või alla lasta.

Hallistes kanti peale kõrvadega kübarate ka rankaäärega ehk tallenahast äärega kübaraid. Need kübarad olid nagu naiste talvemütsid, kuid meeste omadel pandi pealaele sameti asemel villane. Kõrvad nendele kübaratele olla hiljem tekkinud.

Ülerõivad

Pikk-kuub

Halliste meeste pikk-kuub ehk vammus, särk õmmeldi nagu naiste kuubki täisvillasest riidest, laia seljaga ja külgedel ning esihõlmadel siiludega. Poolvillane kuub olnud kehvuse tunnus. Karksist pärinevate teadete järgi kandnud mehed pahemakäepoolset hõlma pääl, naised paremakäepoolset. Pikk-kuub kinnitati eest vöökohalt haakidega.

Esialgselt olid kuued lambapruunid, s.o tumepruunid ehk peaaegu mustad, hiljem hakati neid värvima mustaks ehk kahjama. Värviks kasutati lepakoore musta või poevärve. Meeste kuubedele pandi sinisest kalevist püstkrae.

Halliste-Karksi meestekuued olid enamasti ilma nöörkaunistusteta. Mõned teated räägivad punasest õhukesest lõngast keeratud nöörkaunistustest meeste kuubedel. Karksist saadud meeste särgi legendis on kirjas, et vanemal ajal olnud Karksi särkidel väikesed nöörid peal: punasest, kirjust vms lõngadest; hilisemal ajal kantud ainult musti särke. Nimetatud särk tehtud kodus rätsepa poolt ja see maksnud 5 rubla.

19. sajandi lõpu poole hakati jõukamates peredes pikk-kuubi masinaga õmblema ja meeste vammuse hõlmaääri ja varrukasuid punase kaleviga vooderdama. Nooremad mehed kandsid sellist pikk-kuube veel uuemoelise ülikonnagagi.

Pikk-kuub oli ka meestel eelkõige pidurõivas: kirikusse ei mindud ilma, külla minnes see pidi seljas olema, samuti vaderitel ristimise ajal jne. Külmal ajal kanti kuube kaitseks külma vastu, mõnikord kanti teda rüü peal või suure külmaga kasuka peal. Ka voorivedudes peeti vana kulunud vammust kasuka peal. Nii oli soojem, sest kasukas oli ju ilma pealiseta. Halva ilmaga kaitses kuub kasukat märjaks saamise eest. Sagedasti pandi kasuka ja kuue vahele veel rüü, et kuub valget kasukat ära ei määriks.

Mehed kandsid vammuse peal vööd ehk üükest. See oli enamasti kõladega kootud kitsas vöö, mis seoti vasakule küljele jooksusõlme.

Pihtkuub

Sügiseti ja kevadeti jahedamate ilmadega ning talvel kandsid Halliste ja Karksi mehed pikk-kuue all vööst allapoole ulatuvat pihtkuube ehk särgipeltsi, mis tehti vöö kohal ümber keha hoidvana ja alt laienevana. Peamiselt olid lühikesed ja pikk-kuue pihaosaga sarnanevad särgipeltsid meestel siiski töörõivaks ja neid kanti juba 19. sajandi algupoolel.

Rüü

Halliste-Karksi meeste suvine ülerõivas rüü ehk rüüd oli samasugune kui naistel – pikk-kuue lõikega ja kodukootud linasest või takusest riidest. Rüü taga- ja esiosa tehti ühest tükist, ilma õlaõmbluse ja kraeta. Siilud või siil külgedel ulatusid alläärest kaenlaauguni.

Rüü oli eelkõige suvine tööriie, talvel kanti seda ka pikk-kuue ja kasuka vahel. Karksist pärinevad teated selle kohta, et rüü olnud suvel ka kirikuriie. Sellisel juhul tehti see peenemast materjalist kui töörüü.

