Halliste naine

Halliste-Karksi naiseülikonda kuulusid 19. sajandil: särk, vaipseelik või kokkuõmmeldud
seelik, vöö, pearätt, eespõll, puusapõll, linane ja(või) villane õlakate, rüü, pihtkuub, pikk-kuub, kasukas, talvemüts, kindad, sukad, säärepaelad ja viisud ning pastlad.

Särk

Arhailise lõikega särk

Halliste naiste särgid säilitasid 19. sajandi keskpaiku oma arhailise kotitaolise lõike – olid kitsamate kurrutamata avasuuvarrukatega ehk värvlita, ilma krae ja õlalappideta. Muuseumikogudes asuvad Halliste vanemad särgid on enamuses ilma jätkuta, kuid leidub ka jätkuga särke.

Särgi õmblemiseks võeti peene valge linase riide tükk, mis oli kaks korda nii pikk nagu soovitud särgi pikkus, murti kahekorra, õmmeldi ääred külgedelt kokku, kusjuures jäeti ainult käeaugud. Varrukad olid kitsad ja laienesid veidi õla pool. Samal ajal tehti kehaosa üsna suur ehk lai, kusjuures varrukaõmblus langes käsivarrele. Särgi laiuse määras riide laius, mis oli harilikult 60–80 cm. Särk oli ülevalt sama lai kui alt ja jättis seda kitsama mulje, mida pikem ta oli, ulatudes tavaliselt poole sääreni. Kaelaauk valmistati lihtsalt: vastavasse kohta riides tehti pikisuunas lõige ehk ammeauk sisse.

Naste ammel aeti küünäsperä pikune auk sisse, palistedi ästi peenikselt ärä, alla otsa õmmelti ritsikuauk, kaala taga tetti vakaviir, nüüpaugu muudu õmmelt.

Ritsiku– ehk hiireauguks nimetati kaeluse lõpuotsa tehtud niidist nupukest, et ava edasi ei rebeneks. Abielunaiste särgi rinnalõige tehti tavaliselt pikem kui neidudel, et kergem oleks last toita. Abja vallas mäletati, et reeglina oli rinnalõhe naiste särkidel lapse imetamise hõlbustamiseks pikk, ulatudes vöökohani ja seljast võttes lasknud
naised särgi üle tagumiku alla langeda.

Särgi laiuse määras riide laius, mis oli harilikult 60–80 cm. Särk oli ülevalt sama lai kui alt ja jättis seda kitsama mulje, mida pikem ta oli, ulatudes tavaliselt poole sääreni.

Ainulaadseks ja ainukeseks kaunistuseks arhailise lõikega pidulikul särgil oli peen, kitsas, miniatuurne põimpilu sügava rinnalõhiku ääres ehk ratta- ja poolrattakiri. Pilu mitmerealistest aukudest moodustunud sakid ehk kolmnurgad ja rombid lõid mustri, mis meenutasid pool- ja täisrattaid.

Põimpilu õmmeldi hästi peenele särgimaterjalile peenikese valge linase niidiga, kusjuures püstjooneline rinnasisselõige jäeti kaela tagant umbes 14 cm ulatuses pilutamata. See põimpilust vaba osa, vakaviir, tikiti üle sämppistes või nööpaugupistes.
Poolerattapilu tehti 1,5 cm ja täisrattapilu 2–3 cm laiune. Vahel ulatusid põimpiluread ees lõhandikust 2–3 cm allapoole üle.

Lahtkrae

Kirikusse minnes kanti Hallistes sageli särgi peal rinnaesist – randsikest, mida kutsuti ka petus. Seda kandsid ainult naised, kui särk oli rinna eest mustaks saanud. Eriti suvel, kui särgi peale pandi linane rüü, kanti selle all särgil linasest riidest randsikest, millel sarnaselt särgile olnud kaelaaugu ääres kaunistusena täis- või poolerattakiri. Rinnaesine kinnitati niidist tehtud nööpide ja paeltega.

Ühe ERMis asuva naeste rinnaesise legendis sisaldub huvitav teave: Igapäevane ame oli must, kui külasse tuli minna, siis pisteti rinnaesine ame pääle kaela. Pää pistetakse august läbi ja paelad lähevad kaendla alt aukudesse kinni, mis alt äärest 5 tolli kõrgemal on. Sõlge tarvitati tema juures niisama, kui amegi juures. Alumisest rinnaesise otsast käis üükene üle.

Uuemoeline särk

Arhiiviandmetes kajastuv teave viitab sellele, et 19. sajandi lõpul rahvarõivaste kandmise lõppjärgus muutusid naistesärgid ajakohasemaks ka Hallistes. Särkidele tehti T-kujuline kaelaava, mille otstesse õlgadel pandi kolmnurksed kiilud, saamaks kaelaavale veidi kumerust. Kaelaaugu äär kroogiti ja peale pandi kitsas püstkrae, mis kirjati ära. Sellistel särkidel olid tavaliselt pikad värvlita varrukad ja mõnel pool ka takusest riidest jätk.

Seelik

Vaipseelik

Vanema seelikuvormina oli Hallistes ja Karksis 18. sajandi lõpul ja 19. sajandi esimesel poolel üldine villane must vaipseelik ehk sõu, sõuke, sõpu. Siin võisid varasemal ajal laiemalt kasutusel olla heledad villased vaipseelikud või ka ülerõivad, mille kohta on andmeid saadud nii Karksist kui Hallistest.

Hallistest 1924. aastal kogutud andmete järgi mäletati seal musta sõpu kõrval ka valget, mis olnud ilustet väljaõmmeldud lilledega. Sama teate järgi tohtisid sõba (sõpu) üksi naised kanda, tüdrukutel olnud ainult rüüs ja vammus.

Must villane toimne kokku õmblemata riidelaid, umbes 2,5 m pikk, mähiti ümber puusade ja seoti kirivööga tugevasti ümber keha. Seljale murti kaks sügavat lappvolti ja nende kohalt õmmeldi riie ülalt kinni. Selga sättimisel asetati sõukese voldi keskkoht keskseljale nii, et voldid jäid kahele poole puusadele ja lahtised otsad toodi ette. Vasempoolne ots jäi parempoolse alla ning parempoolne ots toodi vasemale küljele. Kaunistuseks oli vaipseelikul allääres ja otstes kitsas kõlavöö ehk puuk.

