Paistu mees

Paistu mehe rõivakomplekti kuulusid 19. sajandil särk, linased või villased püksid, pihtkuub, rüü, pikk-kuub, kasukas, vöö või nahkrihm taskuga, kindad, sukad, sukapaelad, viisud, pastlad, säärsaapad ning kaapkübar ja kõrvik.

Särk

Vanapärane särk

Paistus kandsid mehed argipäeviti jämedast linasest riidest ja pidupäeviti peenest valgest linasest riidest särki ehk ame, kaukage ame. Särgi rinnal ja seljal, piha kõrgusel, oli jämedamast riidest vooder, millest moodustus mõlemal pool rinnalõhikut tasku ehk kaugas. Igapäevastele töösärkidele tehti kaugas enamasti ainult ühele hõlmapoolele. Kaukas hoiti piipu, tubakakotti, tulerauda, rahakotti, toitu jm.

Paistu meeste kaukaga särgid olid õlalappideta, suhteliselt väikese T-kujulise kaelaavaga, püstkrae ja pikkade, enamasti värvlita või harvem värvli külge kurrutatud varrukatega. Pidusärgi rinnaesine lõhik kaunistati mõlemal pool rikkaliku põimpiluga. Püstkrae ääristati tagidega, millele järgnesid kahetulbaline pilutikand, paar rida püvisilmpisteid ja jällegi kahetulbaline pilu. Kahe pilukaunistuse vahele, krae keskele, tikiti sageli ristiku ja kõveriku. Tagid kaitsesid riideserva kulumise eest. Särkidel ei olnud nööpe, kaelus ja kahekordne rinnaesine kinnitati paari väikese vitssõlega või valatud nn Mulgi sõlega. Pidusärkide allapoole kitsenevad värvlita varrukasuud olid ääristatud kitsama pilupalistusega.

Meestesärgid olid jätkuta ja ulatusid enamasti põlvini. Põuetaskutega särke kanti tavaliselt vanapäraste kroogitud tagaosaga pükstega. Särk tõmmati kotina üle värvli. Et see paremini pükstes püsiks, lõigati kaelaava nii, et särgi tagaosa jäi esiosast pikem. Särgi laiendamiseks külgedel olid alumises külgservas ca 10 cm sügavused lõhikud.

Uuemamoeline särk

19. sajandi II poolel tegid muutuse läbi ka Paistu meeste särgid ehk ame – õlaõmblusteta amele õmmeldi peale õlalapid ehk õlapõõna.

T-kujuline kroogitud kaelaava külge õmmeldi kitsas püstkrae ehk kaalduk või harvem mahapööratav krae ning suleti kurgu alt väikese vitssõle ehk reesiga. Pidulikel särkidel olid ka juba laiemad ja värvli külge kroogitud varrukad.

Püksid

Kroogitud tagaosaga püksid

Paistu mehe vanapäraste pükste ehk kaltsa, kaldsa, kalsa, keerdpersege kalsa, materjaliks oli valge linane või tasapindne toimne valge villane riie. Püksid olid pikad ja püksisääred seoti altpoolt põlve säärepaeltega kinni, nii et sääreosa moodustas üle paelte koti. Püksid kinnitati eest nööriga ehk kablaga või nööbiga.

Anna Hunt, sünd. 1890, Tuhalaane valla Pahuvere külast mäletas veel aega, kui Holstres kanti kaltsu. Kibe talu peremees käis külas, tal olli valge kalsa jalas, millel puupöör ees.

Körtpersege kalsa tehti tavaliselt kahest riidetükist, teine teise sääre jaoks. Jalahargi lapp nendel puudus. Õmblus käis taga keset säärt, keerates kaares pealtpoolt jalaharki. Pükste tagumikust jääb umbes 1/3 nimetatud kaare alla, 2/3 selle peale. Kaare pealt on riie kurrutatud ehk körditet, sellest ka pükste nimi.

Ka värvli külge olid püksid kurrutatud. Pükste lõhik jäi ees keskjoonest veidi paremale. Kitsa värvli otstesse kinnitati nöör, millega kalsa keha ümber kinni tõmmati. Kuna selliste pükste esiosa oli väga lühike, langesid nad madalale puusadele. Alt kitsenevate püksisäärte otstesse tehti lõhikud.

Külmaga kanti sageli kahte paari pükse korraga – linased all, villased peal.

