Vastseliina naine

Vastseliina naiste rahvarõivakomplekti kuulusid undruk, hame, tanu, põll, pihtsärk, suursärk, õlakattena sõba, sukad ja vöö.

Särk

Särk, Võrumaal hame, ame, valmistati valgest linasest kangast, jakuga. Kagu-Eestis õmmeldi naistesärgid kohati koguni kolmest erinevast linasest kangast.

Vastseliinast on teada, et hame varrukate ehk käiste jaoks kooti hästi peen linane käisseriie, hame piht tehti keskmise jämedusega linasest ja alane ehk jakk jämedast takusest ehk paklasest riidest. Vastseliinas püsis särkidel kuni 19.sajandi keskpaigani vanapärane kitsas krae. Õlgadele õmmeldi piklikud, kaunistatud sissekootud kirjaga riideribad ehk olalati.

Vastseliina kihelkonnast on Eesti Rahva Muuseumi kogudes kaks naiste särki. Mõlemal särgil on T-kujuline kaelaauk ehk puhumulk.  Puhumulk tehti naise särgil palju pikem kui tüdruku omal, sest siis olnud hõlbus last imetada.

• Särk ERM A 20:5
• Särk, pruudihame ERM A 24:6

Seelik

Vanimad seelikud olid ümber keha mähitavad vaipseelikud, mille kandmisest Vastseliinas on andmeid veel 19. sajandist. 1890. aastal kirjutas Jakob Hurda korrespondent Hindrik Parts, et naisterahvastel suurõ walgõ toimitsõ lina wai pallopoolõ oli ümbre kihä, wööga kinni köüdet või siis tõsõ jäll pie kõõrikit willatsõst rõivast, ne oli ka ümbre kihä pantu.

Kaunistuseks oli vaipseelikutel värviline äärepael, villastel enamasti kõladega kootud pook, linastel kirivöö tehnikas veerik. Samalaadset valget linast kehakatet nimetatud pallapooleks. E. Laid kirjutab Rõugest 1926. aastal:

Pallapoolt, valgest toimsest linasest rõivast undrukut kandnud 50-60 aasta eest nii naised kui neiud. Peaasjalikult kodus,aga kirikusse minnes jäeti pallapool undruku alla. Pallapoole pikkus oli umbes vööst jala 10 kondini.

V. Haas kirjutab 1920. aastal:

Suvel on kantud valgeid pallapooli, all punane veerik. Pallapooled tehti meeste püksiriide-taolisest linasest riidest, mis koeti kirpsilmane või trelline.

Ühevärvilised seelikud olid vanemad kui triibulised. Rõuges mäletatakse, et undrek olnud varem valgest või hahast riidest, niisugune undrek kadunud u 1845. aasta paiku, mil hakatud kandma pikitriibulisi seelikuid.

Kahar seelik oli undruk, ka undrek, hündrik, prunts. 19. sajandi algul kanti Vastseliinaski juba moepäraseid kokkuõmmeldud seelikuid. Tasapisi võeti omaks pikitriibuliste seelikute mood ja 1870.aastal hakati kuduma ka ruudulist seelikukangast.

• Vaipseelik (Kodavere) ERM A 811:151
• Seelikuriide tükk ERM A 24:18
• Ruuduline seelik ERM A 24:38
• Triibuseelik Soome Rahvusmuuseumis SU4106:870

Vöö

Naiste vööd olid valmistatud kirivöö tehnikas. Vööde lõim oli osalt linane, osalt villane, kude aga linane. Muster tekkis nendest villastest lõimelõngadest, mida vastavalt vajadusele üles korjati. Korjamise tõttu sai vöö üks pool villasem kui teine, see oli vöö „hüva pool“. Tavaliselt oli, eriti laiematel vöödel, mõlemas ääres teist värvi jutike ja tihtipeale samasugune ka keskel, ehk vöö süda. Vöökirjadel olid ka nimed. Näiteks Rõuge vöökirju: lauajala -kiri, lavvajalaline, risti-kiri, risteline, ristisilmiline, sõela-kiri.