Vanemad seelikupoogad olid kitsamad – 0,5 cm laiused. Lõngad kooti taimevärvidega
ja kiri koosnes kolmest osast: keskmine ehk peaosa oli kirjaga, enamasti loogeline joon ning alumine laiem ja ülemine osa üht või mitut värvi triipudega. ERMi tekstiilikogus on hoiul kümmekond Mulgimaalt saadud kõlapooka. Märkimist väärib Halliste sõpu pook, mille vanuseks märgiti 1911. aastal umbes 300 aastat. Tõõtsimõisas valmistatud 0,6 cm laiune ja 3,43 m pikkune pook on kootud 8 kõlaga ja lõimelõngade värvideks on sinine, punane, roheline, kollane ja valge.

Ann Tõnts (79 a) Halliste Pauna talust teadis 1954. aastal jutustada, et Halliste seelikud, sõukesed, kördid, olid alati olnud mustast villasest riidest: Kõige vanemad seelikud, mida kandsid vanaema ja ka teised vanemad naised, kui ma laps olin, olid vaipseelikud. Niisuguse vaipseeliku valmistamiseks kulus 8 küünart villast riiet. Seelik tehti ristiriidest, kummagile puusale tehti seljataga sügav lappvolt, nii et voldipõhjad kesk selga kokku puutusid. Seeliku seljatagune oli seega mitmekordsest riidest. Vana pruugi järgi tehti seeliku selg sellepärast paks, et naine alati, ka halval ajal, puhas välja nägi. Kuigi seelik oli vaipseelik, millel külg lahtine, oli sellel värvel seelikuriide ülemises ääres, millega seelik taljes ümberkeha kinnitati. Kaunistuseks oli sellel vaipseelikul allääres sõrmelaiune punane kõlapook, mis kahe peo laiuselt ulatus pealmise hõlma serva ülespoole. Kandes ulatus see seelik kedra kondini. Ka teine teade Hallistest ütleb: Suvel, kui ainult hamet ja rüüd kantud ja naistel „pahad päevad“, olnud sõpu ümber puusade.

Mõrsja kandis pulmas punast vaipseelikut, mille alläärt kaunistasid 19. sajandi I poolel pronkstraadist tinulised või tinaplaadikestest vaselised, mõnede vanemate teadete järgi ka tilisevad klaas- või kardtilgutid. ERMi kogus asuva ainsa Mulgi punase sõpu legendis sisaldub järgmine teave: Niisuguste punaste sõpudega käidi laulatusel. Teda tarvitati ka roosi haiguse vastu. Roosihaigust põdeja võttis enesele punase sõpu ümber ja olla alati terveks saanud. Teda käidud ka siit talust külasse roosihaigetele otsimas. Sääl kus nõeltega kolmekordseks kokku on pandud, olla enne kokkuõmmeldud olnud. Kandmise juures oli palistus seespool. Ümbervõetult pandi sõpu otsad pahemal pool vaheliti. Ots, mis paremalt poolt tuli, läks pahemapoolsest otsast üle. All veere küljes olla enne klaas või kard tilgutid olnud, need on aga ära kakenud. Punaseid sõpusid tarvitatud ainult laulatuse jaoks, mustad olla iga päev tarvitusel olnud. Seda sõput kandes olla noorikul laulatusele minnes pikk valge riie üle pää olnud.

Vaipseelikuid kanti Hallistes-Karksis 1860.–70. aastateni, kuid mõned vanad naised ei loobunud neist 19. sajandi lõpulgi.

Kokkuõmmeldud vaipseelik

Järgmine aste sõukesele oli kokkuõmmeldud vaipseelik. Lahtise vaipseeliku küljed õmmeldi kokku, säilis kitsas üldkuju ja äärekaunistus – kõlapook.

Uuest seelikumoest teadis rääkida ka Ann Tõnts Halliste Pauna talust: Seelik oli küll mustast villasest riidest, kuid mitte enam lahtine. Sellel seelikul oli kummalgi puusal sügav lappvolt, voldi asetus sarnanes vana vaipseeliku voldi asetusega.

Millal täpselt vaipseelikuid hakati Hallistes ja Karksis kokku õmblema, pole teada. Samaaegselt vaipseelikutega olid siin 19. sajandi I poolel kasutusel ka ühevärvilised kokkuõmmeldud seelikud. Põhja-Eestis aga kanti kokkuõmmeldud seelikuid juba 17. sajandil.

Must volditud seelik

19. sajandi keskpaiku tuli Hallistes ja Karksis moodi must kibrutet kört ehk värvli külge tihedasse volti seatud seelik, mille alläärt kaunistas kitsas pook. Lääne-Mulgi kihelkondadesse jõudis Põhja-Viljandimaal juba 18. sajandi algusest kasutusele võetud ühevärviline must kört seega tunduvalt hiljem.

Epp Rebane, sünd.1856, Kaubi külast teadis rääkida, et kui Hallistes oli mõnel naisel sinise poogaga seelik, siis tähendanud see leina. Harilikult olnud seeliku pook punane. Anu Utt, sünd.1871, Halliste Saapakülast mäletas: Ku mia laits olli, siss olliv egäl kirevese
pooga punase põhjage, kõllatsid täpiksid olli sehen ja sinine veereke. Perän seda akati peris punasid tegeme ja viimäti olliv sinise.
Hilisemate seelikupookade lõngad värviti juba aniliinvärvidega ja poogad tehti varasematest veidi laiemad – 0,7 cm laiused.

Kördid olnud hästi pikad ja laiad ja nende valmistamiseks kulunud 7–8 küünart riiet. Halliste kihelkonna Laatre vallast pärineva teate järgi kulus kördiks 12 küünart riiet, see õmmeldi ristiriidest, kusjuures kanga laius jäi pikkuseks. Musti ja körte armastasid Halliste naised mitu tükki ülestikku kanda.

Ruuduline seelik

Ruuduliste seelikute, kandmisaeg algas Mulgi kihelkondades 19. sajandi viimasel veerandil ja sellised seelikud tähistasid juba rahvarõivaste taandumist linnamoelise ees. Lääne-Mulgi naiste seas need nii populaarseks ei kujunenudki kui Ida-Mulgi naistel. Punaseruudulisi seelikuid ehk körte kandsid eeskätt nooremad naised.

Hallistes mäletati 19. sajandi lõpu poole kantud ruudulisi körte: Mitmed värmi ruuteg körte koeti ka sel aal.

Suveseelik

Suviseks seelikuks oli Hallistes ja Karksis sarnaselt ülejäänud Mulgimaale toimses või silmilises koes valge linane pallapuul, mille alläärt kaunistas värviliste geomeetriliste kirjadega kirivöötehnikas pook. Algselt oli linane seelik samuti kokkuõmblemata riidelaiast, kuid säilitas oma nime ka hiljem juba kokkuõmmeldud seelikuna.