Kasukas

Halliste-Karksi meeste valgeks pargitud lambanahkadest pikk kasukas ehk kasuk, õmmeldi sama lõikega nagu naiste oma. Kirikusse minnes tõmbasid siinsed mehed pikk-kuue kasukale peale. Karksis mäletati, et kirikusse ei mindud kunagi palja kasukaga.

Kasukas oli külma ilma rõõvas ja olema pidi neid vähemalt kaks – üks puhas ja tõine töökasuk. Mehed kandsid kasuka peal harilikult kõladega kootud kitsast kõlavööd, töökasukal aga nahast rihma või lihtsalt kapla. Kasuka hõlmade kinnitamiseks kasutati ise tehtud nahast nööpe. Meestekasukal käis vasak ehk kura hõlm parema peale.

Kasukas oli uuest peast lumivalge. Kaunistamiseks kasutati siin rihmu – raikasid ning õmbluste vahele pandi liignahka, et õmblus saaks tugevam. Raikat sai osta musta, halli ja valget ka. Ise tehti ka, kui juhtus olema ilus säbäre villaga tallekse nahk, lasti parkida raikass. Kui oli mõni poolpaljas lambanahk , siis see pargiti liige nahass. Raikaga kaunistati kasuku kaks hõlmalatti kahelt realt pikkusega taskuteni. Kui oli väike nahkkrae, siis ka krae äär, tasku äär, põõn. Lõhkise
hännaga kasukul see lõhkine äär ka. Meeste kasukil oli alati must raika.

Vöö

Nahkrihm taskuga

Mehed kandsid Hallistes ülerõivaste peal lihtsat vaskpandlaga nahkrihma. 18. sajandil ja ilmselt 19. sajandi algulgi olid uhkemad neist tihedalt täis lükitud pandlakujuliste vasknaastudega ehk sirkadega.

Meeste ülikonna lahutamatuks osaks oli mustast nahast lakaga tasku ehk task, tasi, nahktask, mis seoti vöö või rihmaga ümber puusade ja rippus ees. Tasku pidi varjama pükste kiiliaugu ning oli panipaigaks kõige tarvilikumale varandusele. Sinna pandi vaskraha, piibunõel, tubakakott, tuleraud, tael, kõbjas jne. Piipu kanti enamasti kaukas.

Vanast olliv mestel nahast taski kõtubäl, rihmage puustebäl kinni pant. Sääl olli piip, tuleraud, tagel ja muud raami sehen. Vanast olli mestel tulekivi ja tagel taskin.

Vanavarakoguja Jaak Sõggel Hallistest kirjutas, et meestel olnud nahast laka ja rihmaga tõllatasku. Rihma tarvitatud selleks, et taskut siduda ette värvli kohale pükste peale.

Nimetatud tasku oli ühel suurem, teisel veiksem, nii kuidas keegi hääks arvas /…/ Õige sagedasti oli see tasku ka rahakoti hoiu kohaks. Ka magades ei võetud seda taskud eest ära. Nii sama kanneti seda taskud külas ja lauakirikus käies. Tõllatasku oli meestel nii varjul, et siis kui kuue hõlmad kinni, seda kunagi näha ei olnud.

Taskut kandsid kõik mehed noorest east hauani. Halliste-Karksi meestel rippus taskust paremal vöö küljes veel üks nahktupp, milles oli tavaliselt puupeaga nuga ehk tuuts ja teine väiksem tupekene ehk nõelaelu, nõglakudi, pastlanõela ja niidiga.

Kõlavöö

Halliste ja Karksi mehed sidusid kõlavöö ehk üüke või puidik, mitu korda ümber keha, kas pükstele, pikk-kuuele või kasukale. Tutid jäeti nende olemasolu korral ette rippuma. Meestel olid kõladega kootud kitsad vööd, suured tutid otsas – sinist, punast, rohelist, kasuka peale köidetud.