  • Vanapärased kroogitud tagumikuga linased püksid ERM A 648:127
  • Vanapärased kroogitud tagumikuga linased püksid (Halliste) ERM 1811, ERM 4744
  • Vanapärased kroogitud tagumikuga villased püksid (Tarvastu) ERM 7581
  • Vanapärased kroogitud tagumikuga villased püksid (Halliste) ERM 1793

Tavapärase lõikega püksid

Need linased või villased poolpikad püksid ehk kaltsa, kaldsa, kalsa, olid vöövärvli külge kurrutatud, õmblustega ees ja taga keskel ning säärte siseküljel. Kaltse ees asuv lõhik jäi veidi paremale küljele ja kinnitati värvli otstes nööriga. Pükste jalgevahele õmmeldi siilud, mis ulatusid põlvini.

Peakatted

Juuksed

Meeste juuksed ulatusid kõrvadeni või oli pikemad, keskel lahuga. Juuste sugemiseks
tarvitati seaharjastest harja. Naisemehed kandsid kõik ka pikemat või lühemat habet, poissmehel võis habe puududa.

Kaapkübar

Soojema ilma pidulikuks peakatteks oli Paistu mehel lambapruun, kõvast vildist kaapkübär ehk lehtkübär, mis tehti kõrge rummuga ja kitsama või laiema äärega. Suvekübara kõrguseks oli keskmiselt 13 cm ja ääre laiuseks ligikaudu 7–8 cm. Rummu ümbermõõt oli ülalt umbes 58 cm ja alt 62 cm. Kaabu oli õige kõrge, läks ülewalt poolt kitsamaks, kuid oli tasase põhjaga ja kõwa.

Talvemüts

Talvel kanti lamba- või rebasenahkset kõrvadega mütsi, mida kohalikud kutsusid kõrvik, talikübär. Enamasti tehtud talvekübarad lambanahast: pesa olnud seest karune, pealagi kaetud musta parknahaga või riidega, kõrvad karused. Jõukamate talvekübarad olnud rebase- või saarmanahast. Talvemütse tehti ise, lasti rätsepatel valmistada või osteti linnast.

Ülerõivad

Pikk-kuub

Ülerõivaks oli Paistu meestel kaarusnööridega kaunistatud laia selja ning puusadega must villane pikk-kuub ehk särk, nööritet särk, rautet särk, tahiline särk, paelutet särk, pikksärk, vammus, mis õmmeldi, nagu naiste omagi, tugevasti vanutatud tumepruunist või mustast toimsest villasest riidest. Meeste särk oli lõikelt samasugune nagu naiste oma, ainult paiguti oli meeste kuubedel vähem nöörkaunistusi kui naiste omadel, näiteks Õisus. Mõnede teadete järgi tehti meeste vammused kurgu alt kinnisemad kui naiste omad.

Nii meeste kui ka naiste särgid on ühte moodi, meestel on rinna pealt vähem lahti ja 5–6 haagiga kinni, naistel on rinna lestani lahti ja 1–9 haagiga kinni. Et särgid väga rikkalikult punase nööriga varustet on, sellepärast kutsutakse viimaseid rautet särkideks.

Meeste särk tehti laia sirge seljaga ja külgedel siiludega, mis näiteks Heimtalis olnud hästi laiad. Kolmnurksete siilude teravad otsad õmmeldi vöö kohal külgedel mitmeid kordi läbi, et tekkinud kõrgemad kühmud ehk puusa hästi tugevad jääksid.

Punased ja sinised või rohelised nöörkaunistused esinesid peamiselt krael, esihõlmade ääres kuni vööni, varrukasuudel ja küljelõhikutel. Kuue krae ehk kaalatagune pandi hallist, sinisest, rohelisest või tumepunasest kalevist, kuueriidest või uhkematel särkidel sametist. Lõhandikulapp pandi punasest kalevist ja seda ümbritses punane, sinine või roheline nöör.

Üldine komme oli kanda kuube rinna eest lahti, isegi pakasega. Mehed kandsid alati pikk-kuue peal vööd.

Pihtkuub

Paistu mehed kandsid 19. sajandi algupoolel jaheda ilmaga ning talvel töörõivana pikk-kuue all lühikest, pikk-kuue pihaosaga sarnanevat ja vööst allapoole ulatuvat pihakatet – kampsi ehk peltsi. Kamps tehti pikk-kuue riidest, vöö kohal ümber keha hoidvana ja alt laienevana. Hiljem asendus kamps kuuega.

Rüü

Suvel kandsid ka mehed kerge pealisrõivana lõikelt pikk-kuuega sarnanevat valget toimset linast või takust rüüdi. Nagu naisedki, tõmbasid mehed sajuse ilmaga üle kasuka veel rüü ja sellele omakorda peale pikk-kuue.

Kasukas

Kasukas ehk kasuk, alasti kasuk, kassk, ülikasuk – tehti tavaliselt valgeks pargitud lambanahkadest, harvemini kasutati vasikanahku.