Vöö

Pidulikul puhul mähiti vöö mitu korda seeliku- ja põllevärvli peale, argipäeval tööl harilikult särgi peale. Vöö otsad peideti vöö vahele. Vöö köideti juba väikesele tüdrukule ümber keha, et tüdruk kasvaks peenepihaline. Arvati, et kõvasti keha ümber mähitud vöö teeb keha tugevaks ja hoiab haiguste eest.

Halliste Kaubi vallas mäletati, et naised kandnud vanasti kahte vööd. Üks vöödest, kui olnud amme peal, seotud mitu tiiru ümber vöökoha ja nii kõvasti, et näpp pole vahele mahtunud. Kõvasti seotud selleks, et ära ei venitaks. Sõpu peal kantav teine vöö olnud lõdvemalt seotud, kusjuures vöö otsad köitmisel väikese aasa moodustasid ja sõpu vaheliti käimise kohale rippuma jäänud.

Kirivöö

Halliste ja Karksi naiste kirivöö ehk üüke, oli peentest lõngadest kirjadega, st valgele linasele põhjale korjatud värvilise villase kirjaga. Siinsete vööde olulisemateks põhivärvideks olid sinine, punane ja pruun. Mustjassinine domineeriva värvina oli kasutusel eelkõige vanematel, 18. sajandi lõpust ja 19. sajandi I poolest pärinevatel vöödel. Lisavärvidena esinesid neil kollane, tumeroheline, sinakasroheline, pähkli- ja punakaspruun. Ühel vanimal Halliste kirivööl ERMis on pähklipruun keskkiri mustjassinise kesktriibuga ja ka keskkirja ääres on kasutatud mustjasinist. Äärekirjas lisandub veel helepruun. Selle vöö vanuseks nimetati 1920. aastal 150 aastat.

Punase põhivärviga kirivöödel oli lisavärvina, s.o vöö südame ja ääriste värvina kasutusel suures osas potisinine, aga ka pähklipruun, punakaspruun, kollane, roheline, lilla, must. Madarapunase toonid olid punakaspruunist tugeva punaseni. Puupunane oli lillakaspunase tooniga. 19. sajandi teises pooles, kui laialdaselt levisid aniliinvärvid, hakkas siinsetes vöödes domineerima tumepunane ja isegi kohati erkpunane.

Halliste-Karksi kirivööd on enamuses 2–3 m pikad. Muuseumiesemete analüüsi põhjal on nende laius varieeruv, jäädes vahemikku 2–6,3 cm. Suurem hulk neist on siiski 3–4 cm laiused.

Läbivillane vöö

Peale kirivööde kudusid Halliste-Karksi naised lätlaste eeskujul mõõgaga läbivillaseid vöid, mida kutsuti üüke ning mis olid punase põhjaga ja peamiselt sinise-rohelise lapilise ehk nopsilise kirjaga. Selliseid vöid on nimetatud ka lätilapiliseks ja need levisid 19. sajandi teisel poolel Lõuna-Eestis laiemalt. Täisvillaste vööde kirjadena tuntakse Hallistest hambulist, ruudulist ja risti kirja.

Ühe Karksist kogutud nopsilise kirjaga vöö legendis on kirjas, et roheline ja sinine lõng värviti poevärviga, aga puupunase puhul on antud värvimisõpetus: Poest ostetud valkjas punane puu (15 kopikat) pekseti peeneks, leotati viinaga, pandi potti taari sisse ja siis pott kuumuse kätte seni kuni lõng punaseks läks.

Hallistes mäletati: Ennem oli villaseid vöid vähem, neid on ~60 aastat tagasi (s.o 19. saj lõpul) rohkem kootud. Külas näeb selle pärast praegu ikka kõigepealt villaseid vöid.

Tasku

Väiksemate tarbeesemete kaasaskandmiseks kasutasid naised paelaga vööle seotavat lahttaskut. mida kutsuti task, kešš. Need köideti külje peale, harilikult paremale poole seeliku alla kinnise kohale. Tasku esikülg tehti enamasti villasest või puuvillasest riidest, kas ühest riidest või riidelappidest, kuid on kasutatud ka sametit või siidi.

Hallistes mäletati, et taski köüdetse kanmege üüle …. Naestel olli rõõvast task. Ilpest õmmelti päälmine puul kokku. Pika kanme (pael) olliv küllen. Kanneteg seoti üüle, task jäi külle pääle. Taskis panti ninarätt. Ku pühädäaig kirikus minti, pisteti korpi taskis.

Põll

Põll kuulus 19. sajandi esimesel poolel rangelt abielunaise ülikonda: naine ei tohtinud põlleta minna isegi üle toa. Eraldi olid käimise põlled ehk kirikupõlled, väljaskäimise põlled, ja igapäevased põlled. Neiud põlle ei kandnud.

Eespõll

18. sajandil peeti eriti pidulikuks rohelist ostuvillasest põlle, mille alast kaunistasid kard- ja punasest paelast pealeõmmeldud ornamendid. Ka 19. sajandi I poole eeskantavad pidulikud põlled, mida Mulgi naised kandsid mustade vaip- või kokkuõmmeldud seelikutega, olid tehtud rohelisest villasest riidest – villane rohiline põll ostet rõõvast, 1½ küünart lai, ehen. Nende põllede peal kanti valget linast haraliste otstega põllerätti. Jakob Hurda kogudes leiduvate andmete järgi olid rohelised põlled paksust toimsest poeriidest ja paistnud välja põlleräti lahtise pilu vahelt.

Ilmselt on varemal ajal Hallistes ja Karksis olnud eeskantavad põlled valged ja kaunistatud nagu puusapõlledki keskajast säilinud taimkirjadega. Valge pind kaeti tiheda vars-, sämp-, ahel-, rist-, ristik-, madal- või mähkpistes tikandiga. Tumedate – siniste, roheliste, madarapunaste, pruunide – ja mitmes varjundis kollaste lõngadega tikiti detailirohked ristid, sõõrid, õied, oksad ja tärnid. Nii kirjati vanemat tüüpi Mulgimaa rõivaid, mida kanti juba keskajal. Muuseumiesemed pärinevad aga alles 17.-18. sajandist või 19. sajandi
algusest.

Jakob Hurda kirjasaatja M. Kõdar Karksist märgib puusapõllede kõrval ka pallapoolt ehk pallapoolikut, mis olnud ära aetu ja pandud noorikule sõukese peale ette. Ilmselt on siin pallapool tähendanud põlle.

