Suure-Jaani mees

Suure-Jaani mehe rõivakomplekti kuulusid 19. saj. keskpaiku valge linane särk, poolpikad linased või villased põlvpüksid, vatt, rüü, pikk-kuub, kasukas, villane vöö, sukad koos sukapaeltega, kindad, pastlad, saapad, suvise peakattena murumüts või kaapkübar ja talvisena kõrvik.

Särk

Suure-Jaani pidulikud meestesärgid õmmeldi valgest peenest labasest linasest, talvised ja töösärgid aga takusest riidest ilma siilude ja jätkuta ning kaunistati linase või puuvillase niidiga. Sellised nn Viljandi tüüpi särgid tehti õlaõmbluseta, laia lihtsa mahapööratud krae ja kroogitud käistega. Neil oli T-kujuline kaelaava ja 30-36 cm sügavune rinnalõige asus otse ees keskel. Üldised olid pealeõmmeldud õlalapid. Kaenla alla õmmeldi varruka laiendamiseks kaenlalapid ja küljeõmblused jäeti alt äärest ligikaudu 5 cm ulatuses lahti. Kaelus kinnitati väikese vitssõle või preesiga, käisevärvlid sõlmiti niidist sõltusega. Seda tüüpi särkidel jäeti krae sagedasti tikkimata või kaunistati lihtsalt lõngasõlmede, tagide või mõnel muul viisil. Samas õlalapid ja varrukavärvlid kaunistati püvisilm- ja tikkpistetega (pilud). Meeste särgid õmmeldi lühemad kui naistesärgid ja need ulatusid põlvist saadik.

Paul Johannson Suure-Jaanist kirjutas 1892 aastal: Särk oli liht ehk roogit (kroogitud) käistega, laia lihtsa mahapööratud kaeltagusega (krae) ja õlarihmad pääl. Pääauk oli otsekohe lõua all ja ulatas kuni nabani, üksi lõua alt kaeltaguse lähedalt preesiga kinni pandud.

Püksid

Villased põlvpüksid

Põhja-Viljandimaal kandsid mehed potisinist täisvillast ülikonda, kuhu kuulusid kuuega samast riidest täislakaga ehk mõlemast ülanurgast lahtinööbitavad põlvpüksid ja vatt. Villaste põlvpükste valmistamise kohta  Suure-Jaanis leidub J. Hurda rahvaluulekogudes ka seesuguseid andmeid, et varasemalt neid tehti talveks mustast kuueriidest s.o. villase ülerõiva kangast.

Koos lakaga pükstega levis siia ka nimetus püksid. Lakk ehk nelinurkne lapp pükstel ees esines ainult põlvpükstel. Täislakk kattis kogu eesosa jalgevaheni ja oli mõlemalt poolt ülanurkades nööbiga kinnitatav. Et püksid laka lahtivõtmise korral maha ei kukuks, jäeti eest nööbitava värvli nööbid kinni. Sääreotsa värvlid olid kinnitatavad palmitsetud paeltega, mille otstes ilutsesid tutid. Mõlema sääre otstesse küljele tehti umbes 15 cm pikkune lõhik, mis kinnitati tavaliselt kolme suure särava vasknööbiga. Samasuguse kahe vasknööbiga kinnitati eest värvel ja ülalt külgedelt laka nurgad. Lakaga pükstele tehti sageli linasest riidest tasku laka alla.

Suure-Jaani kirjasaatja Paul Johannson kirjutab 1892. aastal: Talwe ajal kandsiwad jõukamad willaseid püksa. Need olivad mustast kuue riidest tehtud ja ulatasiwad ainult põlwist saadik. ka need oliwad lakaga. Reite otsad oliwad wäljapoolt küljest umbes vaks maad lõhki ja allotsa palistuse sees oli kirju pael wõi palmikus tutid otsas ripnesiwad. Pika säärtega sukad tõmbati üle põlwesilma ja püksi reie ots tõmbati pääle ning allapoole põlwe paelaga ümber jala. Tutid sõlmati ilusasti wäljapoole jala kõrwale ja waksapikkune lõhe pandi kolme-nelja wasknööbiga kinni. Põlwed oliwad ütlemata soojad.

