Sisukord

Viljandi mees

Viljandi mehe rõivakomplekti kuulusid 19. sajandi keskpaiku valge linane särk, linased või villased püksid, vatt, pikk-kuub, kasukas, villane vöö, sukad koos sukapaeltega, kindad, pastlad, saapad, suvise peakattena murumüts või kaapkübar ja talvisena kõrvik.

Särk

Vanapärane põuetaskutega särk

Vanapärast kaukaga ehk põuetaskutega särki kanti Viljandi linnast lõunapoole jäävates valdades. Sellist meestesärki kutsuti ame, kaukage ame. Need Mulgi meestele omased särgid tehti jätkuta ja ulatusid enamasti põlvini.

Põuetaskutega särke kanti Mulgi kihelkondades tavaliselt vanapäraste kroogitud tagaosaga pükstega, kuid Viljandi kihelkonnas kanti ka lihtsama lõikega pükse, kusjuures särk tõmmati ka nende pükstega kandes kotina üle värvli. Et särk aga paremini pükstes püsiks, lõigati kaelaava nii, et särgi tagaosa jäi esiosast pikem. Särgi laiendamiseks külgedel olid alumises külgservas ca 10 cm sügavused lõhikud.

Meeste argipäevasärgid tehti jämedast linasest riidest ja pidupäeva omad peenest valgest linasest riidest. Särgi rinnal ja seljal, piha kõrgusel, oli jämedamast riidest vooder, millest moodustus mõlemal pool rinnalõhikut tasku ehk kaugas. Igapäevastele töösärkidele tehti kaugas enamasti ainult ühele hõlmapoolele. Kaukas hoiti piipu, tubakakotti, tulerauda, rahakotti, toitu jm.

Kaukaga särgid olid õlalappideta, suhteliselt väikese T-kujulise kaelaavaga, püvisilmtikandiga püstkrae ja pikkade, enamasti värvlita või harvem kitsa värvli külge kurrutatud varrukatega. Pidusärgi rinnaesine lõhik kaunistati mõlemalt poolt 4 cm laiuse rikkaliku põimpiluga, mis oli enamasti valge või valge-punase niidiga mähkpilu. Püstkrae ääristati tagidega, millele järgnesid kahetulbaline pilutikand, paar rida püvisilmpisteid ja jällegi kahetulbaline pilu. Kahe pilukaunistuse vahele, krae keskele, tikiti sageli ristikud ja kõverikud. Tagid kaitsesid riideserva kulumise eest.

Särkidel ei olnud nööpe, kaelus ja kahekordne rinnaesine kinnitati paari väikese vitssõlega või valatud nn Mulgi sõlega. Pidusärkide allapoole kitsenevad värvlita varrukasuud olid ääristatud kitsama pilupalistusega.

Laia krae ja kroogitud käistega särk

Viljandi linnast põhja poole jäävates kihelkonnaosades kanti laia mahamurtava krae ja kroogitud värvliga varrukatega särke. Ka need Viljandi tüüpi meestesärgid õmmeldi valgest labasest linasest, talvised aga takusest riidest ilma siilude ja jätkuta ning kaunistati linase või puuvillase niidiga. Särgid olid õlaõmbluseta, laia lihtsa mahamurtud krae ja kroogitud käistega. Neil oli T-kujuline kaelaava ja 30–36 cm sügavune rinnalõige asus otse ees keskel. Üldised olid pealeõmmeldud õlalapid. Kaenla alla õmmeldi varruka laiendamiseks kaenlalapid ja küljeõmblused jäeti alt äärest ligikaudu 5 cm ulatuses lahti. Särgi kaelus kinnitati väikese vitssõlega, käisevärvlid sõlmiti niidist sõltusega. Seda tüüpi särkidel jäeti krae sageli ka tikkimata või kaunistati lihtsalt lõngasõlmede ja tagidega või mõnel muul viisil. Samas  õlalapid ja varrukavärvlid kaunistati püvisilm- ja tikkpistete ehk piludega.