Keskaegse taimornamendiga Mulgi naiste esipõlli Eesti muuseumide kogudes ei leidu. Küll on aga üks rariteetne Paistu põll säilitamisel Peterburis Riiklikus Vene Muuseumis.

Põllerätt

Üksikutes 19. sajandi lõpul rahvasuust ülesmärgitud teadetes märgitakse koos puusapõlledega sõukesel kantud põllerätte ja põlli. Neid mainitakse just ühenduses pulmarõivastega.

Karksi pulmaülikonda on kinnikootud küllerättide kõrval kuulunud kaks teineteisel kantavat põlle. Alumine neist olnud umbes 80 cm lai ja õmmeldud rohelisest villasest riidest. Pealmine aga tehtud kodukootud linasest, kaunistatud rippuvas otsas tikandiga ja olnud eelmisest poole kitsam.

Ka Hallistes olnud noorikul rohelise põlle peal valgest riidest keskelt lõhki lõigatud põllerätt, all väljaõmmeldud kirjad, rattad punase, sinise, rohelise ja kollasega. Põlleräti pael oli kokku keeratud neist lõngadest, millega õmmeldi alumine ilustus.

Puusapõll

Hallistes ja Karksis kanti 19. sajandi esimesel poolel lisaks ees kantavatele põlledele veel vanapärase nähtusena puusapõlle ehk küllerätti. Neid kandsid nii abielus naised kui ka täiskasvanud tüdrukud põhiliselt vaipseelikutega – villase sõukese või linase pallapoolega ja need kuulusid piduülikonna juurde. Puusapõlli kanti külje peal ja nad katsid vaipseeliku vaheliti käiva koha. Nii pikalt kui küljerätt sõukesel rippus, jäeti mõnel juhul selle hõlm poogaga servamata. Puusapõlled õmmeldi valgest linasest riidest, otsad kaunistati villase lõngaga tikitud arhailise taimeainelise kirjaga ja samast lõngast narmastega. Taimemotiivide kõrval kaunistati küljerätte ka piludega. Mõnikord olevat hilisematel puusapõlledel olnud kiri ka sisse kootud.

Mulgi puusapõllede kohta käiv materjal on üsna kasin ja kohati vasturääkiv. Vähesed viited rahvaluule kogujate poolt kirjapandud rahvarõivaste kirjeldustes, üksikud teated ERMi teatmematerjali kogudes kinnitavad, et Mulgi naised kandsid oma küljerätte mõlemal puusal, kuid leidub ka andmeid, et ainult kas paremal või vasakul küljel. Karksi käterätikujuline küllerätt rippunud paremal puusal, Hallistes seevastu kanti kitsast ja ülalt pisut ahenevat puusapõlle vasakul küljel sõupu rao ehk lahtise külje kohalt ettepoole ulatuvalt. Pikkuselt ulatunud põll põlvini. Enamasti räägitakse puusapõlledest just seoses pulmarõivastega, sest pulmaülikonnas püsisid need kõige kauem kasutusel – 19. sajandi keskpaigani või mõnel pool kauemgi.

Ann Tõnts Halliste Pauna talust meenutas oma vanaema räägitut, et puusapõlle esmakordse ettepanemisega pidanud vanarahvas nõidust: Niipea kui tüdrukul olnud hamme peal küpsuse jäljed (õnnetoov olnud 3 verepleki olemasolu), siis hakatud puusapõlle kandma. Missuguste nõidumistega põll ette pandi, seda ei tea, vanaema sellest saladusest ei kõnelnud.

Peakatted

Juuksemood

Juuksemoe kohta Hallistes ja Karksis on teada, et nii naised kui ka tüdrukud lasid vana kombe kohaselt juuksed lühikeseks ehk kõrvadeni lõigata.

Pearätt

Tanu asemel kandsid abielunaised Hallistes ja Karksis peenest linasest või puuvillasest riidest valget tärgeldatud pearätti ehk kulpi, päärätti, mille ilu peitus selle erilises pähesidumisviisis.

Vanast panti noorikul peräst laulatsed kodun päärätt pähä. Seda siss kand naine surmani. Vanast ollu palt päärätt ütsinte pähän, lühikse juuse kõrvist saantig või vähä pikempe.

Vanemad rätid tehti peenest linasest riidest, hilisemad puuvillasest ja need pidid olema lumivalged. Rätik õmmeldi nelinurkne ja mõõtudega umbes 1×1 m. Pähe seoti see nii, et pikem nurk rippus seljal. Vastasnurk murti pea suurusele vastavalt sissepoole, kuid selle kolmnurga nurgake pöörati omakorda tagasi niiviisi, et ta ulatus umbes kahe sõrme laiuselt üle räti ääre. Sealt kohalt vajutas rätikandja rätikut sõrmega vastu otsaesist räti pähesidumise ja kipramise ajal, et lumivalge rätt ei määrduks. Hiljem pöörati see nurgake jälle tagasi räti alla. Kaks ülejäänud nurka seoti kuklas lihtsõlme ja see seos jäi umbes kõrvade kõrgusele. Voldid jaotati ühtlaselt üle pea ja kibrati sõrmeotstega. Rätik tärgeldati alati enne pähepanemist, nii säilis õige kuju ja rätti võidi peast võtta ning tagasi panna nagu mütsi.

Hilisematele rättidele õmmeldi selja poole rippuvale nurgale valgetikandis lillkiri ning veel hiljem ka lehviosadele samasugune lillkiri, aga vähendatud kujul. Siis käis välja minnes päärätile peale veel lõua alla sõlmitav ümmerpäärät. Pearätil jäid valge otsaesine ja seljapealne nurk pealmise räti alt paistma.

Valgeid pearätte kanti Hallistes veel 20. sajandi alguseski ja üksikud vanad naised kandnud neid veel pärast I maailmasõdagi.

Talvemüts

Talviseks peakatteks oli Halliste naistel rankamüts ehk rankakübar, mille lagi pealistati musta sameti või kaleviga ja äär kaunistati halli tallenaha ehk rankanahaga. Kõrvad kübaratele olla pärast tekkinud. Kanti naeste poolt ka kirikus paas.

Hallistes olevat rankamütsi kandnud ainult naised, tüdrukud mitte. Küll aga kandsid talvemütse Halliste kihlatud pruudid. Pruudil oli sinine samet, teistel must päälagiriie. Pruut oli rankakübarat kandma kohustatud sest ajast peale, kui ta peigmehega lugemas ära käis. Mitmed arhiiviteated räägivad aga sinisest kalevist või sametist põhjaga rankamütsidest, mida kandsid ka naised. Näiteks Halliste Pudru küla Sempre talus mäletas Anu Koopa (sünd. 1874), et tema emal olnud talvel kirikus käies peas rankamüts, mis pealt olnud sinisest kalevist ja ääres halli värvi rankanahaga.

