Hargla naine

Naiste rahvarõivaste põhikomplekti kuulusid särk, seelik, vöö, sukad, jalanõud, põll, abielunaistel tanu, villane kampsun. Ülerõivasteks oli pikk-kuub. Ülevisetest kanti kõrikut. Lisandiks rätid, kotid, kindad, ehted.

Särk

Särki peeti kõige olulisemaks rõivaesemeks, kuna suvel kuumaga oli see ainsaks kehakatteks. Särk e hamõ oli pikk, ulatudes allapoole põlvi. Pealmine osa oli linasest, jätk e jakk takusest riidest, kuid on olnud ka alaseta särke.

Kanti kahesuguseid särke: puukäistega ehk puugäüstega hammõid ja kurrutatud varrukatega ehk kimarduisi käüstõga hammõid. Puukäistega särgid olid lihtsamad tööhammed ja neid kandsid vanemad naised. Nende varrukad õmmeldi ilma värvlita.

Särkidel oli lai krae ehk lagja kaaltagunõ. Krae otsad äärestati valge linase niidiga ja nurkadesse tehti nööpaugud sõltuse jaoks. Sõltuse asemel on särgi krae ja sügava rinnalõhandiku kinnitamiseks kasutatud üht või mitut väikest vitssõlge.

Kurrutatud ehk kimardatud varrukatega särgile õmmeldi õlalapid ehk olgrehmä. Nii õlalapid kui värvlid kaunistati peamiselt punasest maagelõngast tikandite e kirjadega, kuid kasutati ka valget, sinist ning kollast linast ja puuvillast lõnga. Kuigi Võrumaa särkide varrukavärvlitelt ei puudunud nukupead ehk tagid, siis kõigil muuseumikogus olevate Hargla särkide varrukavärvlitel neid siiski pole. Levinumaks olid püvisilmpistes motiivid. H. Keemi käsikirjalises arhiivimaterjalis on tööproovid tikandinäidistega nagu vintrikukesed, käpakesed, nelja- ja kolmenurgalised plakid, särbikesed.

• Naiste särgid ERM A 58:27, ERM A 509:4838, ERM A 58:41   

Hella Keem kirjutab:

Nii särgid, kui kampsunid, kui ündrikud õmmeldi ise. Et õmblusmasinaid polnud, õmmeldi kõik käsitsi. Kui pulmi oli oodata, võeti abilisi. Nimelt kutsuti pulmahammeid õmblema mõni käsitööhuviline naisterahvas, kes palju kirju teadis ja ilusa töö tegi.

Särgi rinnalõhandiku sõltuse küljest rippus neljakordselt kokkupanduna siidpael e kaalaalune siid. 

• Siidpael, kaalaalune siid  ERM A 599:195, ERM A 599:196

Seelik

Hahk – seda värvi lõng saadi, kui lambavalgele villale kedrati hulka üksikuid lambamusti kiudusid. Hahk oli heledam kui helehall, kuid mitte valge.

Veel aastatel 1830–40 olid Harglas valged või hahad seelikud ehk pruntsid ainuvalitsevad ning mõnevõrra püsisid seal 19. sajandi teisel poolelgi. Mõningatel sellistel vanematüübilistel seelikutel puudus värvel, nii et seelik kujutas endast kokku õmmeldud ja ülaäärel väikestesse (sügavusega 1–2 cm) tihedasti üksteise kõrvale lükitud voltidesse kinnitatud riidelaida. Kinniselõhik paiknes Hargla valgel pruntsil päris ees. Alläärde õmmeldud punast värvi poogad olid kootud kõladega, kuid kasutati ka ca 1,5 sõrme laiusi punaseid villaseid murdtoimses koes poepaelu.

Läbilinased pikitriibulised atlasspindsed ehk kurõbõlitsed seelikud kuulusid eeskätt suvisesse töörõivastusse, vaesematel olid aga kasutusel ka talvel ja pidudelgi. Domineerivaks värviks oli valge. Talvel kanti neid alusseeliku ehk alusundrukuna. Enne linaseid pikitriibulisi seelikuid kanti suvel valgest linasest pallapooli punase või kirivööga sarnaselt kootud veerikuga allservas.

Hiljem hakati kuduma poolvillaseid pikitriibulisi undrukuid, millistes domineerivaks värviks oli punane. Talvel kantud tumedamatoonilisemaid seelikuid. Kui Mõnistes oli seeliku põhi punane, siis Taheva kandis olid seelikud kollase põhjaga. Samuti oli Taheva seelikutele alla äärde õmmeldud punane pael, mida Mõniste seelikutel polnud. Kollast lõnga värviti kaselehtede, sibulate ja maarjajääga, teised toonid saadi ostetud värvidega.

