Maarja-Magdaleena naise rahvarõivad, 19. sajandi keskpaik

Maarja-Magdaleena naise rahvarõivaste põhiosad olid särk, seelik, vöö, sukad ja sukapaelad, jalanõud, abielunaistel kindlasti ka põll ja peakate. Särgi peal kanti kampsunit või nooremad naised ka liistikut, mille kaelusesse sätiti kalingurist valge rätt või mustriga poerätt. Lisanditeks olid ehted, rätid, vardakott, kindad. Ülerõivasteks olid rüü, pikk-kuub ja kasukas. Ülevisetest on teada nii liniku, sõba kui hilisema suurräti kandmist.

Särk

Särk oli vanasti peamine rõivaese. Suvel palavaga oli tavaline, et naised käisidki üksnes särgiväel, sidusid ette põlle, mässisid pihale vöö ja panid pähe tanu. Külmemate ilmade korral kanti ka seelikut ja siis jäi särgist näha vaid ülemine pool. Igapäevased särgid olid lihtsamad ning pidusärgid kaunistati tikanditega ja tehti peenemast linasest.

Särgid koosnesid pihaosast, mis oli peenemast ja valgemast kangast ning takusemast alumisest osast ehk alasest. Särgialast oli mugav lahti harutada ning vajadusel tihedamalt pesta või välja vahetada. Alane oli enamasti õmmeldud laiupidi kangatükist, nii et ühendusõmblus jäi ette või küljele ja allääreks jäi kanga koeserv.

Tüüpilise särgi pihaosa lõige oli väga lihtne. Sirge kangatükk murti pooleks ning murdejoonele ja sellest alla esitükile lõigati T-kujuline ava. Alumine osa palistati pilupalistusega ning T-kujulise ava ülemine osa kurrutati krae või kaelusekandi vahele. Ka varrukad lõigati kandiliste tükkidena. Liikuvuse andsid neile ruudukujulised kaenlalapid, mis õmmeldi varruka ja pihaosa vahele. Kirjeldustes on särgile õige istuvuse andmiseks mainitud ka kaelalapi kasutamist.

Esikinnise lõhik oli naisesärkidel nabani. See lihtsustas lapse toitmist ning ka riietudes astus naine särgi sisse, mitte ei tõmmanud seda üle pea nagu neiud.

Särk kinnitati väikese vitssõle või linanöörist punutud sõltustega.

Tikandid särkidel olid tehtud kas valge või helepunase maagelõngast niidiga enamasti kastpistes. Siinkandis kutsuti neid külakirjadeks. Kahjuks ühtegi maagelõngaga tikitud särki säilinud ei ole.

Maarja-Magdaleenast on muuseumisse kogutud tõenäoliselt 1817. aastal valmistatud naistesärk. See on valgete püvisilma tikanditega, sõlmtagide ja tikkpisteridadega kaunistatud kätiseotsade, õlakute ja kaelusekandiga särk. Särki iseloomustab see, et tal on väga lai pihaosa (vööümbermõõt 160 cm) ja laiad varrukad (ümbermõõt 70 cm), mistõttu kaeluses olevad kurrud on ilusad ja tihedad ning varrukate õlapoolses otsas on 3 cm sügavused tihedad nõelkurrud.

Hilisemate särkide kohta on vaid kirjeldused. Särgi üldine tüüp jäi samaks, lisandusid mahapööratud laiem krae ja niidist tehtud nööbid kätistel. Sajandi keskpaiga särke kinnitati kaelusest lisaks sõltustele ka pooletolli laiuse punase paelaga.

Vanavarakoguja E. Grünberg kirjeldab 19. sajandi teises pooles kantud Maarja-Magdaleena särki järgmiselt:

Laia selja peale rippuva kaelusega, õlgade peal ja rindade esistel ja käiste värvlidel punase ehk valgest lõngast, lillelised kirjad nõelutud. Kurgu all praeguse nööbi asemel on veikeset suuremat preesi ilustusena särgi kinni hoideks kantud. Käissed olnuvad laiad krooked suurte laiade voltidega.