Hallistes mäletati veel, et meste üükse tetti kitsa, niitkoege. Nii koeti kõladeg. Mehe köüdive talve üükse kasuku pääle. Mõni köüt püksebäl ka, ku üleven es kurda.

Telgedel kootud vöö

Hallistes kandsid noored mehed juba 19. sajandi keskel telgedel kootud läbivillaseid vöid ehk pussakuid. Need vööd olid pikitriibulised, 3–7 cm laiad ja otstes pikkade lahtiste lõimelõngadega. Punastele põhitriipudele lisandusid veel 0,1–0,5 cm laiused 3–6 värvi triibud: roosa, hele- ja tumesinine, lilla, valge, roheline ja kollane.

Kamlottvöö

Hallistes kasutati veel ka punase põhitooniga triibulisi kamlottvööd ehk pussakut. Need olid 25–30 cm laiad ja 3 m pikad. Kamlottriie oli angoora kitse villast valmistatud tihe toimne vabrikuriie.

Helmevöö

Helmevööde kandmise kohta 19. sajandi lõpul on teateid Karksist. Mäletati, et Pöögle talumehed läinud kirikusse, helmitet vööd särgi peal. Helmevööd peeti jõukuse ja uhkuse tunnuseks ning neid kandsid ainult noored mehed pikk-kuue või kasuka peal.

Säärekatted

Sukad

Halliste-Karksi mehed kandsid pasteldega enamasti pruune, harvem lambavalgeid villaseid sukki. Karksis mäletati, et meestel on ennemalt olnud pikad mustad villased sukad kirikus käia. Kuna püksisääred ulatusid poole pikkuseni, katsid lambamustad sukad püksiotsi. Pastlanöörid ehk pastle kabla, seati üle sukkade ning seoti poolel säärel.

Talvesukad kooti pikemad, suvel kantavad lühemad, poolest säärest: Meeste sokid, kapsid, olid pikkuselt poolest säärt ja säär koeti peaaegu terves pikkuses toimist kude, see hoidis paremini ümber sääre kinni. Talla ja kondsa kude nii samane kui naiste sukal, aga ilma viklita.

Jalarätid

Suvel kandsid mehed pasteldega ka linatsit-paklisi, talvel villaseid jalarätte. Halliste Laatres mäletati, et mehed mähkisid jalad põhiliselt rättidega. Paklasteks ja linasteks jalarättideks võeti piklikud ribad vanadest linastest esemetest. Kui jalanõudeks olid pastlad, siis alustati jalaräti mähkimist põlve alt ja lõpetati varvaste juures, saabaste puhul tehti vastupidi – alustati varvastest.

Säärepaelad

Halliste meeste säärepaelad ehk seerepuidiku, puudiku, valmistati, nagu naiste omadki, värvilistest villastest lõngadest labases ja toimses põimingus. Meeste paelad tehti sageli värvikamad ja otstes tuttidega, sest erinevalt naiste omadest jäid need nähtavale.

Vanapärastel keeruge kaltsel ulatusid püksisääred poole sääreni, sääreotstele tõmmati lambamustad sukad ja seoti poolel säärel nööridega kinni. Põimitud sukapaelad seoti põlve all püksisäärtele, mis tõmmati niipalju välja, et kotina säärele langesid.

Jalatsid

Viisud

19. sajandil kandsid mehed Hallistes veel ka viiske. Hallistes kantud igapäev pajukoorest, pühapäeviti aga lõhmusekoorest viiske. Karksis käidud nendega isegi kirikus. Sajandi teisel poolel olid viisud jäänud kodu- ja tööjalanõuks.

Pastlad

Lääne-Mulgi meeste pidulikuks jalanõuks olid pastlad. Karksis mäletati, et vanasti oli neid tehtud parkimata nahast, karvaga ja ilma, suitsutatult ja ilma, need olid tõpranahksed pastlad. Järgmisena tulid pargit nahast. Parkimata nahast pastlaid pidi enne jalga panekut leotama, sest need muutusid kuivaga kõvaks. Märjaga need aga venisid ja olid üldse vähe vastupidavad. Karksis hoiti pastlanahka vastupidavamaks muutmise eesmärgil suitsuses ruumis või parsil suitsu käes.

