Palamuse mehe rahvarõivaste osad olid särk, kintspüksid, pikk-kuub, vöö, vatt, kaapkübar, sukad, säärepaelad ja jalanõud.

Särk

Meeste särk oli õmmeldud peenest valgest linasest materjalist. Meeste särgil oli kõrge maha-pööratud krae, õlaõmblused puudusid – särk oli valmistatud pooleks murtud kangast. Õlgadele õmmeldi tikkpisteridadega kaunistatud õlalapid. Umbes 6 cm laiused varrukavärvlid olid samuti kaunistatud tikkpisteridadega ning need kinnitati niidist valmistatud nööbi ning nööbiaasaga.

Meeste särgi rinnalõhik kinnitati krae alt väikese vitssõlega. Tavaliselt õmmeldi särgile rinnalõhiku ülaossa ka paelad, sõltused, millega särgikaelus kokku tõmmati.

Meeste särgi pikkuse kohta öeldi:

Nii pikk, et särgisaba ulatuks jalge vahelt läbi tõmbama.

ERMis on säilinud üks Palamuse kihelkonnast pärit särgi katkend.

Särgi katkend ERM A 509:5074

Püksid

Palamuse mehed kandsid põlvpükse, mis talvel olid enamasti potisinisest villasest riidest. Püksid olid täislakaga ehk mõlemast ülanurgast nööbitavad. Oli ka poollakaga pükse – need avanesid ainult ühest ülanurgast. Täislakk kinnitati kahe nööbiga värvli külge. Pükstel olid sagedasti laka all ka taskud. Vanematel pükstel taskud puudusid ja neid asendati lahttaskuga.

Veel kanti külmal ajal ja pidulikul puhul seemisnahast ehk pukinahast pükse. Nahk osteti linnast. Lõikelt olid nahkpüksid samasugused kui riidest püksid.

Suvel kanti igapäevaselt takuseid kesapükse või sinise-valge triibulisi või ristilisi linaseid pükse. Püksid olid ühe suure nööbiga või puupööraga. Suvepükstel oli peale seotav tasku luisu jaoks.

Kõik püksid olid tehtud lühikesed – kintspüksid, need ulatasid põlvini, värvli jagu jäi allapoole põlve.

Pükste sääreotstes olid 2 sõrme laiused värvlid. Värvli mõlemas otsas olid nööpaugud, millest käis läbi värviline säärepael – kalasabapael. Paelaga tõmmati värvli otsad vaheliti ja seoti värvel suka peale paelaga ümber jala kinni. Pael seoti ka üks kord ümber sääre värvli pealt. Paelast tehti jala kõrvale aasad ja otsad jäid tupsudega rippuma.

Vatt

Palamuse mehe vatt valmistati potisinisest villasest riidest, seljaosa oli taljes ning lõigatud kahes tükis – keset selga oli õmblus. Hõlma- ning küljeõmbluste vahele õmmeldi kiilud ehk lõtused. Väga iseloomulikud olid lipiga ehk selja keskjoonel vööst allpool oleva lahtise voldiga vatid.

Vatil oli peal kitsas püstkrae, hiljem tehti ka mahapööratud kraesid. Vatt käis eest vaheliti kinni, oli nii ühe- kui kaherealisi vasknööpidega vatte. Vattidele on iseloomulikud kaarjalt või kantis lühemaks lõigatud vilisnurkadega hõlmad. Põhja-Tartumaal tehti suveks ka valgeid linaseid vatte, mis lõikelt sarnanesid villastega.

Vatt ERM 2303.

Pikk-kuub

Täisvillasest toimsest lambamustast vanutatud kangast meeste pikk-kuued olid põhiliseks sooja- andvaks ülerõivaks. Kuub oli vööga pealt kinni seotud. Kuube kanti aasta läbi, talvel tõmmati pikk-kuub kasuka peale.

19. sajandi keskpaiku kanti Tartumaal händadega kuubesid, millel olid kaarjalt seljale ulatuvad küljeõmblused, nii et vööjoonelt algavad voldid ehk hännad jäid selja taha. Hännad pressiti tihedateks voldikimpudeks. Meeste kuued õmmeldi tavaliselt kaunistusteta. Servade tugevdamiseks, samuti hargnemise vältimiseks on detailide lõikeserva õmmeldud laisalõng, mis mõjub kui kaunistusvõte, eriti kui selleks on kasutatud kontrasttoonis villast lõnga.