See kirjeldus viitab tõenäoliselt siinkandis moes olnud vene rahvarõivastele sarnanevat särki, kus õlaõmbluse vahele on õmmeldud õlalapp ning seesama vahetükk ja varrukas on kaunistatud ohtra lillkirjalise ristpistetikandiga. Sellised särgid on muuseumisse kogutud naaberkihelkonnast Tormast.

Särk ERM 19247

Seelik

Maarja-Magdaleenast on kogutud teateid vaipseelikute kandmise kohta. Ühtegi seelikut muuseumisse jõudnud ei ole, aga siinmail kantud 18. sajandi vaipseeliku kohta on kirjeldus:

Naisterahvastel olnud ilma kokkuõmblemata teki moodi riie ümber, ülevalt otsast vööga ümber kinni seotud ja kutsutud ümbrik.

19. sajandi alguses kanti Maarja-Magdaleena kihelkonnas ühevärvilisi kaharaid tumedaid seelikuid. Vanemat tüüpi ühevärvilist seelikut muuseumis säilinud pole, küll aga on Maarja-Magdaleena kihelkonnast kirjutatud üles mitu mälestust sellise seeliku kohta:

Vanemal ajal kanti potisiniseks värvitud riidest seelikuid meekodalisega kudega – alumisele äärele oli õmmeldud kaks või kolm hõbedast kardpaela.

Need olid tumesinised õhukesest ostuvillasest kangast seelikud, mille alla olid õmmeldud kardpaeltest tressid.

19. sajandi keskpaigaks oli kõige levinum kodus kootud triibuline seelik. Maarja-Magdaleena triibumustreid on ERM-is säilinud neli – üks katke, üks rohelisel põhjal volditud seelik ning kaks peenikese triibu ja kurrutatud seljaosaga seelikut.

19. sajandi viimasel veerandil kanti peale pikitriibulise ka ruudulisi ning põiki-triibulisi seelikuid. Viimasest on säilinud ülesjoonistus Helmi Kurriku raamatus „Eesti rahvarõivad“ (1938).

Peale villaste seelikute kanti suvel linaseid seelikuid. ERM-ist on sõja-aastatel kaduma läinud üks Vaidavere külast kogutud sinisetriibuline linane seelik. Lähim säilinud linane seelik, millest võib õmblemisel eeskuju võtta, on kogutud Torma kihelkonnast.

Roheline volditud seelik ERM A 35:14
Seelikukanga katke ERM A 36:31
Kurrutatud seljaosaga seelikud ERM A 296:28 , ERM 18553

Kirivöö

Maarja-Magdaleena naine kandis kirivööd. Kirivööd olid siinkandis 5-6cm laiused. On märkmeid ka selle kohta, et kirivöö mässiti üldse särgile, nii et seeliku värvli alt midagi paistma ei jäänudki. Vanemate vööde kudumiseks on kasutatud taimedega värvitud lõngu ning seetõttu on need oma toonidelt mahedamad. Uuemates vöödes võib kohata ka erksamate, keemiliste värvainetega värvitud lõngade kasutamist.

Nimeliselt on teada vaid üks vöökiri ning see on elgu-kiri. Vööd kogudes on täheldatud, et säänse elgukse-mõksikse kujutakse sisse.

19. sajandi esimesel veerandil kootud vööd ERM A 36:10, ERM A 35:3
19. sajandi kolmandal veerandil kootud vööd ERM A 178:24, ERM A 35:5
19. sajandi lõpus kootud vööd ERM A 178:32, ERM A 178:31, ERM 14175
Elgu-kirjaline vöö ERM 6

Peakatted

Juuksed

Tartumaal palmitseti pikad juuksed kahte palmikusse ning keerati ümber pea võruks. Sellist võru kutsuti vahruks. Kui oma juustest ei piisanud võeti appi lina-takku. Hiljem asendusidgi siinkandis oma juustest palmitsetud vahrud võõrmaterjalist meisterdatud vahrude ehk lahtvahrudega.