Halliste meeste pastlad olid jõukamatel nahkrihmadega, kehvematel aga nööridega. Karksi meeste pasteldel olive jären pikä nahk rihma. Kitzberg kirjutas oma raamatus „Ühe vana tuuletallaja noorpõlvemälestused“, kuidas ta poisikesena hakanud rihmadega pastlaid tahtma, kuni isa siis talle Abja laadalt pasteldele rihmad tõi, mis 60 kopikat maksid. Nööridega pastlaid ei tahetud seetõttu, et neid kandsid lapsed, tüdrukud ja naised.

Pasteldel olid külgedel aasad – aasantse. Nendest tõmmati paelad läbi, moodustati jala peale rist, mähiti ümber pahkluu, ristati säärel ja mähiti poolel säärel mitu ringi ning köideti kinni. Hallistes mäletati, et paelad tõmmati jala peale risti – siis oli tugevam.

Säärsaapad

19. sajandi viimasel veerandil hakkasid mehed uue moena kandma nahast saapaid. Kirikus minnän olliv pikä säärteg vene saapa, kodun pastla ja õige vanast viisu.

August Kitzberg kirjutas isa kirikuskäimise saabaste kohta järgmist: Muidu kandis isa pastlaid ja kollaseid venesaapaid. Neil pidusaabastel oli isegi oma ajalugu. Need olid isal ainult kirikuskäikude jaoks, siis määriti neid mageda rasvaga ehk viksiti suvel takjalehega, muul ajal olevat nad lae pääl rippunud ja Laatres isegi noored perepojad neid laulatusele sõiduks laenamas käinud, sest nad olnud pea ainukesed saapad vallas.

Kindad

Nõelkindad

Hallistes, nagu teisteski Mulgi kihelkondades, olid veel 18. sajandi lõpul ja 19. sajandi algul vanimate kinnaste esindajana meestel kasutusel nõelkindad ehk vildi, mis tõmmati vammuse varrukasuu peale. Eriti praktilised olid need meestel pakasega vooris käies, aga ka talvistel metsatöödel.

Kirikindad

Nõelkinnaste asemel levisid hiljemalt 17. sajandil naistega ühesugused varrastel kootud kirikindad. Neid kooti kahe- ja kolmelõngalisi ning mitmesuguste kirjadega. Kirikukindad tehti 19. sajandil väga peenikesest lõngast ja kooti kahelõngalised – potisinise- ja valgekirjalised.

Teomeeste kindad pidid olema peenekirjalised, et oleks tihedamad. Harilikult kooti levaotsakese kirja ja kolmesilmapäält ruudulised ehk diagonaalselt, aga levinud oli ka seitsmesilmapäält sarvik ja sädeme kiri.

Ehted

Mehed kinnitasid särgi rinna eest väikese vitssõlega. Et vitssõlg oli levinud just tarbeesemena, püsis ta teistest kauem meesterõivaste kinnitina, nii et paiguti nimetati teda isegi meestesõleks või meeste preesiks. Särgikaeluse kinnitamiseks kasutasid mehed siin ka väikest valatud, enamasti hõbedast kuhiksõlge, nn Mulgi sõlge. Seda tüüpi sõlg oli levinud kogu Mulgimaal.

Sõrmused olid meestel ja naistel sarnased. Abielusõrmustena kasutati enamasti hõbedast vitssõrmust, plaadiga sõrmust, rombikujulise kaunistusmotiiviga sõrmust jt.

Koostaja

  • Tiina Jürgen, etnoloog

Allikad

  • Jürgen, Tiina. 2015. Mulgi rahvarõivad. Viljandi: TÜ Viljandi Kultuuriakadeemia, Viljandi muuseum