Kodavere naise rahvarõivad, 19. sajandi keskpaik

Kodavere naise rahvarõivad pikk-kuuega, 19. sajandi keskpaik

Kodavere kihelkonnast on muuseumisse kogutud palju 18. sajandil või 19. sajandi alguses kantud esemeid. Seetõttu on Aino Voolmaa 1981. aastal ilmunud rahvarõivaraamatus pakkunud välja Põhja-Tartumaa 18. sajandi rõivaste kõrval ka Kodavere 18. sajandi rõivad. Neid tehes tuleb arvestada, et ühtegi seelikut säilinud ei ole ning selles komplektis välja pakutud sõba on tegelikult kootud Setumaal.

Kodavere 18. sajandi naise rahvarõivaste põhiosad olid särk, vaipseelik, vöö, kapukad (kootud villased sokid), sääremähised, pastlad, põll ja peakatteks linik. Õlgadele võeti villane või pealinikuga sarnane linane ülevise.

Kodavere 19. sajandi naise rahvarõivaste põhiosad olid särk, seelik, vöö, sukad ja sukapaelad, jalanõud, abielunaistel kindlasti ka põll ja peakate. Särgi peal kanti kampsunit või nooremad naised ka liistikut, mille kaelusesse sätiti mustriga poerätt. Lisanditeks olid ehted, rätid, vardakott, kindad. Ülerõivasteks olid rüü, pikk-kuub ja kasukas. Ülevisetest on teada nii liniku, sõba kui hilisema suurräti kandmist.

Särk

Särk oli vanasti peamine rõivaese. Suvel palavaga oli tavaline, et naised käisidki üksnes särgiväel, sidusid ette põlle, mässisid pihale vöö ja panid pähe tanu. Külmemate ilmade korral kanti ka seelikut ja siis jäi särgist näha vaid ülemine pool. Igapäevased särgid olid lihtsamad ning pidusärgid kaunistati tikanditega ja tehti peenemast linasest.

Särgid koosnesid pihaosast, mis oli peenemast ja valgemast kangast ning takusemast alumisest osast ehk alasest. Särgialast oli mugav lahti harutada ning vajadusel tihedamalt pesta või välja vahetada. Alane oli enamasti õmmeldud laiupidi kangatükist, nii et ühendusõmblus jäi ette või küljele ja allääreks jäi kanga koeserv.

Tüüpilise särgi pihaosa lõige oli väga lihtne. Sirge kangatükk murti pooleks ning murdejoonele ja sellest alla esitükile lõigati T-kujuline ava. Alumine osa palistati pilupalistusega ning T-kujulise ava ülemine osa kurrutati krae või kaelusekandi vahele. Ka varrukad lõigati kandiliste tükkidena. Liikuvuse andsid neile ruudukujulised kaenlalapid, mis õmmeldi varruka ja pihaosa vahele.

Esikinnise lõhik oli naisesärkidel nabani. See lihtsustas lapse toitmist ning ka riietudes astus naine särgi sisse, mitte ei tõmmanud seda üle pea nagu neiud.

Särk kinnitati väikese vitssõle või linanöörist punutud sõltustega.

Kodaverest muuseumisse kogutud särk on valmistatud juba 1817. aastal. Särgi pihaosa on jämedamast linaniidist rõhtsete koetriipudega ning varrukad siledas labases koes aga varrukapäras sissekootud punaste ja beežide kirjadega. Särgi õlaosa, kätised, püstkrae ja esikinnis on tikitud punase linase niidiga.

Kodavere särgi juures on huvitav, et puuduvad peale õmmeldud õlakud. Ühes tükis lõigatud esi- ja seljaosale on kahel pool õlga murtud kangas poole sentimeetri laiuselt kolmekordseks ning see tikkpistetega läbi tikitud. Sellised tugevdusõmblused õlal jätavad mulje pealeõmmeldud õlakutest. Veel on Kodavere särgi õlalapid väga väikesed ning lõigatud mõnest muust kadritud (sissekootud punaste triipudega) kangast.

19. sajandi teise poole rõivaste juurde võib aga teha nööbiliistu ja pilutikandiga särgi.

18. sajandi ja 19. sajandi esimese poole särk ERM 25
19. sajandi teise poole särk ERM 3965

Seelik

Kodaverest on muuseumis säilinud 18. sajandi keskel õmmeldud väga huvitava ruudulise õhukesest villasest kamlottkangast seelikutükk. Sellised poekangast seelikud on olnud eeskujuks meie esiemade triibuseelikutele.

18. ja 19. sajandi vahetusel kanti Kodaveres kitsast valgest või helehallist villasest riidest kokkuõmmeldud seelikut, mis oli ääristatud kirivöötehnikas veerikuga või kõladega kootud poogaga.