Vöö otsi Võrumaal enamasti kokku ei põimitud, otsad jäeti lahtiste lõimedega. Vöid kootud ise ja lastud ka vöökudujatel teha. Kõige levinumad on need vööd, mida kanti ümber keha. Vööd kandsid naised ja mehed, naised lapsest saadik. Noorele tüdrukule olevat varakult vöö peale köidetud, et ei kasvaks poisi moodi, vaid keskelt peenem.

Varasemast on teda, et vööd ei köidetud seelikuvärvlile peale, vaid otse särgile, nii et see vaid natuke välja paistis. E. Laid kirjutab Võrumaalt vööde kandmise kohta:

Naised kandsid hamõ peal vööd. Piduülikonna juures jäeti vöö alati paistma. Igapäevase riietuse juures jäänud see ka vahel undruku värvli alla. Vöö kas sõlmiti kinni lapiksõlme ja vöö otsad tsusati ülevalt vöö alla. Või jäeti vabalt rippu (otsad jäetud vahel kuni 10 tolli pikad). Või mähiti kord-korrast 3-4 korda ümber kere.

• Kirivööd ERM 400, ERM 399, ERM A 24:30

Peakatted

Vanem naiste peakate Võrumaal oli linik. E. Laid kirjeldab Edela-Võrumaalt:

Linikuks nimetati pikka, 3-4 küünart, kitsast (u. küünar) linast kangatükki. Tehti peenemast 13 linasest, hammõ käiste kangast. Linikut tarvitati ainult pulmas, pruut kinkinud neid mehesõsaraile (kaasitamisel) linikuid neile ümber kaela visates, nii et liniku otsad ees või taga maani ripnema jäid ning tantsu ajal narmendama hakkasid. Sõtsedele annetatavate linikute külge oli pruut vööga kinnitanud paar kindaid ja sukki. 

Linikut kanti peas ühekordselt, alumine kootud äär kulmukaare kõrgusel. Liniku peale oli seotud heleroosa siidpael, mille otsad rippusid kuklas linikuotste juures. Enne liniku pähepanemist tehti juustest vahr ümber pea. Liniku keskkoht seati otsaette ja otsad viidi kukla taha, kus need seoti kokku võimalikult vastu kukalt, nii et riie tugevasti ümber pea seisis. Sidumise kohast langesid liniku sabad ühepikkuselt alla. Linik pidi peas olema nii, et juuksed sugugi välja ei paistnud.

ERMi kogudes on terve hulk Võrumaa linikuid. Nende laius kõigub 41-56 cm vahel, pikkus on 180-312 cm. Mõlemates otstes on harilikult punased kootud joonekesed või kadrid, harvem mõni väljaõmmeldud rida. Võrumaal kandsid naised valgest linasest väikest tanu ehk maatanu, millel eesservas pits ehk pilu. J. Gutves kirjeldab Rõugest:

Naistele, ka lapsega tüdrukutele ,pandi tanu pähe. Üleskirjutuse ajal (1924) kanti tanusid pulmades, nn. saksa tanusid. Maatanud on kadunud. 

Tüdrukud käisid katmata pea ja lahtiste juustega. Abielunaisele oli peakate kohustuslik. Maatanu õmmeldi rööpkülikukujulisest kahekorra murtud riidetükist. Tanu oli väike, pehme kroogitud sopiga. Kuklapalistusest läbitõmmatud krookpaelaga köideti tanu pähe nii, et see kattis juuksed täielikult. Tanu eesserva ääristav pits jäi juuste piirist allapoole otsmikule. Pidulikule tanule köideti kuklasse siidpaelad. Sellise tanu all kanti samamoodi vahru nagu liniku all. Rõugest on teada ka küllaltki palju tülltanude kandmist. Neid kutsuti härmatanudeks. Tülltanu alt paistsid iseäranis kenasti juustesse põimitud punased paelad või vahr. Talvel kandsid naised punasest kalevist ja kährinahast talvekübaraid.

