Tarvastu mees

Tarvastu mehe rõivakomplekti kuulusid 19. sajandi keskpaiku särk, valged villased või linased püksid, vöö või nahkrihm taskuga, pihtkuub, rüü, pikk-kuub, kasukas, kindad, sukad, säärepaelad, kaapkübar ja viisud, pastlad ning säärsaapad.

Särk

Vanapärane särk 

Meeste särke ehk kaukage ame, ame, valmistati nii valgest labasest linasest kui paklasest kangast. Heinaajaks ja kirikus käimiseks tehti peenest linasest rõivast särgid. Tarvastu mehe särk õmmeldi pihaaluse voodriga, millest moodustus mõlemal pool rinnalõhikut avanev kaugas ehk tasku. Kaelaauk ääristati püstkraega ehk kaalduk, kaaltuk, mis oli veidi laiem kui Hallistes ja Karksis. Kraeäärsed kaunistused – tagi, pilu, ristiku, kõveriku – tikiti valge või punase linase niidiga. Rinnaesise lõhandik ja ilma värvlita varrukaotsad palistati 3 mm laiuselt sissepoole. Mõlemal pool rinnalõhikut ilutses lai põimpilu. Kaelus kinnitati paari väikese vitssõle või Mulgi sõlega.

Meestesärgid olid jätkuta ja naistesärkidest lühemad, ulatudes enamasti põlvini. Põuetaskutega särke kanti tavaliselt vanapäraste kroogitud tagaosaga pükstega. Särk tõmmati kotina üle värvli. Et see paremini pükstes püsiks, lõigati kaelaava nii, et särgi tagaosa jäi esiosast pikem. Särgi laiendamiseks külgedel olid alumises külgservas u 10 cm sügavused lõhikud.

1921. aastal jutustati vanavarakogujatele Tarvastus: Meestel oli alati kõige all ihu peal ame. Ame oli rohkem ühekordne, mõnikord ka küll, iseäranis teomeestel, oli ülemine osa wõi piht kahekordne järgmiste põhjuste pärast: rinna peal wõimaldas kahekordne riie kaugast seada, kuna seljapeal jälle kubjakeppi nii tuntawaks ei teinud. Kaugas oli hästi sügaw awaus kahe riide vahel (tasku eest); rinna eest käis käe auk sisse. Kes teoorjuses käisid, nendel oli piht isegi kolmekordne. Pikkuse poolest ulatas ame natuke pealt poolt põlwi. Ame oli harwa kirjatud, ainult uhkust ajamise korral; sel juhtumisel läks kiri ülewalt alla nabani. Kinni käis ülewalt preesiga, mis ka wahel hõbedast oli.

Uuemamoeline särk 

19. sajandi II poolel tegid muutuse läbi ka Tarvastu meestesärgid ja võeti kasutusele õlalappide ja varrukavärvlitega ame. Esines ka mahapööratavaid kraesid. Kaunistuseks olid nii naiste- kui meestesärkidel siis juba punased kirjad. 1910. aastal mäletati Tarvastus: 30 aastat tagasi olid tekkinud punased kirjad amme paal meestel ja naestel.

Rosalie Kallas Suislepa valla Kivilõppe küla Päidu talust mäletas, et särk, ame, oli isal õlalappidega, käissed otsas, kitsas püstine krae, kaaltuk, peal. Kaaltuk käis kurgu alt väikese vitssõlega, reesiga, kinni. Mõni tegi meeste amele ka natuke kirja. Võrreldes naiste amedega, millele õlapealsed ja värvlid olid välja õmmeldud, kirjati meeste amesid vähe.

Püksid

Kroogitud tagaosaga püksid 

Suvel kanti Tarvastus valgeid linaseid, talvel aga valgeid villaseid pikki pükse – kibratet kaltse ehk körtpersege kaltse, mis kinnitati ees värvliotsi siduva nööriga e kablage. Selline kinnitusviis jättis pükste esilõike pooleldi lahti, nii et särk kippus püksiaugust e kiiliaugust välja paistma. Selle varjamiseks kanti ees vöö küljes väikest nahktaskut.