19. sajandi teisel veerandil tõrjus vaipseeliku kõrvale pikitriibuline villane seelik. Kodaverest on muuseumis säilinud kaks seelikut ja kuus kangakatket.

19. sajandi lõpus muutus populaarseks ruuduline seelikukangas. Kodaverest on säilinud kaks kangatükki ning üks kaapotkostüüm.

Peale villaste seelikute kanti suvel linaseid seelikuid. Lähim säilinud linane seelik, millest võib õmblemisel eeskuju võtta, on kogutud Torma kihelkonnast.

Kamlottkangast ruudulise seelik tükk ERM 161
Kodavere seelik ERM 3983, ERM 18076
Kodaverest säilinud kangatükid ERM 164:1, ERM 170/ab, ERM 13631/ab, ERM A 527:2, ERM 8666/ab, ERM 171/ab
Kodaverest säilinud ruudulised kangatükid ERM 18001, ERM 164:2
Kodavere kaapotkostüüm ERM 266:1

Kirivöö

Kodavere naine kandis kirivööd. Kirivööd olid siinkandis 5-6cm laiused. Vanemate vööde kudumiseks on kasutatud taimedega värvitud lõngu ning seetõttu on need oma toonidelt mahedamad. Uuemates vöödes võib kohata ka erksamate, keemiliste värvainetega värvitud lõngade kasutamist. Kodavere kirivööde otstes olid lahtised narmad. Moest läinud vöödest valmistasid Kodavere naised tekke või vaipu.

19. sajandi esimesel veerandil kootud vööd ERM 135:1, ERM 135:13
19. sajandi keskpaigas kootud vööd ERM 2113, ERM 17993
19. sajandi lõpus kootud vööd ERM A 373:1, ERM A 373:4
Vöödest õmmeldud kott ERM A 178:11

Peakatted

Juuksed

Tartumaal palmitseti pikad juuksed kahte palmikusse ning keerati ümber pea võruks. Sellist võru kutsuti vahruks. Kui oma juustest ei piisanud võeti appi lina-takku. Hiljem asendusidgi siinkandis oma juustest palmitsetud vahrud võõrmaterjalist meisterdatud vahrude ehk lahtvahrudega.

Tanu

18. sajandil ja ka 19. sajandi alguses oli naiste peakate linik. Linik oli pikk valgetest linastest lõngadest kootud kangas, mille otsad olid kaunistatud punasest lõngast tikandi või sissekootud mustri ehk kadridega. Kui teistes kihelkondades on linikute kohta säilinud vaid kirjeldused, siis Kodaverest on muuseumisse kogutud mitu linikut. Kahjuks kogutud eseme põhjal ei saa ütelda, kas teda on kunagi kantud pealiniku või õlakattena. Seega on siin toodud kogu leotelu.

Hilisem ning 19. sajandil enim levinud tanutüüp Tartumaal oli lihttanu. Lihttanu oli valge ja ilma kirjadeta. Kodaverest on kogutud nii linaseid kui puuvillaseid tanusid. Tanu serva kaunistas pits. Pidulikul puhul kinnitati tanule taha lillelised siidilindid.

19. sajandi teisel poolel levis ka Kodavere kihelkonnas komme kanda tanu asemel kolmnurkset punast rätikut. Rätiku otsad viidi eest taha, tagant toodi ülesse ja seoti pealaele juuksepalmiku ette sõlme. Kõige peal kanti suuremat pearätikut, mille otsad seoti lõua alla.

1876. aastal sündinud Liisa Abroi meenutab, kuidas:

Peakatteks oli vanaemal valgest riidest tanu, pits ees, nagu mütsike. Emal oli tanu asemel väike kolmnurkne punane rätt. Punase räti peale seoti teine rätt, otsad sõlmiti lõua alla.

Kodavere kadridega linikud või õlakatted ERM 147, ERM 148, ERM 151, ERM 3971, ERM 3972, ERM 135:30
Kodavere tanu ERM 2111
Fileepits ERM 8682

Talvemüts

Talvel kandsid naised kasuka või pikk-kuue juurde talimütse. 1924. aastal on talimütsi kohta kogutud naaberkihelkonnast Maarja-Magdaleenast järgmine teade:

Punane talimüts on naistel kunagi olnud umbes 100 aastat tagasi. See tehti punasest kalevist väikeste mahakäidavate karusnahast (linnukanahast) kõrvakestega ja 2-3 tolli laiuse äärega. Külmaga kanti kõrvu serv maas, st allapoole pööratud, karvad vastu kõrvu, kaela ja naine võis külmale, tuisule vastu astuda.