Linased püksid

Suvepüksid ehk kaltsad olid valged linased või takused, lõikelt ühesugused villaste pükstega. Tavaliselt kooti püksiriie toimne, sagedamini murdtoimne. Suure-Jaanist kogutud andmetel kandsid mehed suvel töö juures takuseid pükse – kesapükse. Enamikus olid need valged, sajandi lõpul hakati valmistama peenetriibulisi takuseid kangaid.

Püksid wõi kaltsad oliwad murtelisest takusest ehk ka linasest riidest kunni pahkluini pikad, ühe õmblusega, wäljaspool kintsu külje pääl õmblust ei olnud. Pükste esimene pool oli kõhu eest mõlemilt ehk ühelt poolt kalitse (tasku) augu pikkuselt lahtine, seda tehti tarwituse korral paremalt poolt puusa päält nööbi otsast lahti ja kinni. Wärwle otsad käisiwad laka all kõhu pääle ühe ehk kahe nööbiga kinni, ja seljatagused otsad nööriga, kust püksa tarwituse korral kitsamaks ja laiemaks wõis säädida. Nööbid oliwad niidist tehtud, mis pesemise juures täiesti wastu pidasiwad. niisuguseid pükse nimetati lakaga püksid. (P. Johannson)

Nooremad mehed olid 19. sajandi lõpukümnendiks üle läinud nn. linnamoelisele ülikonnale. Vanade inimeste püsimisest vanade rõivavormide ja tavade juures kõneleb kirjapanek Suure-Jaanist: Vanad mehed kannavad veel lakaga pükse ja sõimavad nüüdseid märapüksteks.

Vatt

Vatt ehk kampsun, kamsol õmmeldi nagu püksidki mustast või potisinisest villasest labasest riidest. Mandri-Eesti meesterõivaste eeskujul olid need lipiga vatid st. neil esines keset selga õmblus, mis jätkus allpool vööd lahtise voldi ehk lipiga. Suure-Jaani vattidel oli mahapööratav krae, reväärid ja kaks nööbirida.

Üks kirjasaatja räägib 1883. aastal veel paarkümmend aastat tagasi kantud mustadest meeste kampsunitest: Lühikest kuube ei olnud, waid kamsol, nõndasamuti mustast toimsest riidest, aga lakkadega ja nagu kuubki, nööridega ehitud.

Hästi põhjalik Suure-Jaani mehe vati kirjeldus pärineb Paul Johannsoni sulest 1892. aastal: Kamsol oli mustast kuue riidest, ilma voodrita. Wiimati oli neid ka sinisest riidest. Ta ulatas aga wähe allapoole puusasid. Kokku oli ta pandud wiiest suuremst tükist: kaks käist, kaks hõlma ja seljatagune. Seljatagune ja hõlmade laed oliwad nii wälja lõigatud, et kamsol keskpaigast keha järele wähe ka kokku hoidis. Mõlemate puusade poole selja taha oliwad kaks kämblepikkust püstwolti pandud, mis wastastikku seisiwad, aga kamsolit alt äärest ka laiemale andsiwad. Kumbagi woldi pääl otsa kohal oli üks vasknööp. Rinde ees oli kaks rida wasknööpa. lakad pandi lõua alt waheldi kinni mis kurgu auku warjasiwad, kus mitte salli ega rätikut ei pandud. Hõlmade alumised nurgad oliwad kantis wälja lõigatud, wahe kommissioni liikme kuue moodi. Kaeltagune seisis püsti pääl. Ta oli wäga kitsas ja otsad koguni teravad. taskud oliwad ristipidi sisse lõigatud ja lakadega warjatud.

Viljandi muuseumis säilitatakse Suure-Jaani potisinist ülikonda ja vatti. Ülikond on õmmeldud tasapindsest toimsest läbivillasest riidest 19.sajandi II veerandil Vastemõisa valla Lemmakõnnu külas. Annetaja Ants Johanson nimetas 1939. aastal selle vanuseks – üle 100 aasta.

Põhja-Viljandimaal tehti suveks ka valgeid linaseid vatte, mis lõikelt sarnanesid villastega. Meeste pidulik täisriietus eeldas, et vati peal oli veel vöötatud pikk-kuub ja vöö vahel kirikindad.

Peakatted

Juuksemood

Meeste juuksemoe kohta on andmeid, et kanti pikemaid juukseid.

Kaapkübar

Kõige pidulikumaks peakatteks oli meestel vildist lambamust kaapkübar. 19. sajandi keskpaigaks said aga populaarseks silindrikujulise rummuga kübarad, mida kanti ainult juhul, kui seljas oli pikk-kuub või vatt.

Kaapkübaraid valmistasid kübarsepad lambavilladest erilise paku peal. Kübara tellija viis kübarsepale ühe naela ehk 400 g head lambavilla. Kübarsepp vanutas villa keeva veega, lisas rukkijahu ja vormis puuvormil kübara. Ühe kaapkübara tegemine võttis aega 2 päeva. Tasu arvestati toiduainetes või rahas.

Murumüts

Suure-Jaani mehed kandsid suvel nii tööl kui ka pidudel mustast kuueriidest kuuesiilulist murumütsi, millel oli valge linane kant ümber ääre ja valge nupp pealael. Murumüts levis põlise peakattena Põhja-Viljandimaale Lääne- ja Põhja-Eestist.

Kuue või kaheksasiilulise murumütsi kandmisest räägivad mitmed korrespondentide teated. Näiteks Tõnis Soolo Taevere vallast, kirjutas 1926. aastal: Murumüts oli tarvitusel, seda kandsid vanemad mehed, kel pea paljas oli. Enamasti oli murumüts mustast villasest riidest. Rikkamad kandsid mütsi, mis oli kahevärvilistest siiludest.

Suure-Jaani kihelkonnas kutsuti mustast kuueriidest murumütsi naljaviluks ka pajarauast mütsiks, sest ta näinud välja nagu valatud väike pada.

Murumüts oli algselt ainult meeste peakate, hiljem aga kandsid neid ka naised ja viimaks jäid mitmel pool laste või karjase peakatteks. Teade Vastemõisast märgib, et seda kandsid mehed ja ka naised peas. Muidu ei tohtinud mõisa külvile minna, kui ilma, siis anti peksa.

Talvemüts

Talvepeakatteks oli allalastavate kõrvadega karusnahkne müts ehk talikübar, tehti tumedast kodukootud kalevist, vahel ka mustast parknahast ümara, neljast siilust kokku õmmeldud pealae ja lambanahkse voodriga. Pealaele paelaga kokku seotavad kõrvad ja kuklatagune kitsam karusnahkne ääris olid tehtud mustast lambanahast, jõukamatel talupoegadel ka saarma- või rebasenahast.

Ühe J. Hurda korrespondendi sõnul olid Suure-Jaani kõrvulised kübarad sellised, kus kõrvu ühendas lai kuklatagune veer, mida andis koos kõrvadega üles ja maha keerata. Sellist talvekübarat nimetati Suure-Jaanis junnlaseks.

Suure-Jaani korrespondendi Paul Johannsoni 1892. aasta kirjatöös on põgusalt räägitud ka enne eelpool nimetatud talvemütsi kantud meeste kübarast: Enne neid kübaraid olnud toredamatel meestel saarma nahka kolme nurgelised kübarad. Nüüdsed inimesed pole aga keegi neid näinud, waid kõige wanemad on seda oma noorepõlwes wanade käest ainult kuulnud.

Ülerõivad

Pikk-kuub

Suure-Jaani kihelkonnast on teateid kahte tüüpi kuubede kandmise kohta. Kanti nii laia selja ja puusadega kui ka händadega kuubi.

Händadega pikk-kuub

Meeste händadega kuued olid kaarjalt seljale viidud küljeõmblustega taljesse võetud, kusjuures küljeõmbluste kohalt vööst algavad voldid jäid taha, moodustades nn. hännad. Need pressiti tihedateks voldikimpudeks. Suure-Jaani kuuel oli kumbkis hännas 3 volti ja händade vahe seljal oli umbes üks kämmel. Meestekuubedel olid ka püstised taskud, mille kolme ümmarguse tipuga lakk oli punase või sinise kaleviga vooderdatud. Uhkematel kuubedel olid ka varrukasuud samamoodi kaunistatud nagu taskulakad. Pikk-kuue hõlmad kinnitati eest ainult paari haagiga, haake aga võis kuuel ees olla kuni 12 paari. Vastupidiselt mujal Viljandimaal kantud meestekuubedele olid Suure-Jaani meeste pikk-kuued erandina rohkem kaunistatud kui naiste omad.

Sealsetel meestekuubedel rinna ees kuni 12 paari haake, kinni peetud vöökohal kahe viimase haagipaariga. Püstjoones sisselõigatud taskutel olnud sinise või punase kaleviga vooderdatud lakad, toredamatel upslanikud sama kaleviga ehitud ning rinnaesisel veel punane, sinine või roheline nöörilustus.

1883. aastal kirjutas Suure-Jaani kirjasaatja musta kuue kaunistamise kohta paarikümne aasta eest järgmist: Kes uhkust tahtis ajada, laskis teda eest sinise ehk rohelise nööridega ehitada. Kumbkile poole tehti kalits, aga kalitse suu ei olnud mitte risti nagu nüüdsel palitoodel, vaid pikuti alla. Kalitse lakad lõigati kõwerdi ja loogeldi wälja ja pandi punane ehk sinine wooder alla.

Händadega kuued olid pikemad kui puusadega kuued – Suure-Jaanis ulatunud meeste kuued taga ligi kandadeni, eest olnud vähe lühemad. Mehed kandsid händadega kuue peal alati villast vööd või nahkrihma.

I. Manninen räägib lisaks kaleviga kaunistatutele ka Suure-Jaani meeste kuubedest, mille paremale hõlmale olnud kinnitatud tihe rida vasknööpe. Ta lisab veel, et päris tundmatud polnud Suure-Jaani meestekuubedel ka tinast nööbid. Selliseid Vändra kihelkonnale iseloomulike kaunistustega kuubi Suure-Jaanist ei ole kahjuks muuseumikogudesse õnnestunud koguda.

Laia selja ja puusadega pikk-kuub

Puusadega kuue peamine levikuala jäi valdavalt Viljandi linnast lõuna poole, kuid seda tüüpi kuubede kandmise kohta on teateid ka Suure-Jaani kihelkonnast. Viljandi muuseumi tekstiilikogu 22 pikk-kuuest ainult üks pärineb Suure-Jaanist ja see on mehe punase kaarusnööriga kaunistatud puusadega kuub. Õmmeldud on see lambapruunist toimsest riidest hõlma ja küljesiiludega, on sirge seljaga ja ilma lõhandikulappideta. Krae on beežist kalevist ja laiem kui tavaliselt seda tüüpi lõunapoolsetel kuubedel – 5 cm. Kuue valmistamiskohaks on märgitud Lahmuse valla Möldre talu ja valmistamisajaks 19. sajandi I pool.

Ka laia selja ja puusadega pikk-kuue hõlmad kinnitati eest haakidega ja kuue peal kandsid mehed alati villast vööd või nahkrihma.

Rüü

Rüüd oli Viljandimaal üldiseks suviseks ülerõivaks, mis sarnanes lõikelt pikk-kuuele ja kasukale. Rüü õmmeldi linasest või takusest riidest ja eelkõige oli see suviseks töörõivaks, kuid varasemast ajast on teateid ka rüü kirikuriidena kandmise kohta.

Suvel kandsivad niihästi meeste kui naesterahwad ühte niisugust linast kuube, mida rüüd kutsuti. See oli just niiviisi tehtud nagu kasukad. Riie oli päris takune püksiriie. Rühkis ta mustaks, siis pesti jälle walgeks. Nööbid oliwad niidist nagu püksinööbid.

Sajuste ilmade korral tõmmati rüü teiste rõivaste peale vihma ja lume kaitseks. Talvel aga kasutati seda veel kasuka peal või pikk-kuue ja kasuka vahel, et kuub niiskena kasukat ära ei määriks. 19. sajandi keskpaigast alates jäi rüü aga rohkem töörõivaks.

Kasukas

Meestekasukas õmmeldi nagu naiste omagi pargitud lambanahkadest või nende puudumisel vasikanahkadest. Harilikult oli kasukas pealiskuue pikkune või natuke lühem. Vanemad kasukad olid suhteliselt kitsad – sirged või veidi alt laienevad.

Kasukat kanti mihklipäevast jüripäevani välitöödel, sõitudel, kirikus ja pidudel. Igaks puhuks oli erinev kasukas, kas siis sõidu-, käigu- või pidukasukas. Naiste ja meeste valged pargitud lambanahksed kasukad oma lõikelt ei erinenud, vahe olnud ainult kaunistustes. Suure-Jaanist on teated meestekasukate kaunistamisest musta liignahaga.

Meesterahva kasukas oli niisama kolmest laest – kaks hõlma ja seljatagune – kokku pantud nagu kuubki. Õmblustel oli igal pool nõnda nimetatud teras wahel, mis õmblused kindlamaks tegi. Rindeesine oli nii sama wälja lõigatud lahtine kui kuuel ja keskelt hõlmad paari nahknööpidega kinni. Kust kuuel puusad hürgasivad, sinna kohta oli ka kasukal weikesed woldid pistetud ja kõrgemas neile kaks nahast kolmnurka pääle õmmeldud, mõnel mustast juhtnahast, mõnel muidu lambanahast. Kaeltagune oli sama nagu kuuel. Hõlmade ääred ja sabaäär alt ringi, käikse suud ja tasku ääred oliwad liignahast (paljaks aetud lambanahka rihm) ja walge lambanahka puhkuga ära aetud. (P. Johannson).

Alates 19. sajandi lõpust hakkasid nii mehed kui naised kandma pihtkasukaid, naistekasukal oli alumine osa lihtsalt kaharam.

Vööd

Nahkrihm

Riiete kinnitamine nahkrihmaga on üks vanemaid kinnitusviise. Nahkrihmale lisati harilikult veel mitmesuguseid metallpandlad, -kinnitid, naastud ja sirgad. 18.-19. sajandil olid nahkrihmade pandlad lihtsad, valatud nelinurksete või ümarate servadega, vahel kaunistatud ka graveeringutega.

Uhkemaid vöid valmistasid elukutselised käsitöölised, külasepad tegid lihtsamaid pandlaid. Nahkrihmade kaunistamine rihma külge kinnitatud sirkadega oli 18. sajandil ja 19. sajandi I poolel veel üsna üldine. Pühade ajaks hõõruti nahkrihmade pandlad ja sirgad tuha ja söega läikima. Mitmed arhiiviteated sisaldavad aga viiteid selle kohta, et uhked sirkadega nahkrihmad ei olnud siiski taskukohased igaühele ja tuli leppida lihtsa pandlaga nahkrihmaga.

Võrkvöö

Mehed sidusid pidulikul puhul kasuka ja pikk-kuue kinni täisvillase võrkvööga. Suure-Jaanist on teade, et willast wööd, mis koe kodu kootud kanneti suwel ja talwel . Vöö tegemise kohta on samast kihelkonnast kirjutatud, et ilma millegi riistata näppude vahel kootud või et sõrmedega põimitud .

Laia villase meestevöö üldnimetusena oli tuntud pussak. Vöö seoti kaks korda ümber keha, narmastatud otsad jäid rippuma puusadele. Meeste ühevärviliste rõivaste puhul oli erksal mitmevärvilisel vööl oluline osa kogu kostüümi esiletõstmisel. Suure-Jaanis on vöid nimetatud koguni peo ehteiks.

H. Kurrik on Suure-Jaani võrkvöid iseloomustades kirjutanud, et need olid pikitriibulised ja torkas silma värvide vähesus ning vastavalt sellele triipude laienemine. Eelistati erepunast põhivärvi. Vööde laiuseks oli siin 6,5-12 cm.

Säärekatted

Sukad

Villaste põlvpükste juurde kandsid mehed lambamusti villaseid üle põlve ulatuvaid sukki, mille toreduseks olid viklid s.o koekirjalised mustrid. Meestesukad ei olnud erinevalt naistesukkadest kunagi üleni vikeldatud. Liisa Moorats Vastemõisa valla Murru külast mäletas, et tema mehe vanaisa Jaan Moorats (1817-1913) Mustikõue talust kandis musti sukki, mis seotud kinni põlve alla. Et sukad aga hästi soojad oleks, siis vanutati neid paksemaks. Talvel külmaga tõmmati sukki isegi kuni 3 paari jalga.

Põhja-Viljandimaal, kus suvel kanti valgeid linaseid põlvpükse, kuulusid nende juurde valgest linasest riidest õmmeldud säärised e. kal(t)sud või paklased ja linased jalarätid, mis püsisid üleval viisu- või pastlanööride abil. Külmemal ajal sooja saamiseks mähiti rätte ka sukkade peale ja vahel ka alla. Talvel kasutati ka villaseid jalarätte.

Suure-Jaani kirjasaatja sõnul säärte ümber kanneti linaseid sääriseid, mis nagu ilma pöiata sukk jalga tõmmati ja mille päälmine ots põlwe lähedale püksi weere alla kinnitati, kuna alumine ots kunni pahkluuni ulatas. Jalas kanneti suwel linaseid rätikuid ja paju, lõhmuse ehk kase niinest wiisud, kirikus käies mustad willased sukad ja pastlad.  

Säärepaelad

Sukad seoti värviliste säärepaeltega, mille tutid jäid rippuma poole sääreni. Meeste säärepaelad olid nii sukkade hoidmiseks kui ka põlvpükste sääreosade kinnitamiseks. Meeste paelad tehti sageli värvikamad ja otstes tuttidega, sest erinevalt naiste omadest jäid need nähtavale.

Labases või toimses põimingus tehtud säärepaelte valmistamisel kasutati tavaliselt mitut eri värvi lõngu, mida vastavalt rühmitades ja põimides moodustati iseloomulik kalasabakiri. Tavaliselt olid need nn. kalahännalised ehk pääsukesesabalised paelad. Viljandimaalt on muuseumidesse kogutud ka mõned kirivöötehnikas kootud meeste säärepaelad.

  • Kirivöötehnikas säärepaelad (Viljandi) VM 56 E 133

Jalatsid

Viisud

19. sajandil kandsid Suure-Jaani mehed paju- või niinekoorest otsese põimega viiske st soad käisid jalatsi laiuse ja pikkuse suunas, neil olid madalad ääred ja nina ning ääres kõrvad, kust tõmmati läbi paelad nagu pasteldelgi. 19. sajandi I poolel käis vaesem rahvas viiskudega ka kirikus, kuid sajandi keskpaigaks olid viisud jäänud siiski vaid tööjalanõuks.

Siiski tuli ka ette, et mõni wana ja waene inimene pühapäeviti ja pidudel pastelde asemel wiiskega käis.

Pastlad

Suure-Jaani mehed kandsid piduliku ülikonnaga pargitud nahast pastlaid. Pastlanahka osteti, aga kellel loomi otsa sai, laskis parkida ka. Pastelde parkimiseks kasutati kõige üldisemalt kooreparki, eelistades pajukoort. Lõuna-Viljandimaalt pärinevate teadete järgi jätnud paju ja ka kasepark naha pehmeks, lepa ja kuuse oma aga kõvaks.

Pastlad olid head kerged, kergemad jalga panna kui saabas. Pasteldel olid kõrvad, nöörid toodi kõrvadest läbi risti. Pastlapaelad anti sageli karjalastele palmitseda.

Kiriku pastlad oliwad juhti ehk parkinahka, mida kõige pika tee käe otsas kanti ja alles “kiriku lepikus” jalga panti, näpuwahel kodu jälle wiiti ja kulumise eest kirstu kappis hoiti./…/Ääred torgiti nua otsa ehk pöitliga laua tüki pääl. Mida peenemad tärked seda ilusam. Nina nõeluti nööriga kinni ja kandki pidi kõige wähem kolm kortsu olema. Paelu oli tagawaraks ammu juba tehtud ja walgeks pleegitatud. Paelte pikkus oli igal süllaga ajada ja üle jäi ka veel. Meesterahvad paniwad pastaltele aasmed või aasatsed pääle, naesterahwad käisiwad ilma enamiste. Mõned meesterahwad mässisiwad esite päält poolt pahkluid ristirästi mõne ringi, ja pärast ülewaltpõlwe juurest. Teised ja naesterahwad jätsiwad aga sääre mässimata ja tõmbasiwad ainult põlwe alt kinni, mitu ja mitu ringi paelu üksteise pääle. (P. Johannson).

Saapad

Alates 19. sajandi II veerandist hakkasid ka Suure-Jaani mehed püha- ja pidupäeviti üha enam kandma pikkade säärtega saapaid ja pastlad jäid sajandi teise poole jooksul põhiliselt tööjalanõuks.

Varasemad kollasest parknahast pikasäärelised saapad olid õmmeldud taldadega ja neid kutsuti vene saabasteks. Valmistati neid veise või hobusenahast. Veisenahast tehtuid peeti paremaks, sest nad pidasid paremini vett ja olid pehmemad. Pärast korduvat tökatiga määrimist muutusid saapad tumedamaks ja veekindlamaks. Säärsaabas nõudis palju kvaliteetset nahka ning ka meistrit, seega oli nende kandmine võimalik alles jõukuse kasvuga.