Kuue pikkus oli poolde säärde ja allapoole, kuue seljal õmblust ei olnud. Õmblused olid kummalgi küljel, õlgadel. Varrukad olid otsa õmmeldud. Kui kangas liiga kitsas oli, pandi külgedele alla kiilud vahele. Mõnikord pandi kiilud ka kaenla alla varruka vahele. Meeste kuuele õmmeldi ka püstkrae.

Kasukas

Lambanahksed kasukad sarnanesid lõikelt riidest ülerõivastega ning olid sama pikad kui kuued.

Vööd

Meeste üleriideid kinnitas ja kaunistas lai villane vöö, kasutati ka nahkrihmu. Villaste meestevööde hulgas on üheks vanemaks liigiks võrkvöö. Kasutati ka telgedel kootud vöid ja ostukaubana levinud kamlotvöid.

Vööd olid ligi 3 meetrit pikad. Kandmis- ja sidumisviis on kõigil laiadel tekstiilvöödel ühesugune. Vöö sidumist alustati eest keskelt, viidi otsad taha ja toodi taas ette, ristates need kõhul. Vöö otsi ei sõlmitud, vaid poetati vöö alt läbi ning jäeti külgedele rippu.

Palamusel kantud võrkvööd olid labaselt põimitud ja võisid olla kas pikitriibulised või hambulised, harva ka ühevärvilised. Tartumaa hambulistel vöödel on põhivärviks punane, lisatud on paari värvi (roheline, sinine, pruun, kollane) hambulised triibud. Võrkvöö keskmine pikkus oli 2,5 – 3 meetrit ja laius 5-13 cm.

Vööd ERM 4256, ERM 4592, ERM 18432, ERM A 497:4

Peakatted

Meeste kõige pidulikum peakate oli ühtlase laiusega silindrikujulise rummuga mustast vildist kaapkübar.

Mütsidest kandsid mehed suvel õlest punutud kaabusid tööl. Kuskil käies aga mustad kõrge rummuga väikese äärega kaabud, neid osteti linnast. Talvel kanneti jälle kas lamba või rebase või tuhkrunahkseid “läki-läkisid”. Nende iseäraldus olid nelja kõrvaklapiga, see on otsaees – kukla taga ja kahel pool kõrval, mida igaühte maha võis lasta. Siis mütsi sees hoieti ka higilapp linane, nüüdne taskurätik. ERM TA 211

Rumm-müts ERM A125:19

Sukad

Põlvpükstega kanti pikki vikkelsukki, need olnud harilikult lambamustad või sinised. Sukad ulatusid üle põlve püksi alla.

Säärepaelad

Sukad kinnitati ülevalt äärest ümber jala säärepaeltega. Meeste säärepaelad seoti ümber suka põlve alt ja püksisääre alt, kusjuures paelaotsad pisteti püksi sääreotsa värvli aukudest läbi ning kinnitati jooksvasse sõlme. Säärepaelad palmitseti värvilistest villastest lõngadest kalasabatehnikas.

Jalatsid

Jalas kanti pidupasteldena mustaks pargitud pastlaid. Kujult olid pastlad tömbi ninaga ja kroogitud ninapealsete nn tippudega. Parknahast tippudega pastlad püsisid piduliku jalanõuna 19. sajandi lõpuni. Paelu sidudes tehti Lõuna- ja Ida-Eestis labajala peale rist ning pastlapaelad seoti kinni pahkluu kohal või siis ristati põlvini ja paelad kinnitati põlve all.

Pastlapaelad olid linased, mida valgemad, seda uhkem. 19. sajandi lõpupoole hakkasid levima pastlapaeltena ka nahast lõigatud rihmad. Sageli olid nad kasutusel ainult tärkmetes, kus paelad kõige enam kulusid, nende otsa aga seoti linased paelad.

Kindad

Meeste rõivastuse oluliseks täiendajaks olid kindad. Kinnastele omistatud kaitsevõime tõttu pandi mõnikord suvelgi villased kindad kätte, ka vöö vahele pistetult arvati neid kurja eemale peletavat.

Kindad ERM A 167:24

Koostaja

Meeli Lõiv, rahvarõivaste uurija (2015)

Allikad

ERM TA 211. Marta Kangro-Pool 1920. Marta Kangro-Pooli reisikirjeldus vanavara korjamise üle.
Kaarma, Melanie, Voolmaa, Aino 1981. Eesti rahvarõivad. Eesti Raamat.
Raudsepp, Age, Arold, Pille 2013. Rahvarõivaste valmistamise juhend. Palamuse mees. Eesti Rahva Muuseum.