1890.-ndate aastate paiku kanti põlvini ulatuvaid linaseid särke, millel olid pikad värvliga varrukad, õlalapid, kitsas püstkrae ja sügav rinnalõige. Kaunistuseks õmmeldi värvlile ja õlalappidele tikkpistes jooned.

Ühel Viljandi Muuseumis säilitataval 19. sajandi keskpaigast pärineval särgil on värvlil lisaks valgele püvisilmtikandile veel helepunase puuvillase niidiga ristpistes tikitud motiivikesed ja ääres nõelapitsi püramiidid. Varrukavärvlite ja 9,8 cm laiuse mahapööratud krae otsad on kinnitatud nööpaugu pistetega. Sellel särgil on kaelus, varrukasuu ja varrukas õlalt õlalapi laiuselt kurrutatud.

  • Mahapööratava krae, laiade kurrutatud ja värvlitega varrukatega särk VM 3773 E 108

Püksid

Villased püksid

Viljandi kihelkonna Viljandi linnast lõunapoole jäävates osades, kus kanti kaukaga särki, tehti talvepüksid valgest villasest riidest nagu Mulgi meeste püksid. Nende pükstega kanti särgi peal pikk-kuube.

Viljandi kihelkonna Viljandi linnast põhja poole jäävates osades kandsid mehed 19. sajandi keskpaigast alates potisinist täisvillast ülikonda. Selle juurde kuulusid kuuega samast riidest täislakaga ehk mõlemast ülanurgast lahtinööbitavad põlvpüksid ja laia mahamurtava krae ja kroogitud varrukatega särk ning vatt ja pikk-kuub. 19. sajandi I poolel, enne potisinise ülikonna moodi tulekut, olid põlvpüksid valmistatud lambamustast kuueriidest.

Lakk ehk nelinurkne lapp pükstel ees esines ainult põlvpükstel. Täislakk kattis kogu eesosa jalgevaheni ja oli mõlemalt poolt ülanurkades nööbiga kinnitatav. Et püksid laka lahtivõtmise korral maha ei kukuks, jäeti eest nööbitava värvli nööbid kinni. Sääreotsa värvlid olid kinnitatavad palmitsetud paeltega, mille otstes ilutsesid tutid. Mõlema sääre otste küljele tehti umbes 15 cm pikkune lõhik, mis  kinnitati tavaliselt kolme suure särava vasknööbiga. Samasuguse kahe vasknööbiga kinnitati eest värvel ja ülalt külgedelt laka nurgad. Lakaga pükstele tehti sageli laka alla linasest riidest tasku. 

  • Potisinised villased põlvpüksid (Suure-Jaani) ERM 2072
  • Valged villased körtpersege kaltsa (Halliste) ERM 1793

Linased püksid

Viljandi kihelkonna Viljandi linnast lõunapoole jäävates osades, kus kanti kaukaga särki, olid linased või takused püksid pikkade säärtega. Tavaliselt kooti püksiriie toimne, sagedamini murdtoimne. Külmaga kanti sageli kahte paari pükse korraga – linased all, villased peal.

Viljandi kihelkonna lõunaosas kanti kohati küll ka Mulgi meestele omaseid kroogitud tagumikuga linaseid pükse, kuid valdavalt olid püksid siiski tavapärase lõikega ehk sileda kalsa. Need püksid olid vöövärvli külge kurrutatud, õmblustega ees ja taga keskel ning säärte siseküljel. Värvli otstes olid augud linase paela jaoks, ees olev lõhik jäi ette või veidi paremale küljele, jalgevahele pandi kaks piklikku kolmnurkset siilu, mis ulatusid põlvini ja säärte otsad olid linase niidiga üle palistatud. Ka tavapärase lõikega püksid köideti põlve alt säärepaela ehk puudiku abil kõvasti kinni, nii et need jäid kotina üle sideme rippuma.