Lambanahksed meestekasukad olid, nagu särgidki, sirge lõikega, alt laiad, torujad ja laiade hõlmadega. Meestel käis pahem hõlm 15–20 cm ulatuses parema peale. Käidavad kasukad, pühapäevasemad, olid pikad. Rinnaesine oli meestel kinnine, karusnahkset kraed ei olnud. Taskud olid varasemal ajal ainult meeste kasukatel, kummalgi esihõlmal risti.

Valge pargiga meestekasukaid kaunistati musta või pruuni liignahaga ehk ilma karvata naharibadega. Neid 1 cm laiuseid rihmu nimetati raikadeks. Meeste kasukate kaunistused olid lihtsamad kui naiste omadel, ainult 2 värvilist nahariba nööpide kummagi rea kohalt alla; rihmaga äärestati ka tasku ääred. Varrukasuud olid lihtsad, kaunistatud ainult nahkrihmaga. Meeste kasukatel olid varasemal ajal ainult naharibast põimitud nööbid, neid valmistas rätsep ise. Nahknööpi nimetati pungaks. Nööbi vastuseks oli naharibast aas. Külma ja saju puhul kanti pikema käigu puhul kasuka peal särki ehk vammust.

Kasuka peal kandsid mehed erinevalt naistest vööd, mille vahele pistsid piitsa ja kindad. 19. sajandi II poolel olid eelkõige nooremad mehed hakanud kandma piduliku valge kasuka peal värviliste helmestega kaunistatud nahast helmevööd.

Vöö

Vöö oli meestel tarvilik eelkõige ülerõivaste hõlmade kooshoidmiseks. Paistu mehed kandsid mulkidele iseloomulikku taskuga nahkrihma või villast vööd, mis kuulus kiriku- ja pidurõivaste juurde. Töö juures kanti nahkrihma või vana kulunud villast vööd.

Nahkrihm taskuga

Paistu meesteülikonnale oli iseloomulik pükste peal kantav nahkrihm ehk task, karman, koos selle küljes rippuva musta nahktaskuga. Taskus hoiti kõige tarvilikumaid esemeid: raha, nuga, piip, tubakakott, tuleraud, tael jm. Seda kandsid kõik mehed noorusest hauani.

Kõlavöö

Paistus esines kõlavöid, kohaliku nimetusega üüke, Mulgi üüke, vähemal määral kui Hallistes ja Karksis. Muuseumikogudes leidub neid ka väiksemal arvul. Paistus nimetati kõlavööd Mulgi vööks.

Kõlavööde mõlemad pooled jäid enamasti sarnased. Sageli olid vöö otstes tutid, need jäeti mitmekordselt ümber keha seotud vööl ette rippuma. Kõlavööde pikkuseks oli enamasti 150–170 cm.

Võrkvöö

Villaste meestevööde peamine liik oli ca 3 m pikkune võrkvöö ehk pussak, pussakas, meestevöö, mida kanti väljaskäimise rõivastega. Need olid naiste vöödest pikemad ja mähiti kaks korda ümber keha: eest tahapoole ja tagant ettepoole. Otsad jäid aga vöö vahelt läbi panduna külgedele rippuma.

Kamlottvöö

Paistus kandsid mehed kohati ka tihedast toimsest villasest vabrikuriidest valmistatud laia kamlottvööd, mille kanga kudumiseks oli kasutatud angoorakitse villa.

Helmevöö

19. sajandi keskel tulid ka Paistu meestel moodi helmevööd. Need olid kaunistatud klaashelmestega – kudruse, elme ja neid kandsid nooremad mehed pidulikul puhul ülerõivastel, peamiselt kasukal. Vööde lisaehteks olid graveeritud ornamendiga vasest või hõbedast pandlad.

Helmevöid valmistasid ka naised ise, kuid sagedamini osteti neid ringirändavatelt harjuskitelt, laadalt või linnast.

Säärekatted

Sukad

Jalas kandsid mehed pidulikul puhul musti villaseid, suviti ka valgeid linaseid sukki. Villased sukad kooti jämedast korrutatud lõngast ja et sukad saaks soojad, selleks need vanutati pärast kudumist vilditaoliselt paksuks. Talvel pasteldega käimiseks pidid sukad paksud ja soojad olema. Kanti ka mitut paari sukki korraga.

Mari Tomp, sünd. 1865, Holstre vallast meenutas 1956. aastal: Oli kindel pruuk, et meeste sukad pidid 4 naela rasked olema. Tema lapsepõlves oli meeste sukki kootud väga jämeda lõnga pärast puust varrastega. Viimati oli ta üle 70 aasta tagasi näinud puuvarrastega sukkade kudumist ühele vanapoisile, kes vanast sukamoest hiljem kui teised veel väga rangelt kinni pidas.

