Suure-Jaani naine

Suure-Jaani naiseülikonda kuulusid 19. sajandi keskel peenest linasest riidest särk, pikitriibuline seelik, põll, vöö, väike tanu, õlakate, kampsun, noorematel kohati ka liistik, pikk-kuub, kasukas, sukad, kindad ja jalanõudena pastlad või kingad.

Särk

Suure-Jaanis kanti 19. sajandil Põhja-Viljandimaale omast särgitüüpi. Särk õmmeldi valgest linasest riidest labase pihaosaga ja põikiriidest jämedama takuse labase alaosa ehk jätkuga – jakk, jatk, mille alumiseks servaks jäeti koeäär ja õmblus tehti kas ette keskele või ühele küljele. Küljel olev õmblus jäeti tavaliselt 6-8 cm ulatuses lahti. Naiste särk ulatus tavaliselt poolde säärde.

Suure-Jaani naise särgile oli iseloomulik lai lihtne mahapööratud krae ehk kaeltagune, T-kujuline kaelaava, õlalapid ehk õlarihmad ja pikad värvli külge kurrutatud varrukad. Õla otsa sätiti varrukale õlalapi laiuselt peened voldid või kurrutati, kaenla alla õmmeldi varruka laiendamiseks kaenlalapid. Õlalappidega särgid tehti õlaõmbluseta st. riie pooleks murtud ja piki õlajoont peale õmmeldud ca 2-15 cm laiused riideribad, õlalapid.

Laia mahamurtud kraega särgid kaunistati rikkalikult. Krae otstes oli kitsas pilu, tihti samasugune nagu tanulgi. Särkide õlalappidel ja varrukavärvlitel ilutsesid valge linase niidiga püvisilmpistes tikitud külakirjad. Rinnaesine lõhik, pikkusega 15-18 cm, palistati ühepoolse pilupalistusega. Valdavalt olid Suure-Jaani särkide kaunistused tikitud püvisilmpistes. Püvisilmkirjas esines peamiselt ühel nurgal seisev lihtne või kombineeritud romb, aga ka tavaline püvisilmtikandi kujund – kolmnurk ja siksakjoon. Vahel jäeti särgi krae ka tikandita, otstes ilutsesid sellisel juhul tikkpiste rida või nööpaugupistes aasad. Tiketeread koos püvisilmornamendiga aitasid kaunistusi mitmekesistada nagu värvleid ääristavad nukupead e. tagidki.

Lahtkrae

Viljandi põhjapoolsetes kihelkondades, kus Põhja-Viljandimaale iseloomulikuna armastati laiu kraesid, olid argipäevasärgid sageli kraeta, kuid pidulikul puhul täiendati neid lahtkraega ehk lahtise kraega, mida kutsuti kaelapettus. See oli nagu särgi külge õmmeldud kraegi ääristatud pitsi või piluga, harvem tikandiga. Sageli ääristati krae poest ostetud siksakpaelaga.

Seelik

Vanema seelikutüübina kandsid Suure -Jaani naised 18. sajandil ühevärvilisi vaipseelikuid.

Juba 18. saj. algusest peale hakkasid Põhja-Viljandimaal moerõivastuse eeskujul levima ka värvli külge tihedatesse voltidesse seatud kaharad seelikud. Need olid algul ühevärvilised ja neile õmmeldi mõnikord äärde kardpaelad e. treesid.

18. sajandi keskpaigast peale tehti kaharad seelikud juba pikitriibulised, need olid ostetud materjalist ja pärinesid mõisateenijate rõivastusest.

Pikitriibuline seelik

Seelik ehk kört, körtsik, körsik kooti Suure-Jaani kihelkonnas linase lõime ja villase koega koeripspindsed.

Paul Johannson Suure-Jaanist kirjutab: Pikutitriipu poolwillased körtsikud. Körtsik oli ühe ainukse laidne. Kanga otsast lõigati paras tükk maha, otsad kokku, üks äär aeti kortsu wõi körtsutati ära ja aeti wärvel linasest riidest pääle; teise äärde aeti kolme sõrme laiune linane wooder, mis alumist äärt kulumise wastu warjas, ja körtsik oli ruttu walmis.

Seelikuvärvli otstes olid kinnitamiseks kas linased nöörid või metallist haagid. Seeliku kinnis jäeti kandja parema külje poole ja selle all asus paelaga vööle seotud tasku, mis paistis säält oma iluga osalt ka välja, ta päälmine kord oli ju kõige ilusamast riidest, sagedasti poe hilpudest ja weerepael weel sihuke ehk nihuke.

Suure-Jaani triibuseelikute domineerivateks värvideks olid punane, sinine, must ja roheline. Kaks viimast värvi esinesid siiski harvemini. 19. sajandi II poolel asendusid mahedad taimevärvid tasapisi ka siin aniliin- ja asovärvidega, mistõttu muutusid ka seelikutriipude värvid märksa intensiivsemaks.