Tanu

18. sajandil ja ka 19. sajandi alguses oli naiste peakate linik. Linik oli pikk valgetest linastest lõngadest kootud kangas, mille otsad olid kaunistatud punasest lõngast tikandi või sissekootud mustri ehk kadridega. Kahjuks muuseumis ühtegi Maarja-Magdaleena linikut säilinud ei ole. Lähim selline muuseumisse kogutud linik on kootud Kodavere kihelkonnas.

Hilisem ning 19. sajandil enim levinud tanutüüp Tartumaal oli lihttanu. Lihttanu oli valge ja ilma kirjadeta. Linase tanu serva kaunistas niplispits, puuvillasest kangast tanu esiääre küljes oli sõrme või kahe laiune tüllpits. Hilisemad lihttanud tehti juba üleni tüllist ehk kirmiriidest. Tanu kanti nii, et juuksed selle alt välja ei paistnud ning pits kattis otsaesise. Juuksed olid keeratud vahru tanu alla. Kui tanu peal kanti rätikut, siis sätiti see nii, et tanu pits rätiku alt paistma jäi. Pidulikul puhul kinnitati tanule taha lillelised siidilindid.

Tanu peale sidusid noorikud siinkandis siidist või villasest riidest tulipunase kolmnurkse rätiku. Rätik seoti nii, et tanu jäi eest näha, rätiku otsad toodi ülesse ja seoti pealaele juuksepalmiku ette sõlme. Niimoodi ainult palmiku peale seotud rätikut kandsid noorikud ka tanu asemel. Kõige peale seoti suurem pearätik.

Kadridega linik (Kodavere) ERM 3972
Maarja-Magdaleena tanu ERM A 178:48
Kaks Maarja-Magdaleenast kogutud niplispitsi ERM 4:1

Talvemüts

Talvel kandsid naised kasuka või pikk-kuue juurde talimütse. 1924. aastal on talimütsi kohta kogutud Maarja-Magdaleenast järgmine teade:

Punane talimüts on naistel kunagi olnud umbes 100 aastat tagasi. See tehti punasest kalevist väikeste mahakäidavate karusnahast (linnukanahast) kõrvakestega ja 2-3 tolli laiuse äärega. Külmaga kanti kõrvu serv maas, st allapoole pööratud, karvad vastu kõrvu, kaela ja naine võis külmale, tuisule vastu astuda.

Põll

Maarja-Magdaleenast ühtegi põlle säilinud ei ole, seega tuleb uurida ümberkaudsetest kihelkondadest säilinud põllesid või kogutud kirjeldusi. Palamuselt on kogutud ruuduline siidpõll ja punane mustade täppidega villane põll, Äksist on kogutud poekangast lilleline villane põll ning Laiuselt kahesuunalise piluga linase põlle alumine osa.

Kirjeldused räägivad, et Maarja-Magdaleena põll oli valge linane pilutatud põll.

ERM-i oli 1920. aastal kogutud üks punane trükimustriline põll, mis kahjuks on hävinud. Aga põlle võib teha ka säilinud kirjelduse järgi:

Puuvillasest punaselillelisest vabrikuriidest. Alt 90 cm lai, pealt volditud ja 30 cm lai, põlle pikkus 65 cm. Tegi 1865. a. ja kinkis muuseumile Leena Int Saare vallast Muri talust (ERM A 18:7 – maha kantud)

Ruuduline siidpõll (Palamuse) ERM 4590
Punane mustade täppidega põll (Palamuse) ERM A 125:25
Lilleline osturiidest põll (Äksi) ERM 6966
Kahesuunalise piluga põllealane (Laiuse) ERM 9320

Kaelarätik

Pikk-kuue või kampsuni kaelusesse sätiti Maarja-Magdaleenas valge linane või kalingurist (labase koega puuvillane) rätik. On märge ka kirju puuvillase rätiku kasutamise kohta. Nelinurkne rätik murti diagonaalselt kokku ning sätiti kaelatangant särgikrae alla ja eest selliselt, et valge kaelaräti piirjooned südame kuju sünnitasid.