Tarvastus mäletati 1921. aastal: Suwel olid kalsad linasest riidest, enamasti küll takused. Kinni käisid niuete kohalt kalsa kablaga, harva vasknööbiga. Talwel olid kalsad walged willased. Kalsadel paistis eespool lõhest ame wälja, mille peale nahktask seoti. Iga meesterahvas kandis nahk taskut kalsa kiiliaugu peal.

Körtpersege kalsa tehti tavaliselt kahest riidetükist, teine teise sääre jaoks. Jalahargi lapp nendel puudus. Õmblus käis taga keset säärt, keerates kaares pealtpoolt jalaharki. Pükste tagumikust jääb umbes 1/3 nimetatud kaare alla, 2/3 selle peale. Kaare pealt on riie kurrutatud ehk körditet, sellest ka pükste nimi.

Ka värvli külge olid püksid kurrutatud. Pükste lõhik jäi ees keskjoonest veidi paremale. Kitsa värvli otstesse kinnitati nöör, millega kalsa keha ümber kinni tõmmati. Kuna selliste pükste esiosa oli väga lühike, langesid nad madalale puusadele. Alt kitsenevate püksisäärte otstesse tehti lõhikud.

Külmaga kanti sageli kahte paari pükse korraga – linased all, villased peal.

  • Vanapärased kroogitud tagumikuga linased püksid (Halliste) ERM 1811, ERM 4744
  • Vanapärased kroogitud tagumikuga villased püksid ERM 7581
  • Vanapärased kroogitud tagumikuga villased püksid (Halliste) ERM 1793

Tavapärase lõikega püksid

Viljandi Muuseumis on säilitamisel Tarvastu meeste nn tavapärase lõikega pikad püksid e sileda kalsa, kaldsa, kaltsa, mis koguti koos 18. sajandi lõpust pärineva kaukage ammega. Need püksid on vöövärvli külge kurrutatud, õmblustega ees ja taga keskel ning säärte siseküljel. Värvli otstes on augud, ees olev lõhik jääb samuti veidi paremale küljele, jalgevahel on kaks piklikku kolmnurkset siilu, mis ulatuvad põlvini ja säärte otsad on linase niidiga üle palistatud.

Tarvastust leidub Jakob Hurda rahvaluulekogudes teade, et kaldsa olid suvel linatsest ja paklasest riidest, aga toimitse (ame riie oli labane). Toim oli mitmesugune: ürgtoim, murdtoim silmiline, pööriline. Kaldsa tehti väga laiad, iseäranis kintsude ümber. Viervitsa otsa külles oli kabel (nöör), kellega mõlemad viervitsa otsad niuete ümber kokku seoti. Talvel kanneti villasest riidest valgeid kaltse

Ka tavapärase lõikega püksid köideti põlve alt säärepaela ehk puudiku abil kõvasti kinni, nii et need jäid kotina üle sideme rippuma.

Kaelarätik

Tarvastu mehed varem kaelarätikut ei kandnud, kuid 19. sajandi lõpu poole hakati seda siiski mõnikord pidulikul puhul tegema.  

1889. aastast pärineva teate järgi kaala rättik oli koguni arva kannetav, oli ainult jõukamatel. Kirikus käies, aga ainult must siidi rätt, keda linnast ja hiljem harjakate käest osteti. Rätik seoti kaks keeru kaala ümber, ame kaaltukse pääle. Veel mäletati Tarvastus, et ümber kaela seoti küll väike rätik, kuid rind jäänud tihti paljaks, sest nii kasukas kui särk olid kõhuni eest lahti.

Peakatted

Kaapkübar

Soojema ilma pidulikuks peakatteks oli Tarvastu mehel lambapruun, kõvast vildist kaapkübär ehk kübär, mis tehti kõrge rummuga ja kitsama või laiema äärega. Suvekübara kõrguseks oli keskmiselt 13 cm ja ääre laiuseks ligikaudu 7–8 cm. Rummu ümbermõõt oli ülalt umbes 58 cm ja alt 62 cm. Kaabu oli õige kõrge, läks ülewalt poolt kitsamaks, kuid oli tasase põhjaga ja kõwa.

