Paistu naine

Paistu naiseülikonda kuulusid 19. sajandil särk, villane või linane seelik, vöö, pearätt ehk tanu, eespõll, puusapõll, linane ja(või) villane õlakate, rüü, pihtkuub, pikk-kuub, kasukas, talvemüts, kindad, sukad, säärepaelad, viisud ja pastlad ning sajandi viimasel veerandil ka kingad ja saapad.

Särk

Vanemamoeline särk

Paistu naise pidulik särk ehk ame õmmeldi kodukootud peenest valgest linasest riidest piha ja takuse jätkuga, mida nimetati jakk, ammejakk. Pihaosa oli särgil T-kujulise kaelaava, laiade käiste ehk körtkäüstege ja madala kitsukese, 1–1,5 cm püstkraega. Kaaltuk ehk krae käis vitssõle ehk reesiga kurgu alt kinni. Särgi jätk tehti tavaliselt jämedama koega materjalist, milleks kasutati linade sugemisel saadud takku ehk sugitakku. Jätkuga särki hakkasid neiud kandma koos seelikuga, seeliku saamine sümboliseeris aga üleminekut lapseeast neiuikka.

Vanemate särkide iseloomulikuks kaunistuseks olid valge linase niidiga tikitud püvisilmpistes või madalpistes tikitud geomeetriline ornament – ristid ja pöörad.

19. sajandi 70.-80. aastateni õmmeldi särgid õlalappidega ehk õlarihmadega ja õlaõmblusteta. Riie murti pooleks ja piki õlajoont õmmeldi peale riideribad ehk õlalapid, mis kaitsesid särki õla kohalt kulumast ja olid samal ajal ka särkidele kaunistuseks. Õlalapi keskkiri moodustus tihti kahe lihtsama motiivi vaheldumisest ja piirati mõlemalt poolt väiksema äärekirjaga. Paistu särgid olid hästi peenelt kurrutatud ehk nõelkurrud: särgi piht ja õlalappide otsad krae juures, varrukaotsad vastu värvlit ning varruka ülaosad. Kurrud kinnitati õlaõmblusest 1,5 cm kaugusel kinnituspistega.

Paistu särkide tüüpiliseks iseärasuseks, nagu mujalgi Viljandimaal, olid laiad ja pikad varrukad. Need valmistati sirgest täisnurksest riidetükist ning ühendati pihaga täisnurga all, kusjuures puudusid kaenlaaugu- ja käisekaar. Pidulike särkide varrukad tehti laiemad, ca 30 cm, igapäevasärkidel kitsamad, u 16 – 18 cm. Viimased, lihtkäised, õmmeldi värvliteta. 19. sajandi I poole naiste särkidele olid iseloomulikud kitsamad värvlid, sajandi keskel hakkasid levima peamiselt 4 – 6 cm laiused värvlid. Varruka värvlid ääristati nukupeade ehk tagidega, hiljem vahel ka siksakpaelaga.

19. sajandi kolmandast veerandist alates hakkas ulatuslikumalt levima vabrikus toodetud puuvillane riie ehk linnarõivas, millest valmistati enamasti naiste pidulike särkide pihaosad või kraed ja varrukavärvlid.

Lahtkrae

Paistu naised kasutasid särgi peal lahtist ristkülikukujulist rinnaesist – petust. Harilikult oli petus linane riidetükk, 50-60 x 30-40 cm, mille keskel oli pikisuunaline rinnalõhik ja nurkades kaenla alt kinnitatavad paelad. Rinnalõhik suleti eest sõle või preesiga. Petust kanti särgi määrdumise korral külaskäikudel jm pidulikel puhkudel.

Uuemamoeline särk

19. sajandi II poole särgikaunistustes domineeris juba punase maagelõngaga tikitud geomeetriline ristpistetikand, selle kõrval esines krael, rinnaesisel, varrukavärvlitel ja õlapõõnadel vahel ka püvisilmtikandit või ainult püvisilmtikandit. Tikandi osana esines Paistu naise särkidel veel ka kast- või eelpistet ning tikandi ääristuspistena varspistet.

Lisaks tikandi- ja selle tooni muutustele esines uusi jooni ka särke kaunistavate elementide lõikes: püstkraed ja õlalapid tehti mõõtmetelt laiemad kui valge tikandiga särkidel. Krae laiuseks oli valdavalt 2 – 3 cm ja õlalapil 6 – 8 cm. Varrukavärvlid olid jäänud aga samaks: 3 – 6 cm. Uuendusena tuli lihtsa pilu või õmblusega rinnalõhiku kõrvale 2,5 – 3 cm kandiga lõhik.

Seelik

Vaipseelik

18. sajandi lõpul ja mõnevõrra 19. algulgi kanti Paistus arhailist linast vaipseelikut ehk pallapuult või musta villast vaipseelikut ehk sõukest. Villase sõukse alläär kaunistati pronkstraadist torukujuliselt spiraali keeratud vaselistega. Sõuke tehti samasugusest tasapindsest toimsest vanutatud riidest ja sama värvi nagu pikk-kuubki. Ääres oli vaipseelikul kaunistuseks kitsas, 0,5 – 0,7 cm, kõladega kootud pook, rikkamatel ka metallkaunistused.

Paistust on andmeid ka heledate villaste vaipseelikute kandmise kohta. Tõenäoliselt olid villased heledaad vaipseelikud, ka ülerõivad, varasemal ajal Mulgi alal laiema levikuga, sest nende kohta on andmeid kogutud ka Karksist.

Paistu pruudid kandsid pulmas ja laulatusel punast vaipseelikut, mis oli kaunistatud allääres pooga, vaseliste, tinuliste ja vahel veel kardpaelaga. Mõne teate järgi kandnud Paistu noorik peale punase ka musta vaselistega vaipseelikut – ku norikkud tudi, sis oli tal must seukke ümmer, valge linake pä bäl.