Viljandi Muuseumi E-kogu atraktiivsemaks näidiseks on ühelaidne mündidega körtsik VM 3190/E361. Seelik valmistati Vastemõisa valla Sigaro talus 1869. aastal. Kadri Soolo (sünd. 1890) samast talust kirjutas:

Ema kandis triibulist seelikut kuni 1895. aastani, siis tehti sellest minule körtsik. See oli poolemündiline, domineerivateks toonideks punane ja roheline, lisandiks vähemal määral sinist, kollast ja valget… Körtsik oli hästi lai, emal kuni 1,6 m kahekordselt. Poolmünt kujutas üksteise kõrval kindlas järjekorras korduvat triibustikku, mis kordus ühes suunas. Täismünt selle vastu koosnes kahest või kolmest erinevast triibustikust, keskel tume triip, kahel pool heledamad ja tumedamad värvid vaheldumisi. Noorematel naistel olid eredavärvilised körtsikud, vanematel tumedamad. Täismünt korraldati värvli alla voltidesse, korjates ühe mündi peale, kas heledama või tumedama, kuidas meeldis. Voldid olid ühelepoolsed.

Ruuduline seelik

19. sajandi keskpaigast alates hakkasid Viljandimaal nooremate naiste hulgas laiemalt levima läbivillased ruudulised seelikud, milles domineeris punane värv. Selliste seelikute puhul oli nii lõimeks kui ka koeks peenem villane lõng, värvideks heledam punane, heledam roheline, helesinine, must ja lilla. Seeliku allaäärde õmmeldi 6-10 cm laiune linasest riidest toot.

Kadri Soolo (sünd. 1890) Sigaro talust mäletas: Emal (sünd.1865) oli veel palgaks saadud kaks körtsikut, mõlemad hästi laiad ja pikad. Need olid nn. labased täisvillased õrtega körtsikud. Moodi pidid need minema 1870.-80. aastate vahel. Üks körtsikutest oli punase-oraanži-musta ruuduline. Teine körtsik oli kootud samas laadis. Värvid: keskmine hall, valgel pinnal mustad õrred. Oli väga nägus. Nägin ema sugulasel kolmandatki varianti: keskmine pruun, hallikaslilla, mustade õrtega.

Linane suveseelik

Suveseelikuteks olid Suure-Jaani kihelkonnas nagu mujalgi Viljandimaal valged linased pallapooled. Korrespondent Kadri Soolo mäletamist mööda leidus tema tädi valmis pandud suririiete hulgas ka linane seelik: Körtsik oli läbilinane, pleegitatud valge, mulle tundmatus tehnikas….

Kirivöö

Suure-Jaani naiste kirivöö (öö) kooti umbes kolme sõrme laiune ning nii pikk, et pidi vähemalt kolm korda ümber keha ulatuma – särgi peal kanneti umbes 3 sõrme laiune wöö, mille kirjad mitmet münti oliwad. Vöid kooti niite, harvemini tihva ning vahelikupulga või vöömõõga abil. 

Vöö mähiti seeliku ja põllevärvli peale, tööl särgi peale. Viljandi Muuseumis säilitatavate kirivööde laius jääb 2,3- 8,5 cm ja pikkus 216-331 cm vahemikku. Narmaste pikkus on ka väga erinev – 8-22 cm. Vöö mähiti seeliku ja põllevärvli peale, tööl särgi peale.

Kirivööde tunnuseks oli reljeefne geomeetriline kiri, mis moodustus piki vööd jooksvatest värvilistest villastest lõngadest ja katmata jäänud linasest põhjast. Korjamisega jäi vöö ühe poole pind villasem ja seda loeti paremaks küljeks. Suure-Jaani kirivöödel olid äärtes ja keskel erivärvi joonekesed, viimast nimetati südameks. Äärekirjad olid vöö äärtes, keskkirjast erinevat värvi, väikeornamendiga kitsad kirjatriibud. Arvatavasti etendasid vanematel vöödel süda ja äärekirjad olulisemat osa kui hilisematel.  

Enim levinumaks Suure-Jaani kirivöö keskkirja ornamendimotiiviks on olnud kaheksakand ja äärekirjaks pandlakiri ning diagonaalne muster. Värvitoonidest esineb vöökirjades kõge rohkem punast, aga ka erinevat tooni sinist ja rohelist ning kollast.

Peakatted

Juuksemood

Pikki lahtiseid juukseid hakati Lõuna-Eestis kandma 18. sajandist alates. Nii kanti juukseid siiski harilikult pühapäevarõivastega, tööl lahtised juuksed segasid.

Linukas

Suure-Jaanist on teateid ka Eesti vanapärase peakatte, linuka, kandmise kohta. Siit kihelkonnast ei ole muuseumikogudes säilinud ühtegi tervet eksemplari, küll leidub aga ERM-is üks Suure-Jaani uhke linukatikand ERM 12810. Linuk kui hinnaline toredusese olnud ainult jõukamaile kättesaadav. H. Silla andmeil loobuti linuka kandmisest nähtavasti juba enne 19. sajandi keskpaika. 

Tanu

Suure-Jaani abielunaised kandsid väikest terava sopiga maatanu (toritanu, kikktanu, ehtimise tanu), mille esiääres oli peen niplispits ehk kiriteeniga tanu. Vanemad tanud valmistati hästi peenest ja lumivalgeks pleegitatud linasest riidest, uuemad aga juba puuvillasest poeriidest, mida peeti uhkemaks.

Suwe ajal ja toas oliwad neiud enamiste alati palja peaga, naesed tanudega. Tanu oli peenikesest linasest riidest tehtud, omakootud kirjad weeres, kukla tagant paelaga kokku tõmmata, päält teraw, ülemine ots maha käänetud.