Õlakatted

Talvel kandsid Halliste naised villast õlakatet, suviseks üleviskeks oli aga linane linik. Tavaliselt kanti üht õlakatet korraga, kas linast või villast. Mõned mujalt Lõuna-
Eestist pärinevad teated räägivad aga mitme õlakatte kandmisest korraga. Otepääl kantud suurematel pidudel, näiteks pulmas, sõba kaali peal. Rõuges seevastu kandnud
noorik sõba peal pallapoolt. Selle kohta, kas ka läänemulgi naised võisid erilistel puhkudel villast ja linast õlakatet korraga kanda, puuduvad täpsemad andmed.

Villane ühevärviline õlakate

Vanematüübiliseks abielunaise pidulikuks õlakatteks oli Hallistes tumepruunist villasest toimsest riidest ühelaidne, 70–90 cm lai ja 200–250 cm pikk, sõba ehk sõpu, sõue, sõbarätt, kõrik. See võis varem olla ka valge, nagu on säilinud andmed Tarvastust ja Paistust, kus neid kanti 18. sajandil ja võib-olla 19. sajandi algulgi veel pidulike riietega. Valgetel sõbadel, nagu puusapõlledel ja eeskantavatel põlledelgi, esines arhailine taimeaineline tikand, mustad sõbad olid geomeetriliste kaunistustega.

Sõba kuulus, nagu pikk-kuub ja vastav peakategi, piduliku ülikonna juurde. Kui puudus vajadus sõba ümber võtta, kanti seda kokkupandult käsivarrel. Tarvituselt kadudes jäid sõbarätid püsima veel pruudiülikonna juures pea- ja näokattena.

Eesti muuseumidesse ei ole õnnestunud koguda ühtegi Hallistes kantud musta villast sõba. Oletusi nende kaunistamise kohta võime teha naabrite õlakatete järgi. ERMis asuva nelja Helme sõba põhjal võime oletada, et ka Halliste ja Karksi tumedaid villaseid õlakatteid ilustati madarapunastest, kollastest, tumesinistest ja valgetest villastest lõngarühmadest kaunistustega, kõladega kootud ääre- ja otsatriipudega ning nurkadest rippuvate lõngatuttidega. Tikandeis esines ussijoont, mis omaaegsete arusaamade järgi pidid tõrjuma kahjulikke välismõjusid.

Rõngust Pikasillast saadud sõba põhjal võib järeldada, et sõbasid kaunistati ka sinise-punase keeleliste silmusnelinurkadega: punane lõng seati sõba nurka motiiviks ning kinnitati üleloomispistel sinise lõngaga. Sõba nurkadesse tikitud silmusnelinurgale ehk ruudulisele nurgakirjale omistati samuti kaitsvat ja õnnetoovat jõudu.

Villane ruuduline õlakate

Hiljemalt 19. sajandi algusest kuulusid Halliste ja Karksi naiserõivastuse juurde villased ruudulised viielõngalised tekid – viie lõngaga käetekid ehk naistetekk, pääotsatekk. Ruudud moodustati viiest eri värvi lõime- ja koelõngadest: punasest, kollasest, rohelisest, valgest, pruunist või mustast. Varasemate viielõngaliste tekkide ruudustiku toonid olid mahedamad, hiljem aniliinvärvide kasutuselevõtuga muutusid kollane ja punane värv eredamaks.

Viielõngalised tekid kooti tasapindses toimses tehnikas ja need olid tavaliselt kahelaidsed. Jaheda ilmaga, eriti sõitudel, võeti tekk ümber ja kaeti sellega ka pea. Soojema ilmaga
kõndides või ruumi sisenedes hoiti tekki kokkupanduna käel. Sellest ka nimetus käetekk, käepealne tekk.

Selliseid peene ruudukombinatsiooniga tekke kasutati veel 19. sajandi lõpulgi, mil Mulgi alal pääsesid võidule suurrätid. Siis jäid käetekid sõitudel põlvepealseks tekiks.

Linane õlakate

Halliste-Karksi õlalinik ehk linik, pallapoolik, palakas oli silmatorkavalt pikk ja kitsas riideese, mida kandsid ainult mõrsjad ning abielunaised. Linikuga käidi kirikus, seda kanti õlgadel, ümber kaela või peas. Linikuga kaeti pruudi nägu ja pea, kui pulma ajal sõideti peiu koju. Mõrsja ja nooriku linik oli ilusam ja rohkem ehitud kui harilik õlakate. Vanade kujutelmade kohaselt ähvardasid pruuti ja noorikut mitmesugused kurjad vaimud. Kaitseks nende eest kaeti nägu pruudilinikuga, millel oli eriline maagiline ornament. Sellekohaseid teateid on nii Hallistest kui Karksist. Mõlemas kihelkonnas nimetati noort naist kuni esimese lapse sünnini noorikuks – vanast oldi 2–3 aastat noorik.

Anu Utt, sünd. 1871, Halliste kihekonna Saapaküla Vihtla talust teadis pulmarõivastuse kohta rääkida järgmist: Vana Leena kõnel vast /…/ pähä pant pallapoolik, sõbarätt või linik, kudas tat kennig õigas. Sii ollu linase kangast lõigat rõõvatükk, veertebält mitmed värmi niiteg är õmmelt. Ku pähä pant, siss ulaten otsa mõlempile poole maha. Vist ette na iki rippusive.

Selliseid pruudi õlakatteid kasutati Hallistes ja Karksis kuni 19. sajandi keskpaigani.

Ülerõivad

Pikk-kuub

19. sajandil oli Halliste naistel kõige pidulikumaks rõivaks villane lambapruun või must pikk-kuub ehk vammus, mis püsis kuni kandmiselt ära jäämiseni eriti arhailisena – laia selja ning ilma kaunistuse või siis tagasihoidliku keeratud nöörist kaunistusega. Vammuse tett ka maailma paksu, nindat pane püstü kurtma, kut´s koorike.

Teenijate kauplemisel oli Hallistes nõue, et vammus pidi 10 naela kaaluma, muidu teenijatüdruk seda vastu ei võtnud. Vammuse raskus olnud juba kaubas kokku lepitud.
Vanemad pikk-kuued õmmeldi käsitsi lambapruunist või lepakoortega mustaks värvitud villasest toimsest riidest. Hilisemal ajal õmmeldud pikk-kuubede seas leidub ka sügavmusti, kuid nende külm toon saadi juba aniliinvärviga.