Pikitriibuline seelik

19. sajandi alguses hakati Paistu kihelkonnas kandma pikitriibulist ehk joonilist seelikut ehk körti. Uuemoeline seelik valmistati ühelaidsest poolvillasest pikitriibulisest koeripstehnikas kootud riidest. Seeliku eelistatud põhivärviks oli punane.

Heimtalis kantud triibuseelikutel lisandus punasele põhitriibule veel must, valge ja sinine. Siin ulatus seelik moe järgi pahkluuni ja seelikule olid värvli juures sisse seatud umbes 2 cm laiused ühtpidi voldid. Värvel pandi linasest riidest ja selle otstes olid aasad, millest käisid läbi paala ehk kandme. Raassilla külas mäletati, et kõige rohkem olnud põhi ikka punane ja sellel rohelisi, siniseid ja valgeid triipe.

Triibuline seelik tehti ikka hästi pikk ja lai. Mida enam volte, mida laiem ja raskem seelik, seda toredamaks rõivast peeti. Seelik tuli voltida vöömõõdule vastavalt ja esiosa jäeti sageli siledaks. Allserva, seeliku pahemale poole kinnitati 10 – 12 cm laiune linane toot. Seelikuid pandi üksteise peale mitu.

Peeti ikka kaks körti seljas – aluskört ja pealmine kört. Emal oli nii alus- kui pealmine kört pikitriibuline.

19. sajandi II poolel valmistatud triibuseelikud olid enamikus juba erksavärvilised, mida tingis järkjärguline aniliinvärvide kasutuselevõtt.

Pikitriibulisi seelikuid kanti Paistus ka alusseelikuna. Teiste all kanti tavaliselt vanu, kulunud seelikuid.

Ruuduline seelik

19. sajandi lõpul hakkasid nooremad naised Paistus, nagu mujalgi Viljandimaal, kandma läbivillaseid punasepõhjalisi ruudulisi seelikuid ehk körte, mis sarnaselt triibuseelikutega värvli külge voltidesse sätiti. Ka neid körte kanti ikka mitu ülestikku.

Suveseelik

Suveseelik ehk pallapuul valmistati valgest jämedast linasest riidest, mis kooti toimne või kirjaline. Pallapool pidi ulatuma sääremarjast allapoole, pikkuse määras kanga laius, 78 – 85 cm. Seeliku ülemine osa värvli juures seati 0,75 cm sügavustesse lappvoltidesse, mis värvlist 0,5 cm kaugusel õmmeldi kinnituspistes üksteise külge. Seeliku alumist äärt kaunistas 4 – 5 cm laiune kirivöötehnikas kootud tumesinine, punase südamega pook, mille süda kooti vanematel kitsam, uuematel aga laiem.

Vöö

Kirivöö

Kirivöö ehk üüke, üük, oli 18. – 19. sajandil ka Paistus levinuim vööliik. Kirivöö kooti valgest linasest niidist ja villasest lõngast korjatud kirjadega ning see ei olnud väga lai. Vanemate vööde värvides domineerisid madarapunane ja sinine, uuematel eredam aniliinpunane. Valitseval kohal olid geomeetrilised kirjad. Ornamendi ülesehituses eristusid keskkiri, süda ja äärekiri. Südameks kooti keskkirjas põhivärvist erinev värvitriip. Uuematel erepunastel vöödel sageli keskkiri puudus ja esines tavaliselt tihedal villasel koepinnal üksikutest, selgelt eraldi seisvatest motiividest ornamendirida.

Kirivöö mähkisid Paistu naised ümber nii nagu mujalgi seda tehti. Selle ots asetati vasakule küljele ja mähiti vööd siis 3-4 korda alt ülespoole ümber keha, ots pisteti vöökordade alla. Vöö pikkuseks kooti keskmiselt 2 meetrit.

Läbivillane vöö

Paistus, nagu ka teistes Mulgi kihelkondades, kandsid naised 19. sajandi II poolel kirivöö kõrval ka läbivillaseid vöid. Enamasti olid need 4 – 6 värvi lapilise kirjaga nn nopsilise üükse.

Muuseumikogudes on säilinud Paistu läbivillaseid vöid vähe, ainult kolm või neli vööd. Kas on neid omal ajal vähe kogutud või on nende kasutamine olnud siinses kihelkonnas tagasihoidlikum kui Hallistes, Karksis ja Helmes, ei ole veel päris selge.

Tasku

Paistu naiste rõivakomplekti juurde kuulusid ka lahttaskud ehk task, mis seoti vööle seeliku küljelõhiku alla. Tasku oli vajalik väikeste tarbeasjade ja raha kaasavõtmiseks. Paistu naiste taskud olid õmmeldud kas ühest riidest või riidelappidest. Kasutati peamiselt linast, puuvillast või villast riiet. Lappidest taskud tehti enamasti kirjudest sitsilappidest.

Põll

Põll oli abielunaisel nii staatuse kui ka jõukuse märgiks. Eraldi olid kiriku- ja igapäevased põlled.

Eespõll

18. sajandil olid Paistuski moeasjaks roheline paksust villasest toimsest riidest eespõll, mille alaosa kaunistas kard- ja punasest paelast pealeõmmeldud ornament. 19. sajandi I poolel kuulus roheline põll eriti pidulikuna enamasti veel vaid Mulgi pruudi ja nooriku rõivastusse. Pruudikomplektis paistsid need sel juhul välja põlleräti lahtise pilu vahelt. Juhan Kunderi Holstre pruudirõivaste kirjelduses on samuti juttu rohelisest põllest, mis olnud altpoolt punase kaleviga ehitud ja mille peal kantud kahte põllerätti.

Vanemad linased eespõlled õmmeldi labasekoelisest linasest riidest ja sageli samast kangast, mis särkki. Põlletikandid olid Paistus oma olemuselt piiramata pinna kirjad või äärekirjad.