Ruudulised seelikud jõudsid mandri lõunapiirile Võrumaale 1870-ndateks aastateks.

• Valge seelik ERM 1167
• Linane atlasspindne seelik ERM A 509:1935
• Seelik (lõimepindne) ERM A 509:5607
• Seelikud ERM A 509:1933, ERM 19373, ERM A 599:188
• Seelik (Taheva mood) ERM A 58:35
• Seelikukangas (ülesharutatud) MF _ 448:2 E 177:2
• Kangas, katke (ruuduline) ERM A 565:1628

Vööd

Lapiline vöö

Lapilise kirjaga vööd olid läbivillasesd ja nende kudumisviis erines korjatud kirjaga vöödest. Neil vöödel olid pikuti erinevat värvi ribana kulgeval põhjal üpris lihtsad väikesed kirjad ehk korjused. Taolisi läbivillaseid korjustega vöid on tehtud ka Lätis. Tavaliselt oli domineerivaks värviks punane, kuid esinesid ka mõned üksikud sinised, rohelised, kollased ja lillad lõngad, mis poetati vöö äärtesse ja keskkohta.

• Lapilised vööd ERM 19378, ERM 14586, ERM A 25:13

Kirivöö

Kirivööd ehk niidist vööd peeti korjatud kirjade tõttu ilusamaks kui lapilist, villast vööd.

• Kirivööd ERM 19374, ERM A 509:1468, ERM A 25:5

Veerik

Veerik oli vööst kitsam, umbes 2 cm laiune pael, mis vanasti õmmeldi undrukule alla.

Hella Keem kirjutab:

Undruku alumine äär kulus ruttu katki, kui aga veerik all, siis ei olnud katkiminekuohtu karta. Veerikud kooti vöötelgedel, täpselt samuti nagu niidised vööd. Üles veeti ikka kaks niiti, üks villane, 2 niiti, üks villane. Sisse kooti niit. Need olid päris ilusad. Domineerivaks värviks oli punane, selle kõrval esines ka sinist, kollast ja musta. Veerikuid mujal ei tarvitautud kui undruku all.

• Veerik ERM A 28:4

Raik

Raik oli veel kitsam kui veerik. Raiga laius oli 1 cm. Raiku õmmeldi samuti undruku alumise ääre külge. Raigad polnud aga nii ilusad, kui veerikud.

Hella Keem kirjutab:

Raiga kudumisel tarvitati pisikest rabajat, mis oli nagu väike puust nuga. Pulmade ajal jagas mõrsja raiku pulmalistele. Ka oli kombeks, et ta mehekodus vilja- ja kaevusalvele pani raiga. Naised õmblesid selle undruku äärde, mehed kandsid niisama pükstel.

Peakatted

Tanu

Võrumaale tüüpilised tanud olid madalad mütsitaolised, mis kuklas kurrupaelaga kokku tõmmati. Varasemal ajal tehti tanud linased, kaunistatud niplispitsiga ehk raamiga eesääres. Kõige enam on silma paistnud Urvaste niplised oma rohkem arenenud kirjadega. Hilisemad tanud olid kogu Võrumaal tüllist või siis kergest puuvillasest riidest, äärestatuna tüllpitsiga. Nii on ka Hargla tanudest muuseumikogus kõige enam säilinud tüllpitsiga äärestatud tanusid.

Esemelegendis kirjutatakse:

Tanu pandi ikka juuste piirdeni. Tanu peale pandi ikka rätik. Vanaemal oli väljas käimiseks pitstanu ja siidrätik, kodus oli aga linase riidetanu ja linase või sitsirätikuga.

19. sajandi teise poole tanud valmistati juba sageli ostetud materjalist, puuvillasest riidest või tüllist ja kaunistati vabrikupitsiga.

• Tanu (teadmata) ERM 500
• Niplispits ERM 14605
• Tanu ERM A 509:4079, ERM A 266:5, ERM A 58:37

Tanule lisati taha rippuv siidpael ehk tanusiid.

• Tanulindid ERM A 58:29, ERM A 599:197, ERM A 599:192

Rätt

Rätikuid kanti kolmnurkselt kokkupandult tanu peal lõua alla seotud otstega, kusjuures tanu pits pidi välja paistma. Uhkemad rätid olid mustrilised, siidist või poevillasest ning sageli narmastega servades. Igapäevased rätikud tehti linasest ja sitsiriidest.

