Torma naine

Torma naise rahvarõivakomplekti põhiosad olid särk, seelik, vöö, sukad ja sukapaelad, jalanõud, abielunaistel kindlasti ka põll ja peakate. Särgi peal kanti kampsunit või nooremad naised ka liistikut, mille kaelusesse sätiti kalingurist valge rätt või mustriga poerätt. Lisanditeks olid ehted, rätid, vardakott, kindad. Ülerõivasteks olid rüü, pikk-kuub ja kasukas. Ülevisetest on teada nii liniku, sõba kui hilisema suurräti kandmist.

Särk

Särk oli vanasti peamine rõivaese. Veel 1892. aastast on teade, et oli neid, kes töötasid vaid särgi väel. Külmemate ilmade korral kanti ka seelikut ja siis jäi särgist näha vaid ülemine pool. Igapäevased särgid olid lihtsamad ning pidusärgid kaunistati tikanditega ja tehti peenemast linasest.

Särgid koosnesid pihaosast, mis oli peenemast ja valgemast kangast ning takusemast alumisest osast ehk alasest. Särgialast oli mugav lahti harutada ning vajadusel tihedamalt pesta või välja vahetada. Alane oli enamasti õmmeldud laiupidi kangatükist, nii et ühendusõmblus jäi ette või küljele ja allääreks jäi kanga koeserv.

Tüüpilise särgi pihaosa lõige oli väga lihtne. Sirge kangatükk murti pooleks ning murdejoonele ja sellest alla esitükile lõigati T-kujuline ava. Alumine osa palistati pilupalistusega ning T-kujulise ava ülemine osa kurrutati krae või kaelusekandi vahele. Ka varrukad lõigati kandiliste tükkidena. Liikuvuse andsid neile ruudukujulised kaenlalapid, mis õmmeldi varruka ja pihaosa vahele. Kirjeldustes on särgile õige istuvuse andmiseks mainitud ka kaelalapi kasutamist.

Esikinnise lõhik oli naisesärkidel nabani. See lihtsustas lapse toitmist ning ka riietudes astus naine särgi sisse, mitte ei tõmmanud seda üle pea nagu neiud.

Särk kinnitati väikese vitssõle või linanöörist punutud sõltustega. Tikandid särkidel olid tehtud kas valge niidiga enamasti püvisilmpistetes. Torma särk oli kas väikese püstkraega või laiema mahamurtud kraega.

Tormast on kogutud lisaks kahele valgele särgile ka kaks särki ja üks katke särkidest, kus õlaõmbluse vahele on õmmeldud õlalapp ning seesama vahetükk ja varrukas on kaunistatud ohtra lillkirjalise ristpistetikandiga.

Seelik

Veel 19. sajandi alguses kanti Tormas ühevärvilist vaipseelikut. 19. sajandist hakkasid Torma kihelkonnas levima kaharad triibulised seelikuid. Tormast on kogutud kirjeldus, kus selgitatakse, et siinsed seelikud olid väga laiad. On ka märge, kus:

üks naine ladunud viis villast undrukut selga, olnud siis head laiad puusad.

19. sajandi viimasel veerandil kanti peale pikitriibulise ka ruudulisi ning põikitriibulisi seelikuid. Ühel kogutud põikitriipu undrukul on juures märge, et selliseid kutsuti poolidega undrukuteks, sest neil olid triibud poolest seelikust teistsugused.

Peale villaste seelikute kanti suvel linaseid seelikuid. Linast seelikut kutsuti pallapuul. Selline seelik on Tormast kogutud Sätsuvere külast ning juures on märge, et sealkandis kutsuti seda seelikut kanavassiks, kuna tal on sissekootud jämedama linase niidiga triibud.

Kirivöö

Torma naine kandis kirivööd. Kirivööd olid siinkandis 5-6cm laiused.

Peakatted

Juuksed

Tartumaal palmitseti pikad juuksed kahte palmikusse ning keerati ümber pea võruks. Sellist võru kutsuti vahruks. Kui oma juustest ei piisanud võeti appi lina-takku. Hiljem asendusidgi siinkandis oma juustest palmitsetud vahrud võõrmaterjalist meisterdatud vahrude ehk lahtvahrudega.

Tanu

19. sajandil enim levinud tanutüüp Tartumaal oli lihttanu. Lihttanu oli valge ja ilma kirjadeta. Linase tanu serva kaunistas niplispits, puuvillasest kangast tanu esiääre küljes oli sõrme või kahe laiune tüllpits. Tanu kanti nii, et juuksed selle alt välja ei paistnud ning pits kattis otsaesise. Juuksed olid keeratud vahru tanu alla. Kui tanu peal kanti rätikut, siis sätiti see nii, et tanu pits rätiku alt paistma jäi. Tormast on kirjeldus selle kohta, et oli ka tanusid, kus tanusopp ei olnud kokku kroogitud, vaid jäeti tipuna püsti. Pidulikul puhul kinnitati tanule taha lillelised siidilindid.