Piiramata pinna kaunistused kujundati enamikus diagonaalrombilisele võrgule. Diagonaalse võrgu moodustasid üksikute ristpistete või kombineeritud pistete rühmad. Niisuguse kujundamise puuduseks olid kirja äärtele jäävad poolmotiividega poolikud silmad. Kogu kaunistust lõpetasid kas üla- ja alakiri või piiras igast küljest kitsas äärekiri.

Seda tüüpi põllede ilusaks ja ühtlasi vanimaks säilinud näidiseks on Riiklikus Vene Muuseumis Sankt-Peterburis leiduv Paistu naise eespõll (B-2578), mis on ääristatud mitut värvi niidist õmblus- või nõelpitsiga. Sellel ilmselt 17. sajandist pärineva arhailise põlle taimeaineline Mulgi tikand on teistsugune, muistne. Tikandi erinevus seisneb ornamendis, selle ainestikus, värvustes ja tikkimistehnikates. Taimeainelist tikandit kohtame peale põllede veel vanapärastel sõbadel, puusapõlledel, päärättidel ja ninarättidel. Kuna tikkimiseks kasutati nimetatud esemetel kodukedratud ja üsna jämedat lõnga, oli ka tikandi töötlus jämedakoeline. Tikiti joonise järgi, arvestamata riide koelõngu.

Tavaliselt oli vanemate pidupõllede kaunistuseks põlle allosas rist- ja varspistes tikitud geomeetriline ornament. See oli punasest, rohelisest, tumesinisest, kollasest ja vahel lisaks heledamast sinisest villasest lõngast. Alläärt kaunistavad narmad ulatusid külgedel tikandi kõrguselt üles. Samuti oli vana tüübi põlledele iseloomulik uhke äärepits, mis peale allserva ulatus u 15-20 cm külgedelt üles.

Põll ulatus tavaliselt kas seeliku allääreni või jäeti seeliku äär põlle alt veidike, u 10 cm, paistma. Põlle paelteks pandi sageli palmitsetud paelad. Paelu ei jäetud kunagi seljale rippuma.

Ilmselt on Paistus kantud ka teistsugust, võrkpitsiga kaunistatud põlle. Seda tüüpi põlle ilusaks näidiseks on ERMis säilitatav põlle võrkpitskaunistuse katkend, millel võrgustikus on pleekimata linane niit, põimitud kirjades aga sinine, roheline, hele hallikasroheline, pruun ja kollane villane lõng ning pleekimata linane niit.

19. sajandi keskpaigast alates hakkasid Paistu kihelkonna naised laialdasemalt kandma poeriidest – siid, puuvillane, villane, eespõllesid ja seetõttu jäid linased ning takused põlled rohkem tööriieteks. Eriti armastasid jõukamad talunaised Paistus siidpõlli ja –rätte.

Põllerätt

Üksikute 19. sajandi lõpul rahvasuust ülesmärgitud mälestuste järgi kanti koos puusapõlledega sõuksel veel põllerätte ja põlli, eriti pulmarõivastuse puhul. Holstre mõrsja sõukest ehtinud vasakul küljel rippuv puusapõll, roheline eespõll ja sellele pandud kaks u 30,5 cm laiust põllerätti.

Eesti muuseumides Paistu põllerätte säilinud ei ole, küll on aga Sankt-Peterburis Vene Riiklikus Muuseumis säilitamisel üks 17. sajandist pärinev villase tikandiga kaheharuline põll (B-2581).

Puusapõll

Puusapõlli kanti Mulgi alal põhiliselt vaipseelikutega – villase sõukse või linase pallapoolega. Paistus kanti neid vasaku külje peal ja need katsid vaipseeliku vaheliti käiva koha. See olnud kõrikuks nimetatud ligi kahe jala pikkune riidetükk, mis allosas mitmevärviliste kirjadega ehitud.

Puusapõll oli iluese, mis kuulus vaipseeliku kandmise õiguse saanud neiu, pruudi või nooriku ehk mehenaine kuni esimese lapse sünnini, riietusse.

Arhailises tikandis olid kõik motiivid piiratud tumesinise lõngaga, mis aitas teisi värve siduda ja andis üpris hõredale tikandile tõsise ilme. Peale sinise kasutati veel punast, rohelist, kollast ja heledamat sinist. Tikandi elementideks oli sõõr, rist, siksakjoon ja võrgustikud, millest on koostatud palju erisuguseid motiive. Kuigi elemendid olid geomeetrilist laadi, ei ole käesolev ornament geomeetriline, sest motiivid ja nende asetus on vaba käsitlusega. Taimeosakesi kujutavad puusapõlledel rosetid, 6-, 8- või 9-leheline õis, elupuuvõrsed jt elemendid.

Peakatted

Juuksed

Paistu naised ja tüdrukud armastasid pikki lahtisi juukseid.

Pearätt (tanu)

Paistus kandsid abielunaised 19. sajandil Mulgimaa idakihelkondadele iseloomulikku, veidi pikliku kujuga pearätti, milel oli mitu kohalikku nimetust: päärätt, pearätt, Holstre päärätt, maalitet rätt, puulrätt, täusrätt, pika sabage tanu, kate otsage tanu, lühikse sabage tanu, üte otsage tanu, Tarvastu tanu, tanu, rätt.

Sajandi I poolel tehti vanema perioodi päärätid valgest keskmise jämedusega linasest labasest riidest ja kaunistati mõlemas otsas maaliga: 5–6 cm laiuse, punase tiheda tikandiga ühtlaseks pinnaks välja õmmeldud äärega. Maal tikiti madarapunase, tumesinise ja samblarohelise villase lõngaga madal-, vars- ja kahekordses ristpistes. Vanemasse perioodi kuuluvate päärättide mõlema otsa maalide teostus on mitmesugune, kaunimatel on nii taust kui värviline kiri tikitud ristpistes. Ka nurgakirjad on ristpistetehnikas. Vanematel päärättidel puuduvad ka hõlmakirjad või on nendeks üksikud väikesed motiivid. Rätik seoti pähe nii, et üks tikandiga ehk maaliga ots jäi otsmikule ja teine rippus seljal.

