Rõuge naine
Rõuge naiste rahvarõivakomplekti kuulusid suursärk, õlakattena sõba, pihtsärk, hame, undruk, tanu, põll, sukad, vöö.
Särk
Praegu nimetame särki alusriideks, sest see jääb teiste riiete alla peitu. Ennemuiste oli särgil mõneti teine tähendus, see võis olla ka ainsaks kehakatteks ja eriti naistel. Suviste põllutööde juures ja ka kodus kandsid naised särki, millele oli vöö ümber köidetud. Särk, Võrumaal hame ,valmistati valgest linasest kangast, jakuga. Alumine osa, ehk jatk, tehti enamasti jämedamast riidest kui ülemine osa- piht. Hame ulatus poole sääreni. Võrumaa tüüpiline särk on maageline, s.o. ilustatud punase maagelõngaga.
Rõuge kihelkonnast on hame kohta kirja pannud Linda Frey-Saks:
Hame oli pikkade värvliga varrukatega, jakuga. Hamele kirotati kirju. Kikkaharjakesed olid tehtud värvli välisesse serva. Värvlitel ja õlalappidel olid kirjad. Mõnel varrukapäras punased sissekootud triibud. Vanarahvas kutsus kirotatud käustega hamet KIRBUPÜÜNISES. Sest kirbud kogunesid just värvlitega varrukatesse. Õhtuti otsiti neid enne magamaminekut. (ERM EA 59)
Õlak, ehk kumakudõga lai lapp oli üleni kaetud punase kirjaga. Kurrutatud varrukapäradesse oli kootud punased maagelõngast jooned ja ruudud, nn. hulped ja kadrid. Harvemini oli õlakukiri õmmeldud. Naiste hamed olid nii laia mahapööratud kraega kui ka kitsa püstkraega, mida kutsuti kaalataguses. Rahvas piiritles krae laiust sõrmalaiusega. Rõuges olevat mahapööratud krae olnud kolme sõrme laiune. Krae otstes olevatesse aukudesse seoti punane siidilint- kaalapail, jättes selle vaksapikkused otsad ripnema. Otsad pidid ka ulatuma suure kuhiksõle peale, kus siis tekkiv punane helk pidi näole andma rõõsama jume.
Seelik
Vaipseelik
Jakob Hurda andmetel oli 19. sajandi keskpaiku Võrumaal kasutusel olnud veel kokku õmblemata vaipseelikud. J. Orav Rõugest kirjeldab sellist puusakatet:
Valkjasahk villane tekk, sängiteki moodi, ääred kirjud, kõrik nimetatud, mähiti ümber keha ja seoti vööga kinni. (J. Hurda kogu I, 2, 567)
Kaunistuseks oli vaipseelikutel värviline äärepael, villastel enamasti kõladega kootud pook, linastel kirivöö tehnikas veerik. Samalaadset valget linast kehakatet nimetatud pallapooleks. E. Laid kirjutab Rõugest 1926. aastal:
Pallapoolt, valgest toimsest linasest rõivast undrukut kandnud 50-60 aasta eest nii naised kui neiud. Peaasjalikult kodus,aga kirikusse minnes jäeti pallapool undruku alla. Pallapoole pikkus oli umbes vööst jala 10 kondini. (ERM EA 13)
V. Haas kirjutab 1920 aastal:
Suvel on kantud valgeid pallapooli, all punane veerik. Pallapooled tehti meeste püksiriide-taolisest linasest riidest, mis koeti kirpsilmane või trelline.
Ühevärvilised seelikud olid vanemad kui triibulised. Rõuges mäletatakse, et undrek olnud varem valgest või hahast riidest, niisugune undrek kadunud u 1845. a paiku, mil hakatud kandma pikitriibulisi seelikuid.