Halliste pikk-kuued olid vanapärase särgi lõikega, st ühtlaselt laia seljatükiga ja õlaõmblusteta. Selja- ning esiosa moodustas kahekorra kokkumurtud riidelaid, kusjuures murdekoht jäi õlale. Esiosa lõigati kaheks hõlmaks, külgedele lisati vajaliku laiuse saamiseks siilud. Mõlemal poolel oli kaks siilu – suurem ja väiksem. Suurem siil ulatus peaaegu kaenlani. Küljeõmbluse ja siilu vahele jäeti püstine taskukotita taskuava. Naistel sagedasti taskukotid puudusid, taskuavasse pisteti käed külmaga ja sealtkaudu pääses ligi vööl rippuvale lahttaskule. Siilud pandi pikk-kuubedel ka esihõlmadele, kusjuures vasema hõlma siil oli lühem ja ulatus vöökohani ning parema hõlma siil ulatus ülespoole, kitsenedes kuni kaelaauguni. Kui kuub oli eest kinni, jäi pikema siiluga hõlm teise hõlma alla. Sellised hõlmasiiludega kuued olid võrdlemisi kinnised. Kinnituseks kasutati enamasti vasest haake, mida esines kuubedel 2–4 või 10–12 kaupa. Vööd pikk-kuue peal naised ei kandnud. Märja ilmaga tõmmati kuub kasukale peale.

Halliste pikk-kuubede varrukasuud olid kas sirge lõikega või väikese lõhikuga, suurusega 1–4 cm. Varrukasuud kanditi pahemalt poolt 6–12 cm ulatuses kas valge linase, musta või mõnda teist värvi puuvillasest riidest voodriga.
Naiste pikk-kuubedele pandi tavaliselt punasest, pruunist, lillast või hallist kalevist otstes ahenev püstkrae ehk kaaltagune. Krae võis olla ka kuueriidest, puuvillasest riidest või mustast siidist. Kuue kaunistused olid tagasihoidlikud või puudusid üldse. Kaunistuseks õmmeldi neile tagasihoidlik punasest-rohelisest lõngast või ainult punane keerutatud südamega nöör avauste äärde.

19. sajandi lõpu poole hakati rikkamates Mulgi peredes pikk-kuubi õmblema õmblusmasinaga ja siis tehti need juba õlaõmblusega. Sel ajal hakati hõlmaääri ja varrukasuid vooderdama punase kaleviribaga, mis kõndides näha oli. Selliseid punaseid kaleviribasid on seni peetud rikkamate Mulgi meeste kuubede kaunistusvõtteks, kuid üks teade Karksist räägib punaste kaleviribade kasutamisest ka naiste kuubedel. Nimelt rahvalaulik Elena Animägi (sünd. 1900) Karksi kihelkonnast Polli Oti talust teadis jutustada, et vammus oli piduriie ja selle varrukasuud ja hõlmaääred vooderdati punase villase riidega – naiste vammustel oli heledam, meeste omadel tumedam punane. Vammuse hõlmad jäänud rinnal nii palju avatuks, et ame sõlg välja paistis.
Pikk-kuub oli Halliste kihelkonnas kõige kauem ajale vastu pidanud rahvarõivas.

Rüü

Rüü ehk rüüd oli eeskätt suvine töö- ja käimisrõivas ning seda kanti Hallistes ja Karksis rohkesti. Karksist pärineva teate järgi olid rüüd suvel kirikuriideks – naised ja tüdrukud käinud suvel kirikus valged rüüd igaühel seljas, nii nagu luiged. Hallistest on teateid rüü kasutamisest pulmarõivana. Lõikelt sarnanesid rüüd vammustega, kuid õmmeldi valgest linasest riidest – rüüd tetti nindagu vammus.

Talvel, kui vammus tõmmati kasuka peale, kanti nende vahel linast rüüdi, et vammus kasukat ära ei määriks. Rüüde kasutamine kestis Hallistes-Karksis 19. sajandi lõpuni, mil neid kanti peamiselt töörõivana.

Pihtkuub

Halliste ja Karksi naised kandsid tööl või jahedamate ilmadega ülerõiva all lühikest kuube – särgipeltsi. Materjalilt ja lõikelt ühtis see pikk-kuue pihaosaga, kuid oli kaunistusteta. Karksis mäletati, et naese kannive lühikest musta peltsi, mis niisama särgirõõvast olli tett. Piduülikonda särgipelts ei kuulunud.

Kasukas

Talviseks jõukamate naiste ülerõivaks oli Hallistes valgeks pargitud lambanahkadest pikk kasukas ehk kasuk, kask, mis oli lõikelt sarnane vammusega – sirge seljatüki ja küljesiiludega. Pikad kasukad ulatusid allapoole säärt. Nahku kulus ühele kasukale tavaliselt 5–8, naistel 1 vähem kui meestel, olenevalt lõikest ja tellija kasvust. Kasukas kinnitati eest haakidega või omavalmistatud nahknööpidega. Naistel käis parem ehk hää hõlm vasaku peale ja vööd nad kasukal ei kandnud.

Kõige rikkalikumalt kaunistati käigukasukaid. Halliste ja Karksi naistekasukad olid kas täiesti valged või punaste-valgete nahkadega rihmutatud. Rihmade asemel olnud vahel ka hall rankariba. Halliste kihelkonnas mäletati, et naistekasukad olid kaunistuste poolest rikkamad kui meeste omad. Neil olid hõlmaservades ja seljal värvilistest naharibadest kaunistused, varrukasuude, hõlmade ja allääre servas aga tuhkrunahast ribad. Niisugused kasukad olnud ainult perenaistel ja jõukatel peretütardel. Teenijarahval ja popsinaistel olnud ainult pikk-kuued.

Vaatamata kasukate kaunistamisele, pandi kirikusse, varrule või pulma minnes kasuk alla ja särk peale, ilma nendeta minna peeti sündsusetuks. Eriti oluline oligi kasukapealne riietus just mulkidel.

19. sajandi lõpu poole hakkasid Halliste naised talvel igapäevaste toimetuste tegemisel kandma kergetest tallenahkadest lühikest kasukat – kasugupeltsi või kasukupeltsi.