Edasi arenedes muutuvad päärätid pikemaks ja ka maalid laiemaks, ulatudes kuni 7 cm-ni. Püsib aga mõnda aega veel vana äärekirja ehitus. Tarvitusele võetakse ka helmed. Alates 19. sajandi keskpaigast hakati pääräti valmistamisel kasutama linase kõrval ka valget puuvillast vabrikuriiet ja hõlmakirjad muutuvad suuremaks, nendeks olid mitmesugused ristilised ja pöörilised ehk risti põhimõttel kujundatud punased motiivid.

19. sajandi II poolel hakati päärätte tegema kotikujuliselt kokku õmmeldud ehk pööratud sabaga ja nüüd nimetati seda puulrätiks, üte otsage tanuks, lühikse sabage tanuks, Tarvastu tanuks jne. See oligi juba päris tanu, millele anti püsiv kuju, õmmeldes voldid ja saba kergelt pistetega kinni. Peale tanu pesemist tuli tanu iga kord uuesti õmmelda. Pööratud sabaga tanud paistavad silma ka juba kirja selguse ja täiuslikumate ning säravamate maalikirjade poolest.

Et mustrile rohkem reljeefset helki anda, õmmeldi selle peale väikestest klaas- või vaskorakestest kirjad.

Siid- ja tüllrätik. Puuvillane rätik

Maaliga pearäti peal kanti talvel paksemat rätikut, suvel villaste värviliste lõngadega tikitud tüllist pearätikut ehk kirmirätti, mis seoti kolmnurkselt kokkupanduna lõua all. Nimetus tulnud rätile kasutatud materjali järgi, mis olnud nii läbipaistev kui kirmetus. Kirmetus on vee peale tõmbunud õhukese jääkorra taoline. Holstres on ikka öeldud, et veel on jääkirme pääl.

Kirmiräti peal kanti kodunt välja minnes veel harilikku siidist või õhemast puuvillasest riidest rätti, ruumis aga hoiti maaliga rätil alati kirmirätt peal, nii pidudel kui ka kirikus. Holstres oli viimati u 50 (u 1906) aastat tagasi olnud kindlaks pruugiks, et kirmiräti peal kantaval pearätil oli pits ümberringi ääres. Neid rätte tegid naised ise kodusel teel. Osteti rätitäis riiet ja pitsi. Pits õmmeldi ise rätile äärde. Rätt oli kandmise ajaks kõvaks tärgeldatud.

Töö juures kanti sits- või õhukest musliinrätti.

Väike tanu

Kodus toimetades kandsid Paistu naised väikest tanu, mis valmistati linasest, sajandi keskpaiku ka juba puuvillasest riidest ja kroogiti kuklasse kokku. Arvatavasti olid varasemad väiketanud siin, nagu Tarvastuski, õmmeldud linasest riidest, kaunistatud punase või punase-sinise tikandi ning eesääres niplispitsiga. Hilisemate väiketanude esiäär ilustati maaliga. Ka väiketanule pandi vajadusel peale siid- või sitsrätik.

Talvemüts

Talviseks peakatteks oli naistel Paistus punasest kalevist põhjaga talvemüts, mis koosnes neljast kolmnurksest siilust ja lambanahksest voodrist. Mütsi karvane äär pandi mingist paremast karusnahast, sagedamini nugise-, kuid ka kopra- ja tuhkrunahast. Sellised mütsid olid üldiselt kasutusel 19. sajandi esimese veerandini ja hiljem ainult pruudi peakattena.

Õlakatted

Kõiki õlakatteid kanti nii, et ümber võetuna jäid nende otsad võrdses pikkuses ette rippuma. Et ülevisked paremini õlgadel püsiksid, hoiti neid vajadusel käega kinni või kasutati kinnitusvahendina väikest sõlge ja preesi.

Villane ühevärviline õlakate

Paistus, nagu teisteski Mulgi kihelkondades, kanti varasemal ajal ühevärvilisi villaseid õlakatteid, mida kutsuti sõba, sõuke, kõrik, tekk. Seda tõendab Paistust saadud ja ilmselt juba 17. sajandi lõpust pärinev valge sõba, samuti üksikud mälestused mustadest õlakatetest. Sõba oli abielunaise pidulik õlakate, millega käidi külmal ajal kirikus ja külas, kuid tal oli oma kindel koht ka pulmatraditsioonis.

Mustad, lambamustad, sõbad olid geomeetriliste kaunistustega, valgete sõbade kaunistuseks oli rikkalik, Mulgi varasemale ornamendile iseloomulik mitmevärviline keskaegne taimeaineline tikand. Ilmselt olid valged villased taimeainelise tikandiga sõbad varem olnud Mulgi alal laiemalt levinud, sest Hallistes ja Helmes mäletati samalaadse villase kaunistusega linaseid õlakatteid. Villaste õlakatete kaunistused tehti villase lõngaga. Domineerisid madarapunane ja potisinine, millele lisandusid valge, kollane ja roheline.

Sõbade kandmise aeg ulatus Paistus 19. sajandi keskpaika, mil selle kandmisest loobuti. Pruudirõivaste osana püsis see pulmatavandite tõttu veel mõnda aega kasutusel.

Ruuduline villane õlakate

Paistu kihelkond kuulus, nagu Halliste, Karksi ja Tarvastugi, ruuduliste ülevisete levikualasse, kus kanti kuni 19. sajandi viimase veerandini nn viielõngalisi tekke. Neile olid iseloomulikud viit värvi – punasest, rohelisest, kollasest, mustast või pruunist ja valgest – lõngast moodustatud ruudud. Roheline ja kollane värv olid ruudustikus valitsevaks värviks. Viielõngalised tekid kooti harilikult kahelaidsed ja kahekordselt kokkumurtuna vastasid need enam-vähem sõbadele. Ka neil oli 19. sajandi esimese poole ja keskpaiga andmeil kindel koht pruudikattena pulmatraditsioonis.