Viljandi Muuseumi E-kogus on säilitamisel ühed Viljandi vallast Mustapali külast 1937. aastal kogutud umb 50 aasta vanused murdtoimsed kalsa, mille üldpikkuseks on 95 cm ja sääre laiuseks 30 cm. Püksid on värvli külge kurrutatud, värvli otstes on nööpauk ja ühes otsas linane pael. Säärte sisekülgedele on laiendamiseks õmmeldud 89 cm pikkune kiil ja pükstel on ees 11 cm pikkune ava. Korjandusraamatu andmeil olid need meeste suve kalsa, neid kanti töö juures ja ka käies, näiteks kirikus käies, need kalsad ja must vammuse riidest kampson.

Viljandi kihelkonna Viljandi linnast põhjapoole jäävates valdades kanti linaseid põlvpükse, mis olid lõikelt sarnased lambamustadele või potisinistele villastele põlvpükstele.

Üldiselt peetakse pikki ja poolpikki meeste pükse vanemaks kui lühikesi ehk põlvpükse.

Vatt

Pihtkuub

Viljandi kihelkonna lõunaosas kandsid mehed 19. sajandi I poolel sügiseti ja kevadeti jahedamate ilmadega ning talvel töörõivana pikk-kuue all lühikest, pikk-kuue pihaosaga sarnanevat ja vööst allapoole ulatuvat pihakatet – kampsi, peltsi, pihikut. See tehti pikk-kuue riidest, vöö kohal ümber keha hoidvana ja alt laienevana.

Vatt

Viljandi ümbruses ja linnast põhjapoole jäävas osas kanti põlvpükstega vatti ehk kampsunit, mis õmmeldi nagu püksidki potisinisest villasest labasest riidest. Mandri-Eesti meesterõivaste eeskujul olid need lipiga vatid s.t neil esines keset selga õmblus, mis jätkus allpool vööd lahtise voldi ehk lipiga. Viljandi vattidel oli mahapööratav krae, reväärid ja kaks nööbirida. Meeste pidulik täisriietus eeldas, et vati peal oli veel vöötatud pikk-kuub ja vöö vahel kirikindad.

Kõpus tehti suveks ka valgeid linaseid vatte, mis lõikelt sarnanesid villastega. Vest kui uuemoeline kehakate esines 19. sajandi II poolel vähesel määral vaid Viljandi lähistel.

Kaelarätt

Viljandi kihelkonna mehed varem kaelarätti ei kandnud, kuid 19. sajandi II poolel hakati seda siiski kihelkonna lõunapoolses osas mõnikord pidulikul puhul tegema. Kaelarätid seoti kaela kokkurullituna ja sõlmiti ees.

Peakatted

Juuksemood

Meeste juuksemoe kohta on andmeid, et kanti pikemaid juukseid.

Kaapkübar

Kõige pidulikumaks peakatteks oli Viljandi kihelkonna meestel vildist lambamust kaapkübar. 19. sajandi keskpaigaks said aga populaarseks silindrikujulise rummuga kübarad, mida kanti ainult juhul, kui seljas oli pikk-kuub või vatt.

Kaapkübaraid valmistasid kübarsepad lambavilladest erilise paku peal. Kübara tellija viis kübarsepale ühe naela ehk 400 g head lambavilla. Kübarsepp vanutas villa keeva veega, lisas rukkijahu ja vormis puuvormil kübara. Ühe kaapkübara tegemine võttis aega 2 päeva. Tasu arvestati toiduainetes või rahas.

Murumüts

Suviti kanti nii tööl kui ka pidudel mustast kuueriide siiludest kokku õmmeldud murumütsi, millel oli valge linane kant ümber ääre ja valge nupp pealael. Rikkamatel olnud ka kahevärviliste siiludega mütse. Murumüts levis põlise peakattena Põhja-Viljandimaale Lääne- ja Põhja-Eestist.