Suure-Jaani naiste tanud olid kõrgemad kui veidi lõunapool kantud Viljandi kihelkonna omad. P. Johannson Suure-Jaanist kirjutas 1892. aastal, et Suure-Jaani tärgeldatud ja triigitud tanudel jäänud pähe pannes sihvakas terav ots, tanu tori, püsti. Kes seda liigseks toreduseks pidas, murdis tori otsa lonti. Taheti aga rätikut pääle panna, siis murdis igaüks tori külje pääle maha.

Rohkem on tanu otsa ehk tori sopi küljele pööramisest teateid otsa vasakule mahamurdmisest. H. Kurrik kirjutab, et perenaised murdnud nurga paremale, popsinaised aga vasakule poole. Tanu tärgeldamise kohta on andmeid, et pidulikul ehtimise tanul tärgeldati ainult üks pool ja tanusid tärgeldati nõrgas tärklises või rõõsas piimas ning kuivatati pressrauaga.

Väike tanu valmistati ristkülikukujulisest riidetükist, mis murti kahekorra kokku ja õmmeldi siis üks serv kinni. Teine äär kurrutati. Tanu alläärde õmmeldi paelatunnel ja paela (kurrupaela) abil sai tanu kokku krookida. Kurruosa jäi pähepanemisel kuklasse, kuhu kinnitati ka lindid.

Muuseumikogudes säilitatavate Suure-Jaani tanude mõõdud jäävad järgmisesse suurusjärku: pikkus 21-37 cm ja laius 20,5-30 cm. Tanude õmblused on tehtud käsitsi üleloomispistel. Tagasipööratud eesserv e. kaltuse osa on tavaliselt 8-11,5 cm laiune ja kinnitatud tanu külge 0,5 -1,5 cm laiuse pilutikandiga, millele vahel lisandub ka tikitud sõlm- või põimpilurida. Väikese tanu eesäärt kaunistab enamasti 3,2 – 4,5 cm laiune nõela-, niplis- või uuematel tanudel ka tikitud tüllpits. Tanud kaunistati lisaks veel tanu külge kinnitatud lintidega.

Pearätik

Välja minnes kandsid naised traditsioonilise tanu peal nelinurkset pearätikut – kodu-kootud ja poe rättisi. Räti otsad seoti lõua alla. Kodukootud linasest valmistatud rätik (narts) valmistati tavaliselt samasugusest hästi peenest ja lumivalgeks pleegitatud riidest nagu tanud ja särgipihadki. Siidrätid osteti tavaliselt ringi rändavatelt harjuskitelt või osteti linnast.

Talvemüts

Talvel kandsid Suure-Jaani abielunaised ja kihlatud pruudid punaseid talvemütse. Sellise mütsi lagi tehti punasest kalevist ja neljasiiluline. Mütsil oli lambanahkne vooder ja tõhu-, kopra-, nugise- või rebasenahast äär. Talvemüts pandi külmal ajal tanu peale.

Põll

Suure-Jaani naiste vanematest, paikkondlikke traditsioone kajastavatest linastest põlledest on vähe teada, sest siin nagu üldiselt Põhja-Viljandimaal kandsid jõukamad abielunaised juba 18. sajandi lõpul ja 19. sajandi algul mitmesugusest värvilisest ostetud materjalist – poevillasest või siidist – põlli, mis 19. sajandi II poole jooksul levisid laiemalt.

ERMi ja Viljandi muuseumi tekstiilikogus ei säilitata samuti ühtegi Suure-Jaani linast põlle. Vähe leidub nende kohta andmeid ka kirjalikes allikates. H. Linnus märgib üldistavalt, et Sakala-ala põhjapoolseid põlli ilustati pilu, pilunarmaste, tikandi ja niplispitsiga. Samuti A. Voolmaa andmeil oli 19. sajandi valgetele põlledele iseloomulik alläärde paigutatud geomeetriline kaunistus nii pilu, tikandi kui pitsi näol. Pilu, kas ühe või mitme, laiema või kitsama reana on olnud põllealase kaunistusena üle-eestiliselt kasutusel.

Põlle õmblemisel keerati alumine äär põlle peale poole ja kinnitati see piluga. Sageli tarvitati sama pilu, mis tanulgi. Palistusest umbes 3 cm ülespoole õmmeldi paari cm laiune pits. Sama pits õmmeldi ka põlle allaserva ja külgedelt üles kuni 8 cm pikkuselt. Põlle ülemine osa tavaliselt kurrutati või volditi värvli külge. Osadel vanematel põlledel moodustas 1 cm ulatuses tagasipööratud äär tunneli, millest aeti läbi palmitsetud pael. Põllepaelad põimiti tavaliselt linasest niidist.

Kaelarätt

Kampsuni ja pikk-kuue all armastati 19. saj. keskel kanda kaelarätti ehk rinnarätti, õlarätti, mis jäi vaid rinnal nähtavale. Rätid valmistati kas linasest, puuvillasest või siidriidest ja neid kanti kolmnurkselt kokkumurtult, kusjuures suurem nurk jäi selja taha. Rinnarätt olnud valge ja kinnitatud ühe suure nööpnõelaga.

Naiste kaelarätt pandi kaela nii, et see kattis kogu lahtise rinnaesise. Kurgu alt kinnitati sõlega ja otsad pisteti vöö vahele.

Rinde katteks, kus kuub palju eest lahti oli, pandi rätik kaela ja suure nööpnõelaga lõua alt kinni.

Kampsun

Naiste kampsun õmmeldi varasemal ajal mustast kuue riidest, ilma voodrita. 19. sajandi II poolel tulid lisaks musta värvi kampsuntele moodi potisinised.