Täisrätt tehti nii pikk, et otsad ulatusid seistes teki üle pea seadmisel põlve kõrgusele. Kuiva ilmaga võeti tekk lappesse pandult käele.

19. sajandi lõpul tõrjusid suurrätid viielõngalised tekid välja.

Linane õlakate

Paistus, nagu Hallistes ja Karksis, kanti lisaks villasele õlakattele ka omanäolist linast õlalinikut ehk linik, palajas. See peenest linasest linik kooti 59 – 62 cm lai, 250 – 155 cm pikk ja kaunistati hoolikalt. Õlakatte omapära seisnes selles, et peene labasekoelise linase keskosaga liniku otstesse olid sisse kootud jämedast mustjassinisest ja peenest madarapunasest villasest lõngast reljeefsed triibud. Mõnele linikule oli ühte otsa triipudevahelise tikandiga moodustatud tume lapp, mille tähendus on jäänud selgusetuks. Liniku otsi ääristasid kuni 20 cm pikkused valged või rühmiti valged ja värvilised linased, mõnikord lisaks ka villased narmad. Sellise linikuga kaeti pulmas pruudi pea ja nägu. Hiljem jäid need aga abielunaise pidulike rõivaste väärikaks täienduseks – vanasti olnud naistel valged palajad üle pää, kui nad kirikusse läksid – ning lõpuks saatsid naist tema viimasel teekonnal surilinana.

Igapäevaseks kasutamiseks mõeldud linased ülevisked valmistati jämedamast takusest riidest ja olid väikeste kaunistustega või üldse ilma.

Suurrätik

19. sajandil võtsid ka Paistu naised uue pea- ja õlakattena tarvitusele villase suurrätiku, mis levis laiemalt 1840.–1850. aastaist alates. Algselt osteti suurrätid linnadest, hiljem ka laatadelt ning rändkaupmeestelt, hiljem aga kudusid neid ka mõisa- ja külakangrud ning osaliselt ka talunaised oma kitsastel kangastelgedel. Talunaised kudusid kahelaidseid suurrätikuid.

Varasemad suurrätid olid põhivärvilt tumedamad – ühevärvilise keskosa ja tumedamates toonides või erivärviliste ääretriipudega. Neid kanti kolmnurkseks kokku murtuna.

Kaelarätik

Paistu naised armastasid pikk-kuue all kanda värvilist kaelarätti ehk rinnarätti, mille otsad seati selliselt rinnale, et nende vahelt jäid hõbedased rinnaehted paistma. Mõnikord seati selle räti alla veel teine, tavaliselt valge rätt, nii et selle servad pealmise räti alt nähtavale jäid.

Viljandi Muuseumi etnograafiakogus leiduv ainus Paistu naise linasest riidest kaelarätik on tehtud Paistu kihelkonnas, Holstre vallas Sova talus umbes 1860. aastal. Kaelarätiku kinkis muuseumile Anu Kikka Holstre vallast Kodeoru külast 1960. aastal. Rätiku (40×130 cm) mõlemas otsas on 0,8 cm laiune pilu ja 11,5 cm laiune helepruun ristpistes ornament – inimfiguurid vaheldumas ristikujutistega.

Ülerõivad

Pikk-kuub

Pikk-kuubedel oli Paistus mitmeid nimetusi vammus, särk, pikksärk, paelutet särk, tahiline särk, rautet särk, nööritet särk, nöörkuub. Õmmeldi see tumepruunist või mustast villasest toimsest vanutatud riidest. Paistu pikk-kuub oli nn puusadega kuub, mille kehaosa oli kokku murtud ühest kangalaiast, nii et ühest riide laiusest sai seljatagune ja teisest hõlmad. Küljelaienduseks õmmeldi mõlemale poole hõlma ja seljataguse vahele kolmnurkne siil, mis oma ülemise, terava otsaga ulatus vööni. Siilu otste kohta tekkisid niiviisi kõrgemad kühmud – puusad.

Krae pandi Paistu naiste pikk-kuubedele enamasti punasest, pruunist, hallist, rohelisest või sinisest poekalevist. Kuue küljelõhikute ehk raiuste ülaotsa kohale õmmeldi kaunistuseks punasest kalevist või karrast lõhandikulapp ehk latt, mis ümbritseti punase ja rohelise või sinise kaaruspaelaga. Kaaruspaelast kaunistusi oli ka hõlmadel, krael, varrukasuudel, puusadel ning kuue allääres. Öeldi, et särk on punatse nööridege ära aet.

Paistu vanemate naistekuubede lõhandikulappidele, varrukasuu ja rinnaava äärde kinnitati kaunistuseks ka villastest värvilistest lõngast tehtud nöpse. Sellised nöpsid esinevad ka ühel umbes 1846. aasta paiku valmistatud Aidu naise pikk-kuuel, mille sakilise lakaga varrukasuu on ääristatud lilla-punase nööriga ja lõnganuppudega – iga kahe kõõru järel üks villase lõnga nupp. Pikk-kuuega kaasas käiv legend ütleb: Naiste särk on üks vanematest, mis Holstres ja Aidus kanti ning peatundemärk on see, et tal värvilistest lõngadest tehtud nöpsid on.

Idamulgi pikk-kuued paistsid terves Eestis silma kui ühed enam kaunistatud, eriti rikkalikult olid ilustatud Tarvastu ja Paistu naiste kuued. Nöörilustiste rohkus väljendas kandja jõukust. Vanutatud villasest riidest pikk-kuued olid Paistuski üsna rasked, kaaludes 7–15 naelani, 409,5 g. Pikk-kuued kinnitati vöökohal enamasti kuni 3 paari haakidega. Haake võis olla ka rohkem, kuid sel puhul olid need rohkem kaunistuseks. Naised pikk-kuue peal vööd ei kandnud.

