Põlva naine

Põlva naise rahvarõivakomplekti moodustasid särk, seelik, vöö, kampsun, osalt liistik, abielunaistel põll, traditsiooniline peakate ja Lõuna-Eestile iseloomulikud mitmesugused ülevisked. Ülerõivastena kanti pikk-kuube, rüüd ja talvel kasukas.

Särk

Naiste särk oli nii alus- kui ka pealisrõivas. Veel 19. sajandi keskpaiku peeti täiesti kombekohaseks kui naisel oli suvel seljas ainult särk, mille peale mähitud vöö. Abielunaisel oli ees ka põll. Suvel käidi vahel kirikuski särgiga, millel pikk-kuub peal.

Tütarlapsed käisid leerini ehk neiuikka jõudmiseni särgiväel.

Alasega särke hakati kandma koos seelikuga. Särgi alaosa tehti jämedamast riidest, ülaosa peenemast, sest see jäi pluusina nähtavale. Igapäevased särgid olid lihtsad kuid pidulikke särke kaunistati hoolikalt. Valgele linasele särgile tikitud või sissekootud ornamendid ei olnud ainult kaunistuseks, vaid need paiknesid kindlatel aladel: varrukasuul ja ümber kaela – ikka seal, kus kurjal olnuks kõige lihtsam sisse pääseda.

Särgi kaunistustes esinesid:

• siksakjoon – see oli õnne, viljakuse ja rikkuse võrdkuju ning tähendas ka ussi kui manala valvurit ja kodukaitsjat;
• ruut-romb – kaitsev märk;
• kaheksaharuline täht – õnnemärk ja taassünni tähis;
• teised sümbolid.

Varasemad särgikaunistused olid valged, kuid alates 18. sajandi lõpust tulid Põlvamaa kihelkondades moodi punased, puuvillase maagelõngaga tikitud või kangasse kootud kaunistused.

Seelik

Vaipseelik

Põlva naiste vanimad seelikud, kokkuõmblemata vaipseelikud, olid siinkandis laialt kasutusel veel 18. sajandilgi. Kõrikuks nimetati villast vaipseelikut , pallapooleks linast seelikut. Nagu vaipseelikud, olid ka varasemad kokkuõmmeldud seelikud ühevärvilised ja kitsad. Laiuse andmiseks oli neil kummalegi puusale selja taha sisse murtud sügav volt.

Kahar seelik

Põlvas tuli pikitriibuline undruk ehk seelik kasutusele 1860. aasta paiku. See kujutas endast tihedalt värvli külge volditud villast triiburiidest kangast. Suurt lugu peeti seeliku kaharusest. Põlvast on teada, et jõukamad tegid seeliku kuni 8 küünra (1 küünar  = ca 0,53 cm) pikkusest riidetükist, tavaliselt kulus aga seeliku tegemiseks 130-300 cm riiet. Mõnikord kanti lausa 3.-5. seelikut üksteise peal. Puusakas keha oli suures lugupidamises.

19. sajandi keskpaiku hakkasid ka Lõuna-Eestis levima põikitriibulised ja ruudulised seelikud. Põikitriibulised seelikud ei pälvinud laialdast levikut, ruudulised seevastu juurdusid tugevamini. Kui triibulised seelikud olid poolvillased, kus kasutati lõimeks linast ja villast koeks , siis ruudulised seelikud kooti enamasti läbivillastena, kus lõim ja kude olid villased.

Töörõivasteks kooti linaseid ja takuseid seelikuriideid.

Seelik kuulus täiskasvanud naise rõivastusse. Tütarlastele tähendas seeliku saamine üleminekut lapseeast neiuikka. Korralikud täiskasvanurõivad sai tütarlaps leeriks ja edaspidi oli tal täieline õigus neid kanda.

Villane, hoolikalt valmistatud seelik oli hinnaline ese, mida hoiti ja pärandati põlvest põlve. Seelik kuulus tavaliselt ka taluteenija aastapalga hulka.

Vöö

Vüü, puudõh ehk vöö oli tähtis rahvarõiva komplekti osa. Tugevalt ümber keha mähituna kas särgi peale või seelikuvärvlile, abielunaistel ka põllevärvlile, pidi see keha toetama, koos hoidma. Eriti tähtis oli vöö tõstmise juures.

Kanepis öeldi, et kui vöö on peal, siis on inimese ihu kinni. Lõuna-Eesti vanasõna ütleb:

“Tii tüüd ja kinnita vüüd, kui süümä läät, siis nõrguta“

Tavaline vöö ulatus 2-3 korda ümber keha. Põlvas ulatanud mõni vöö 5-6 koda ümber keha. Mähkimisel hoiti ühte vööotsa vasaku käega vasakul küljel, parema käega keerutati vööd ümber keha, jättes alumise vöökihi serva enamasti äärekirja laiuselt ülemise alt paistma. See tähendab, et vööd mähiti altpoolt ülespoole. Ots pisteti vöökihtide vahele.

Tütarlastele pandi vöö peale juba lapsena, et nad kasvaksid keskelt peenikeseks.

Kirivöö

Siinsed vööd on kootud niite või tihva abil kirivöö tehnikas. Vöö pealmiseks pooleks oli villane pool.

Vöökirjadel oli hulgaliselt nimesid, näiteks Räpinas kutsuti: hanguline, kahe poolega hanguline ja kirpsilmaline ning Põlvas pandlakiri, potikiri, pöörakiri ja ristiline ruutuline. Vöökirjadesse kooti sisse märke, mis pidid kaitsma halva silma ja haiguste eest.

Peakatted

Juuksed

19. sajandi keskpaigani lõigati Põlvas juuksed vana põlise kombe kohaselt kõrvust saati lühikeseks ainult neidudel. Hiljem kinnitasid nii neiud kui naised oma juuksed kahes palmikus ümber pea, kuid neiud kandsid ka pikki lahtisi juukseid.

Neiud käisid sagedasti paljapäi, oli ilm missugune tahes. Juuste kooshoidmiseks kasutati peapaelu. Peapaelaks oli kitsas kirivöötehnikas pael või punane puuvillane või siidipael kuklas sõlme seotud.

Abielunaise pea pidi olema tingimata kaetud, seda isegi magades ja saunaski. Igal naisel oli mitu tanu, lihtsamaid ja paremaid.

Pealinik

Traditsioonilise abielunaise peakattena püsis Põlvas 19. sajandi esimesel poolel, üksikjuhtudel isegi sajandi keskpaiku, vanapärane linik, mis oli pikk käterätitaoline, otstes maagelõngast triibud, pits ja narmad. Linik seoti kuklas punase villase paelaga. Juuksed ei tohtinud paista. Niisugust linikut kutsuti kaaliks ja seda kanti ka õlgadel. Põlvast teatakse, et kuigi linik peakattena oli tarvituselt ära, kooti neid ikka veel 1870.-1880. aastatel vana kombe kohaselt ja kasutati pulmakinkidena.

Tanu

Tüüpiline Põlva kihelkonna naiste tanu oli labasekoelisest valgest linasest riidest, ääres niplis-, võrk- või hilisemal ajal tüllpits. 19. sajandi lõpupoole kanti ka tüll-, heebel- või puuvillasest riidest heegelpitsiga tanusid.

Igal naisel oli mitu tanu, lihtsamaid ja paremaid. Pidulikele tanudele köideti kuklasse siidipaelad.

Põll

Põlva abielunaise rõivastuses oli iseloomulik valgest linasest labasekoelisest riidest põll. Põll oli kaunistatud pilutikandiga, kangasse sissekootud punaste kirjade, geomeetrilise tikandi, pitsi või narmastega. Nagu särkidel, nii esines ka põllekaunistustes rohkesti punast maagelõnga. 19. sajandil suurenes aga punase lõnga osatähtsus põllekaunistustes veelgi. Kanepi kihelkonnas ja naaberkihelkonnas Urvastes kooti 19. sajandi keskpaiku ja teisel poolel punaste ja siniste pikitriipudega, valgepõhjalisi atlaspindseid linaseid põlli. Põlvas oli hilisemal ajal kantud valgest puuvillasest koekirjalisest poeriidest heegelpitsiga põllesid.

  Põll oli abielunaiste kohustuslik komplekti osa. Neiud põlle ei kandnud. Kagu-Eestist on andmeid, et neiud käinud pärast leeri kirikus põllega. Tavaliselt pandi põll pruudile pulma ajal pidulikult ette ja rahva ütlust mööda ei tohtinud ta edaspidi põlleta isegi üle põranda minna. Arvati, et põlleta naine kahjustab põllu viljakust.

Põlle laius olenes inimese suurusest. Põll tehti nii pikk, et see jäi umbes 10cm seelikust lühem. Põllepaelte otsad ei jäänud seljale rippuma vaid tehti nii pikad, et need sai tuua sõlmimiseks tagant ette.

On teada, et Põlva kihelkonnas kanti vaipseelikuga puusapõlle ehk küljerätti. Muuseumis aga vastavat näidist pole.

Liistik

19. sajandil hakati kandma liistikuid, kuid Põlva kihelkonnale need eriti iseloomulikud ei olnud. Lõikelt ja materjalilt sarnanesid liistikud seesiga kampsunile, kuid neil ei olnud varrukaid.

Kampsun

Lühikese ülerõivana olid kasutusel puusale ulatuvad pikk-kuue-lõikelised pihtsärgid. Lisaks lõikelisele sarnasusele olid neil ka sarnased punased kaaruspaelast kaunistused. Selliseid pihtsärke kanti veel 19. sajandi I poolel, mil järk-järgult võeti omaks uuemamoeline seesidega kampsun.

Tavaliselt olid kampsunid siin kandis valmistatud potisinisest riidest. Vahel lisati potisinistele villadele kraasimisel valgeid ja musti villu. See andis kampsunitele hallika varjundi. Pidulikeks kampsuniteks kasutati ka tumesinist ja musta vabrikukalevit.

Kampsunid olid õlgadel siledalt otsa õmmeldud varrukatega, 18. sajandi moerõivastusest tuntud avara kaelaväljalõikega ning pidevseesidega, s.o. ühtlaselt vastandvolti seatud seesiribadega.

Ülerõivad

Pikk-kuub

Pikk-kuub oli põhiline ülerõivas, mida kanti aastaringselt. Ühtlasi oli ta ka kõige pidulikum kehakate, villane ja hoolikalt kaunistatud kaaruspaelaga. Põlva kihelkonna naiste pikk-kuued olid musta värvi.

Rüü

Rüü oli linasest kangast. Seda kanti igapäevaselt töö juures. Talvel tõmmati niiske ilmaga kasuka peale, et viimane märjaks ei saaks. Vahel aga pandi rüü pikk-kuue ja kasuka vahele, et pikk-kuub kasukat ei määriks.

Kasukas

Kasukas oli meie kliimas hädavajalik kehakate. Kasukad olid valgest lambanahast, kaunistatud värviliste kantidega.

Ülevisked

Sõba

Kõrikud ehk sõbad olid tumepruunid või mustad, ühest kangalaiast. Lõuna-Eesti naisterõivastuse omapäraseks jooneks on piklikust villasest või linasest riidelaiast õlakatete kauane säilimine. Osaliselt kandsid need kohalike vaipseelikutega ühiseid nimetusi. Õlakatteid kanti märkimisväärselt veel 19. sajandilgi. Õlakatted olid tänapäevaste pealisrõivaste asendajad.

Sõbad olid üldjuhul laiusega 70-90 cm ning 200-250 cm pikad, valmistatud olid nad tasapindsest toimsest täisvillasest riidest. Sõba kaunistati hoolikalt, villase madarapunase ja potisinise lõngaga, millele lisandus kollane. Sõba äärestas kõlapook, millele tikitud losud.

Nurkadesse olid tikitud silmusnelinurgad, milledele omistati kaitsvat ja õnnetoovat jõudu. Sõbade uhkuseks olid nurkades rippuvad narmastutid. Sõba kanti pikuti õlgadel, lappes käel ja ei jäetud kunagi vankrisse ega rekke.

Palakas

Linased õlakatted olid valged, erinesid kvaliteedilt ja otstarbelt. Pallai ehk palakas oli kahest kangalaiast kokku õmmeldud ja jämedamast riidest. Seda kasutati tööl, hobusega sõites või talvelgi tuisuga.

Pallapoolt ehk poolt palakat kasutati samal otstarbel.

Kaal ehk õlalinik oli kitsas labasekoeline riidetükk, mille otsad kaunistati rikkalikult. Kaal valmistati pruudile pulmadeks ja jäi talle abielunaisena piduliku ülikonna ehteks. Põlva pealinik on kaaliga sarnane. Ruudukujulisi rätikuid kanti diagonaalselt kokkumurtuna kampsuni ja pikk-kuue all, peas ja villaseid poerätikuid hilisemal ajal õlgadel.

Suurrätt

19. sajandi teisel poolel ja 20. sajandi algul muutusid kogu Eestis üldlevinuks ruudukujulised õlakatted, nn. suurrätikud. Need murti diagonaalselt kahekorra. Esialgu olid need vabrikukaup, hiljem hakati neid ise kuduma. Igal naisel pidi olema vähemalt üks ruuduline suurrätik, jõukamatel mitu.

Sukad

Naiste sukad olid valged villased, linased või puuvillased, ažuurse vikliga külgedel. Säärepaelad hoidsid sukki üleval põlve alla seotuna.

Jalatsid

Pastlad

Põlvas olid tsuvvad ehk pastlad kasutusel nii igapäevase kui peojalatsina. Trapetsikujulisest nahatükist valmistatud linaste nööridega jalatsit kasutati siinkandis koos jalarättidega töö juures veel kolhoosikorra alguseski.

Kotid

Kätte või käevangu võetavaid kotte kasutasid meie esivanemad mitmesuguste vajalike esemete kaasaskandmiseks üle kogu maa. Kotimaterjalina kasutati mitmesuguseid riidejääke. Hiljem valmistati ka heegeldatud kotte.

Ehted

Ümber kaela kanti igapäevaselt mitmevärvilisi klaas- või kivihelmestest helmekeesid. Helmed olevat tütarlapsele kaela pandud, kui tal tuli esimene hammas. Arvati, et helmed kaitsevad kurja silma ja muude ohtlike välismõjude eest.  Helmekee on naise kaitsemaagiline ehe juba muinasajast peale. 18.-19. saj tehti keesid peamiselt eri värvi ja kujuga klaashelmestest. Erinevalt pikkadest helmekeedest, mida kanti rinna peal, jäeti lühikesed kaelusest vaid väheke välja paistma. Ümber kaela kanti 1-2 või rohkem helmerida.

Särgi kaelus kinnitati väikse vitssõlega, mida kandsid nii mehed kui naised.  19. saj II poolel seoti naiste särgikaelus niidist nööri või punase lindiga kokku, siis kaotas vitssõlg naiste särgi kinnitusena oma funktsiooni. Punase lindi peegeldus hõbesõle pinnalt pidi naise näole ilusa rõõsa jume andma. Pidulikel sündmustel eelistati siidpaela. Särgi kinnitusena on kantud ka südamekujulist sõlge.

Pidulikul puhul seati keset rinda hästi nähtavale kõrge kuhiksõlg. See pidi igal juhul ka üleriiete kaelusest välja paistma. Sõle suurus oli rikkuse ja uhkuse mõõdupuuks: mida suurem sõlg, seda jõukam inimene. Kaela seati pidulikul puhul veel pikem helmekee, mis ulatus servaga sõle peale. 19. sajandil kanti nii helmestest kui hõbekettidest keesid, mille küljes võis rippuda kannaga raha. Vanem, keskajast jäänud komme oli kanda väikeste kaelarahadega keesid.

Sõrmused olid meestel ja naistel sarnased. Abielusõrmustena kasutati enamasti hõbedast vitssõrmust või harisõrmust. 

• Vitssõlg ERM A 227:84
• Südamekujuline sõlg ERM 4478
• Kuhiksõlg ERM A 565:43
• Harisõrmus ERM A 165:11

Koostajad

• Vilve Oja, Vana-Võrumaa rahvarõivaste uurija
• Jana Reidla, etnoloog (ehted, 2015)

Allikad

• Kaarma, Melanie, Voolmaa, Aino 1981. Eesti rahvarõivad. Eesti Raamat.
• Manninen, Ilmari 2009. Eesti rahvariiete ajalugu. Eesti Rahva Muuseum.