• Linane maatanu ERM A 24:32
• Tüllriidest tanu ERM A 24:14
• Puuvillasest riidest tanu ERM A 21:5

Põll

Põll kuulus üldiselt abielunaiste riietuse juurde. Mõisate mõjul hakkasid ka neiud põlle kandma. Setode ja lätlaste eeskujul kanti Võrumaal varasemalt puusapõlle ehk vöörätti. J. Gutves kirjutab Rõuge kihelkonnast:

Puusapõlled olid noorematel ilusad, vanematel naistel kulunud jalgräti ots, kuhu tihti märjakssaanud käsi kuivatati. Ehk sööma ajal laua peale tuues, lusikas maha kukkus, pühiti üle. See rippus puusa peal, vöö alla pistetud.

Tõenäoliset kuulus puusapõll vanema, ühevärvilise seeliku juurde. Eeskantavad põlled olid lõikelt täisnurksest piklikust riidetükist. Üks ots kroogiti või volditi värvlile, nii et põll oli ülevalt kitsam kui alt. Harilikult oli põll seelikust lühem, laius vahelduv.

Põlled valmistati kodukootud linasest kangast, kas valged või pikitriibulised. Triibud olid kootud sinise või punase lõngaga või mõlemaga vaheldumisi. A. Voolmaa kirjeldab Rõuge põlli järgmiselt:

Põlled valgest riidest, pits äärde õmmeldud, mõnel pits vahele pandud. Mõnel verevast lõngast tikandid peal. Oli ka linasest riidest joonelisi ja ruudulisi põlli. Mõnel vöökiri sisse põimitud. 

• Põll ERM A 24:40

Kampsun

Kergema ülerõivana kanti 19. sajandi keskel Vastseliina kihelkonnas vanutatud villasest liibuva piha ning voltidesse seatud riideribaga- seesidega kampsuneid ehk pihtsärke. Need õmmeldi enamasti potisinisest kodukootud villasest riidest, suvisteks pihtsärkideks kasutati ka palakast triibulist riiet.

• Villane kampsun ERM A 24:17
• Linane kampsun ERM A 24:7

Ülerõivad

Võrumaal oli pikk-kuue nimetuseks särk, suursärk, ka pikksärk. Villasest riidest pikki ülerõivaid kandsid nii naised kui mehed, kõigepealt kaitseks külma vastu. Suure külmaga võeti kasukas selga, sageli tõmmati kasuka peale veel suursärk. Villane särk oli väga auväärt ja pidulik kehakate, mida kanti Vastseliinas 19. sajandi teise pooleni.

J. Sandra kirjutas 1895. aastal:

 Kõige palawamba ilmaga ei jäta mees teda kodo, kui ta esi kerikohe läts; sääl pidi tema must särk iks teda katma. Parhillaki ei lää mõni wana meelne rouakene ilma suure särgita lawwa keriku kõrwale, see olewat talle häbi ja patt.

Suursärk valmistati toimsest, harvem labasest villasest riidest. J. Hurda andmetel olid Võrumaa kuued vanasti heledad- Harglas lumivalged, Rõuges ahad ehk helehallid, Vastseliinas kantud mustade kõrval ka ahku.

Vastseliina särkidel on hulgaliselt kaaruspaelaga keerutatud kaunistusi. Särgid kinnitati eest 1-3 paari vasest haakidega. Mehed kandsid suursärgil vööd, naised mitte.

• Pikk-kuued ERM A 24:27, ERM A 63:1

Ülevisked

19. sajandi esimesel poolel oli Vastseliinas abielunaise õlakatteks lambamust villane sõba ehk kõrik. Sooja ilmaga hoiti seda lappesse panduna käel.

19. sajandi teisel poolel kodunes Võrumaalgi naiste hulka linnamoest ülevõetud nelinurkne suurrätik, mis sobib täiendama ruudulise seelikuga rahvarõivakomplekti. Varasemad suurrätid olid põhiliselt halli keskosa ja tumedamates toonides ääretriipudega, mis nurkades ristumisel moodustasid ruute. Suurrätid võeti kolmnurkselt õlgadele, külmaka kaeti suurrätiga ka pea ja seoti otsad selja taha. Kirikusse sisse minnes keerati suurrätt rulli ja võeti kaenlasse.