Rüü

Rüü ehk rüüd oli linasest või takusest riidest suvine kergem ülerõivas, mis lõikelt sarnanes kasuka või pikk-kuuega. Eelkõige oli see suvine töörõivas, kuid varasemast ajast on teateid ka rüü kirikuriidena kandmise kohta. Sajuste ilmade korral tõmmati see teiste rõivaste peale vihma ja lume kaitseks. Talvel aga kasutati rüüdi veel kasuka peal või pikk-kuue ja kasuka vahel, et kuub niiskena kasukat ära ei määriks.

Pihtkuub

Paistu naiste rõivastusse kuulus pikk-kuue pihaosaga sarnanev kaunistusteta lühike kuub ehk pelts, kamps. Pidulike rõivaste hulka see ei kuulunud, kuid leidis kasutamist jahedama ilmaga ülerõiva all ja tööl. Kamps tehti pikk-kuue riidest, vöö kohal ümber keha hoidvana ja alt laienevana.

Kasukas

Talvel kandsid Paistu naised mihklipäevast jüripäevani välitöödel, sõitudel, kirikus ja pidudel ning mõnikord isegi kaitseks suvesooja eest lambanahkset kasukat, mida kutsuti kasuk, alasti kasuk, kassk, rautet kasuk. Naistekasukad õmmeldi seelikutest lühemad, et alumine ilu välja paistaks. Küljeõmblused jäeti umbes 10 cm ulatuses allosas lahti. Kasukanööbid tehti nahknöörist ja nimetati pungaks, nööbi vastuseks oli nahariba.

Paistu naiste pidulikud kasukad valmistati valgeks pargitud lambanahkadest – karv seespool – sirge seljatükiga, talje kohalt kitsendamata ja eest lahtiste hõlmadega. See kasukatüüp vastas lõike poolest Lõuna-Viljandimaa idamulkide pikk-kuubedele, mille mõlemal küljel oli kaks siilu, mis kinnitati ülaotsast nii, et moodustusid kühmutaolised puusad. Samuti käisid kasukad vöökohalt kinni ja olid avatud rinnaesisega. Paistu kasukaid kaunistati punaste ja rohekasmustade, pargitud nahast liignahkade ehk rihmadega, mis ilustasid kasuka hõlmu, kraed, õlgu, varrukaid, külgi vöökohast allääreni ja alläärt. Paistu naistekasukatel oli hõlmade rihmutis kas kahe- või kolmekordne. Keskel oli kitsas must rihm ja selle küljes mõlemal pool samasugune punane. Paistu kasukatele on omane veel ka punastest ja mustadest naharibadest põimitud võrdlemisi lai, kuni 5 cm küljeõmbluse kaunistus. Eriti toredatel kasukatel olid samasugused põimetised ka õlalappidel ja krael. Lisaks on kasukate küljerihma alumises otsas laiupidi peale õmmeldud punased ja mustad kitsad rihmad, alumise rihma ääres on puhk, ülemise rihma alt keeravad välja punased võrelid e keerdelised kaunistused. Küljerihma ülemine ots ulatub küljesiilu tipuni. Kuna seal on kasukal mitme detaili ühenduskoht, siis on see kaetud kolmnurkse punase puusalapiga. Kolmnurksele lapile on lisatud veel must nahariba koos puhkudega.

Peale rihmade on Paistu kasukatele väga iseloomulikuks kaunistusdetailiks veel puhud – orava-, rebase-, või mõnest muust paremast karusnahast ääred, mis jäeti kasukaserva alt välja paistma. Puhud olid hõlmadel, varrukasuudes, kaela ümber, allservas ja puusalappidel. Varrukasuudele oli omane ka kolmnurkne lakk – teravama tipuga detail, mis katab käeselga.

Säärekatted

Sukad

Paistu naiste sukad kooti valgest villasest korrutatud lõngast ja laia sääreosaga, st sääred kooti hästi avarad. Sukad köideti põlve alt säärepaeltega, kuid need ei jäänud pika seeliku alt nähtavale. Suvel kantavate koekirjaliste sukkade valmistamiseks kasutati ka linast niiti ja hiljem puuvillast lõnga.

Villane sukk loodi üles kahekordse lõngaga, et sukasääre serv saaks hästi tugev. Holstre ümbruses olnud pruugiks sukasääre ülaäärde keerukordade, keerutuste ja piluridade kudumine. Harilikult oligi sukasääre ülaäärel kolm keerukorda, et ülaäär tugevamaks ja mittevenivaks muutuks. Keerukordade vahesid on kootud ka piluviklitega ehk tänapäevases mõistes pitskoes. Suka alumisel osal ja labajalal ilutsesid samuti viklid. Kõige tavalisem oli kolme viklirea kudumine.

Kaunistuseks tehti sukasääre laiendiosale tumesinisest, punasest, rohelisest ja valgest korrutatud villasest lõngast lai mustrivööt geomeetrilise kirjaga. Holstres kirjati sukkade sääred tumesinise, rohelise ja kollase lõngaga. Kollane lõng värviti kaselehtedega, roheline oli potiroheline. Kaselehtedega värvitud villad pandi mõneks päevaks potisinise lahusesse, siis muutusid lõngad roheliseks. Kaselehtedega värvitud kollase lõnga kõrval kasutati ka madarapunast ehk punakaspruuni lõnga.

Sukasääre kirjad algasid suka ülemisest äärest umbes 15 cm kauguselt. Ülemine kirjatriip oli 1–3 cm laiune. See oli sageli hambuliste servadega ning sarnanes Halliste ja Karksi sukakirjadega, ainult selle muster oli rikkalikum. Kitsama ja laiema kirjatriibu vahel oli 1-2 cm ulatuses valget põhja, laiemal osal 10–15 cm laiune kiri. Suka laiem kiri jäi sääremarjast allapoole. Kitsama mustritriibu kirjadena esinesid: täpiread, ussijoon, kolmnurgad, mitmesugused ristid jt. Lai mustrivöönd koosnes kummaski servas olevast äärekirjast ja laiemast keskkirjast. Äärekirjad olid üldiselt sarnased kitsama mustritriibu kirjadega. Keskkiri kujutas endast vöökirjadega sarnast motiivide rida. Kõige rohkem leidus kirisukkadel viiesilmalisi kirju. Need koosnesid neljast, üheksast, kuueteistkümnest, kahekümne viiest jne viiesilmalisest ehk tipule toetuva ruudu motiivist.

