Vastseliina mees

Särk

Särk ehk hamme oli valmistatud valgest peenemast linasest kangast, enamasti igasuguse kaunistuseta. Meeste särgid olid lühemad ja õmmeldud ühest kangast. Pikkuse määras kandmisviis - pükstel kantavad särgid olid pikemad.

Särgil oli mahapööratud kraega. Kaelus kinnitati vitssõle, sõltuse või kaksiknööbiga. Varrukaotsad olid kas avasuuga või värvli alla kurrutatud. Põlvast on teada, et särgikrae seoti valge sõltuse asemel hoopis punase villase lõngaga või värvilise ostulindiga, samuti seoti seal punase paelakesega käisevärvlite otsad. Võrumaal särgikrae all kaelarätte ei kantud.

Võrumaal kandsid mehed vanasti oma hamesid pükste peal. 19. sajandi jooksul see mood muutus ja särki hakati kandma püksis. Kõige kauem kanti särki püksi peal Ida-Võrumaal. Sel juhul oli särk vöötatud kirivööga, mis oli naiste kirivöödest kitsam. Mujal Eestis mehed kirivöid ei kandnud.

Püksid

Pikad püksid ehk kaatsad, kaltsad õmmeldi takusest või villasest riidest. Suvised püksid olid linased või takused, talvised püksid tehti villasest riidest. Võrumaa meeste esinduslikud poolpikad püksid olid pikitriipu linasest riidest. Takused püksid olid valged või triibulised.

Külmaga kanti tihti kahte paari pükse: linaseid all ja villaseid peal. Sääred õmmeldi kitsad ja jalgade vahele lisati rombikujuline kiil. Pükste sääreotsad pandi sukkade sisse või mähiti jalarättidega ja seoti pastlapaeltega põlve alt kinni.

19. sajandi keskel tulid kasutusele lakaga ehk pükste eesosas oleva lapiga põlvpüksid, mis Võrumaal tehti pikemate säärtega.

• Püksid (Räpina) ERM 2514

Vatt

Meeste lühike jakk - vatt, pihtsärk, pihtkuub oli õmmeldud hallikast potisinisest villasest kangast. Vatt oli püstkraega ning kurguni haagitud kinnisega. Vatil oli taga kolm lahtist volti - nn kolme lipiga vatt.

Pidulikud vatid õmmeldi villasest riidest. Teinekord on vatte õmmeldud linase seljaosaga, neid ei kantud esindusliku pealisrõivana.

• Vatt (Põlva) ERM A 227:96

Peakatted

Mehe pidulikuks peakatteks oli vildist kübar. Kõva, kõrge rummuga kübarat nimetati kaapkübaraks. Rõuges ja Põlvas räägiti, et kübaraga olevat saanud vett kanda ning see olnud nii tihe, et reisi peal olevat sellest hobust joodetud. Karulas ja Rõuges olevat kaapkübarat tarvitatud järi asemel istumiseks.

Kaapkübarad olid mustad või tumepruunid, harvemini hallid või valkjashallid - hahad. Neid valmistasid meistrid lambavilladest spetsiaalse vormi peal. Villad vanutati puust vormi ümber keeva vee ja rukkijahudega kõvasti kinni. Ühe kübara valmistamiseks kulus 1,5 kuni 2 naela villa ja kaks tervet päeva tööd.

Ülerõivad

Võrumaal nimetati pikk-kuube särgiks ehk suursärgiks, ka pikksärgiks.

J. Gutves Rõugest on kirjutanud:

„Vanasti mindi ka turgu ja mujale, kas suvel või talvel, kas kohtu ette või ka kirikusse, külla või pulma, ikka pidi seljas olema: laia kaaltaosega põlvini hame, kaatsad jalas, hame peal raike, villane pihtsärk, pihtsärgi peal suur särk, mis kõige peal vööga kinni köidet. Kui pidid kuhugi ametlikult minema, ei võetud vastugi enne kui pidi suur särk peal olema ja vööga kinni köidet."

Suursärk oli lõikelt naistel ja meestel üldjoontes sarnane. Mujal Eestis tuntud händadega ehk voldikimpudega kuube kutsuti Võrumaal puusega särk ehk puusadega särk.

Meeste pikk-kuub ulatus poole sääreni. Meeste kuub oli kaunistatud vähem kui naistel, teinekord puudusid kaunistused sootuks. Ent vöö pidi pikk-kuuel alati peal olema.

Vööd

Pealisrõivaile seoti vöö. Kuigi pikk-kuuel olid haagid, vöötati see sellest hoo­limata. Vööd tarvitati isegi koos kimpvoldiliste pikk-kuubedega. Vöö tuli sellisel juhul voldipeadest kõrgemale siduda. Meeste vööd olid tavaliselt kas võrkvööd või laiad telgedel kootud triibu­lised pussakad.

Vöö seoti kaks korda ümber keha, alustades eest keskelt ja lõpetades ees samas kohas. Otsad köideti ees poolsõlme ja jäeti rippuma või siis kee­rati paar korda ümber vöökordade ja pisteti vöö vahelt läbi, et otsad jääksid külgedele rippuma.

• Kamlottvöö ERM 611:104

Koostaja

• Vilve Oja, Vana-Võrumaa rahvarõivaste uurija (2022)

Allikad

• Jakob Hurda rahvaluulekogu. Eesti Kirjandusmuuseumi Eesti Rahvaluule Arhiiv.
• Kaarma, Melanie, Voolmaa, Aino 1981. Eesti rahvarõivad. Eesti Raamat.
• Küngas, Carmen. Rõuge kihelkonna naise rahvarõivakostüüm 19. saj I poolest. Tartu Rahvarõivakooli lõputöö.
• Manninen, Ilmari 2009. Eesti rahvariiete ajalugu. Eesti Rahva Muuseum.
• Raidla, Heli 2002. Kanepi, Põlva ja Räpina rahvarõivad. Jakob Hurda nimeline Põlva Rahvahariduse Selts.
• Tõnurist, Igor 2003. Rahvarõivakandja abiline. Vali Press.