Talvemüts

Talvepeakatet nimetati samuti kübäraks. Allalastavate kõrvadega talvekübar valmistati lambanahast ja enamasti niimoodi, et peaosa ja kõrvad jäid seest karvased, pealagi aga kaeti musta parknaha või riidega. Pealaele paelaga kokku seotavad kõrvad ja kuklatagune kitsam karusnahkne ääris olid tehtud mustast lambanahast, jõukamatel talupoegadel ka saarma- või rebasenahast.

Ülerõivad

Pikk-kuub

Laia selja ja puusadega pikk-kuub

Viljandi ümbruses ja kihelkonna lõunaosas oli meeste ülerõivaks, nagu naistelgi, must villane laia selja ja puusadega pikk-kuub ehk vammus, särk. Selline Mulgi tüüpi vammus õmmeldi kodukootud täisvillasest toimsest riidest ja kaunistati punase ja helesinise kaaruspaelaga. Meeste kuubedele pandi krae tumesinisest, tumepunasest või muud värvi kalevist, vahel ka kuueriidest ja lõhandikulapp punasest kalevist. Mehed kandsid pikk-kuue peal alati ka vööd.

ERM-i kogudes leiduval Viljandi mehe pikk-kuuel on hõlmad, taskuavad, alläär ja varrukasuud ääristatud punase nööriga, mis rinnal ja külgedel on keeratud kõõrudeks. Punased lõhandikulapid on ümbritsetud sinise nööriga ja kaela taga on kuub kaetud villasest riidest kitsa lillaka lapiga. Hõlmad kinnituvad eest kuue metallhaagiga. Kuue pikkuseks on 130 cm, lõhik küljesiilus 27 cm. Kuub kuulus Jaan Jaansonile, kes suri 1903. aastal 50-aastasena.

Händadega pikk-kuub

Viljandi kihelkonna põhjapoolsete valdade meeste pikk-kuued olid kaunistusteta ja teistsuguse lõikega kui kihelkonna lõunaosa meestel. Siin olid kuued pikemad ja kaarjalt seljale viidud küljeõmblustega taljesse võetud, kusjuures küljeõmbluste kohalt vööst algavad voldid jäid taha, moodustades nn hännad. Need pressiti tihedateks voldikimpudeks. Viljandi kuuel oli kumbkis hännas 3 volti ja händade vahe seljal oli üks kämbla laius. Meeste kuubedel olid ka püstised taskud, mille kolme ümmarguse tipuga lakk oli punase või sinise kaleviga vooderdatud. Uhkematel kuubedel olid ka varrukasuud samamoodi kaunistatud nagu taskulakad. Pikk-kuue hõlmad kinnitati eest ainult paari haagiga, haake aga võis kuuel ees olla kuni 12 paari.

Rüü

Meeste rüü ehk rüüd valmistati linasest või paklasest kangast ja oli kasutusel suvise ülerõivana. Sajuste ja talvel lumelopsuste ilmadega tõmmati linane rüü ka kas mustale kuuele või kasukale peale, et see märjaks ei saaks. Varem kuulus linane rüü ka pidulike kirikurõivaste hulka, kuid 19. sajandi teisel poole jooksul jäi peamiselt töörõivaks

Uue-Võidu valla korrespondendi andmetel mäletati valla metsanurga taludes, et karjasele olevat talu poolt tehtud meeste valgest takusest püksiriidest rüü.

Kasukas

Meestekasukas õmmeldi nagu naiste omagi pargitud lambanahkadest või nende puudumisel vasikanahkadest. Enamasti oli kasukas vastava piirkonna pikk-kuue lõikega ja tehti pealiskuue pikkune või natuke lühem. Vanemad kasukad olid suhteliselt kitsad – sirged või veidi alt laienevad. Naiste ja meeste valged pargitud lambanahksed kasukad oma lõikelt ei erinenud, kuid meeste omad olid lihtsamad kaunistuste poolest.

