Kambja naine
Kambja naise rahvarõivaste põhikomplekti kuulusid särk, seelik, kirivöö, peakate, sukad, säärepaelad ja jalanõud, abielunaistel ka põll. Särgi peal kanti kampsunit. Lisandiks olid ehted, vardakott ja kindad. Ülerõivasteks olid pikk-kuub ja kasukas, üleviskena oli kasutusel suurrätt.
Särk
Kambja naine kandis linast särki. Särgi piht tehti peenemast linasest, seeliku alla jääv osa aga jämedakoelisemast kangast. Seejuures oli särgialane põikikangast, nagu Lõuna-Eestile kombeks. Särgi piht õmmeldi ühest tükist ning õlaõmblusteta, kaelaava oli T-tähe kujuline. Rinnalõige ulatus peaaegu vöökohani ning seda hoiti koos preesi või sõlega. Särgi õlgadele õmmeldi õlalapid ning krae võis olla kas maha murtav või kitsas püstkrae. Varrukad olid laiad ning nende värvlit hoiti koos kas punutud nööri või niidist nööbi abil.
Kambja naiste särgid olid tagasihoidlike kaunistustega - neil olid tikandid kas valge linase niidi või punase puuvillase maagelõngaga. Muuseumides ei ole säilinud Kambja naise särke.
Seelik
Arhiiviandmete põhjal saab öelda, et 19. sajandi alguses leidus Kambja kihelkonnas veel vanu naisi, kes kandsid ühevärvilist vaipseelikut. Samast perioodist on teateid ka pikitriibulistest, vabalt langevate voltidega seelikutest.
Seelikukangas kooti linasele lõimele villase koelõngaga. Kangas volditi värvli vahele. 1880. aastate paiku hakkas kihelkonnas mingil määral levima täisvillaste ruuduliste seelikute kandmine.
- Pikitriibuline seelik ERM 7597
Kirivöö
Vöö oli rahvarõivaste oluline osa. Praktiline vajadus vöö sidumiseks seelikuvärvlile puudus, pigem oli vöö tähtis selja toetamiseks rasket talutööd tehes või ka peenema piha tagamiseks. On teateid sellest, et vöö jäeti peale isegi magamise ajaks.
Naised kandsid kirivöid, mis olid kootud valgele linasele lõimele villaste korjatud kirjadega. Vöö pidi kandjale kolm korda ümber vöökoha ulatuma ning peal kanti villasemat poolt.
Peakatted
Abielunaise pea pidi alati kaetud olema. 17.-18. sajandist alates sai abielunaise peakatteks tanu, mis oli õmmeldud kahekorra kokkumurtud ristikülikukujulisest linasest. 19. sajandi lõpupoole hakkasid levima tülltanud.
Tanudel oli pehme kroogitud sopp. Kuklapalistusest läbitõmmatud krookpaeltega kroogiti tanu pähe nii, et see juuksed täielikult kataks. Tanu eesserva ääristas pits, teen, milleks oli linase tanu puhul linane niplispits, puuvillasest või tülliriidest tanul aga sõrme- või kahelaiune tüllpits. Teen jäi juuksepiirist allapoole otsmikule, nii et otsmik läbi kumas. Pitsi alla ei tohtinud juukseid näha jääda, sest muidu võis pits paista määrdunud. Pidulike sündmuste puhul kinnitati tanu kuklasse siidipaelad.
Tanule andis soovitud kuju selle all olevate juuste palmikusse ümber pea keeramine. Vajadusel kasutati lisaks ka linadest tehtud vanikut. Kui tanule seoti peale rätik, siis pidi valge pits rätiku alt välja paistma. Lihtsamad rätid olid peenemast linasest riidest valmistatud, uhkemateks peeti siidist või villasest ostukangast pearätte. Lihtsaid pearätte kanti kanti ka töö juures juustele seotuna.
Talvel kanti kalevist pealisriide ja karusnahkse servaga talvemütsi.
- Puuvillakangast tanud ERM 7434, ERM 7588/ab, ERM A 106:1, ERM A 185:1
- Tülltanud ERM 7407, ERM 7623
- Tanulindid ERM 7447, ERM 7617/1-2
- Siidist pearätt ERM 7618
- Talvemüts ERM 7554
Põll
Abielunaised kandsid põllesid, mis olid õmmeldud valgest linasest, omakootud peenetriibulisest või ruudulisest kangast. Hinnatud olid ka nn klaarriidest õhukesed valged puuvillased põlled.
Kuigi põll oli traditsiooniliselt abielunaiste tunnuseks, siis 19. sajandi lõpus sidusid põlle omale ette ka tüdrukud. Kirikus tüdrukud siiski põllega ei käinud.
Kampsun
Kampsun ulatus napilt vöökohani ning see õmmeldi keha ümber liibuvalt. Kampsuni allääres oli 2-3 sõrme laiune tihedalt volditud seesiriba.