Paistu kirisukkade kirjades kasutati 19. sajandi keskpaigani rohkesti silmusnelinurka ja kaheksaharulisi tähti. Viimastest on kombineeritud ka keerulisemaid motiive. Sukakirjad kooti alati vanade sukkade eeskujul, mustrite muutumist ja uute loomist oli palju vähem kui kindakirjade puhul.

Jalasääred mähiti ribarättege jämedaks ning nende peale tõmmati avara säärega sukad. On ka selliseid teateid, et sukk-kott topiti takkusid või paberit täis, et jalg jämedam ja ilusam välja näeks. Paistust pärineb ütlus, et noorigu kõndsi ku karu, es nõrgu ega painu jalust kuskile poole.

19. sajandi teisel poolel kanti Paistus veel laia sääreosaga sukki, kuid üldiselt juba ilma sääremähiste või takkudeta.

Jalarätid, jalaribad

Igapäevaste jalakatetena kasutati ka rätte. Need olid piklikud riideribad, millega mähiti labajalg ja säär. Mähkimist alustati varvastest ja lõpetati põlve all, kus kinnitati paeltega.

Jalaribadege mähkisid oma jalad jämedaks ka Paistu noorikud ja pruudid. Rätte on tingimata pidanud kandma ka noorik. Kui esimene kord lugemas ära käidud oli, siis peeti tüdrukut juba selle poisi noorikuks ja nooriku jalanõuks olnud veel jutustaja ema ajal rätid.

Säärepaelad

Naised sidusid oma sukad põlve all sukapaeltega, mida nimetati seerepuidiku, säärepuudikud, puudiku. Labases või toimses põimingus tehtud säärepaelte valmistamisel kasutati tavaliselt mitut eri värvi lõngu, mida vastavalt rühmitades ja põimides moodustati iseloomulik kalasabakiri. Paistu sukapaeltele tehti sageli ühte otsa aas, et hõlbustada jala ümber sidumist; teise otsa koondati lõngad ühte või mitmesse palmikusse. Vahel jäeti otstesse ka lahtised narmad.

Jalatsid

Viisud

Igapäevaseks tööjalanõuks olid Paistu naistel 19. sajandil pärna- või pajukoorest viisud. Varasemal ajal käidud viiskudega isegi kirikus. Paistu viisud punuti otsese põimega. Viiskude juures hinnati seda, et nad lasid läbi õhku ja vett. Enne jalgapanemist pidi neid leotama, et nad kandmisel kõvad ei oleks.

Pastlad

Argipäevadel kandsid Paistu naised harilikust kollaseid parknahast pastlaid, eelistati paksema, seega vanema looma nahka. Pidulikul puhul eelistati aga õhemast, vasikanahast pastlaid, mida oli kergem töödelda. Pidulikumatele-, naiste- ja lastepasteldele tehti tärkmed tihedamalt ja korrapärasemalt, pikkusega 0,5–0,7 cm. Vahe võis Paistus olla mõnedel andmetel ainult 1 mm.

Paistus tehti perenaiste ja peremeeste peenemaid kirikupastlaid ka mustast parknahast. Ninaõmbluse kohal oli neil kaunistuseks villane lõng või punasest nahast kant ehk teräsk. Holstres olnud mustast nahast teraskandiga pasteldel kand 7 voldiga – tsälguga – kinni õmmeldud. Nõiduse pärast oli tehtud tsälke seitse.

Pastelde juurde kuulusid linast, harvem kanepist tehtud pastlapaelad, mis põlvede alla kinni seoti. Pidulike pastelde juurde kuuluvaid paelu pesti ja pleegitati hoolega. Pastlapaelad seoti ka laiade sukasäärtega üles põlve alla, kusjuures nii jala kui sääre peale moodustati rist. Pastlad püsisid Paistus, nagu teisteski Mulgi kihelkondades, pidulike jalatsitena 1860. – 1870. aastateni.

Kingad

Kingi kui paremaid jalanõusid hakkasid Paistu jõukamad talunaised üldisemalt kandma alles 19. sajandi II poolel.

Kindad

Kirikindad

19. sajandi esimesel poolel olid ka Paistus kindad oma kujult labakindad ehk peokinda. Varasemal ajal kanti Paistus pidulikul puhul kirikinnaste kõrval ka kirjatud pära ehk randmeosaga ja valge kirjamata labaga kindaid. Need sobisid hästi laia sääreosaga valgete sukkadega.

Paistu naiste kirikindad ehk peokindad kooti keskmise jämedusega või jämedast korrutatud villasest lõngast. Igapäevased pidamise kindad olid alati kootud lihtsate kirjadega lambavalgest ja mustast või tumehallist lõngast. Paistu kindakirjad olid enamasti geomeetrilise ornamendiga. Iseloomulikud olid risti üle kinda kulgevad kirjad, oli aga ka ühe- ja kahekordseid rõhtsuunalisi võrestikke. Vanematel Paistu kinnastel olid lühikesed parempidi viklis ehk soonikkoes randmeosad. Alates 19. sajandi keskpaigast muutusid need aga vertikaalselt laiemaks ja uhkeks. Pidulikel juhtudel kooti sakilisi, diagonaalsoonikkoes ning lapilisi randmeosi.