Säärekatted

Sukad

Halliste naistesukad kooti hästi peenest villasest lõngast ja kitsa säärekirjaga. Kiri asetses kitsa joonekesena pahkluust veidi kõrgemal. Oletatavasti oli see mälestus säärise ja kapuka ühenduskohast. Säärised olid pahkluust põlvini ulatuvad varrastel kootud säärekatted, mida kanti kapukatega enne sukkade kasutusele tulekut. Kapukad olid villased kitsa äärekirjaribaga sokid, mida enne sukkade kasutusele tulekut kanti koos ribade või sääristega. 

Suvel kantavate koekirjaliste sukkade valmistamiseks kasutati ka linast niiti ja hiljem puuvillast lõnga. Eleene Animägi Karksi kihelkonnast Polli Oti talust teadis jutustada: Sukad olid naistel valged, villased talvel. Suvel kanti valgeid linaseid pilutet (s.o pitsimustris kootud) suisukki. Need pidid ka hästi valgeks pleegitud olema.

Peene lõngaga kudumisel loodi suka alustamiseks 196–236 silma. Kooti, nagu mujalgi, viie vardaga. Sukakirjad olid vöökirjakujulised ja geomeetrilised. Kasutati ainult kaht eri kirja ning nende lähedasi variante. Kirjatriip oli 2–3 cm laiune ja hambuliste servadega, kiri paigutati kummaski ääres olevate triibukeste vahele. Ääretriibud olid koerea laiused ja vaheldumisi kahekaupa – kollast või punast ja rohelist värvi. Tundub, et Hallistes-Karksis ei ole sukakirju edasi arendatud, need oleksid nagu põlvest põlve püsinud muutumatul kujul.

Halliste kihelkonnas oli väga laialt levinud sukakiri, mida rahvasuus kutsuti viie silma päält sarviku kiri. Seda kirja olevat kasutatud sellepärast, et arvati, nagu hoiaks silmade paaritu arvuga kiri kandjat kurja eest. Teine tuntud Halliste-Karksi sukakiri oli kõõrukiri. Sukakirjades oli 19. sajandi keskpaigani levinud ka väga vana silmusnelinurga motiiv, mida on kasutatud arhailiste sõbade kaunistusena.

Külmaga pandi jalga mitu paari sukki. Ühe ERMis säilitatava sukapaari kohta on kogumisel kirja pandud: Need olivad päälmised sukad. Nende all oli ikka 2–3 paari teisi.

Jalarätid, jalaribad

Varasem rättide ning sääremähistega jalgade ja säärte katmise viis püsis 19. sajandil veel vaid suvises töörõivastuses. Hallistes mäletati, et 19. sajandi lõpul naised talvel linaseid jalarätikuid ei kandnud, kuna need võtnud lund ümber ning jalg külmetanud.

19. sajandil pidasid varasemast üldisest jalasäärte jämedamaks mähkimise kombest kinni kohati ka läänemulgi noorikud, kes tõmbasid villased sukad jalaribadega mähitud säärele peale, et säär jämedam tunduks.

Karksist Polli vallast kirjutas Jakob Hurda kirjasaatja M. Kõdar 1889. aastal: Nooriku
jala säärte ümmer mähiti sääreräti, mis linatsest rõõvast olli iluse villatse lõngage ära aetu just kui oaäitsen. Nee teive jalasääre jämes.
Polli vallast on ka teistsugune teave. Noorikul olid jalas sülla pikkused ning vaksa laiused ribarätid, nende peale tõmmati kolmekirjalised sukad ja siis pastlad.

Säärepaelad

Naistesukad köideti põlve alt umbes 2 cm laiuste ja peamiselt kalasabatehnikas palmitsetud säärepaeltega, kuid need ei jäänud seeliku alt nähtavale.

Jalatsid

Viisud

19. sajandi teiseks pooleks olid paju- või pärnakoorest viisud jäänud peamiselt tööjalanõuks. Vaid üksikud vaesemad inimesed pidid leppima nendega kui pidujalanõudega.

Pastlad

Halliste ja Karksi naiste kirikupastlad tehti heledat parki loomanahast teravate ninadega ja ilma ninapealsete tippudeta ning need paistsid silma hästi töödeldud naha, peente tärkmete ja hoolika valmistusviisi poolest. Eriti oluliseks peeti, et pastelde linased paelad oleks säravvalged. Nööre pestud ja pleegitatud veel aia peal hästi valgeks.

Hästi valgeks pargitud nahast valmistati eelkõige nooremate pidulikud teravate ninadega ja ilma ninapealsete tippudeta pastlad. Kaarli vallas Saksamõisas mäletati, et naised käinud kirikus lumivalgeks pargitud nahast, neitsinahast, pasteldega. Kirikuteel käidud paljajalu ja alles kirikumäel pandud pastlad jalga.
Pastelde tegemiseks kasutati peamiselt veise-, harvem hobusenahka. Õhemast nahast, mida oli kergem töödelda (ka vasikanahast), tehti lastele ja ka pidulikul puhul kantavad pastlad.
Pastelde tegemisel ja kandmisel ei tehtud vahet vasaku ja parema jala vahel, jalanõu kooldus alles kandmisel jala järgi. Pastlad seoti jalga pastla serva tehtud tärkmetest läbiaetud paelaga. Pastlanöör olnud naistel peenike linane, kahest kiust punutud ja valgeks keedetud.

Halliste Abja vallas on pastlanööre seotud järgmiselt: Pasteldel olid külgedel aasad, aasantsed, nendest tõmmati paelad läbi, moodustati jala peale rist, mähiti ümber kederluu, siis toodi üles, ristati säärel ja mähiti põlve all mitu ringi ning köideti kinni.

Halliste ja Karksi naised pidasid vanast pastlamoest kaua kinni. Mugavate tööjalanõudena kanti neid kuni I maailmasõjani, mõnel pool kauemgi. Hallistes mäletati veel 1942. aastal: Mõni paarkümment aastad tagasi käüsive vanainimese iki pastalteg kirikun. Iluse vasikunahast õhukse, valge, kaplug pastla ja lumivalge jalaräti ollive. Nii oiti kirstun kirikusmineku jaos. Suvve minti kengälti, kiriku lähempen panti jala kinni.

Kindad

Hallistes olid 19. sajandi esimesel poolel kootud kindad kõik kahevärvilised labakindad ehk peokindad ja enamasti lambamusta-valge või sinise-valge kirjalised. Alles sajandi teisel poolel hakati kinnaste randmeosadesse lisama aniliinvärvseid triipe ja kuduma sõrmkindaid ehk sõrmilisi kindaid, mida kanti peamiselt pidulikel juhtudel.