Tanu peale sidusid noorikud siinkandis siidist või villasest riidest tulipunase kolmnurkse rätiku. Rätik seoti nii, et tanu jäi eest näha, rätiku otsad toodi ülesse ja seoti pealaele juuksepalmiku ette sõlme. Niimoodi ainult palmiku peale seotud rätikut kandsid noorikud ka tanu asemel. Sellise räti sidumisel jäi eest veidi juukseid näha. Kõige peale seoti suurem pearätik.

Talvemüts

Talvel kandsid naised kasuka või pikk-kuue juurde talimütse. Need õmmeldi lambanahksed ning kaeti punasest kalevist pealisriidega.

Põll

Tormast on kogutud üks tikitud lilledega põll. Kirjeldus on ka valge piluridade ja narmastega põlle kohta, millist kahjuks säilinud ei ole. Väga tihti peetakse Torma kihelkonna põlleks ka punast peenvillast mustade täppidega põlle, kuid see põll on tegelikult kogutud hoopis Palamuselt.

Kaelarätik

Pikk-kuue või kampsuni kaelusesse sätiti Tormas valge linane või trükimustriline rätik. Nelinurkne rätik murti diagonaalselt kokku ning sätiti kaelatangant särgikrae alla ja eest sätiti ilusti kampsuni või pikk-kuue kaelusesse.

Kampsun

Kõige rohkem on Tartumaalt kogutud potisiniseid kampsuneid, kuid tekstide põhjal võib ütelda, et Tormas on kuni 1840. aastani kantud halle ning alates 1860. aastast tehti kampsunid mustast kangast.

Kampsuni allosas on volditud riideriba ehk sees. Torma kampsunite sees oli ühtlaselt volditud, ehk siinsed kampsunid olid pidevseesilised.

Sajandi lõpus kanti lahtise lõikega ilma seesiribata jakke.

Ülerõivad

Rahvarõivaste igapäevase kandmise ajal 19. sajandil oleks olnud mõeldamatu, et ühel naisel puuduvad ülerõivad. Suurimad pidustused peeti just sügisel, kui vili oli salves ning suvine ülikiire aeg möödas.

Pikk-kuub

Ühtegi naise pikk-kuube Tormast säilinud ei ole, aga on teada, et kogu Põhja-Tartumaal kanti sarnase tegumoe ja kaunistustega kuubesid, kus kuuehändasid kaunistasid käpamotiivid. Kuub õmmeldi kodukootud toimsest täisvillasest kangast ning kaunistati punase kaaruspaelaga, mida Tormas kutsuti kõõra. Õmblused tugevdati ja ühtlasi kaunistati laisalõngaga. Kuue valmistamisel võib eeskujuks võtta 1849. aastal Äksis valmistatud kuue.

Rüü

Linast rüüd kanti ülerõivana soojemate ilmade korral. Samuti kasutati rüüd kaitsekihna kasuka all või pikk-kuue peal. Rüü tehti sama lõike järgi nagu pikk-kuubki. Alates 19. sajandi keskpaigast tehti rüüd liibuva kehaosaga ning alumine osa volditi sinna külge.

Kasukas

Varasem kasukas valmistati lambanahast ning tehti sarnaselt rüüle pikk-kuue lõikeline. Eeskujuks võib võtta Kodaverest kogutud kasuka. Sajandi lõpu riiete juurde võib valmistada Torma kihelkkonnast kogutud õmblusmasina tikandite, musta plüüskanga ning oranži linase kangaga kaunistatud tumeda uhke lambanahkse kasuka.

Ülevisked

19. sajandil ei kuulunud rätsepatöö ja teadmised lõigetest iga naise oskuste hulka, kampsuneid ja pikk-kuubesid käisid taludes õmblemas rätsepad. Ent kangakudumine tehti peredes, mistõttu olid sooja eesmärgil ümbervõetavad kangatükid riideesemetena palju laiemalt levinud.

Sõba

Sõba on varasemat tüüpi piklik villane ülevise. Selle kandmise kohta on Tormast säilinud kirjeldus, et õlakatted olid veel vanamoodi.