Vastseliina kihelkonnast suuurätte säilinud ei ole.

• Suurrätt (Võrumaa) ERM A 829:89

Jalakatted

Kagu-Eestis mähkisid nii mehed kui naised ka pidulikku ülikonda kandes oma sääred rättidega ehk raskudega. Rasud olid enamasti valged, ka hahad. L. Frey-Saks kirjeldab:

Rasud lõigatud vanemast linasest riidest, mis pehmam oli. 3-4 küünra pikkused ja poole küünra laiused riidetükid, mis mähiti ümber säärte alates põlvest kuni kedrakondini. Rasusid kanti ainult suvel, mitte talvel. Kasutati sellepärast, et särgi jakk ja seeliku alläär sääri ära ei hõõruks. Rasude kinnitamiseks oli rasu otsa õmmeldud palmik, mis lõppes tutiga.

Sukkade kohta on samas kirjeldus:

Suvised sukad olid valgest linasest niidist viklitega, talvel villased. Talvised sukad ühevärvilised- valged, hallid või mustad. 20.saj algul kanti triibulisi sukki. Halli põhjaga, siniste ja punaste triipudega. Need olid igapäevased sukad. Käimise sukad olid mitmevärviliste triipudega halli, valge või musta-põhjalised. 

Sukad ulatusid naistel põlvini ja seoti pealtpoolt põlve säärepaeltega ehk seereköitega. Vastseliinast muuseumi sukki kogutud ei ole.

• Sukad (Rõuge) ERM A 509:2995

Ehted

Alati oli naistel kaelas helmekee. Klaashelmeste vahele oli kinnitatud vahel ka kannaga rahasid või pronksist ristike. Võrumaal kinnitati särgikaelus sageli väikese vitssõle või preesiga.

Erilised olid Võrumaal rinnal kantavad nn kuhiksõled. Need olid rohkem kui 10 cm läbimõõduga. Sõle suurus sai Lõuna-Eestis rikkuse ja uhkuse mõõduks. Kuhiku kõrgus oli küll madalam kui Seto sõlgedel. Sõlge kanti silmapaistval kohal. Ka siis, kui pikk-kuub seljas, pidi see välja paistma.

L. Frey-Saks kirjeldab Rõuge kihelkonna ehteid:

Suur sõlg särgi rinnas. Särgi kaelus kinnitatud preesiga. Kanti mitmesuguseid helmeid- ühevärvilisi musti ja valgeid ning ka värvilisi.

• Helmekee ERM 18857:6

Koostaja

• Vilve Oja, Vana-Võrumaa rahvarõiva nõuandekoda

Allikad

• Jakob Hurda rahvaluulekogu. Eesti Kirjandusmuuseum, Eesti Rahvaluule Arhiiv.
• ERM EA 13. Gutves, Jaan 1924-1926. Teatmematerjali Rõugest.
• ERM EA 59. Trees, Linda 1954. Võrumaa rahvarõivastest ja naiste käsitööst.
• ERM EA 206. Voolmaa, Aino 1986. Teatmematerjali rõivastusest endise Tartumaa ja Võrumaa kihelkondades.
• Kaarma, Melanie, Voolmaa, Aino 1981. Eesti rahvarõivad. Eesti Raamat.
• Küngas, Carmen. Rõuge kihelkonna naise rahvarõivakostüüm 19. saj I poolest. Tartu Rahvarõivakooli lõputöö.
• Raidla, Heli 2002. Kanepi, Põlva ja Räpina rahvarõivad. Jakob Hurda nimeline Põlva Rahvahariduse Selts.
• Pomerants Ester, Värv, Ellen 2018. Rahvarõivaste valmistamise juhend. Vastseliina naine. Eesti Rahva Muuseum.