Jakob Hurda rahvaluulekogudes leidub teade Tarvastust selle kohta, et suvekübarat ehtinud veel punane nöör, millega saanud kübarat suuremaks või väiksemaks teha. Suvekübarad osteti linnast meistrite käest ja need maksnud kaunis head hinda. Üks kübar käinud 15 suve.

Talvemüts 

Talvepeakatet nimetati samuti kübäraks. Talvekübar valmistati lambanahast ja enamasti niimoodi, et peaosa ja kõrvad jäid seest karvased, pealagi aga kaeti musta parknaha või riidega. Tarvastus mäletati, et talvekübaratel käinud kaks kõrva alla. Jõukamate meeste talvemütse valmistati peale lambanaha veel rebase- või saarmanahast.

Ülerõivad

Pikk-kuub

Tarvastu meeste ülerõivaks oli, nagu naistelgi, must villane pikk-kuub ehk vammus, särk, must särk, pikksärk, nöörkuub, mis õmmeldi kodukootud täisvillasest toimsest riidest. Riiet vanutati ehk uhuti, villati, et villane kangas vastupidavamaks muuta.

Pikk-kuued olid Tarvastu meestel laia selja ning puusadega, kaunistatud punase ja helesinise kaaruspaelaga. Meeste kuubedele pandi krae tumesinisest ja lõhandikulapp punasest kalevist.

Tarvastus mäletati veel 1921. aastal: Särk käis ammele peale. Särk oli paksust mustast willasest riidest, punaste nööridega. Kirjatud, meestel wähem kui naistel. Eest käis wask haakidega kinni. Kahel pool külgedel olid all lõhed, mis lõhandikkudeks ehk raiusteks kutsuti. Lõhandikule käis ilustuseks peale wanemal ajal kard, mis hõbe ehk kullakarva oli (wäga sarnane Vene ohvitseri kuld pagunile), uuemal ajal kalew. Oli kalew roheline, siis oli ta punaste nööridega ilustatud, kui aga punane, siis punase ehk sinise nööriga ümber õmmeldud. Õmblemine maksis 20 kopikat

Jakob Hurda rahvaluulekogudes leiduvates materjalides märgitakse, et Tarvastus kaunistati nii meeste kui naiste vammuseid kaarusnööridega, kuid naistekuubede kaunistused olnud rikkalikumad ja meestekuubedel polnud kunagi rohelisi nööre.

Pihtkuub

Tarvastu mehed kandsid 19. sajandi algupoolel sügiseti ja kevadeti jahedamate ilmadega ning talvel töörõivana pikk-kuue all lühikest, pikk-kuue pihaosaga sarnanevat ja vööst allapoole ulatuvat pihakatet – kampsi ehk peltsi. Mehed kandsid suwisel ajal amme peal ainult särki, sügisel aeti särgi alla kamps, talvel kasuka kamps wõi pelts. Kamps tehti pikk-kuue riidest, vöö kohal ümber keha hoidvana ja alt laienevana.

Rüü

Meeste rüü ehk rüüd, valmistati linasest või paklasest kangast ja oli kasutusel ülerõivana. Sajuste ja talvel lumelopsuste ilmadega tõmmati linane rüü kas mustale kuuele või kasukale peale, et see märjaks ei saaks. Varem kuulus linane rüü ka pidulike kirikurõivaste hulka, kuid 19. sajandi teisel poole jooksul jäi peamiselt töörõivaks. Tarvastus mäletati: Rüüd jäänud vähemaks nii 1890. a ümber, kui hakatud palituid ja riidega kasukaid tegema.