Põll

Kodavere rahvarõivaste tegija võib olla õnnelik, sest siit on muuseumisse kogutud kaks linansest kangast põlle. Põll oli abielunaisele kohustuslik ning põllepaelu ei jäetud kunagi rippuma vaid peideti vöö alla.

Kodavere põll ERM 154, ERM 8670

Kaelarätik

Pikk-kuue või kampsuni kaelusesse sätiti Kodaveres valge linane või osturiidest kirju rätik. Nelinurkne rätik murti diagonaalselt kokku ning sätiti kaelatangant särgikrae alla ja eest kolmnurkselt kampsuni kaelusesse.

Kampsun

Kodavere kihelkonnast on muuseumisse kogutud seitse potisinist kampsunit.

Kampsuni allosas on volditud riideriba ehk sees. Kodavere kampsunite sees oli ühtlaselt volditud, ehk siinsed kampsunid olid pidevseesilised.

Kodavere kampsun ERM 205, ERM 207, ERM 8660

Ülerõivad

Rahvarõivaste igapäevase kandmise ajal 19. sajandil oleks olnud mõeldamatu, et ühel naisel puuduvad ülerõivad. Suurimad pidustused peeti just sügisel, kui vili oli salves ning suvine ülikiire aeg möödas.

Pikk-kuub

Ühtegi pikk-kuube Maarja-Magdaleenast säilinud ei ole aga on teada, et kogu Põhja-Tartumaal kanti sarnase tegumoe ja kaunistustega kuubesid, kus kuuehändasid kaunistasid käpamotiivid. Kuub õmmeldi kodukootud toimsest täisvillasest kangast ning kaunistati punase kaaruspaelaga. Õmblused tugevdati ja ühtlasi kaunistati laisalõngaga. Kuue valmistamisel võib eeskujuks võtta 1849. aastal Äksis valmistatud kuue.

Pikk-kuub (Räpinast kogutud, Kodaveres valmistatud) ERM 2513
Pikk-kuub (Võnnu) ERM 17438

Rüü

Linast rüüd kanti ülerõivana soojemate ilmade korral. Samuti kasutati rüüd kaitsekihna kasuka all või pikk-kuue peal. Rüü tehti sama lõike järgi nagu pikk-kuubki.

Linane meeste rüü (Torma) ERM A 174:22, ERM 197

Kasukas

Varasem kasukas valmistati lambanahast ning tehti sarnaselt rüüle pikk-kuue lõikeline. Kahjuks ühtegi Põhja-Tartumaa kasukat säilinud pole. Sajandi lõpu riiete juurde võib valmistada Torma kihelkonnast kogutud õmblusmasina tikandite, musta plüüskanga ning oranži linase kangaga kaunistatud tumeda uhke lambanahkse kasuka.

1890. aastal valmistatud must lambanahkne kasukas (Torma) ERM A 614:99

Ülevisked

19. sajandil, mil rätsepatöö ja teadmised lõigetest ei kuulunud iga naise oskuste hulka (kampsuneid ja pikk-kuubesid käisid taludes õmblemas rätsepad) aga kangakudumine tehti peredes, olid sooja eesmärgil ümbervõetavad kangatükid riideesemetena palju laiemalt levinud.

Sõba

Sõba on varasemat tüüpi piklik villane ülevise. Selle kandmise kohta on Kodaverest säilinud vaid kirjeldused.

Palakas

Palakas on linasest riidest piklik ülevise. On olemas kirjeldus ka selle kohta, et algselt oli palakas nii ülevise kui ka suveseelik või alusundruk, mis mässiti ümber piha ja siis vööga kinnitati. Palaka tegemisel võib eeskujuks võtta Kodaverest kogutud linikud.

Suurrätt

Suurrätti on kutsutud ka talvepalakaks. See on villastest lõngadest kootud kahest ruudulisest piklikust kangatükist kokkuõmmeldud nelinurkne ülevise. Suurrätti kanti 19. sajandi teisel poolel diagonaalselt kokkumurtuna õlgadel.

Sinise-valgeruuduline suur-rätt (Põltsamaa) ERM A 112:38
Helesinine suur-rätt (Torma) ERM A 835:30
Halliruuduline suur-rätt (Kodavere) ERM A 530:2
Pruuniruuduline suur-rätt (Laiuse) ERM A 629:148

Jalakatted

Jalarätid

Igapäevasemal puhul kanti jalarätte ehk kaltse. Need olid diagonaalselt kangast välja lõigatud ja vahel ka toruks kokku õmmeldud linased säärte ümber mähitavad riideribad.

Sukad

Kodaverest on kogutud ühed 18. sajandi lõpus ja 19. sajandi alguses kantud madalad kapukad. Kirjalikest allikatest ilmneb, et neid kanti koos sääremähistega, mis võisid olla ka sinist värvi.

19. sajandi rahvarõivasukad ulatusid põlvini. Ühtegi Kodavere hilisemat sukka muuseumis säilinud ei ole, aga eeskujuks võib võtta lähikihelkondade omi.

Kodavere kapukad ERM 129
Puuvillased valged sukad (Äksi) ERM 6866/ab, ERM A 179:5/ab
Linased valged sukad (Torma) ERM A 668:78/ab, ERM 3933

Säärepaelad

Säärepaeltega või pastlapaeltega seoti kinni sukad. Need olid vajalikud nii naistele kui ka meestele.

Kodavere säärepaelad ERM A 10:1/ab

Jalatsid

Tavaliselt kanti jalas valgeid parknahast pastlaid. Kodaverest on säilinud ühed pastlad.

19. sajandi lõpu rahvarõivaste juurde võib valmistada ka ajastutruud poolsaapad.

Kodavere pastlad ERM A 668:31/ab
Kodavere saapad ERM 615:5/ab

Kindad

Samamoodi nagu rahvarõivakomplekti juurde kuuluvad pikk-kuub, kasukas ja erinevad ülevisked. Kuuluvad 19. sajandil kantud rõivaste loetelusse ka kindad.

Kindad ERM 114/b, ERM 115/a, ERM 127/b, ERM 130/b

Kotid

Kuna 19. sajandil riietel ei olnud külgeõmmeldud taskuid, kasutati kõige tihedamini asjade kaasavõtmiseks paunaks sõlmitud kangatükki, puidust lähkrit või kasetohust märssi.

Kasetohust märss (Maarja-Magdaleena) ERM A 4:2
Luisutasku (Kodavere) ERM 150
Nahast rahakott (Kodavere) ERM A 209:3

Vardakott

Vardakott oli õmmeldud kas riidelappidest või sobivast linasest kangast. Ülaserva õmmeldi tunnel, mille seest viidi läbi nöör. Nööri otsades ilutsesid tutid.

Lahttasku

Lahttaskut kasutati väiksemate ja tähtsamate asjade kaasas kandmiseks. See köideti vööle särgi peale sellele kohale, kuhu hiljem jäi seeliku lõhandik, moodustades niimoodi tänapäeva mõistes tasku. Siinkandis ei kantud lahttaskut kunagi seeliku peal, seetõttu valmistati see tihti sitsiriide või muudest jääkidest.

Ehted

Ümber kaela kanti igapäevaselt mitmevärvilisi klaas- või kivihelmestest helmekeesid. See on naise kaitsemaagiline ehe juba muinasajast peale. Muinasaegsed helmekeed koosnevad kristallidest, merevaigust ja kaurikarpidest. 18.-19. sajandil tehti keesid peamiselt eri värvi ja kujuga klaashelmestest. Erinevalt pikkadest helmekeedest, mida kanti rinna peal, jäeti lühikesed kaelusest vaid väheke välja paistma. Ümber kaela kanti 1-2 või rohkem helmerida. Särgi kaelus kinnitati vitssõlega, mida kandsid nii mehed kui naised.

Pidulikul puhul seati keset rinda hästi nähtavale suur kuhiksõlg või suur prees. Kaela seati pidulikul puhul veel pikem helmekee, mis ulatus servaga sõle peale.

Sõrmused olid meestel ja naistel sarnased. Abielusõrmustena kasutati enamasti hõbedast vitssõrmust, rombikujulise kaunistusmotiiviga sõrmust ja harisõrmust.

Muinasaegne helmekee (Kambja) ERM A 457:57
Valged helmed ERM 335
Vitssõlg ERM 102
Suur kuhiksõlg ERM 303
Suur prees ERM 322
Abielusõrmused ERM A 3:16, ERM A 424:23, ERM 313

Koostajad

Tiina Kull, Vooremaa rahvarõiva nõuandekoda (2021)
Jana Reidla, etnoloog (ehted, 2015)

Allikad

Kaarma, Melanie, Voolmaa, Aino 1981. Eesti rahvarõivad. Eesti Raamat.
Kull, Tiina 2014. Rahvarõivaid Vooremaa veerelt. OÜ Saarakiri.
Kurrik, Helmi 1938. Eesti rahvarõivad. Eesti Rahva Muuseum.
Manninen, Ilmari 1927. Eesti rahvariiete ajalugu. Eesti Rahva Muuseum.
Moora, Harri (Toim) 1957. Eesti rahvarõivaid XIX sajandist ja XX sajandi algult. Eesti Riiklik Kirjastus.
Piiri, Reet 2014. Vana-Tartumaa rahvarõivad. Eesti Rahva Muuseum.
Pink, Anu 2018. EESTI SILMUSKUDUMINE II. Sukad ja sokid. OÜ Saarakiri.