Liistik

Nooremate naiste seas oli kampsuni asemel moes ka villane liistik. See oli samasuguse lõikega aga ilma varrukateta riideese.

Liistik ERM A 36:25

Kampsun

Kõige rohkem on Tartumaalt kogutud potisiniseid kampsuneid, kuid tekstide põhjal võib ütelda, et Maarja-Magdaleenas on olnud ka halle ning mustast kangast kampsuneid:

1781 a kantud Maarja-Magdaleena kihelkonnas rahvariiet, triibulist seelikut ja sinist või musta kampsonit.

Kampsuni allosas on volditud riideriba ehk sees. Maarja-Magdaleena kampsunite sees oli ühtlaselt volditud, ehk siinsed kampsunid olid pidevseesilised.

Naiste sinised seesidega kampsunid on olnud voodriga ja ilma. On valmistatud villasest sinisest ehk harva ka ostetud sinine kalevi riie. On kantud alati kuid enamasti talvel.

Verner Mälson on oma 1920. aasta kogumisretkel pannud kodutalus kogutud kampsuni kohta kirja järgmist:

Ka oli temal üks naesterahva kampson mille ta vastuvaidlemata muuseumile kinkis ja talle järgmise seletuse andis: Nimelt olla see kampsoni tema ema omas noores põlves s.o. 80 aastat tagasi teha lasknud. Kalev millest ta tehtud on rändava kaupmehe käest öömaja eest saadud. Selle kampsoniga käidud harilikult kirikus, mille pärast ta ka võrdlemisi hästi alal on hoitud. Tema õmbleja olnud keegi rätsep Topu.

On teateid ka valgest linasest seesidega kampsunist, mida kanti pigem suvel.

Sajandi lõpus, kui rahvarõivad hakkavad asenduma linnamoelise rõivaga kanti särgi ja seeliku peal linasest või puuvillasest riidest pikkade varrukatega pluusisid või jakke. Jõukamatel aga olid sitsipluusid uhkustamiseks nagu on muuseumistöötajale rääkinud 1889. aastal sündinud Adeele Torpan.

Laulatuse kampsun, mis rikkamate tüdrukute uhkuseasi ERM A 36:34
Linane kampsun (Põltsamaa) ERM A 509:5053
19. sajandi lõpu jakk (Laiuse) ERM 2148

Ülerõivad

Rahvarõivaste igapäevase kandmise ajal 19. sajandil oleks olnud mõeldamatu, et ühel naisel puuduvad ülerõivad. Suurimad pidustused peeti just sügisel, kui vili oli salves ning suvine ülikiire aeg möödas.

Pikk-kuub

Ühtegi pikk-kuube Maarja-Magdaleenast säilinud ei ole aga on teada, et kogu Põhja-Tartumaal kanti sarnase tegumoe ja kaunistustega kuubesid, kus kuuehändasid kaunistasid käpamotiivid. Kuub õmmeldi kodukootud toimsest täisvillasest kangast ning kaunistati punase kaaruspaelaga. Õmblused tugevdati ja ühtlasi kaunistati laisalõngaga. Kuue valmistamisel võib eeskujuks võtta 1849. aastal Äksis valmistatud kuue.

Pikk-kuub (Äksi) ERM A 509:2176

Rüü

Linast rüüd kanti ülerõivana soojemate ilmade korral. Samuti kasutati rüüd kaitsekihna kasuka all või pikk-kuue peal. Rüü tehti sama lõike järgi nagu pikk-kuubki.