Jalarätid

Tööd tehes kandsid mehed viiske või pastlaid paklaste või linaste jalarättidega, mida kutsuti riba või ribaräti ja mis püsisid üleval viisu- või pastlanööride abil. Külmemal ajal sooja saamiseks mähiti rätte ka sukkade peale ja vahel ka alla. Talvel kasutati ka villaseid jalarätte.

Kui jalanõudeks olid pastlad, siis alustati jalaräti mähkimist põlve alt ja lõpetati varvaste juures, saabaste puhul tehti vastupidi – alustati varvastest.

Säärepaelad

Paistu meeste säärepaelad ehk seerepuidiku, puudiku, valmistati, nagu naiste omadki, värvilistest villastest lõngadest labases ja toimses põimingus. Meeste paelad tehti sageli värvikamad ja otstes tuttidega, sest erinevalt naiste omadest jäid need nähtavale. Püksisääred seoti altpoolt põlve säärepaeltega kinni ja sääreosa tõmmati seejärel kotina üle paelte.

Jalatsid

Viisud

Tööjalanõudeks olid Paistu meestel, nagu naistelgi, paju- või niinekoorest otsese põimega viisud st soad käisid jalatsi laiuse ja pikkuse suunas, neil olid madalad ääred ja nina ning ääres kõrvad, kust tõmmati läbi paelad nagu pasteldelgi.

Pastlad

Tööjalanõudena kanti Paistus sageli veel veisenahast raagnahkseid pastlaid. Kirikupastlad tehti aga heledaks pargitud nahast. Lõikelt olid Paistu pastlad terava ninaga. Perenaised ja peremehed kandsid ka mustaks pargitud ja ninapealse punase kandiga pastlaid. Pidulikel puhkudel kanti pastlaid sukkadega, kusjuures meeste pastlapaelad seoti poole sääreni.

Pastelde valmistamine oli talus tavaliselt meeste töö. Neid püüti teha vanal kuul või vastlapäeval, arvates, et need siis kauem vastu peavad. Viljandimaalt on teateid, et uute pastelde hoidmiseks käidi kirikuteel paljajalu. Pastlaid hoiti kokkuseotult aidas või rehetoas naela otsas.

Saapad

Säärsaapaid hakkasid rikkamad Paistu mehed kandma laiemalt alles 19. sajandi kolmandal veerandil.  Vanemad saapad olid õmmeldud taldadega – nn Vene saapa.

Kindad

Nõelkindad

Paistus, nagu teisteski Mulgi kihelkondades, olid veel 18. sajandi lõpul ja 19. sajandi algul vanimate kinnaste esindajana meestel kasutusel nõelkindad ehk vildi, mis tõmmati vammuse varrukasuu peale. Eriti praktilised olid need meestel pakasega vooris käies, aga ka talvistel metsatöödel.

Kirikindad

Tavaliselt kandsid mehed kahelõngalisi silmkoes labakindaid ehk peokindaid. Neil olid sinist ja valget värvi kirjad, aga ka lambapruuni ja valget või musta ja valget värvi kirjad. 19. sajandi II poolel kooti pidulikumad kindad juba märksa värvilisemad. Vanad kirikindad olid lühikese, ühevärvilise või triibulise, labaga ühelaiuse kindapäraga.

Viljandi Muuseumis leiduvad hästi säilinud meeste kirikindad 1830. aastate Paistust. Need labakud on kootud lambamustast ja valgest villasest lõngast, ülal 2 cm laiuse musta-valge vikkelkoes äärega.

Sõrmkindad

19. sajandi II poolel kasutasid nooremad Paistu mehed ka sõrmkindaid ehk sõrmilisi kindaid, mida kanti ainult pidulikul puhul.

Ehted

Mehed kinnitasid särgi rinna eest väikese vitssõlega. Et vitssõlg oli levinud just tarbeesemena, püsis ta teistest kauem meesterõivaste kinnitina, nii et paiguti nimetati teda isegi meestesõleks või meeste preesiks. Särgikaeluse kinnitamiseks kasutasid mehed siin ka väikest valatud, enamasti hõbedast kuhiksõlge, nn Mulgi sõlge. Seda tüüpi sõlg oli levinud kogu Mulgimaal.

Sõrmused olid meestel ja naistel sarnased. Abielusõrmustena kasutati enamasti hõbedast vitssõrmust, plaadiga sõrmust, rombikujulise kaunistusmotiiviga sõrmust jt.

Koostaja

  • Tiina Jürgen, etnoloog

Allikad

  • Jürgen, Tiina. 2015. Mulgi rahvarõivad. Viljandi: TÜ Viljandi Kultuuriakadeemia, Viljandi muuseum