Kasukas

Tarvastu meestekasukas ehk kask, kasuk, ülikask, õmmeldi valgeks pargitud lambanahkadest, harvemini vasikanahkadest. Mehed kandsid lihtsamaid kasukaid, millel oli kaunistusi tagasihoidlikumalt kui naistekasukail. Mehed sidusid kasukale vöö – pussaku.

Mitmed Tarvastust pärinevad teated räägivad meestekasukate kaunistamisest musta liignahaga. Kasuka käiseotsad olid kaunistatud nahkrihmaga ja meestekasukale pandi ainult 2 värvilist nahariba kummagi nööbirea kohalt alla.

Tarvastus käis meeste kasukal vasak hõlm peale, hõlmade ülekäik oli 20–25 cm. Meeste kasukail tarvitati varem ainult naharibast põimitud nahknööpe, mida nimetati poogen. Neid valmistas rätsep ise.

19. sajandi lõpupoole tehti meeste pikad kasukad sirge lõike ja kinnisema rinnaesisega kui naistel. Karusnahkset kraed vanadel kasukatel ei olnud. Külma ja saju puhul kandsid mehed pikemal käigul kasuka peal pikk-kuube.

Vöö

Vöö oli meestel tarvilik eelkõige ülerõivaste hõlmade kooshoidmiseks. Tarvastu mehed kandsid mulkidele iseloomulikku taskuga nahkrihma või villast vööd, mis kuulus kiriku- ja pidurõivaste juurde. Töö juures kanti nahkrihma või vana kulunud villast vööd.

Nahkrihm taskuga

18. sajandil olid rikkamatel Tarvastu meestel kasutusel uhked vasksirkadega rihmad. Üleriietel kasutati ka lihtsat pandlaga nahkrihma. Nahkrihmaga riiete kinnitamine oli väga vana kinnitusviis.

19. sajandil kandsid mehed Tarvastus vanamoeliste keeruge kaltsega ees kõhul nahkrihma taskuga. Mustast või tumepruunist nahast lakaga tasku ehk task, nahktask, karman, seoti rihmaga vööle nii, et jäi ees veidi paremal asuvat püksiauku varjates ette rippuma.

Iga mees kandis ees nahktaskut, milles hoiti: tulekivid, taelad, tuleraud ja ka mõni rahakopikas, kui seda juhtus olema. Riietel mingisugust taskut ei olnud.

Taskuga nahkrihma kanti nii pükste kui pikk-kuue peal, sel juhul asendas see vööd.

Kõlavöö 

Ka Tarvastus nagu Paistus kandsid mehed 19. sajandil kõlavöid, kuigi vähem kui Hallistes ja Karksis. Mehed sidusid kõlavöö ehk üükse, puidiku mitu korda ümber keha kas pükstele või vammusele, kas pikk-kuuele või kasukale. Sageli olid vöö otstes tutid, mis jäeti mitmekordselt ümberseotud vööl ette rippuma.

Võrkvöö

Nahk- ja kõlavöö kõrval kanti Tarvastus ka villast triibulist toimset võrkvööd, mida nimetati pussak, üüke või meeste üüke.

Meeste võrkvööd kooti Tarvastus kahekordselt korrutatud kodulõngast kas labased või diagonaalsed ehk ruudulised. Võrkvöö kooti 5–13 cm lai ja 2,5–3 m pikk ning otstesse jäeti 13 cm pikkused nööriks keerutatud narmad. Vöö valmistati heledamast punasest, keskmisest rohelisest, heledamast sinisest ja tumesinisest villasest lõngast. Võrkvöö mähiti kaks korda ümber keha, tuues otsad ettepoole. Otsad jäid vöö vahelt läbi panduna rippuma.

Jakob Hurda rahvaluulekogudes leidub üks huvitav märge, et Tarvastus kandnud mehed ka musta villast vööd, mida nimetatud pussak.

Kamlottvöö

Mõned teated Tarvastu kihelkonna kagupoolsest osast lubavad oletada siin ka mõningast kamlottvööde levikut. Ilmselt on siin tegemist Rõngu ja Sangaste poolsete mõjudega. Kamlottriie oli angoora kitse villast valmistatud tihe toimne vabrikuriie.

