Sisukord

Rannu mees

Rannu mehe rahvarõivaste põhikomplekti kuulusid särk, põlvpüksid, vatt, vest, pikk-kuub, kasukas, vöö, sukad, säärepaelad, kindad, vitssõlg, kaelarätt, peakate ja jalanõud.

Rannu meeste rahvarõivaesemeid on muuseumitesse jõudnud vähe. Kuna meesterõivad olid Tartumaa kihelkondades sarnased, saab eeskujuks võtta naaberkihelkondade esemeid ning lähtuda kirjalikest allikatest.

Särk

Meeste särk õmmeldi valgest linasest kangast. Särk ulatus peaaegu põlvini ja oli tagantpoolt mõne sentimeetri võrra pikem kui eest. Lõike poolest sarnanes meeste särk naiste särgile. Erinevalt naiste särgist õmmeldi meestel terve särk samast kangast. Särk kinnitati kurgu all väikese vitssõle või niidist punutud paelaga. Särki kanti pükstes, töötegemise juures võis särk jääda pükste peale.

Särk oli mahakeeratava kraega. Särgi õlgadel olid õlalapid. Pidulikel särkidel olid laiad värvlitega varrukad. Kaunistusi meestesärkidel ei olnud.

Püksid

Mehed kandsid takuseid, linaseid, villaseid või seemisnahast õmmeldud pükse. Takuseid ja linaseid pükse kanti suvel, villaseid ja nahkpükse talvel.

Villased põlvpüksid võisid olla hallid, mustad või potisinised. Põlvpükstel oli ees lakk ehk nelinurkne lapp. Täislakk kattis kogu pükste esiosa jalgevaheni ja see kinnitati mõlemast ülanurgast vasknööbiga. Pükste säärelõhandikud suleti 2-3 vasknööbiga. Pükste sääreotsa värvlid kinnitati palmitsetud paeltega, mille otstes ilutsesid tutid.

Kanti ka linasest kangast kaltsasid, mille sääred ulatusid allapoole põlve - peaaegu pahkluuni. Katsadel võis olla värvel, ent sagedamini hoidis neid üleval ülaõmbluse palistusest läbiaetud nöör. Sukad tõmmati püksisäärte peale. Talvel kanti kaltsasid villaste pükste all.

  • Villased potisinised põlvpüksid (Suure-Jaani) ERM 2072
  • Nahkpüksid, katke (Puhja) ERM 8978

Vest

Vestid olid eest ühe nööbireaga, kahe taskuga ja käisid kõrgelt kurgu alt kinni. Vesti hõlmad olid villasest, vesti selg takusest kangast. kangast.

Vatt

Meeste lühike ülerõivas vatt ehk kampson õmmeldi villasest toimses koes kangast. Vatid võisid olla mustad, hallid või potisinised. Tavaline oli erinevat värvi villade - mustade, hallide ja siniste - segikraasimine vatikanga lõnga valmistamisel.

Vatil oli kitsas püstkrae. Vatt käis eest kinni nööpidega, oli nii kahe kui ka ühe nööbireaga vatte. Vati seljaosa lõigati kahes tükis, selja keskele jäi õmblus. Selja keskjoone õmblus jätkus allpool vöökohta lahtise voldi ehk lipiga. Selliseid vatte nimetatigi lipiga vattideks. Vati hõlma- ning küljeõmbluste vahele õmmeldi kiilud ehk lõtused.

Peakatted

Meeste tavaliseks peakatteks suvisel ajal oli must või lambamust vildist kaapkübar, kaabu. Talvel kanti mahalastavate kõrvadega karusnahkseid mütse ehk kõrvikuid, mis olid samuti musta värvi.

Ülerõivad

Villasest toimsest kangast pikk-kuub ehk särk oli kõige pidulikum rõivas. Kirikusse minnes oli pikk-kuub seljas nii naistel kui meestel, nii suvel kui talvel. Talvel tõmmati pikk-kuub kasuka peale, et kuub kaitseks kasukat vihma eest.

Pikk-kuued olid peamiselt musta või lambamusta värvi. Pikk-kuub ulatus poolde säärde, hõlmad hoiti koos vööga. Pikk-kuuel oli püstkrae, meeste pikk-kuue rinnaesine oli kinnine. Kaunistusi meeste pikk-kuubedel ei olnud.

Suvel kanti ülerõivana peenemast linasest kangast õmmeldud rüüd, sellega käidi ka kirikus. Rüüde pikkus ulatus poolde säärde. Rüüdel olid voldid ümberringi, lisaks asetsesid laiad voldid puusade kohal.

Kasukad tehti lambanahast, meeste kasukale kulus 6-7 nahka. Kasukad olid pikad ja ulatusid allapoole põlvi. Kasuka lõige sarnanes pikk-kuue lõikele. Kasuka peal kanti kas võrkvööd või helmestikandiga vööd. Kui kasukas määrdus, valgendati nahku jahu või kriidiga.

Vööd

Meeste vööd olid laiad ja rõõmsavärvilised. Vööd köideti ülerõivaste - pikk-kuubede ja kasukate peale ning vöö vahele torgati kindad. Vöö mähiti kaks korda ümber kere, otsad pisteti vöö vahelt läbi ning jäeti külgedele rippu. Kodus põimiti meestele võrkvööd. Õhukesed kammlõngast kootud kamlotvööd olid vabrikutes valmistatud ostukaup.

Kasuka peal võidi kanda helmestikandiga kaunistatud nahkrihma.

Jalakatted

Jalgade ja säärte katmine takusest või linasest kangast jalarättidega püsis meestel töö- ja igapäevarõivastusena üsna kaua. Jalarättideks kasutati vanu, peetud riideid, näiteks lõigati vanade pükste tagumisest poolest. Talvel võisid jalarätid olla villasest kangast või siis mähiti jalarätid villaste sukkade peale.

Pidulikel puhkudel tõmmati jalga pikad villased sukad, värvuselt mustad või potisinised. Need ulatusid põlvpükste säärevärvli alla ja kinnitati pastlapaelte või säärepaeltega.

Säärepaelad

Sukad kinnitati ülevalt äärest ümber jala säärepaeltega. Paelaotsad pisteti püksi sääreotsa värvli aukudest läbi ning kinnitati jooksvasse sõlme. Säärepaelad palmitseti tavaliselt värvilistest villastest lõngadest kalasabatehnikas.

Jalatsid

Pastlad ehk tuvvad tehti nii pargitud kui parkimata nahast. Tööjalanõudeks olid pajukoorest punutud viisud. 19. saj teisel poolel hakati kandma säärsaapaid.

Kindad

Käes kanti silmkoelisi villaseid labakindad. Igapäevased kindad kooti lihtsa kirjaga, jämedast lambatoonides villasest lõngast, pühapäevased peenemast villasest lõngast. Mustrites kasutati geomeetrilisi kirju, mis pidid ühtlasi kinda kandjat kaitsma kurja eest. Kui kindad polnud käes, torkasid mehed need vöö vahele.

Kotid

Mehed kandsid vöökohale kinnitatud raha- ja tubakakotte. Tubakakotte valmistasid sageli neiud oma peigmeestele.

Ehted

Mehed kandsid särgikaeluse kinnitusena vitssõlge. Vitssõled olid kitsad rõngakujulised sõled, mille külge oli kinnitatud sõlenõel. Vitssõlgede läbimõõt jäi 1,5-3,2 cm vahele.

Sõrmused olid sel perioodil enamasti abielusõrmustena kasutatud vitssõrmus ja erinevad harisõrmused, mida kandsid nii mehed kui naised.

Koostaja

  • Liis Luhamaa, pärandtehnoloog (2022)

Allikad

  • Piiri, Reet 2014. Vana-Tartumaa rahvarõivad. Eesti Rahva Muuseum.