Kindad

Meestel olid kindad peale praktilise otstarbe ka lihtsalt rõivastuse täienduseks. Ilma kinnasteta ei peetud mehe riietust täielikuks. Ka kosja mineja pidi eelkõige muretsema ilusad kirikindad.

Varasemal ajal kandsid mehed kahelõngalisi silmkoes labakindaid ehk labapeoseid, tavaliselt sinise-valge või lambamusta-valge kirjalisi. Alates 19. sajandi keskpaigast kooti pidulikumad kindad juba kirevavärvilisemad (vt naiste kindad). Suure-Jaani nooremad mehed on kandnud ka roositud sõrmkindaid.

Viljandi muuseumi E-kogus leidub Suure-Jaani meeste kindaid kolm paari. Ühed labakindad on kootud tumesinise ja valge kirjalised. Teine paar meeste kirikindaid on kootud värvilisemad – punasel põhjal mustad ja rohelised silmad, mille keskel kollane täpike. Kinda pära 5,5 cm laiuselt kootud ühepoolne keerdsilmuseline soonik musta, punase, lilla ja helesinise triibuline. Kolmas paar kindaid on meeste roositud sõrmikud Sürgavere vallast. ja 1939. aastal on vanuseks nimetatud umbes 60 aastat Kootud on need sõrmikud mustast villasest lõngast, roositud on kinda selg, pöial pealt kuni pärani ja keskmine sõrm punase, rohelise, kollase ja sinise puuvillase lõngaga. Kinda pära on põikilapiline lilla, rohelise, punase ja musta lõngaga.

Ehted

Mehed kinnitasid särgi rinna eest väikese hõbedast või pronksist vitssõlega. Et vitssõlg oli levinud just tarbeesemena, püsis see teistest ehetest kauem meesterõivaste kinnitina, nii et paiguti nimetati seda isegi meestesõleks või meeste preesiks. Vitssõleks nimetati kitsa, mitte üle 5mm laiuse rõnga kujulisi sõlgi, mille külge oli kinnitatud sõlenõel. Vitssõlgede läbimõõt kõikus 1,5-3,2cm vahel.

Liisa Mooratsi (sünd. 1895) mälestuste järgi kinnitanud tema mehe vanaisa, Vastemõisa Mustikõue talu peremees Jaan Moorats (sünd. 1817), oma särgikaeluse väikese vitssõlega, mida kutsutud preesiks.

Sõrmused olid sel perioodil enamasti abielusõrmustena kasutatud vitssõrmus ja harisõrmuse erinevad tüübid: inglipeasõrmus, kätega sõrmus ja õiemotiividega harisõrmus, mida kandsid nii mehed kui naised.  

Koostajad

  • Tiina Jürgen, etnoloog

Allikad

  • Johanson 59 – VM Arhiiv N 2, S 8
  • Mikk 2407 – VM Arhiiv N 2, S 13.
  • Mikk 2433 – VM Arhiiv N 2, S 13.
  • ERM KV 3, KK III. K. Soolo 1926. Etnograafiliste esemete kasutamisest Suure-Jaani kihelkonnas, 733-736.
  • ERM KV 4, KK III. H. Wonder 1926. Etnograafiliste esemete kasutamisest Suure-Jaani kihelkonnas, 781-846.
  • ERM KV 27, KL 14. J. Linge 1936. Rõivaist, nende valmistamisest ja rõivapalgast Suure-Jaanis, 237-243.
  • ERM KV 189, KL 16. K. Soolo 1972. Suure-Jaani riietus XIX saj. 50. aastatel, 121-122.
  • ERM KV 237, KL 103. K. Soolo  1972. Talurahva riietusest XIX saj. lõpu ja XX saj. algul, 467-475.
  • Astel, E. 1998. Eesti vööd. Tartu.
  • Kaarma, M., Voolmaa, A. 1981. Eesti rahvarõivad. Tallinn.
  • Kirme, Kaalu 1986. Eesti sõled. Kirjastus Kunst.
  • Kirme, Kaalu 2000. Eesti hõbe. Kirjastus Kunst.
  • Kurrik, H. 1937. Villased meestevööd. Tartu.
  • Kurrik, H. 1938. Eesti rahvarõivad. Tartu.
  • Manninen, I. 1927. Eesti rahvariiete ajalugu. – ERM Ar. III. Tartu.