Palakas

Palakas on linasest riidest piklik ülevise. On olemas kirjeldus selle kohta, et algselt oli palakas nii ülevise kui ka suveseelik või alusundruk, mis mässiti ümber piha ja siis kinnitati vööga. Linane pidulik linik kaunistati otstest maagelõngadega, pilude ja narmastega.

Suurrätt

Suur-rätti on kutsutud ka talvepalakaks. See on villastest lõngadest kootud kahest ruudulisest piklikust kangatükist kokkuõmmeldud nelinurkne ülevise. Suur-rätti kanti diagonaalselt kokkumurtuna õlgadel.

Jalakatted

Jalarätid

Igapäevasemal puhul kanti jalarätte ehk kaltse. Need olid diagonaalselt kangast välja lõigatud ja vahel ka toruks kokku õmmeldud linased säärte ümber mähitavad riideribad.

Sukad

Pidulikuma komplekti juurde kuulusid sukad. Rahvarõivasukad ulatusid põlvini. Kirjelduste järgi kanti suvel linaseid või puuvillasied ning talvel villaseid valgeid või triibulisi sukki.

Säärepaelad

Säärepaeltega või pastlapaeltega seoti kinni sukad. Need olid vajalikud nii naistele kui ka meestele. Heegeldamise oskus jõudis Eesti taludesse hiljem, seega heegeldatud säärepaelad võiks teha hilisema komplekti juurde.

Jalatsid

Tööjuures ja igapäevaselt kanti viiske. Tavaliselt kanti valgeid parknahast pastlaid. Musti kingi kanti harevem kui pastlaid.

Kindad

Samamoodi nagu rahvarõivakomplekti juurde kuuluvad pikk-kuub, kasukas ja erinevad ülevisked. Kuuluvad 19. sajandil kantud rõivaste loetelusse ka kindad.

Kotid

Vardakott oli õmmeldud kas riidelappidest või sobivast linasest kangast. Ülaserva õmmeldi tunnel, mille seest viidi läbi nöör. Nööri otsades ilutsesid tutid.

Lahttaskut kasutati väiksemate ja tähtsamate asjade kaasas kandmiseks. See köideti vööle särgi peale sellele kohale, kuhu hiljem jäi seeliku lõhandik, moodustades niimoodi tänapäeva mõistes tasku. Siinkandis ei kantud lahttaskut kunagi seeliku peal, seetõttu valmistati see tihti sitsiriide või muudest jääkidest.

Ehted

Ümber kaela kanti igapäevaselt mitmevärvilisi klaas- või kivihelmestest helmekeesid. See on naise kaitsemaagiline ehe juba muinasajast peale. Muinasaegsed helmekeed koosnesid kristallidest, merevaigust ja kaurikarpidest. 18.-19. saj tehti keesid peamiselt eri värvi ja kujuga klaashelmestest. Erinevalt pikkadest helmekeedest, mida kanti rinna peal, jäeti lühikesed kaelusest vaid väheke välja paistma. Ümber kaela kanti 1-2 või rohkem helmerida. Klaashelmed olid erinevat värvi ja erineva kujuga: ümmargused, tahulised, torukujulised (piiprellid) või soonitud (kruvilised). Särgi kaeluses kandsid nii naised kui mehed vitssõlge. Naistel võis kaeluses olla väike prees.

Pidulikul puhul seati keset rinda hästi nähtavale 6-10 cm läbimõõduga kuhiksõlg või prees. Kaela seati pidulikul puhul veel pikem helmekee või hõbekett, mis ulatus sõle või preesi peale. Kee küljes võis rippuda kannaga raha või kodarraha.

Sõrmused olid meestel ja naistel sarnased. Abielusõrmustena kasutati enamasti hõbedast vitssõrmust, rombikujulise kaunistusmotiiviga sõrmust ja harisõrmust.

Koostajad

  • Tiina Kull, Vooremaa rahvarõiva nõuandekoda (2020)
  • Jana Reidla, etnoloog (ehted, 2015)

Allikad

  • Kaarma, Melanie, Voolmaa, Aino 1981. Eesti rahvarõivad. Eesti Raamat.
  • Kull, Tiina 2014. Rahvarõivaid Vooremaa veerelt. OÜ Saarakiri.
  • Kurrik, Helmi 1938. Eesti rahvarõivad. Eesti Rahva Muuseum.
  • Manninen, Ilmari 1927. Eesti rahvariiete ajalugu. Eesti Rahva Muuseum.
  • Moora, Harri (Toim) 1957. Eesti rahvarõivaid XIX sajandist ja XX sajandi algult. Eesti Riiklik Kirjastus.
  • Piiri, Reet 2014. Vana-Tartumaa rahvarõivad. Eesti Rahva Muuseum.