Kahar seelik
Linda Frey-Saks kirjeldab Rõuge seelikut:
Seelik oli pikitriibuline, ristiriidest. Noorematel olid kirevamad, vanematel tumedamate värvidega, tagasihoidlikumad. Igapäevased pidamise seelikud olid hallipõhjalised punaste, siniste, mustade ja valgete triipudega. Hallipõhjalised seelikud olid vanemad. Seelikutriibustik oli näiteks kootud keerutuste ja hakihammastega. (…) Seelik ulatus kedrakondini. (ERM EA 59)
Seeliku laius näitas sageli rikkust ja väljapaistmissoovi. Üldiselt olid seelikud laiad, värvli juures volditud. Kanti ka rohkemal arvul seelikuid seljas. L. Frey-Saks:
Ennam oli mood, et kanti mitu seelikut ülestikku (ERM EA 59).
Seeliku siseküljele, alla äärde õmmeldi kuni kämblalaiune linane riideriba- toot. Sel oli praktiline otstarve kaitstes riiet alt määrdumise ja kulumise eest. Mõnikord teenis toot ka ilu otstarvet. Kui see oli küllalt paks, pingutas see seeliku alt ilusasti laiali. Toot ei olnud ainult triibulistel seelikutel, vaid juba vanematelgi. Seeliku värvel valmistati enamasti linasest riideribast.
Vöö
Kirivöö
Naiste vööd olid valmistatud kirivöö tehnikas. Vööde lõim oli osalt linane, osalt villane, kude aga linane. Muster tekkis nendest villastest lõimelõngadest, mida vastavalt vajadusele üles korjati. Korjamise tõttu sai vöö üks pool villasem kui teine, see oli vöö „hüva pool“. Tavaliselt oli, eriti laiematel vöödel, mõlemas ääres teist värvi jutike ja tihtipeale samasugune ka keskel, ehk vöö süda. Vöökirjadel olid ka nimed. Näiteks Rõuge vöökirju: lauajala -kiri, lavvajalaline (ERM 7269) risti-kiri, risteline (ERM A101:11) ristisilmiline (ERM 7197) sõela-kiri (ERM 7251)
Vöö otsi Võrumaal enamasti kokku ei põimitud, otsad jäeti lahtiste lõimedega. Vöid kootud ise ja lastud ka vöökudujatel teha. Kõige levinumad on need vööd, mida kanti ümber keha. Vööd kandsid naised ja mehed, naised lapsest saadik. Noorele tüdrukule olevat varakult vöö peale köidetud,
et ei kasvaks poisi moodi, vaid keskelt peenem.
Varasemast on teda, et vööd ei köidetud seelikuvärvlile peale, vaid otse särgile, nii et see vaid natuke välja paistis. E. Laid kirjutab Võrumaalt vööde kandmise kohta:
Naised kandsid hamõ peal vööd. Piduülikonna juures jäeti vöö alati paistma. Igapäevase riietuse juures jäänud see ka vahel undruku värvli alla. Vöö kas sõlmiti kinni lapiksõlme ja vöö otsad tsusati ülevalt vöö alla. Või jäeti vabalt rippu (otsad jäetud vahel kuni 10 tolli pikad). Või mähiti kord-korrast 3-4 korda ümber kere. (ERM EA 13)
Peakatted
Tanu
Vanem naiste peakate oli Võrumaal linik. E.Laid kirjeldab Edela-Võrumaalt:
Linikuks nimetati pikka, 3-4 küünart, kitsast (u. küünar) linast kangatükki. Tehti peenemast 13 linasest, hammõ käiste kangast. Linikut tarvitati ainult pulmas, pruut kinkinud neid mehesõsaraile (kaasitamisel) linikuid neile ümber kaela visates, nii et liniku otsad ees või taga maani ripnema jäid ning tantsu ajal narmendama hakkasid. Sõtsedele annetatavate linikute külge oli pruut vööga kinnitanud paar kindaid ja sukki. (ERM EA 13)
Linikut kanti peas ühekordselt, alumine kootud äär kulmukaare kõrgusel. Liniku peale oli seotud heleroosa siidpael, mille otsad rippusid kuklas linikuotste juures. Enne liniku pähepanemist tehti juustest vahr ümber pea. Liniku keskkoht seati otsaette ja otsad viidi kukla taha, kus need seoti kokku võimalikult vastu kukalt, nii et riie tugevasti ümber pea seisis. Sidumise kohast langesid liniku sabad ühepikkuselt alla. Linik pidi peas olema nii, et juuksed sugugi välja ei paistnud.