Kampsuni kaelus oli avara lõikega ning kaeluses kanti rätikut. Kampsuni valmistamiseks kasutati musta või halli villast kangast, 1820. aastatest alates ka potisinist kangast.
- Potisinine kampsun ERM 7395
Ülerõivad
Pikk-kuub oli kas must või mõnel pool ka potisinine villasest toimsest kangast kootud händadega kuub, mida kutsuti ka villane särk või suursärk. Pikk-kuub ulatus poolde säärde. Kuue krae oli kitsas ja püstine, üsna lahtise kaelaväljalõikega ning selle all kanti kaelarätikut, millele kinnitati sõlg. Pikk-kuue varrukad olid kitsad ning käelaba peale ulatus lapp. Kuuel olid lahtised taskuavad.
Kuubesid kaunistati õmbluste peale õmmeldud punaste nööride ehk kaarustega. Mida rohkem kaaruseid, seda rikkam kuuekandja. Pikk-kuub kinnitati rinna alt kahe paari haakidega.
Peamiselt suvisel ajal kantud linased rüüd ning talvel kantud lambanahksed kasukad sarnanesid oma lõikelt pikk-kuubedega.
- Naiste pikk-kuub (Rannu) ERM 563
Ülevisked
19. sajandi alguses kandsid Kambjast pärit naised veel vanamoodsamat, piklikust kangalaiast villast õlakatet sõba. Piduliku rõivastuse juurde kuulus linane kangalaid linik, mille otsad olid kaunistatud sissekootud maagelõngade, pilude ja narmastega. 19. sajandi keskpaigast alates hakkas levima mood kanda ruudukujulist narmastega villast suurrätti, mida kanti kolmnurkselt õlgadele murtuna. Ruumi sisenedes keerati rätt rulli ning võeti kaenlasse.
19. sajandi keskpaigaks oli kaelaräti kasutamine üldlevinud. Kanti nii kodukootud ruudulisi rätte, valgeid peenlinaseid kui ka ostetud trükimustrilisi sitsirätte. Kambjast on ERMi kogutud ka üks valge peenvillane rätt. Rätt võeti diagonaalselt kokkumurtuna õlgadele nii, et otsad ulatusid seeliku värvli alla.
- Peenvillane õlarätt ERM A 558:6
- Suurrätt ERM A 941:172
Sukad
Varrastel kootud sukad ulatusid põlvedeni. Põhiliselt kanti lambavalgeid, igapäevaselt ka koekirjalisi lambahalle sukki.
Säärepaelad
Sukkade ülal hoidmiseks kasutati sukapaelu, mis seoti põlveõndla kohale.
Jalatsid
Tavalisteks jalanõudeks olid veisenahast pastlad, mis võisid olla valmistatud nii pargitud kui ka parkimata nahast. Uuemate pasteldega käidi kirikus, vanemaid kasutati töö tegemisel. Pastlad kinnitati linasest niidist keerutatud väga peenikeste nööridega läbi tärkmete ehk pastla sisse lõigatud aukude. Nöörid ristati jala ümber kuni põlve alla.Kingade kandmine oli väga haruldane. Suvisteks tööjalanõudeks olid paju- või lõhmusekoorest viisud.
Kindad
- Labakindad ERM 7456, ERM 7502, ERM 7508:2, ERM 7518ab
- Sõrmkindad ERM 7567
Kotid
Seeliku all kanti lahttaskut. Suuremate esemete tarvis õmmeldi riidest kott.
Ehted
Ümber kaela kanti igapäevaselt mitmevärvilistest ja eri kujuga klaashelmestest helmekeesid, nn kurguhelmeid. Kurguhelmed jäid kaelusest vaid väheke välja paistma. Ümber kaela kanti tavaliselt 1-2 helmerida.
Särgi kaelus kinnitati vitssõlega, mida kandsid nii mehed kui naised. Pidulikul puhul seati keset rinda hästi nähtavale suur kuhiksõlg. Lisaks kanti kee otsas ripatsina kannaga raha, mis ulatus otsaga vastu kuhiksõlge.
Sõrmused olid meestel ja naistel sarnased. Abielusõrmustena kasutati enamasti hõbedast vitssõrmust ja erinevaid harisõrmuseid.
- Klaashelmed ERM 7522/1-2
- Vitssõled ERM 7549, ERM 7536
- Hõbedast kaelakett ERM 7397
- Kannaga raha (Nõo) ERM A 424:67
- Kuhiksõlg (Võnnu) ERM A 656:103
- Harisõrmus (Nõo) ERM 6188
Koostajad
- Sandra Urvak, rahvarõivaste uurija (2021)
- Liis Luhamaa, pärandtehnoloog (2022)
Allikad
- Piiri, Reet 2014. Vana-Tartumaa rahvarõivad. Eesti Rahva Muuseum.