Naesterahvad kandsiwad weel ühte iseäralist weikest riiet ja seda nimetati pihek või kampsun. Oma nime “pihek” kandis ta sellepärast, et ta kõiges puusadestsaadik ulatas ja seega ainult piha katteks oli. Ta oli tehtud sinisest willasest riidest ilma woodrita. Kokku oli ta pandfud kolmest laest, nagu naesterahva kasuka piht ja alla oli jakatud umbes 3-4 sõrme laiune alus, millel woldid sees oliwad, et äär kahasse hoiaks. Selja taga oliwad kaks wolti nii wastastikku külgede pääl kumbagil pool, wolt eest tahapoole. Käised olid nagu kuubedelgi woodertatud ja käe all weike lõhe. Rinde ees oliwad niisamuti haagi riad, aga kõiges paar ehk kaks nendest olatasiwad kinni. Oli ka mooduks, et selja taga paar walget nööpi kanti.

Suure-Jaani kihelkonnas kanti potisinist läbivillast seesidega kampsunit, mis hakkas levima uue moena 19. sajandi I poolel. Need veidi alla vöökohta ulatuvad pikkade käistega pihakatted olid rühmseesilised s.o rühmiti volti seatud ääreribaga. Hõlmad kinnitati ees haakidega.

Kampsunid tehti enamasti potisinisest villasest riidest, kuid pidulikeks kampsuniteks kasutati rohkesti ka tumesinist või musta vabrikukalevit. Selliseid põhiliselt sinisest villasest riidest, volditud ääreribaga ehk seesidega ja rinna eest suure väljalõikega kampsuneid kirjeldavad ka mitmed korrespondendid oma vastustes Jakob Hurdale.

Liistik

19. sajandi II poolelest on Suure-Jaani kihelkonnast üksikuid teateid ka lühikese varrukateta pihakatte, liistiku (libistik), kandmise kohta. Viimane valmistati samasugusest potisinisest labasest riidest ja sama lõikega nagu seesidega kampsunidki.

Vastemõisa vallast saadetud teate põhjal kandnud tüdrukud pärgi ja pilutatud särke potisinise liistikuga ja punase kaelarätiga.

Üldiselt ollakse aga arvamusel, et Põhja-Viljandimaal küll liistikuid kanti, kuid eriti iseloomulikud need sealsele rõivastusele polnud.

Ülerõivad

Pikk-kuub

Suure-Jaanist on teateid kahe erineva kuuetüübi kandmise kohta. 1883. aastal kirjutab kirjasaatja Suure-Jaanist kuubede kohta üldiselt: Weel paarikümne aasta eest kanneti suwel kui talwel musta puusadega kuube. See oli kuub, kodus kootud willasest toimsest riidest tehtud, madala püstkaeltagusega, wask haakidega eest kinni panna /…/ Naesterahva kuued olid sedasama laadi kui meestel, muud kui ilma kalitseteta, puusade vahe kitsam ning rinde eest rohkem lahti ja ilma nöörideta. Kuue all kanneti rinde eest wälja kääritud sinist kamsoli (wist juba uuema aja järgi).

Händadega pikk-kuub

Suure-Jaani kihelkonnas kanti ühe kuuetüübina nn händadega kuubi, mille seljal asetses kaks kimpu tihedaid volte. Noored naised hoolitsenud hoolega selle eest, et hännad oleksid õhukesed nagu raamatulehed või sirged kui mõõgad. Neid pressiti ahjust võetud kuumade leibadega.

Naiste ja meeste kuued olid ühesuguse lõikega, erinevusi esines ainult kaunistustes – naiste omadel puudusid taskud ja nöörehted.

Suure-Jaani korrespondentide kirjelduste järgi oli meeste- ja naistekuubedel ühiseks lõikeliseks kaunistusdetailiks varrukasuhu jäetud ja käeseljale ulatuvad keelekujulised pikendused e. upslanikud. Need olnud värvilise kangaga vooderdatud ning pööratud tagasi, külmaga tõmmatud aga käe peale.

Händadega pikk-kuued  koosnesid kolmest tükist: seljast ja kahest hõlmast. Õlgadel olid õmblused. Krae lõigati koos seljatükiga ja nii lühike, et otsad ei ulatunud kokku. Seda polnud vajagi, sest kuub hoiti rinna eest lahti. Hõlmasiilusid esines  seda tüüpi kuubedel korrapäratult ja ilma siiludeta kuubedel hoidsid hõlmad vöö kohast allapoole rohkem või vähem lahti.

Händadega kuubedel lõigati seljatagune kaenlast alates kaartes sissepoole ja see kitsenes vöökohani, kus kaared muutsid suunda, suundudes järsult ristloodis mõlemale poole. Järsult laienesid samal kõrgusel ka hõlmatükid. Need laiendused olid voltide tegemiseks tarvilikud. Samaks otstarbeks pandi hõlmatükkide ja seljataguse vahele siilud. Voldid, mis osalt kujunesid selja- ja hõlmatükkide laiendustest, asusid kahes rühmas. Mida suuremate kaartega seljatagune lõigati, seda ligemale jäid voltide rühmad üksteisele ja seda kitsamaks sai taljest muuta. Voldid ei asunud külje peal, vaid rohkem tagapool, mistõttu neid händadeks kutsutigi. Voltide pead õmmeldi mõnest kohast nööriga läbi ja tõmmati tihedasse puntrasse. Altpoolt läksid voldid vähehaaval lõdvemale. Vahel aga õmmeldi need ülevalt alates kuni allääreni iga natukese maa tagant kinni, nii et nad ka alt jäid tihedasse kimpu. Kõpu kuuel oli kolm volti kummaski hännas.