ERM-i kogudes on terve hulk Võrumaa linikuid. Nende laius kõigub 41-56 cm vahel, pikkus on 180-312 cm. Mõlemates otstes on harilikult punased kootud joonekesed või kadrid, harvem mõni väljaõmmeldud rida. Võrumaal kandsid naised valgest linasest väikest tanu ehk maatanu, millel eesservas pits ehk pilu. J. Gutves kirjeldab Rõugest:
Naistele, ka lapsega tüdrukutele ,pandi tanu pähe. Üleskirjutuse ajal (1924) kanti tanusid pulmades, nn. saksa tanusid. Maatanud on kadunud. (ERM EA 13)
Abielunaisele oli peakate kohustuslik. Maatanu õmmeldi rööpkülikukujulisest kahekorra murtud riidetükist. Tanu oli väike, pehme kroogitud sopiga. Kuklapalistusest läbitõmmatud krookpaelaga köideti tanu pähe nii, et see kattis juuksed täielikult. Tanu eesserva ääristav pits jäi juuste piirist allapoole otsmikule. Pidulikule tanule köideti kuklasse siidpaelad. Sellise tanu all kanti samamoodi vahru nagu liniku all. Rõugest on teada ka küllaltki palju tülltanude kandmist. Neid kutsuti härmatanudeks. Tülltanu alt paistsid iseäranis kenasti juustesse põimitud punased paelad või vahr. Talvel kandsid naised punasest kalevist ja kährinahast talvekübaraid. Tüdrukud käisid katmata pea ja lahtiste juustega.
Põll
kuulus üldiselt abielunaiste riietuse juurde. Mõisate mõjul hakkasid ka neiud põlle kandma. Setude ja lätlaste eeskujul kanti Võrumaal varasemalt puusapõlle ehk ka vöörätti. J. Gutves kirjeldab Rõuge kihelkonnast:
Puusapõlled olid noorematel ilusad, vanematel naistel kulunud jalgräti ots, kuhu tihti märjakssaanud käsi kuivatati. Ehk sööma ajal laua peale tuues, lusikas maha kukkus, pühiti üle. See rippus puusa peal, vöö alla pistetud. (ERM EA 13)
Tõenäoliset kuulus puusapõll vanema, ühevärvilise seeliku juurde. Eeskantavad põlled olid lõikelt täisnurksest piklikust riidetükist. Üks ots kroogiti või volditi värvlile, nii et põll oli ülevalt kitsam kui alt. Harilikult oli põll seelikust lühem, laius vahelduv.
Põlled valmistati kodukootud linasest kangast, kas valged või pikitriibulised. Triibud olid kootud sinise või punase lõngaga või mõlemaga vaheldumisi. Aino Voolmaa kirjeldab Rõuge põlli järgmiselt:
Põlled valgest riidest, pits äärde õmmeldud, mõnel pits vahele pandud. Mõnel verevast lõngast tikandid peal. Oli ka linasest riidest joonelisi ja ruudulisi põlli. Mõnel vöökiri sisse põimitud. (ERM EA 206)
Kampsun
Rõuges nimetati uuemamoelist, seesidega kampsunit pihtsärgiks. Pihtsärk valmistati villasest kangast, lõikelt sarnanes ülerõiva pikksärgi pihaosaga. L. Frey- Saks kirjeldab Rõugest:
Pihtsärk oli hallist villasest riidest, suure kaela sisselõkega, allääres peolaiuselt lappvoldid. Oli ka potisiniseid. Pihtsärki kandes oli ümber kaela siidirätt. (ERM EA 59)
Vanasti olnud pihtsärgid Rõuge kandis valged. Uuemal ajal potisinised, kuid siiski heledamad kui põhjapoolsetes maakondades. Heledam värv tulenes selles, et potisiniseks värvitud villu kraasiti lambahallile sekka.
Kitsast külge õmmeldud riideriba pihtsärgi allääres nimetati seesideks. Need olid lappi pressitud ja rühmiti volditud. Pihtsärgi kaelaava oli üpris avatud, et ehted ja sõled välja paistaksid. Enamasti olid pihtsärgid Rõuges kaunistuseta, kuid Aino Voolma kirjeldab 1967. aastal:
Pihtsärke kaunistati ka nööridega .(ERM EA 206)
Ülerõivad
Pikk-kuub
Võrumaal nimetati pikkkuube: särk ehk suursärk, ka pikksärk. Villasest riidest pikki ülerõivaid kandsid nii naised kui mehed, kõigepealt kaitseks külma vastu. Suure külmaga võeti kasukas selga, sageli tõmmati kasuka peale veel suursärk. Villane särk oli väga auväärt kehakate. Näiteks kirjutab J. Gutves Rõugest:
Vanast mindi kas turgu või mujale, kas suvel või talvel, kas kohtu ette või lauakirikusse, külla või pulma, ikka pidi seljas olema: laia kaaltaosega põlvini hame, kaatsad jalas, hame peal raike, villane pihtsärk, pihtsärgi peal suur särk, mis kõige peal vööga kinni köidet. Kui pidid kuhugi ametlikult minema, ei võetud vastugi enne kui pidi suur särk peal olema ja vööga kinni köidet. (J. Hurda rahvaluulekogud H IV 5, 683)
Suursärk valmistati toimsest, harvem labasest villasest riidest. J. Hurda andmetel olid Võrumaa kuued vanasti heledad- Harglas lumivalged, Rõuges ahad ehk helehallid, Vastseliinas kantud mustade kõrval ka ahku.
Siniste särkide kohta on teateid hilisemast ajast, 19. saj II poolest. Kanga sinine värv saadi lõngu kuse ja sinikivi sees hapendades. Sellisel moel värvituna lõhnasid särgid uuest peast võrdlemisi vängelt. Selle kohta on isegi märkus kirikuõpetja Marburgilt Rõuge kirikust, kus ta olla kantslist manitsenud:
Ärge nii palju neid siniseid särkisid sälgä pandke, ett selle haisu pärast Püha Vaim peab kirikust ära põgenema. (ERM EA 13)
Suursärk oli lõikelt naistel ja meestel üldjoontes sarnane. Naiste särgid olid rinna eest lahtisemad, et ehted- rahad ja sõled välja paistaksid. Meeste särgid ulatusid kurgu alla. Mujal Eestis tuntud händadega kuube kutsuti Võrumaal puusega särk ehk puusadega särk. Selja- ja küljeosa õmbluse vahele pandi kolmnurkne siil, mis vööjoonel kõvasti kimbuna kokku tõmmati või ka lihtsalt puusa suunas maha murti. On ka särke, millel voldid tekivad selja- ja hõlmaosa laiendustest. Suursärk ulatus meestel poole sääreni, naistel oli pikem. Peamine erinevus naiste ja meeste särkide vahel seisneb ka kaunistustes, milleks olid punased nöörid ehk kaarused. Naiste särke kaunistati üldiselt rikkalikumalt, meestel vähem või puudusid kaunistused hoopis.
Rõuge särkidel on kaunistuseks ka nahast ribad varrukasuudes ja taskute ääres. Särgid kinnitati eest 1-3 paari vasest haakidega. Mehed kandsid suursärgil vööd, naised mitte.
Ülevisked
Sõba
Läti mõjusid on tunda kõige rohkem Lõuna-Eesti naiserõivastuse juurde kuuluvate õlakatete juures. Osaliselt kandsid need kohalike vaipseelikutega ühiseid nimetusi. Villastest õlakatetest vanemad olid sõbad. Võrumaal kutsuti neid kõrikuteks. Kõrikut ja sõba kaunistati enamasti rikkalikult maagilist tähendust omavate tikanditega. Täiesti kaunistuseta villase õlakatte nimi oli aga nagu Lätiski – villan. Samasuguse linase õlakatte nimi oli kaal või ka pallapool.