Nii valge kui must pearätik kuulusid Mõnistes 20. sajandi esimese poolel kohustusliku detailina maanaise rõivastusse. Valget linast või puuvillast rätikut kanti igapäevaselt, siidrätikut jaanipäeval kirikusse minnes ja ka pidusööke serveerides. Musta rätikut kanti kirikusse ja surnuaiale minnes, samuti matustel. Abielus olnud naine maeti mustas pearätikus, tüdrukud ja neiud valges.

Siidrätiku kangast müüsid maanaistele kaubaharjuskid e rändkaupmehed, kuid seda toodi ka Lätimaalt Apest, sest seal olid ilusamad kangad.

• Pearätik ERM A 599:19
• Valge siidrätt MF _ 966:6 E 297:6
• Must siidrätt MF _ 966:9 E 297:9

Juuksed

Naised keerasid juuksed tanu alla kuklasse. Neiud käisid kas lahtiste juustega või olid nende juuksed kahes palmikus, mis seoti otsa ette vaheliti kokku. Varasematel aegadel kandsid tüdrukud ka lühikesi muhu juukseid.

Talvemüts

Talimütsid olid kalevist või sametist põhjaga ja karusnahkse äärega. Mütsi põhi õmmeldi neljast kolmnurksest osast, vooder tehti lambanahast, äärteks eelistati hinnalisemaid nahku. Sellised mütsid olid kasutusel 19. sajandi esimese veerandini ning jäid hiljem ainult pruudi peakatteks.

• Naiste talimüts ehk kübar ERM A 292:176, ERMA 58:22

Pruudikübar

Hargla pruudikübarat võib pidada üheks omalaadseks nähtuseks. Selleks oli tavaline meeste kaapkübar, mille külge õmmeldi ohtralt villaseid ning siidpaelu ja muudest värvilistest riidetükkidest rosette, klaashelmeid, metallnaaste jms. Veel 1860-ndatel aastatel leidis pruudikübar kasutust pulmakombestikus.

• Mõrsja kaapkübar ERM A 292:175

Põll

Põlle kandsid abielunaised, kuid Harglas ja veel mujalgi Võrumaal hakkasid 19. sajandi lõpul kandma põlle ka neiud, kandes neid nii tööl kui peol. Argipäevased põlled olid jämedamast takusest riidest ja kaunistusteta, pidupäevased peenemast kangast ja kaunistustega. Kohtades, kus särke kaunistati punase maagelõngaga, esines see ka põlletikandites.

Kõige vanemateks tuleb lugeda valgest labasest linasest riidest põlli. Kui üldiselt on põlled olnud nii matrjali kui ka kaunistuste osas vastuvõtlikud moemõjudele, siis Lõuna-Eestis püsis põllede materjalina suhteliselt kaua valge labane linane riie. Samuti peeti kinni vanadest rahvapärastest tehnikatest ja kirjadest.

19. sajandi keskpaiku ja teisel poolel levisid Võrumaal värviliste pikitriipudega põlled. Need olid valgel põhjal punaste ja siniste triipudega atlasspindsed ning sarnanesid suvel kantavate seelikutega.

Vähesel määral on tehtud ka ruudulisi põlli.

Pidulikel puhkudel on kantud poeriidest, klaarmarlist õhulisi põlli, mida on kaunistatud tüllpitsi ja siksak-paeltega.

Põlledel kaunistati alumist äärt. Tikandid tehti punase maagelõngaga. H.Keemi käsikirjalises arhiivimaterjalis on tööproovid põlletikandite näidistega.

• Pikitriibuline põll (Urvaste) ERM 967
• Pikitriibuline põll ERM Fk 696:3
• Valge põll ERM Fk 696:4, ERM Fk 350:45
• Ruuduline põll ERM A 292:177
• Klaarmarlist põll ERM A 560:18, ERM A 599:189  

Õlarätid

Samalaadseid siidist ja poevillasest rätikuid, mida  kanti kolmnurkselt kokkupanduna tanu peal, võeti pidulikel puhkudel ka õlgadele. Üks rätikunurk jäi seljale, kaks otsa pisteti ette vöö alla. Sõlg pidi jääma rätiku alt paistma.