Põhja-Viljandimaa händadega pikk-kuubede pikkus varieerus V. Kuusiku andmeil 108-120 cm vahel, allääre laiuseks oli 276 -350 cm. Varrukad olid seda tüüpi kuuel tavaliselt avasuuvarrukad, siiludega laiendatud ja päras laiemad kui suus. Kinnitati vammused eest 2-3 vaskhaagiga, kusjuures vastused asetsesid hõlma äärest 5-7 cm kaugusel. Alumine äär ja hõlmad keerati 1-2 cm laiuselt tagasi ja kinnitati valge linase niidiga üleloomispistel. Kuueriidest püstkrae oli nurklike otstega  ja 5-7 cm kõrgune.

Laia selja ja puusadega pikk-kuub

Teist tüüpi Suure-Jaani pikk-kuued olid puusadega kuued, mille küljelaiendusteks õmmeldud siilud ulatusid vööni, moodustades väikesed kühmud ehk puusad. Nende kuubede kehaosa lõigati välja ühest kokku murtud kangalaiast nii, et ühest riide laiusest sai seljatagune ja teisest hõlmad. Kuue külgedel allääres oli lõhik ehk lõhandik, raius ja selle kohale õmmeldi piklik punane kaleviriba ehk lõhandikulapp. Seda tüüpi Suure-Jaani naistekuubede nöörkaunistused olid tunduvalt tagasihoidlikumad kui Viljandi ja Mulgi kihelkondades.

Laia selja ja puusadega kuuetüüp oli levinud Viljandi linnast lõunapool asuval Mulgi alal, kuid mitmed allikad märgivad nende kandmist ka põhjapoolsetes Kõpu ja Suure-Jaani kihelkonnas.

Rüü

Rüü ehk rüüd oli valgest linasest või takusest riidest suvine kergem ülerõivas, mis lõikelt sarnanes kasukaga. Eelkõige oli see suvine töörõivas, kuid varasemast ajast on teateid ka rüü kirikuriidena kandmise kohta. Sajuste ilmade korral tõmmati see teiste rõivaste peale vihma ja lume kaitseks. Talvel aga kasutati rüüd veel kasuka peal või pikk-kuue ja kasuka vahel, et kuub niiskena kasukat ära ei määriks. 19. sajandi keskpaigast alates jäi rüü aga rohkem töörõivaks.

Rüü kandmise kohta Suure-Jaanis on teateid ka J. Hurda korrespondentidelt: Rüüd kutsuti. See oli just niiviisi tehtud nagu kasukad. Riie oli päris takune püksiriie. Rühkis ta mustaks, siis pesti jälle walgeks. Nööbid olivad niidist nagu püksinööbid.

Kasukas

Suure-Jaani naiste kasukas õmmeldi valgeks pargitud lambanahkadest või nende puudumisel ka vasikanahkadest. Lõikelt sarnanesid nii meeste kui naiste vanemad kasukad Suure-Jaani pikk-kuubedega  Siit kihelkonnast on teateid, et naistekasukaid kaunistati meeste omadest rikkalikumalt: Kasukate äärtmööda ja pika õmbluste pääle oli punane liignahk aetud ja rinde ette sellest nahast mitmesugused kirjad ja vigurid aetud. Taskusid ei olnud. Liignahkadeks nimetati erivärvilisi naharibakesi, millega kaeti kasuka õmblused ja ääred.

Käigukasukas oli see, mida kõige enam kaunistati. Halva ilmaga pandi mitmel pool kirikusse, varrudele ja pulma minnes kasukale veel pikk-kuub peale. Kasukad kinnitati vöökohalt haakidega, kusjuures rinnaesine jäi avatuks.

Alates 19. sajandi lõpust hakati kasukate õmblemisel rakendama linnapärasemaid lõikeid. Kasukas muutus mugavamaks – sel oli keha järgi töödeldud piht ja avaram alaosa. Lõikest tulenevalt hakati niisugust kasukat nimetama pihtkasukas. Seda kandsid nii mehed kui naised, naistekasukal oli alumine osa lihtsalt kaharam.

Pärastpoole tehti kortsutatud kasukaid. Piht ja alus oliwad kahest kokku pandud.Et alus palju laiem on, siis on ta äär, mis wastu pihta tuleb kortsutatud.

Ka Taevere valla Laninga talust 1936. aastal kogutud mälestuste järgi olnud kasukad krousitud piha külgi ja  kaunistuseks olid punased liignahast ribad.

Õlakatted

Villane ühevärviline õlakate

18. sajandil ja 19. sajandi esimesel poolel oli Suure-Jaanis abielunaise piduliku õlakattena tuntud must villane sõba. Sõba kuulus pidurõivaste juurde. Sellega käidi talvel kirikus. Pärast kasutuselt ära jäämist püsis sõba rangelt veel pruudirõiva osana. Teel peigmehe koju oli pruudi nägu sõbaga kaetud ja alles pärale jõudes võeti see ära.

Villane ruuduline õlakate

19. sajandi algusest alates levisid Suure-Jaani kihelkonnas vanapärase sõba kõrval ka ruudulised õlakatted, mis tehti lambamusta-valge või sinise-valge ruudustikuga.

Naesterahva ümbervõtmise tekid tehti läbivillatsed. Need olivad suure musta-valge lapilised, ainult toredamatel olivad sinist walget, muidu aga niisama: wanutamata, toimsed, ruudulised ehk silmilised.

Ruudulisi tekke tehti nii ühelaidseid kui ka kahelaidseid. Ühelaidsed olid ca 50-70 cm laiad ja üsna pikad – kuni 4 m. Teki keskpaigaga kaeti sõidu ajal pea ja õlad, jalad mähiti otstesse. Kõndides võeti tekk kokkupandult vasakule käele. Kahelaidsed olid tunduvalt lühemad – kuni 2 m. Tõenäoliselt kanti neid nii, et tekk võeti ümber ühte otsa pidi ning laiade ühendav õmblus jäi keset selga. Mõnikord on kanga kokkumurrukoht keskel jäetud lahti lõikamata. Sellega kaeti pea.

Sõbakirjaline õlakate

Sõbakirjalised ümbervõtmise tekid olid 19. sajandi I poolel iseloomulikud just Suure-Jaani kihelkonnale, kuid levisid ka Pilistveres, Kõpus ja Viljandis.

Erinevalt ühevärvilistest ja ruudulistest kooti need tekid poolvillased – linase lõime ja peene ühekordse villase koelõngaga koeripspindsed. Triibukombinatsioonid tehti tumesinise ehk potisinise, punase ehk puupunase, rohelise, musta ja kollasega. Sinine või punane oli põhivärviks, millel vahelduvas rütmis kirjalised triibud. Kirjade nimetusena on teada ristikiri, särjesapikiri.

Kadri Soolo, sünd. 1890, andmetel mäletati Vastemõisas: Enne suurrättide käibeletulekut (1840-50) kasutati ümbervõtmise tekke, need olid kuni 4 m pikad linasesse lõime kootud ülipeenest ühekordsest villasest lõngast, kootud ripstehnikas, hambulised, värvidelt mündilt ilusad.

Paul Johannson Suure-Jaanist kirjutas: Punased villased tekid olid kahest laest kokku õmmeldud ning mida naisterahvad külmaga ümber võtnud.

Ka sõbakirjalisi tekke tehti nii ühelaidseid kui ka kahelaidseid. Ühelaidsed olid ca 50-70 cm laiad ja üsna pikad – kuni 4 m.

19. saj. keskel võetakse kasutusele aniliinvärvid. Levima hakkavad säravpunased, rohelised ja sinepi kollased põhitoonid. Aniliinvärvide ja vabrikus kedratud lõnga  kasutamisele võtuga 19. sajandi teisel poolel muutub  kirjatriibustik eriti peeneks ja tihedaks.

Linane õlakate

Suvise õlakattena kanti 19. sajandi keskel ja II poolel Suure-Jaani kihelkonnas linaseid õlakatteid (linik, kaal, palakas). Palakas oli reeglina kahelaidne, linik aga ühelaidne.

Põhja-Viljandimaa linastele õlakatetele olid iseloomulikud valgest linasest niidist narmad ja pilu.  Erinevalt villastest tekkidest  valmistati linaseid ka töörõivaks. Igapäevaseks kasutamiseks tehti need jämedast takusest riidest

Suurrätt

19. sajandi keskpaigaks omandasid suure populaarsuse ruudukujulised narmasääristusega villased rätid ehk suurrätid, suurrätikud, mida kanti kolmnurkselt kokkumurtuna.

Korrespondent Kadri Soolo Vastemõisa valla Ketu külast kirjutas hilisemate suurrättide valmistamise kohta: Siis hakati valmistama üleni ruudulisi rätte (õrtega). 19. sajandi lõpul läksid moodi väikeruudulised (ristilised) suurrätid/…/Vanemad suurrätid kooti kodus oma kedratud villasest lõngast, kas labased või toimsed, hiljem ainult toimsed.

Vanimad suurrätid, kas pruunid või hallid, olid ühevärvilised must-valgete triipudega äärtel, mis nurkadel ristlesid /…/ Vanemad suurrätid olid kahest laiust kokku õmmeldud. Laidude mündid pidid hästi klappima /…/ Suure-Jaani Vastemõisa vallas olid suurrätikud käibel möödunud sajandi 1850. a. ümber. Minu vanaema pärandas oma tütrele, minu emale, oma kootud suurräti, värvilt lambapruuni, mustade äärejoontega, valmistatud ühekordsest lõngast labases koes.

19. sajandi II poole jooksul tõrjusid suurrätid vanad traditsioonilised õlakatted talunaiste rõivastusest lõplikult välja.

Säärekatted

Sukad

Naistel olid jalas suwel töö juures linased rätikud ja wiisud, ning pühapäewal walged niidisukad ja pastlad, talvel walged willased sukad ja pastlad.

Roositud sukad

Suure-Jaani naised armastasid 19. sajandil pidurõivastega kanda pikki villaseid roosisukki. Roosimine tähendas, et valgetele villastele sukkadele kooti madalpistet jäljendades punased-sinised või punased-rohelised kirjad, mis katsid labajalga ning sukasääre mõlemat poolt poole sääre kõrguseni. Tehnika poolest sarnanesid need roositud kinnastega.

Koekirjalised sukad

Suure-Jaani kihelkonnas kanti ka villaseid valgeid lihtkoes või koekirjalisi sukki ja suviti linaseid vikeldatud sukki. 19. sajandi lõpupoole hakati sukki kuduma ka valgest puuvillasest niidist.

Korrespondent Kadri Soolo mäletas lapsepõlvest oma tädi (sünd. 1840) suririiete hulgas vikkelsukki: Jalgatõmbamiseks olid valmis pandud linased vikkelkirjalised sukad.

Naistel olid jalas suwel töö juures linased rätikud ja wiisud, ning pühapäewal walged niidisukad ja pastlad, talvel walged willased sukad ja pastlad.

Säärepaelad

Naised sidusid oma sukad põlve alt säärepaeltega, need ei jäänud aga seeliku alt nähtavale. Labases või toimses põimingus tehtud säärepaelte valmistamisel kasutati tavaliselt mitut eri värvi lõngu, mida vastavalt rühmitades ja põimides moodustati iseloomulik kalasabakiri.

Naiste sukapaeltele tehti sageli ühte otsa aas, et hõlbustada jala ümber sidumist; teise otsa koondati lõngad ühte või mitmesse palmikusse. Vahel jäeti otstesse ka lahtised narmad.

Jalatsid

Viisud

Igapäevaseks tööjalanõuks olid Suure-Jaani naistel 19. sajandil pärna- või pajukoorest viisud. Varasemal ajal käidud viiskudega isegi kirikus.

Suure-Jaani viisud punuti otsese põimega. Viiskude juures hinnati seda, et nad lasid läbi õhku ja vett. Enne jalgapanemist pidi neid leotama, et nad kandmisel kõvad ei oleks.

Pastlad

Pidujalanõudeks olid Suure-Jaani naistel pargitud veisenahast pastlad. Kuivõrd hinnalised ja lugupeetud jalanõud pastlad meie esivanematel on olnud, peaks ilmekalt tõendama P. Johannsoni kirjapanek Suure-Jaanist: Kirikupastlad olid parknahast, mida kõige pikem tee käeotsas kanti ja alles kirikulepikus jalga pandi, näpuvahel jälle koju viidi ning kulumise eest kirstukapis hoiti.

Ida Aua Olustvere valla Tääksi külast: Pastlad olid emal sellal, kui ta õisiliste sukkadega kirikukooris laulmas käis (1870. a. paiku) kollasest pargitud nahast – need olid pidupastlad.

Suure-Jaani pastelde puhul peeti ilusaks peeneid tärkmeid ja kand pidi kõige wähem 3 kortsu olema. Pastlapaelad tehti üsna pikad ja pleegitati hästi valgeks.

Naised ei sidunud pastlapaelu nagu mehed, nemad jätsid sääre vabaks ja kinnitasid paelad ainult põlve alt – mitu ja mitu ringi paelu üksteise pääle.

Kingad

 Põhja-Viljandimaal, seega siis ka Suure-Jaani kihelkonnas kantud juba 17. ja 18. sajandil osaliselt ka kingi.

Kindad

Kirikindad

Vanemad kindad olid labakindad ehk labapeosed. Need olid valdavalt kahelõngalised, lambamusta-valge või sinise-valge kirjalised kirikindad, mis olid eriti iseloomulikud just Viljandimaa põhjapoolsetele kihelkondadele.

Paul Johannson Suure-Jaanist mäletas: Kinnas koeti kahe lõngaga, üks must ja teine walge lõng, ja sellest tuli kaks kasu. Esiteks sai kinnas seega paksem – soojem, teiseks kirjum-ilusam kui ühelõngaline. Kudumise toim oli lihtne nagu sukalgi, ainult “maukirja” kinnastel oli teisiti – oli ratuline konarik nagu weise magu wõi kirjakott. Igal kirjal oli oma nime, nagu kassikäpu, karukäpu, saehamba, tõllaratta, wahtralehekiri jne.

K. Konsin kirjutas, et laitmatu teostuse ja hea ornamenditajuga paistab sini-valgete labakinnastega silma Suure-Jaani kihelkond. Kirjamotiivid on siin mõõtmetelt suuremad kui Karksis ja Hallistes. Motiivistikus võib sageli kohata liigendatud südamikuga ja hambuliste servadega rombi, nn. vahtralehte.

Roositud sõrmkindad

Sõrmkinnaste roosimine on uuem kaunistusvõte, mis võeti kasutusele 19. sajandi esimesel poolel. Laiemalt levis see kaunistusvõte sajandi teise poole jooksul. Roositud kindaid leidub põhiliselt Pärnu- ja Viljandimaal. Viljandimaa kinnaste tunnusjooneks oli roositud kirja paiknemine käelabal ja sõrmedel, pärad aga kooti koekirjaliselt. Roosimisel kujundati muster kudumise ajal põhikoe silmuste vahele paigutatud mustrilõngade abil. Tulemus meenutab madalpistetikandit.

S.-Jaani roositud sõrmkinnaste põhivärv oli reeglina tume – tumesinine, lilla, lambamust ja must villane põhilõng. Roosimiseks kasutati aga erivärvilisi lõngu. Roositud kinnaste vars kooti pikem kui vanadel labakinnastel, kaunistusvõtetest olid levinud kirjamine, vikkel, lapikoed ja värvitriibuline soonik.

Koekirjalised sõrmkindad

S.-Jaani nooremad naised kandsid ka valgeid koekirjalisi sõrmkindad, mis kooti villasest, linasest või puuvillasest lõngast, kasutades pits-, vikkel- ja teisi kudesid. Viklid katsid siin tihti nii kindaselja kui ka sõrmed. Peopessa ei tehtud neid seetõttu, et kindad oleks lihtsalt rutem katki kulunud.

Randmekindad

Lühemate kindapärade korral ja ka siis, kui särgi varrukaid väga pikki ei tehtud, jäid randmed tihti katmata. Külma vältimiseks hakati käetulpe ehk randmesoojendajaid kandma. Need kooti enamasti soonikkoes ja triibulised.

Randmesoojendajate kandmise mood kadus 19. sajandi lõpu poole, kui hakati pikemate ja labast kitsamate randmeosadega kindaid kuduma.

Ehted

Kaelaehted

Ümber kaela kanti igapäevaselt mitmevärvilisi klaas- või kivihelmestest helmekeesid. See on naise kaitsemaagiline ehe juba muinasajast peale. Muinasaegsed helmekeed koosnevad kristallidest, merevaigust ja kaurikarpidest. 18.-19. saj tehti keesid peamiselt eri värvi ja kujuga klaashelmestest. Erievalt pikkadest helmekeedest, mida kanti rinna peal, jäeti lühikesed kaelusest vaid väheke välja paistma. Ümber kaela kanti 1-2 või rohkem helmerida.

 Kaela seati pidulikul puhul veel pikem helmekee, mis ulatus sõle või preesi peale. Kee küljes võis rippuda kannaga raha  või kodarraha. Algselt populaarsed taalrid hakkasid alates 18. sajandist haruldasemaks muutuma ja nende asemel hakati järjest rohkem kandma vene hõberublasid. Keskajast kuni uusajani olid kasutusel ka hõbehelmed ehk krõllid.

Rinnaehted

Naiste särgikaeluse kinnitamiseks kasutati igapäevaselt väikesi vitssõlgi.

Piduülikonda kuulusid aga kindlasti suured sõled või preesid. Need kinnitati rinnaräti või särgi külge nii, et jäid nähtavale ka kampsuni, liistiku või pikk-kuue kaelusest. Põhja-Viljandimaale olid iseloomulikud suured lamedad preesid (D 6-10 cm). 19. sajandil tõusis ka sõle kuhik kõrgeks, kuid Põhja-Viljandimaa suured kuhiksõled jäid madalamaks kui suured Setu sõled.

Sõrmused

Sõrmused olid meestel ja naistel sarnased. Abielusõrmustena kasutati enamasti hõbedast vitssõrmust ja harisõrmust.

Koostajad

  • Tiina Jürgen, etnoloog
  • Jana Reidla, etnoloog (ehted, 2015)
  • Tiina Jürgen (ehted, 2020)

Allikad

  • Johanson 59 – VM Arhiiv N 2, S 8
  • Mikk, A. VM Arhiiv N 2, S 13
  • Parri 2233 – VM Arhiiv N 2, S 20
  • ERM EA 113. Elle Kuigo 1966.Etnograafilist teatmematerjali XIX saj. lõpu ja XX saj. alguse, osalt kaasaegsetest särkidest Paide, Jõgeva, Põlva, Valga, Viljandi ja Pärnu rajoonist, 171-309.
  • ERM EA 110. Aino Voolmaa 1965. Teatmematerjali XIX saj. lõpu ja XX saj. alguse, osalt kaasaegse rõivastuse kohta Viljandi, Jõgeva ja Paistu rajoonist, endistest Viljandi, Tarvastu,  Suure-jaani, Põltsamaa ja Peetri kihelkonnast. 120-139.
  • ERM EA  68. Aino Voolmaa 1959. Teatmematerjali Kõpu, Suure-Jaani, Halliste, Paistu kihelkonnast. 74-256.
  • ERM KV 3, KK III. K. Soolo 1926. Etnograafiliste esemete kasutamisest Suure-Jaani kihelkonnas, 733-736.
  • ERM KV 216, KL 125. K. Soolo 1972. Suurrätikud, 98-105.
  • ERM KV 237, KL 103. K. Soolo  1972. Talurahva riietusest XIX saj. lõpu ja XX saj. algul, 467-475.
  • Astel, E. 1998. Eesti vööd. Tartu.
  • Kaarma, M., Voolmaa, A. 1981. Eesti rahvarõivad. Tallinn.
  • Kurrik, H. 1937. Villased meestevööd. Tartu.
  • Kurrik, H. 1938. Eesti rahvarõivad. Tartu.
  • Linnus, H. 1973. Tikand Eesti rahvakunstis. II. Lääne-Eesti ja Lõuna-Eesti. Tallinn.
  • Manninen, I. 1927. Eesti rahvariiete ajalugu. – ERM Ar. III. Tartu.
  • Sild, H. 1969. Linuk ehk sabaga tanu. – EM Ar. XXIV. Tallinn, lk. 58-72.
  • Voolmaa, A. 1970. Eesti ehted. Tallinn.
  • Voolmaa, A. 1975. Põll Eesti rahvatraditsioonis. EM Ar. XXVIII. Tallinn, lk.131-163.
  • Voolmaa, A. 1990b. Õlakatted – sõbad, õlalinikud, suurrätid eesti naise rõivastuses. – Lisandeid Eesti rahvarõivaste juurde. Tallinn.