ERM-i etnograafilises arhiivis on kirjeldatud kõrikut ja kaali nii:
Kõrikut kandnud vanemad naised suurrätina õlgadel, otsad rippunud ette ja lõppenud vähe pealt põlve. Eest olnud otsad punase langakesega kinni sõlmit. Kõrikut seljast võttes ei sõlmitud otsi lahti, vaid tõstetud kõrik lihtsalt üle pea. Kõrikut kanti ainult külla ja kirikusse minnes. Kaali kannud 70 a. tagasi neiud kui naised suurrätina. Oli valgest linasest riidest. Otstesse koet maagelõngaga lilled. Räti servad ees rinna peal jäeti lahti või kinnitati kaelal kokku sõlekesega. Kui kangas oli küllalt lai, valmistati kaal ühest tükist, harilikult õmmeldi küll laiuse sihis kokku 2 käiserõivast. Peeter Uibo teatel tarvitati kaali pidulikel juhtudel ka laudlinaks ning pandi sugulastele kaasa kirstu. (ERM EA 13)
Jalakatted
Sukad
Kagu-Eestis mähkisid nii mehed kui naised ka pidulikku ülikonda kandes oma sääred rättidega ehk raskudega. Linda Frey-Saks kirjeldab:
Rasud lõigatud vanemast linasest riidest, mis pehmam oli. 3-4 küünra pikkused ja poole küünra laiused riidetükid, mis mähiti ümber säärte alates põlvest kuni kedrakondini. Rasusid kanti ainult suvel, mitte talvel. Kasutati sellepärast, et särgi jakk ja seeliku alläär sääri ära ei hõõruks. Rasude kinnitamiseks oli rasu otsa õmmeldud palmik, mis lõppes tutiga. (ERM EA 59)
Rasud olid enamasti valged, ka hahad. Sukkade kohta on kirjeldus:
Suvised sukad olid valgest linasest niidist viklitega, talvel villased. Talvised sukad ühevärvilised- valged, hallid või mustad. 20.saj algul kanti triibulisi sukki. Halli põhjaga, siniste ja punaste triipudega. Need olid igapäevased sukad. Käimise sukad olid mitmevärviliste triipudega halli, valge või musta-põhjalised. (ERM EA 59)
Sukad ulatusid naistel põlvini ja seoti pealtpoolt põlve säärepaeltega ehk seereköitega.
Ehted
Ülikonna lisandite hulka kuuluvad ka ehted. Võrumaal kinnitati särgikaelus sageli väikese vitssõle või preesiga. Erilised olid Võrumaal aga rinnal kantavad nn, kuhiksõled. Need olid rohkem kui 10cm läbimõõdus. Sõle suurus sai Lõuna-Eestis rikkuse ja uhkuse mõõduks. Kuhiku kõrgus oli küll madalam kui setu sõlgedel.
Sõlge kanti silmapaistval kohal. Ka siis, kui pikk-kuub seljas, pidi see välja paistma. Linda-Frey Saks kirjeldab Rõuge kihelkonna ehteid:
Suur sõlg särgi rinnas. Särgi kaelus kinnitatud preesiga. Kanti mitmesuguseid helmeid- ühevärvilisi musti ja valgeid ning ka värvilisi. (ERM EA 59)
Klaashelmeste vahele oli kinnitatud vahel ka kannaga rahasid või pronksist ristike.
Koostaja
- Vilve Oja, Vana-Võrumaa rahvarõivaste uurija
Allikad
- Kaarma, Melanie, Voolmaa, Aino 1981. Eesti rahvarõivad. Eesti Raamat.
- Küngas, Carmen. Rõuge kihelkonna naise rahvarõivakostüüm 19. saj I poolest. Tartu Rahvarõivakooli lõputöö.
- Raidla, Heli 2002. Kanepi, Põlva ja Räpina rahvarõivad. Jakob Hurda nimeline Põlva Rahvahariduse Selts