Linane meeste rüü (Torma) ERM A 174:22, ERM 197

Kasukas

Varasem kasukas valmistati lambanahast ning tehti sarnaselt rüüle pikk-kuue lõikeline. Kahjuks ühtegi Põhja-Tartumaa kasukat säilinud pole. Sajandi lõpu riiete juurde võib valmistada Torma kihelkkonnast kogutud õmblusmasina tikandite, musta plüüskanga ning oranži linase kangaga kaunistatud tumeda uhke lambanahkse kasuka.

1890. aastal valmistatud must lambanahkne kasukas (Torma) ERM A 614:99

Ülevisked

19. sajandil, mil rätsepatöö ja teadmised lõigetest ei kuulunud iga naise oskuste hulka (kampsuneid ja pikk-kuubesid käisid taludes õmblemas rätsepad) aga kangakudumine tehti peredes, olid sooja eesmärgil ümbervõetavad kangatükid riideesemetena palju laiemalt levinud.

Sõba

Sõba on varasemat tüüpi piklik villane ülevise. Selle kandmise kohta on Maarja-Magdaleenast säilinud vaid kirjeldused.

Palakas

Palakas on linasest riidest piklik ülevise. On olemas kirjeldus ka selle kohta, et algselt oli palakas nii ülevise kui ka suveseelik või alusundruk, mis mässiti ümber piha ja siis vööga kinnitati. Selliseid pallapooli oli Maarja-Magdaleenas Saare vallas olnud ka punast värvi, et hoida ära määrdumist. Vara kandis on sama eset kutsutud ka kõrik.

Suurrätt

Suurrätti on kutsutud ka talvepalakaks. See on villastest lõngadest kootud kahest ruudulisest piklikust kangatükist kokkuõmmeldud nelinurkne ülevise. Suurrätti kanti diagonaalselt kokkumurtuna õlgadel.

Sinise-valgeruuduline suur-rätt (Põltsamaa) ERM A 112:38
Helesinine suur-rätt (Torma) ERM A 835:30
Halliruuduline suur-rätt (Kodavere) ERM A 530:2
Pruuniruuduline suur-rätt (Laiuse) ERM A 629:148

Jalakatted

Jalarätid

Igapäevasemal puhul kanti jalarätte ehk kaltse. Need olid diagonaalselt kangast välja lõigatud ja vahel ka toruks kokku õmmeldud linased säärte ümber mähitavad riideribad.

Sukad

Pidulikuma komplekti juurde kuulusid sukad. Rahvarõivasukad ulatusid põlvini. Kirjelduste järgi kanti suvel linaseid või puuvillasied ning talvel villaseid valgeid või triibulisi sukki. Ühtegi Maarja-Magdaleena sukka muuseumis säilinud ei ole aga eeskujuks võib võtta lähikihelkondade omi.

Puuvillased valged sukad (Äksi) ERM 6866/ab, ERM A 179:5/ab
Linased valged sukad (Torma) ERM A 668:78/ab, ERM 3933

Säärepaelad

Säärepaeltega või pastlapaeltega seoti kinni sukad. Need olid vajalikud nii naistele kui ka meestele. Heegeldamise oskus jõudis Eesti taludesse hiljem, seega heegeldatud säärepaelad võiks teha hilisema komplekti juurde.

Põimitud säärepaelad ERM A 18:14/ab
Heegeldatud säärepaelad ERM A 18:1/ab

Jalatsid

Viisud

Tööjuures ja igapäevaselt kanti viiske.

Pastlad

Tavaliselt kanti valgeid parknahast pastlaid.

Kingad

Mustad kingi kanti harevem kui pastlaid.

Kindad

Samamoodi nagu rahvarõivakomplekti juurde kuuluvad pikk-kuub, kasukas ja erinevad ülevisked. Kuuluvad 19. sajandil kantud rõivaste loetelusse ka kindad.

Kindad ERM A 35:7, ERM A 178:26/ab, ERM A 36:16/b, ERM A 36:22, ERM A 36:17, ERM A 36:20

Kotid

Kuna 19. sajandil riietel ei olnud külgeõmmeldud taskuid, kasutati kõige tihedamini asjade kaasavõtmiseks paunaks sõlmitud kangatükki, puidust lähkreid või näiteks Maarja-Magdaleenast on kogutud ka üks kasetohust märss.