Ka villasest lõngast pitsimustrilist ümberkaelarätti kanti õlgadel nii, et rätiotsad pisteti eest vöö vahele. Suursõlg jäi vahelt välja paistma. Kujult kolmnurkne rätik enamasti heegeldati, kuid muuseumikogus on ka üks heegeläärega varrastel kootud pitsrätt.

Hella Keem kirjutab:  

Kuumaga pihtsärki ega kampsunit ei kantud, seoti härmäkkunõ rätt ümber piha. Härmakune rättkas osteti või heegeldati ise valgest villasest lõngast.

• Ümberkaela rätt ERM A 599:194
• Õlarätiga neiu ERM Fk 696:3

Liistik

Harglas liistikute kandmise kohta teated puuduvad. H. Kurriku andmetel on Võrumaal neid siiski vähesel määral esinenud. Lõikelt ja värvilt sarnanesid liistikud kampsunitega. Nagu mujalgi, jäi nende kandmise eesõigus siiski noortele neidudele.

Kampsun

Kampsun e pihtsärk oli tehtud valgest või hahast täisvillasest vanutatud riidest. Pihtsärk ulatus veidi allapoole vöökohta. Selja- ja küljetükkide vaheliste õmbluste alumistesse otstesse tehti sügavad voldid e puusad ja varrukasuudesse lõhikud. Pihtsärgil oli püstkrae ning eest kinnitati vaskhaakidega. Tavaliselt õmmeldi pihtsärgid voodrita. Rinna ette ning seljale õmmeldi punasest ja rohelisest kaaruspaelast kaunistused. Krae ja varrukasuu serva kaunistasid punased paelad.

• Kampsun ERM 13603, ERM A 266:3, ERM 4556

Ülerõivad

Pikk-kuub

Pikk-kuub ehk pikksärk tehti samasugusest riidest nagu pihtsärk. Pikksärk oli ilma voodrita ja sarnanes lõikelt pihtsärgiga. Kuub ulatus sääremarjast allapoole ja käis eest haakidega kinni. Kahe küljetasku avaused olid seljataga. Ühe tasku asemel ainult auk, kust kiriku minnes prunts välja tõmmati. Punasest ja rohelisest kaaruspaelast kaunistused sarnanesid pihtsärgi omadega.

Pikk-kuue all kanti värvilist kaelarätti, mille otsad seati rinnale selliselt, et nende vahelt rinnaehted paistma jäid.

Esemelegendis kirjutatakse:

Oli ka päris lumivalgeid särke. Talvel oli kasukas (nööriga) peal. All oli kas hame või ka pihtsärk. Hame pääl olid muidugi sõled ja rätik. Siidirätiku ääred pidid ikka “rapati” e kuue krae käänise vahelt välja paistma – nii umbes pool tolli. Räti äär keerati veel kahekorra ja pandi siis kaela – oli kindlam ja ilusam. Tasku es olnud toisel poolel sellepärast, et seelikut sai kohendada lahtisest august ja muid asju ajada.

• Pikk-kuub ERM A 509:2126

Kasukas

Hargla kasukaid pole esemetena muuseumikogudes säilinud, kuid harilikult oli kasukas pealiskuue pikkune või veidi lühem. Kasuka ääre alt jäi naistel tavaliselt seeliku äär natukene paistma. Eesti kasukate lõiked on üldiselt samasugused kui pikk-kuubede omad.

Ülevisked

Sõba

Kui Lõuna-Eestis olid sõbad harilikult lambapruunid või -mustad, siis Harglas, kus valitsesid heledad ülerõivad, olid ka sõbad ehk kõrikud või villanid valged. Vana, traditsioonilise rõivastuse osana oli kõrik alati kaunistatud. Ääres oli tavaliselt kõlapook.

• Kõrik ERM A 292:178

Sukad

Sukad kooti labases koes või vikeldati. Vikliks on nimetatud pahempidi kootud silmaderida. Varasemal ajal oli sukkadel palju vikleid. Kanna juurest jooksis üles üks vikkel, kummalgi pool külgedel olid samasugused. Mõnikord oli aga terve sukasäär vikline ja pitskoeline e mulguttet. Selliseid sukki kanti pidulikel juhtudel.

H. Keemi käsikirjalises arhiivimaterjalis on tööproovidena mõned sukakududmise näidised.

Tehti ka võrgulisi heegeldatud sukki. Selliseid sukki kandsid ainult tüdrukud, naised neid ei kandnud.