Koekirjalised ja kirisõrmikud

19. sajandi I poolel hoogustus Paistus kirikinnaste kõrval ka kirjatud ja valgete koekirjaliste sõrmkinnaste ehk sõrmiliste kinnaste kudumine. Neid kandsid pidulikel puhkudel enamasti nooremad inimesed. Pitsilist koekirja on rahvapäraselt nimetatud ka vikliteks. Koekiri kujundati õhksilmuste ja kahandatud silmuste korrapärase paigutusega koepinnal. Tekkinud mustrile andis rahvas nimetusi loodusobjektide ning muude asjade järgi.

Mari Pikamäe, sünd. 1871, Holstre Tömbi külast meenutas 1956. aastal: Kõige enam on kasutatud viklitest piluviklit, s.o niisugust viklikirja, millele jäävad õhksilmade kudumisega augud sisse. Kui viklid üle 60 aasta tagasi moes olid, siis vikeldati kruudilise mustriga ja küütseliste kirjadega kindaid. Sõrmkindaid on vikeldatud kevadeks ja sügiseks ka linasest ja puuvillasest niidist. Eriti mitmesugusest materjalist ja mitmes tehnikas püüti valmistada veimekindaid.

Roositud sõrmikud

Paistu naised armastasid ka roositud sõrmkindaid, kuigi muuseumikogudest ühtki säilinud näidet ei leia. Roositud ehk lillitet sõrmiliste kinnaste kandmist Paistu kihelkonnas märgivad vaid mõned arhiiviallikad, näiteks Holstrest pärinev sellekohane teade: Käimiseks olid noorematel inimestel olnud vikeldet ja lillitet sõrmilised kindad. Roositud kiri tehti punasele, oranžile või mõnele muule eredavärvilisele põhjale. Roosimine tähendab kudumist parempidi silmades, nii et kirjalõngad veetakse kudumise ajal eseme paremale poolele madalpiste moodi. Kasutati ka tikkides roosimist.

Randmekindad

Lühemate kindapärade korral ja ka siis, kui särgi varrukaid väga pikki ei tehtud, jäid käerandmed tihti katmata. Külma vältimiseks hakati käetulpe ehk tulpe kandma. Need olid randmesoojendajad, mis kooti enamasti soonikkoes ja triibulised.

Käetulpe kasutasid mõnedel andmetel Paistus ainult naised, meeste puhul peeti nende kasutamist edevuse asjaks. Randmesoojendajate kandmise mood kadus 19. sajandi lõpu poole, kui hakati pikemate ja labast kitsamate randmeosadega kindaid kuduma. Holstres
mäletati, et tulpe oli kasutama hakatud mõisa antvärkide, toatüdrukute, köögitüdrukute ja teiste mõisateenijate eeskujul, kes selle moe olid omakorda saanud sakstelt.

Randmesoojendajate kandmise mood kadus 19. sajandi lõpu poole, kui hakati pikemate ja labast kitsamate randmeosadega kindaid kuduma.

Ehted

Paistu naise ehtekomplekti kuulusid 19. sajandil: vitssõled, väikesed valatud kuhiksõled ehk nn Mulgi sõled, uhked suured kuhiksõled, preesid, hõbeketid, kannaga rahad, klaashelmestest keed ja sõrmused. Mida jõukam naine, seda rohkem oli sõlgi ja kette ning hõberahasid.

Rinnaehted

Igapäevaseks särgikaeluse kinnitajaks oli Paistu naistel väike lihtne vasest, hõbedast või uushõbedast vitssõlg. Võis olla ka reljeefse pinnaga ja kergelt kumer nn Mulgi sõlg. Paistust on teateid ka südamekujuliste sõlgede kandmise kohta.

Holstre vallas mäletati: Igapäevaseks särgi (s.o ame) kaeluse kinnitiks oli väike ümar rees (s.o vitsõlg). Päris ehteks oli aga hõbesõlg. Sõlg oli hea suur nagu taldrik, pealt kummis. Sõlg pandi rinna peale. Sangaga raha peenikese hõbeketiga käis kaelas.

Viljandi ümbruse ja Mulgimaa kuhiksõled võistlesid suuruselt Setu sõlgedega, nende läbimõõt jäi 15–17 cm vahemikku. Viljandimaal jäi vaid sõle kuhik veidi madalamaks kui Setu sõlgedel.

Kaelaehted

Tihedalt ümber kaela olid naistel kurguhelmed. Need pandi kaela juba pisitüdrukutele ja neile omistati kaitsvat ja tervendavat jõudu. Klaashelmeste armastatumad värvid olid 18. ja 19. sajandil: sinine, must, valge ning rohekas ja pruunikas. 19. sajandi II poolel kanti ümber kaela ka õhukesest klaasist sädelevaid helmekeesid, mida nimetati siidipärliteks.

18. ja 19. sajandil peeti väga väärikateks eheteks suuri kannaga rahasid, mille külge joodetud metallaasa ehk kanna abil riputati kaelaraha hõbeketi või helmekee külge. Holstres mäletati, et kirikkun kävvän olive selu ja raha kalan. Massumõisas olnud noorikul hõbesõlg rinnas ja 12 rubla kaelas.

Sõrmused

Paistu naiste armastatumad sõrmused olid alates 17. sajandist lillkaunistusega harisõrmused, mida rahvasuus kutsuti ka koljuga sõrmuseks või kukeharjasõrmuseks. Nende kõrval valmistati 19. sajandil ka abstraktsema mustriga harisõrmuseid, mille puhul kasutati lihtsamaid punktikeste, sõõrikeste ja kriipsukestega puntse.

Peale vits- ja harisõrmuste, kandsid Paistu naised veel plaadiga sõrmuseid, mis valmistati hõbedast või uushõbedast. Neile võis olla graveeritud monogramm või üksik täht, aga ka mingi muu motiiv. Laulatussõrmusteks olid tavaliselt hõbedast vitssõrmused, aga ka hari- ja plaadiga sõrmused.

Koostajad

  • Tiina Jürgen, etnoloog

Allikad

  • Jürgen, Tiina. 2015. Mulgi rahvarõivad. Viljandi: TÜ Viljandi Kultuuriakadeemia, Viljandi muuseum