Kasetohust märss ERM A 4:2

Vardakott

Vardakott oli õmmeldud kas riidelappidest või sobivast linasest kangast. Ülaserva õmmeldi tunnel, mille seest viidi läbi nöör. Nööri otsades ilutsesid tutid.

Lahttasku

Lahttaskut kasutati väiksemate ja tähtsamate asjade kaasas kandmiseks. See köideti vööle särgi peale sellele kohale, kuhu hiljem jäi seeliku lõhandik, moodustades niimoodi tänapäeva mõistes tasku. Siinkandis ei kantud lahttaskut kunagi seeliku peal, seetõttu valmistati see tihti sitsiriide või muudest jääkidest.

Ehted

Ümber kaela kanti igapäevaselt mitmevärvilisi klaas- või kivihelmestest helmekeesid. See on naise kaitsemaagiline ehe juba muinasajast peale. Muinasaegsed helmekeed koosnesid kristallidest, merevaigust ja kaurikarpidest. Keskajast kuni uusajani olid kasutusel ka hõbehelmed (krõllid). 18.-19. saj tehti keesid peamiselt eri värvi ja kujuga klaashelmestest. Erinevalt pikkadest helmekeedest, mida kanti rinna peal, jäeti lühikesed kaelusest vaid väheke välja paistma. Ümber kaela kanti 1-2 või rohkem helmerida. Klaashelmed olid erinevat värvi ja erineva kujuga: ümmargused, tahulised, torukujulised (piiprellid) või soonitud (kruvilised). Särgi kaeluses kandsid nii naised kui mehed vitssõlge. Kui kaelus kinnitati nööriga, võis sõlg ka ära jääda.

Pidulikul puhul seati keset rinda hästi nähtavale 6-10 cm läbimõõduga rõngassõlg, kuhiksõlg või prees. Kaela seati pidulikul puhul veel pikem helmekee või hõbekett, mis ulatus sõle või preesi peale. Keskajast uusajani kanti pika kee küljes ripatsina paatrit, uusajal kannaga raha või kodarraha.

Sõrmused olid meestel ja naistel sarnased. Abielusõrmustena kasutati enamasti hõbedast vitssõrmust, rombikujulise kaunistusmotiiviga sõrmust ja harisõrmust.

Muinasaegne helmekee ERM A 480:20
Muinasaegne kaurikarpidest kee ERM A 479:25/1-13
Krõllid ERM A 480:18/1-6
Torukujulised klaashelmed (Laiuse) ERM 9312
Kruvilised klaashelmed (Kõpu) ERM 5880
Vitssõlg ERM A 228:21
Prees (Laiuse) ERM 3022
Paater ERM A 480:11
Rombikujulise kaunistusmotiiviga sõrmus ERM A 178:29
Harisõrmus ERM A 632:29

Koostajad

Tiina Kull, Vooremaa rahvarõiva nõuandekoda (2020)
Jana Reidla, etnoloog (ehted, 2015)
Lembe Maria Sihvre (ehted, 2020)

Allikad

Kaarma, Melanie, Voolmaa, Aino 1981. Eesti rahvarõivad. Eesti Raamat.
Kull, Tiina 2014. Rahvarõivaid Vooremaa veerelt. OÜ Saarakiri.
Kurrik, Helmi 1938. Eesti rahvarõivad. Eesti Rahva Muuseum.
Manninen, Ilmari 1927. Eesti rahvariiete ajalugu. Eesti Rahva Muuseum.
Moora, Harri (Toim) 1957. Eesti rahvarõivaid XIX sajandist ja XX sajandi algult. Eesti Riiklik Kirjastus.
Piiri, Reet 2014. Vana-Tartumaa rahvarõivad. Eesti Rahva Muuseum.