Kirikinnaste kudumisel kasutati siin erinevalt teistest Mulgi kihelkondadest, väga peent korrutatud villast lõnga. Kinda alustamiseks loodi keskmiselt 120-148 silmust ning labaosa kirja tarbeks kasvatati neid kuni 200-ni. Kitsad randmeosad olid tavaliselt valged ja enamasti lihtsas soonikkoes kootud, hilisemal ajal ka sakilises koekirjas. Keerulised, pikisuunaliste ridadena kulgevad kindakirjad koosnesid vaheldumisi kahest või rohkemast eri motiivist.

Kindakirjadest olid siin tuntud vahtralehekiri, kassikäpakiri, karukäpakiri, ristiline kiri, ristitähe kiri, kõõrukiri, rattakiri, tõllarattakiri, põrgutulbakiri, põrguväräti kiri, sõglakiri ehk vanasõgla kiri, kuldsõlekiri ehk kuldsõlgu kiri, saehambakiri, tähtlik kiri, pokikiri, puupuki kiri, leväotsakse kiri, tarasaiakiri, viie silma päält sarviku, seitsme silma päält sarviku, kaheksasarviku kiri jt. Kindakirjade tähenduste kohta ei ole palju teada.

Viljandi Muuseumi etnograafiakogus leiduvad ühed põrgutulbakirja ehk pessutulbakirjaga Halliste kindad. Kiri koosneb kaheksaharulise tähe ehk aotähe ja tulba motiivist. Abjast pärinevate andmete järgi olevat selle kirjaga kindad kaitsnud kandjat ihunuhtluse eest. Seitsme täpi ehk silmaga tulp tähendanud seitset risti ja viletsust. Aotähte tulba otsas peeti kurja ärahoidjaks – elu sümboliks. Ka silmusnelinurgale ja viie silma päält sarvikule on omistatud maagilist kaitsvat võimet. Samuti seitsmesilmalisel kaheksaharulisel tähel nagu viiesilmaliselgi sarvikul on olnud maagiline tähendus ja sellest motiivist moodustunud kirja nimetatakse seitsme silma päält sarviku kirjaks.

Ehted

Halliste ja Karksi naised on uhkustanud helisevate ehetega. Ilmari Manninen kirjutab 1927. aastal raamatus „Eesti Rahvarõivad“: Karksis ja Hallistes on juba pea unustatud muistne õlarätt, kuid see, mis ei ole mälust kadunud, on selle räti metallehete kilin. Ennekõike kilisesid aga rinna- ja kaelaehted.

Piduülikonnaga kandsid naised hõbehelmeid, klaashelmeid, mitut moodi sõlgi, sh tagasihoidliku kuhikuga rõngakujulisi sõlgi ning hõbekettidest keesid, milles rippus tavaliselt üks kannaga raha. Õbe sõlgu ollive ja õbekeedi olliv kaki egäl. Armastati kanda ka sõrmuseid. Pulmadeks sis peigmees kinkis iki pruudil sõrmuse, ja laulatse aig panti sõrme.

Rinnaehted

Särgi eest kinnitamiseks kasutati Hallistes ja Karksis 19. sajandil väikest vitssõlge, mida nimetati rees. Armastatud olid siin ka hõbedast väikesed valatud trafaretse dekooriga kuhiksõled ehk nn mulgi sõled, Ø 2,5–3 cm, mille kaunistuseks oli lihtne reljeefne pealtvaates õis tahukatega vaheldumisi. Ühe õie koha peal oli nõelkand. Sõlenõel kinnitus ümber sõlerõnga, mis tegi sõled vitssõlgede sarnaseks. Sellistel sõlgedel on suuri sarnasusi Läti sõlgedega, osa neist ehteist toodi ilmselt ka Lätist.

Särgi rinnal, vitssõlest allpool, kanti lameda koonusega sõlge. Halliste-Karksi kuhiksõled olid väiksemad, Ø 10-12 cm ja madalama kuhikuga, 0,5-1 cm, kui idamulkide omad.

Nooriku nägu katval pruudilinikul olnud ka selu ehk sõlg ehen. Linik kinnitati eest tavaliselt kahe või kolme väikese sõlega. Hallistes jäetud ka vammuse hõlmad rinnal ikka niipalju avatuks, et ammesõlg välja paistaks.

Kaelaehted

Halliste ja Karksi naiste alalisteks eheteks olid mitmevärvilised klaashelmed, ühe või kahe ringina ehk lükkena, ümber kaela. Särgi all ümber kaela kantud helmeringi kutsuti kurguhelmesteks. Helmed pandi tütarlapsele kaela, kui tal tuli esimene hammas ning nendega läks naine ka hauda. Hallistes olnud noorikul sõpu ümber ning elme ja kedi kalan. Karksis olnud aga noorikul kaelas paks helmekord.

Hõbekettide kandmise kohta Karksis on mäletatud järgmist: Üks jagu keedi olli suure kui ahile (ahelad), laja, õbelekist tett ja tõine jagu olli peenikese kui uuriketi. Jämedamaid kette nimetati ahelateks. Halliste Kaubi vallas mäletati, et kee olnud pikk, neli-viis ringi kaelas ja rahad või nupuksed küljes.

Epp Rebane (sünd. 1856) Kaubist mäletas, kuidas onu toonud talle Riiast sangaga kaelaraha, mille küljes olnud ka kett raha kaelaskandmiseks. Tema mälestuste järgi kaelarahasid kõigil ei olnudki.

Sõrmused

Sõrmuseid esines Hallistes ja Karksis mitut erinevat tüüpi ja tavaliselt kanti rohkem kui ühte. Nimetada võiks lihtsaid vitssõrmuseid ja harisõrmuseid. Muuseumikogudes leiduvad uhkemad sõrmused on valmistatud hõbedast, kuid leidub ka muust metallist tehtuid. Ilmselt on varasematel aegadel ka sõrmustele maagilist kaitsevõimet omistatud. Hallistes näiteks usuti, et vanahõbedast sõrmus kaitseb käsi vigasaamise eest.

Hallistest 1924. aastal kogutud andmete järgi kantud seal järgmisi sõrmuseid:
labasõrmus, laius pealt 1/4–1/2 tolli – kandsid neiud ja naised;
– keerdsõrmus – keerdus, täppkirjad sisse tehtud;
– lihtsõrmus – tarvitati laulatuse sõrmuseks;
– pääga sõrmus – kandsid neiud ja naised.

Koostajad

  • Tiina Jürgen, etnoloog
  • Retsenseerinud Jana Reidla, etnoloog (ehted, 2015)

Allikad

  • Jürgen, Tiina. 2015. Mulgi rahvarõivad. Viljandi: TÜ Viljandi Kultuuriakadeemia, Viljandi muuseum