Elisabet Närska, sünd. 1879, Suislepa vallast mäletas, et mehed köitsid Tarvastus särgi peale vöö, pussaku. Isa pussak oli vabrikus kootud kangas, punasejutiline, laius arvestada keskmisest sõrmest küünarnukini. Pussaku otsad viidi algul eest taha, siis toodi tagant ette ja köideti kõhu peal.

Helmevöö

1840.–1860. aastatel hakkasid noored mehed ka Tarvastus pidulike rõivastega valge kasuka peal kandma värviliste helmestega kaunistatud nahast helmevööd.

Vööde alusmaterjaliks oli pruun pargitud nahariba, mis täideti tihedalt ühekaupa kinnitatud helmestega. Sellist vööd peeti jõukuse ja uhkuse tunnuseks. Sageli kinkis pruut helmevöö peigmehele pulmadeks. Sellega on seletatav ka sage mitmeväviliste helmestega
vööle nimetähtede ja aastaarvude sissetikkimine.

Säärekatted

Sukad 

Vanapärastel poolpikkadel keeruga kaltsel tõmmati pidulikul puhul sääreotstele lambamustad sukad ja seoti poolel säärel pastlanööridega kinni. Põimitud sukapaelad seoti põlve all püksiotstele, mis tõmmati niipalju välja, et kotina sukale langesid. Suvel soojaga kandsid mehed aga valgeid kirjatud ehk kirivaste äärtega lühikesi sokke ehk tallagu või lihtsaid valgeid linaseid sukki.

Tarvastus mäletati: Sukad olid mustad; suwel niidist, talwel willased, ulatasid põlwini, käisid kaltse peale, seoti all pool põlwi kinni, nii et kalsa nagu kotid alla poole rippusid. Paelad, millega põlwe taha kinni seoti, kutsuti „puudikuteks“. Suwisel ajal kanti ka lühikesi sukke, mis kesk säärt ulatasid. Talwel oli 3-4 paari sukke jalas, kõige wanemad wäljaspool.

Villased sukad kooti jämedast korrutatud lõngast ja et sukad saaks soojad, selleks need vanutati pärast kudumist. Talvel pasteldega käimiseks pidid sukad paksud ja soojad olema. Kanti ka mitut paari sukki korraga.

Jalarätid

Tööd tehes kandsid mehed viiske või pastlaid paklaste või linaste jalarättidega, mida kutsuti riba või ribaräti ja mis püsisid üleval viisu- või pastlanööride abil. Külmemal ajal sooja saamiseks mähiti rätte ka sukkade peale ja vahel ka alla. Talvel kasutati ka villaseid jalarätte.

Kui jalanõudeks olid pastlad, siis alustati jalaräti mähkimist põlve alt ja lõpetati varvaste juures, saabaste puhul tehti vastupidi – alustati varvastest.

Säärepaelad 

Tarvastu meeste säärepaelad ehk säärepuudiku, säärepuidiku valmistati, nagu naiste omadki, värvilistest villastest lõngadest labases ja toimses põimingus. Meeste paelad tehti sageli värvikamad ja otstes tuttidega.

Jalatsid

Viisud

Viisud olid 19. sajandi II poolel jäänud enamasti tööjalanõuks. Tarvastus valmistati otsese põimega viiske pajukoorest, harva ka lõhmuse ehk pärna koorest, sest viimast oli raske saada. Tarvastus mäletati, et viiske kanti alati suwel. Kestsid 3 päewa kuni üks nädal.

Pastlad

Kiriku- ja pidujalanõudeks olid meestel heledaks pargitud nahast pastlad. Lõikelt olid Tarvastu pastlad terava ninaga ja ilma ninapealsete tippudeta. Pastlapaelu köitsid mehed samuti kui Helmeski: jala peale tehti rist ja ees säärel tõmmati ka paelad risti.

Tarvastus kandsid jõukamad peremehed ka mustast parknahast pastlaid, millel oli punane ninapealne kant ehk teräsk. Siin mäletati: Kirikus käimiseks tarvitati muste pastlaid, kuhu punane nöör veel nukki pääle õmmeluse vahele sai pantud. Kirikupastla kaplu (nöörisi) pesti hästi valgeks, millega pastal jala ümmer kinnitadi.

Säärsaapad

Saapaid hakkasid rikkamad Tarvastu mehed kandma alles 19. sajandi kolmandal veerandil. Enamasti olid need laatadelt ostetud saapad. Tarvastus jutustati vanavarakorjajaile 1910. aastal: Saapad tekkisid 55 aasta eest, uhkemad poisid ostsid.

Kindad

Nõelkindad

Tarvastus panid mehed veel möödunud sajandi keskpaiku pikematele reisidele või sõitudele kätte luunõelaga valmistatud nõelkindad e vildi. Mitmed teated räägivad nõelkinnaste vanutamisest peale valmimist. Selliselt valmistatud kindaid ei saanud hiljem üles harutada.

ERMi kogudes leidub kaks paari Tarvastust pärinevaid haruldasi nõelkindad. Esimesed saadi 1910. aastal Tarvastu valla Jaanese talust. Nende vanuseks nimetati siis 150 aastat. Kindad on valmistatud lambavalgest villasest jämedast lõngast. Üks rida kindasuus on tehtud punase lõngaga. Teine paar on 1910. aastal kogutud 100 aasta vanused nn veimevaka vildid.

Kirikindad

Igapäevaselt kandsid mehed 19. sajandil kahelõngalisi silmkoes labakindaid ehk peokinda, pidulikuks puhuks mõeldud kindad kooti aga värvilisemad. Väga külma ilmaga tõmbasid nad korraga mitut paari kindaid kätte, pealmised kooti selleks puhuks juba suuremad.

Mehed panid käest võetud kindad alati vöö vahele. Kinnastel oli meie pidulike rahvarõivaste juures kindel koht. Need olid vahel isegi suverõivaste dekoratiivseks lisandiks. Usuti, et ilma kinnasteta pole mehe rõivastus täielik.

Sõrmkindad

Peale labakinnaste hakkasid nooremad Tarvastu mehed 19. sajandi II poolel kasutama ka sõrmkindaid ehk sõrmilisi kindaid, mida kanti ainult pidulikul puhul.  

Ehted

Mehed kinnitasid särgi rinna eest väikese hõbedast või pronksist vitssõlega. Et vitssõlg oli levinud just tarbeesemena, püsis ta teistest kauem meesterõivaste kinnitina, nii et paiguti nimetati teda isegi meestesõleks või meeste preesiks. Vitssõleks nimetati kitsa, mitte üle 5mm laiuse rõnga kujulisi sõlgi, mille külge oli kinnitatud sõlenõel. Vitssõlgede läbimõõt kõikus 1,5-3,2cm vahel. Särgikaeluse kinnitamiseks kasutasid mehed siin ka väikest valatud, enamasti hõbedast kuhiksõlge, nn. mulgi sõlge. Seda tüüpi sõlg oli levinud kogu Mulgimaal, osa sellistest sõlgedest pärines arvatavasti Lätist.

Pika rinnalõhiku särgi puhul kasutati kinnituseks mitut vitssõlge.

Sõrmused olid meestel ja naistel sarnased. Abielusõrmustena kasutati enamasti hõbedast vitssõrmust, plaadiga sõrmust, rombikujulise kaunistusmotiiviga sõrmust jt.

Koostaja

  • Tiina Jürgen, etnoloog

Allikad

  • Jürgen, Tiina. 2015. Mulgi rahvarõivad. Viljandi: TÜ Viljandi Kultuuriakadeemia, Viljandi muuseum
  • Kirme, Kaalu 1986. Eesti sõled. Kirjastus Kunst.
  • Kirme, Kaalu 2000. Eesti hõbe. Kirjastus Kunst.