Kasukat kanti mihklipäevast jüripäevani välitöödel, sõitudel, kirikus ja pidudel. Igaks puhuks oli erinev kasukas, kas siis sõidu-, käigu- või pidukasukas.

Alates 19. sajandi lõpust hakkasid nii mehed kui naised kandma pihtkasukaid, naistekasukal oli alumine osa lihtsalt kaharam.

Vööd

Mehed sidusid pidulikul puhul kasuka ja pikk-kuue kinni täisvillase võrkvöö, kõlavöö, telgedel kootud vöö või helmevööga. Kasutati ka nahkrihmu.

Nahkrihm

Riiete kinnitamine nahkrihmaga on üks vanemaid kinnitusviise. Nahkrihmale lisati harilikult veel mitmesuguseid metallpandlad, -kinnitid, naastud ja sirgad. 18.-19. sajandil olid nahkrihmade pandlad lihtsad, valatud nelinurksete või ümarate servadega, vahel kaunistatud ka graveeringutega.

Uhkemaid vöid valmistasid elukutselised käsitöölised, külasepad tegid lihtsamaid pandlaid. Nahkrihmade kaunistamine rihma külge kinnitatud sirkadega oli 18. sajandil ja 19. sajandi I poolel veel üsna üldine. Pühade ajaks hõõruti nahkrihmade pandlad ja sirgad tuha ja söega läikima. Mitmed arhiiviteated sisaldavad aga viiteid selle kohta, et uhked sirkadega nahkrihmad ei olnud siiski taskukohased igaühele ja tuli leppida lihtsa pandlaga nahkrihmaga.

Kõlavöö

Kõlatehnikat kasutati 18. sajandi II poolel ja 19. sajandil veel vaid mõnedes paikkondades. Muuseumikogudes hoiustatud kõlavööd pärinevad peamiselt Lõuna-Viljandimaalt (Karksi, Helme, Paistu, Kõpu, Tarvastu, Viljandi) ja Lõuna-Pärnumaalt. Kõlavööd kuulusid siin meeste riietuse juurde.

Mehed sidusid kõlavöö mitu korda ümber keha kas pükstele, pikk-kuuele või kasukale. Sageli olid vöö otstes tutid, mis jäeti mitmekordselt ümberseotud vööl ette rippuma.

Võrkvöö

Mehed sidusid pidulikul puhul kasuka ja pikk-kuue kinni täisvillase võrkvööga. Laia villase meestevöö üldnimetusena oli Viljandimaal tuntud pussak. E. Asteli andmetel olid võrkvööd 19. sajandil üldlevinud valdavas osas Eestist. Nende keskmine pikku oli 2,5–3 m ja laius 5–13 cm. Vöö seoti kaks korda ümber keha, narmastatud otsad jäid rippuma puusadele.

Viljandi muuseumis säilitatavad 6 meestevööd on võrkvööd, neist viis diagonaalsed ja üks labane. Diagonaalsetel ehk põimitud vöödel moodustub eri värvi lõngadest (punane, roheline, kollane, lilla, sinine) diagonaalruudustik. Lõngad jooksevad toimselt põimituna ühest vöö äärest teise. Et värvid paigutatakse loomisel rühmade kaupa, tekib kaldruuduline kiri. VM-i vööd on kootud erineva laiusega, labane 13 cm ja diagonaalsed 6–11 cm laiused.

Telgedel kootud vöö

Viljandi kihelkonnas kandsid mehed nagu Kolga-Jaanis ja Pilistvereski 19. sajandi keskel ja II poolel telgedel kootud läbivillaseid vöid. Need vööd olid pikitriibulised, 3–7 cm laiad ja otstes pikkade lahtiste lõimelõngadega.

Anna Saare (sünd 1893) andmetel tõmmanud tema isa Tänassilmas oma sõidukasuka peale  pussaku. Pussak olnud 2-vaksa laiune telgedel kootud, punase-kollase-rohelise pikiti triipudega. