Rannu naine

Särk

Naiste särgi pihaosa õmmeldi peenemast linasest kangast, seeliku alla jääv osa aga jämedamast linasest või takusest kangast. Kaelaava lõigati T-kujuline. Kaelust ja rinnalõiget hoidis koos väike prees või vitssõlg.

Särgil oli kas mahamurtav krae või väike püstkrae, õlgadele õmmeldi õlalapid. Varrukad olid laiad, värvlid kinnitati nööbi või punutud nööriga. Naiste särkide krae, õlalapid ja varrukavärvlid olid enamasti kaunistatud valge või maagepunase niidiga tehtud tikanditega.

Rannust on muuseumi kogutud üks lihtne püstkraega naiste särk, millel puuduvad kaunistused. Kaunistuste puudumine vihjab sellele, et tegemist on töösärgiga. Samuti on säilinud kirjeldus II maailmasõja ajal kaotsi läinud Rannu naiste särgist H. Kurriku raamatus "Eesti rahvarõivad". Sellel särgil oli 7 cm laiune mahamurtav krae ja punase niidiga tikitud kaunistused krae servadel, õlalappidel ning varrukavärvlil. Krae all olid nööpaugud, kust käis läbi kaelust kinnitav pael.

• Lihtne särk ERM 514

Seelik

Rannus kanti pikitriibulisi seelikuid, mis kooti linasele lõimele villase koelõngaga koeripsi tehnikas, st koelõng kattis lõimelõnga. Seelikukangas volditi värvli alla vabalt langevateksse voltidesse. Seeliku allserva õmmeldi sissepoole u 10 cm laiune linasest kangast toot, mis kaitses seelikuserva kulumise ja määrdumise eest.

Rannust on säilinud vaid üks ajalooline seelik, milles domineerib punane põhjavärv ning erinevat tooni sinised ja rohelised triibud.

• Seelik ERM A 509:1936

Kirivöö

Kirivööd kooti valgele linasele põhjale värvilisete villaste kirjadega. Kirivöö oli ligikaudu 3 meetrit pikk ja see keriti tihedate kordadena ümber piha. Pealmiseks pooleks jäeti vöö "villasem" pool, millel villaseid kirjalõngasid rohkem paista oli. Vöö otsad torgati vöö vahele.

Vöö mässiti sageli pigem särgi kui seeliku peale, sest vöö ülesandeks oli keskkoha toetamine raske töö puhul. Usuti, et vöö hoiab ära venitust. Vööd jäeti peale isegi ööseks.

Vanemad kirivööd, mis kooti 19. sajandi keskpaigas või varem, olid laiema äärekirjaga, villased lõngad värviti loodusvärvidega - potisinise, kaselehtede ja värvmadara juurtega. Uuematel kirivöödel olid äärekirjad kitsamad, vöö keskkirja villased lõngad olid siis juba erksat sünteetilist punast värvi.

Rannust on Eesti Rahva Muuseumi kogutud üle 30 erineva kirivöö.

• Vanemad kirivööd ERM 482, ERM 486, ERM 502, ERM 516
• Uuemad kirivööd ERM 478, ERM 490

Peakatted

19. sajandi esimeses pooles kandsid neiud juukseid lahtiselt, hiljem kahte patsi põimituna. Patside sisse palmitseti ühevärviline pael ja patsid keerati ümber pea võruks. Neiud võisid kanda ka pearätikut.

Abielunaised ei tohtinud käia katmata peaga. Naiste traditsiooniliseks peakatteks oli ristkülikujulisest linasest või puuvillasest riidetükist õmmeldud tanu - maatanu, teeniga tanu. Teeniks nimetati tanu äärepitsi. Linasel tanul oli servas linasest niidist niplispits, puuvillastel ja tülltanudel tüllpits. Tüllist tanud hakkasid levima 19. sajandi teises pooles. Rannust on muuseumi kogutud nii valgeid tanusid kui ka punase maagelõngatikandiga tanusid.

Pidulikul puhul, kirikusse või külla minekuks pandi tanule taha pikk värviline lillemustriga siidilint. Lint seoti tanu taha kurrupaela külge ühekordse sõlmega. Kirikust või külast tagasi tulles keerati lindid rulli ning pandi kirstusahtlisse või karpi hoiule. Nii tanusid kui linte oli igal naisel mitu tükki. Väljas käies kanti tanu peal siidist pearätikut. Rätik seati pähe nii, et tanupits välja paistis.

Talvel kanti karusnahkse voodri ja serva ning punasest kalevist katteriidega talvemütsi.

Linnamoe mõjul hakati 19. sajandi teises pooles kandma heegeldatud netsmütsi ja saksatanu ehk oubi.

• Valged puuvillased tanud ERM 4991, ERM 7498, ERM A 98:3, ERM A 188:6, ERM A 553:21
• Maagelõngatikandiga tanud ERM 479, ERM 480, ERM 598
• Tanulint ERM 7561
• Talvemüts (Nõo) ERM 6202
• Netsmüts ERM 4294

Põll

Põll oli abielunaise tunnusmärk, põlleta kodust välja ei mindud. 19. sajandi esimeses pooles õmmeldi pidulikud põlled peenest linasest kangast ning kaunistati narmaste ja pilutikandiga. Hiljem, 19. sajandi teises pooles olid kirikusse ja külla minnes hinnatud ostukangast - lillemustrilisest sitsist või klaarriidest ehk õhukesest valgest puuvillasest kangast põlled. Põllekangas koguti värvli alla voltidesse, pikkuselt oli põll umbes vaksa jagu seelikust lühem. Kahjuks pole Rannu kihelkonnast ühtegi põlle säilinud.

• Linasest kangast pilutikandiga põlle katke (Kambja) ERM 395
• Klaarriidest põll (Puhja) ERM A 329:13

Kampsun

Kampsun oli lühike jakitaoline vanutatud villasest kangast pealisrõivas, mis ulatus napilt vöökohani. Kampsun oli tänu kaarjatele õmblustele piha ümber hoidev ning avara rinnalõikega. Kampsuni alumises ääres oli sees - tihedalt volditud kitsas kangariba. Tartumaa kampsunitele iseloomulikult olid Rannu kampsunid pidevseesilised, st seesiriba oli ühtlaselt volditud. Kampsun kinnitati eest vasest haakidega.

Tavapäraseks kampsuni värviks oli potisinine. Selleks, et kalli ostuvärvi - sinikivi ehk indigoga värvitud potisinist villa rohkem jaguks, segati sellele kraasimisel hulka valget või halli villa. Rannust on muuseumi kogutud nii heledamaid kui tumedamaid sinist ja hallikassinist tooni kampsuneid.

• Kampsunid ERM 567, ERM 599, ERM 9057, ERM A 446:217, ERM A 509:2267

Ülerõivad

Pidulikuks ülerõivaks oli mustast villasest toimses koes kangast pikk-kuub ehk pealmine särk. Lõuna-Eestile omaselt olid Rannu pikk-kuued kaunistatud kuuele pealeõmmeldud nööride ehk kaarustega. Nöörkaunistustega pikk-kuuele loodud mustrid erinesid piirkonniti.

19. sajandi jooksul muutusid naiste pikk-kuued liibuvamaks ja hakkasid rohkem keha järgima. Vanemat moodi puusadega kuubede asemele tulid händadega kuued, mille puhul koguti kuue kangas seljal voldikimpudesse ehk händadesse. Pikk-kuuel oli väike püstkrae, kuub ulatus poolde säärde. Pikk-kuub kinnitati eest haakidega. Rinna kohalt oli naiste pikk-kuub lahtine, et ehted välja paistaksid.

Talviseks ülerõivaks oli lambanahkne kasukas ehk kassuk. Kui kasukat oli vaja vihma eest kaitsta, tõmmati kasuka peale pikk-kuub. Kasukas valmistati 6-7 valgest lamba- või kitsenahast, see ulatus allapoole põlvi. Kasuka varrukaid, rinnaesist ja alläärt ilustati tuhkrunahaga, samuti võidi kasutada musta või valge villaga lambanahka. Kasukas kinnitati eest nahast nööpide ja aasadega. Kasuka valgendamiseks kasutati jahu või kriiti.

• Pikk-kuub ERM 563

Ülevisked

Rannu naised kandsid 19. sajandil vanamoodi pikliku kujuga üleviskeid - linaseid linikuid ja villaseid sõbasid. Linased ülevisked kaunistati punasest maagelõngast tikandite, pilutikandi ja narmastega. Villase sõba servadesse olid põimitud või kõladega kootud tagasihoidlikud punased ja sinised triibud. Sõba kandmise õigus oli abielunaistel.

19. sajandi keskpaigas läksid moodi ruudukujulised narmastega villased suurrätid. Suurrätti kanti kolmnurkseks murtuna õlgadel. Ruumi sisenedes keerati suurrätt rulli ja võeti kaenlasse.

• Sõba ERM A 446:879
• Suurrätt (Nõo) ERM A 560:22

Sukad

Sukad kooti villasest lõngast ja need ulatusid põlveni. Pidulikud sukad olid tavaliselt valged ja koekirjalised. Suvised sukad kooti valgest linasest või puuvillasest lõngast.

• Villased sukad, katke (Äksi) ERM 71/ab
• Puuvillased sukad (Äksi) ERM A 179:5/ab

Säärepaelad

Sukad kinnitati põlve alt villasest lõngast põimitud säärepaeltega. Kuna naistel säärepaelad välja ei paistnud, ei tehtud need kuigi uhked.

• Säärepaelad ERM 4288/ab, ERM 7497/ab

Jalatsid

Kõige tavalisemateks jalatsiteks olid pastlad. Pastlaid tehti nii pargitud kui parkimata nahast, eristati liht- ja kirikupastlaid. Pidupastlad tehti Tartumaal mustaks pargitud nahast. Pastlad olid tömbi nina ja kroogitud ninapealsete, nn tippudega. Peened pastlanöörid kinnitati läbi tärkmete, st pastla serva sisse lõigatud aukude pastla külge. Nöörid ristati ümber jala põlve alla välja. Uhkeks peeti võimalikult valgeks pleegitatud pastlapaelu.

19. sajandi teises pooles tulid esmalt moodi kingad, seejärel poolsaapad.

Kindad

Kindaid kanti nii praktilistel põhjustel kui ka piduliku kirikurõivastuse osana. Sõrmkindad tulid naistel kasutusele 19. sajandi jooksul ja neid kanti just pidulikel puhkudel.

• Labakindad ERM 611, ERM 612, ERM A 446:29/ab, ERM A 446:543/ab
• Sõrmkindad ERM 600/b, ERM 4285

Kotid

Kuna seelikul puudusid taskud, kanti seeliku all lahttaskut, mis seati seelikulõhikuga kohati. Naised kasutasid iga vaba hetke kudumiseks, pooleliolevaid kudumeid ja lõngakerasid kanti kaasas vardakotis. Nii taskute kui kottide valmistamiseks kasutati tavaliselt rõivaste õmblemisest üle jäänud või ärakantud riietest lõigatud kangatükke.

• Lahttaskud (Puhja) ERM 9015, ERM A 329:12

Ehted

Ümber kaela kanti igapäevaselt mitmevärvilisi klaas- või kivihelmestest helmekeesid. See oli naise kaitsemaagiline ehe juba muinasajast peale. 18.-19. saj tehti keesid peamiselt eri värvi ja kujuga klaashelmestest. Erinevalt pikkadest helmekeedest, mida kanti rinna peal, jäeti lühikesed kaelusest vaid väheke välja paistma. Ümber kaela kanti 1-2 või rohkem helmerida.

Särgi kaelus kinnitati vitssõlega, mida kandsid nii mehed kui naised või väikse preesiga, mida kandsid ainult naised.

Pidulikul puhul seati keset rinda hästi nähtavale prees, suur kuhiksõlg või selle eelkäija 17.-18. sajandist – rõngassõlg. Kaela seati pidulikul puhul pikem helmekee, mis ulatus servaga sõle peale. Helmekee küljes võis olla kannaga raha. Helmekee asemel võis kaelas olla kett kannaga rahaga.

Sõrmused olid meestel ja naistel sarnased. Abielusõrmustena kasutati enamasti hõbedast vitssõrmust, plaadiga sõrmust ja harisõrmust.

• Helmed, krõllid ERM A 555:126/1-15
• Vitssõled ERM 568, ERM 4290
• Väiksed preesid ERM 12029, ERM A 446:1158
• Preesid ERM 517, ERM 518, ERM A 446:1159
• Kuhiksõlg ERM 524
• Rõngassõlg ERM A 555:129
• Sõrmused ERM 545, ERM 519

Koostajad

• Liis Luhamaa, pärandtehnoloog (2022)
• Jana Reidla, etnoloog (ehted, 2015)

Allikad

• Kurrik, Helmi 1938. Eesti rahvarõivad. Eesti Rahva Muuseum.
• Piiri, Reet 2014. Vana-Tartumaa rahvarõivad. Eesti Rahva Muuseum.