• Sukad ERM A 509:5081, ERMA 509:5083, ERM 509:5612
• Võrgulised sukad ERM A 509:3261

Säärepaelad

Säärepaelad e seeregäüte tehti järelejäänud värvilistest lõngaotstest. Tavaliselt oli 2-3 värvi, mõnikord aga iga lõngapaar isesugune. H. Keemi käsikirjalises arhiivimaterjalis on tööproovidena säärepaelte näidised.

Hella Keem kirjutab:

Sääreköiteid kudusid tüdrukud karjas olles. Kellel pulmadeks küllaldast seeregäüteide tagavara polnud, see pidi enesele abilisi võtma, kes kududa aitasid. Laiemaid seeregäüteid kandsid mehed pükstel.

Jalatsid

Pastlad

Vanasti olid pastlad e tsuua´ jalanõudeks, milledega käidi kõikjal. Ka kirikusse ja pidustustele mindi pasteldes. Isegi mõrsja ei saanud paremaid jalanõusid.

Pastlaid on tehtud nii pargitud kui parkimata sea-, looma- ja vasikanahast. Pastla äärtesse lõigati augud, millest aeti läbi käsitsi punutud linane nöör. Pastla kanna- ja ninaosa kroogiti eraldi ja kinnitati linase nööriga.

• Seanahast pastlad MF _ 579:10 E 199:10

Viisud

Viisud e viisah tehti pärna e lõhmuse või paju niitest. Viiskudega käidi ainult karjas ja tehti põllutööd, võõrsilkäimiseks neid ei pruugitud.

• Viisud ERM A 58:36

Kingad ja saapad

Kingi ja saapaid hakati kandma 19. sajandi viimasel veerandil. Esimesed kingad või saapad osteti poest kas leeripäeva puhuks või laulatusele minekuks. 20. sajandi alguses valmistasid kingi ka külakingsepad.

• Saapad ERM 14613
• Poolpika sääreosaga kingad MF _ 586:4 E 200:4

Kindad

Kindad kooti mustrilised, käigukindad ilusama ja keerukama mustriga, töökindad lihtsamad. Kõige armastatumaks olid kuukirjaga e kuukirjuga või kuutsirõga kindad. Veel olnud moes katsamaharuga ja aiduga kindad.

Kudumisel pandi suurt rõhku ilusale kindarandmele e vitsale. Vanasti kootud kolmesuguseid vitsu. Lihtsatele töökinnastele tehti tavaline vikline tulbakõisiga vits ehk soonik (2:1). Kiriku- ja külaskäigukindaid ehiti rohkem. Nendele kooti küllaltki värviküllane sakiline e tsärpvits või lapiline e plakvits. Eriti populaarne olnud tsärpvits, seda kootud isegi sukkadele.

H. Keemi käsikirjalises arhiivimaterjalis on tööproovidena kindarandmete kududmise näidised ja kirimustrite joonised.

• Kuukirjaga kindad. ERM 4557
• Aiduga kindad ERM A 509:2741
• Vana-aegne särpvitsaga labakinnas ERM A 446:72
• Labakindad ERM A 446:78, ERM A 446:81, ERM A 509:2794

Kotid

Vööl on kantud riidest taskuid, milles on hoitud raha, võtmeid jms. Koti tagaküljeks kasutati jämedamat ja esiküljeks peenemat linast riiet. Tagumine külg tehti esiküljest pikem ja selle serva kinnitati linasest lõngast põimitud sidumispael.

• Naiste tasku ERM A 467:68

Koostaja

• Maaja Kalle, rahvarõivaste uurija

Allikad

• ERM EA 39. Hella Keem 1939. Käsikirjaline arhiivimaterjal Mõniste ja Saru vallast.
• ERM EA 113. Elle Kuigo 1966. Käsikirjaline arhiivimaterjal Harglast.
• Kuigo, Elle. 1969. Naistesärkide kaunistused Eestis XIX sajandil. Etnograafiamuuseumi aastaraamat. XXIV.
• Kurrik, Helmi 1938. Eesti rahvarõivad. Eesti Rahva Muuseum.
• Manninen, Ilmari 1927. Eesti rahvariiete ajalugu. Eesti Rahva Muuseum.
• Moora, Harri (Toim) 1957. Eesti rahvarõivaid XIX sajandist ja XX sajandi algult. Eesti Riiklik Kirjastus.
• Voolmaa, Aino 1971. Eesti rahvarõivaseelikud. Etnograafiamuuseumi aastaraamat XXV.
• Voolmaa, Aino 1975. Põll eesti rahvatraditsioonis. Etnograafiamuuseumi aastaraamat XXVIII.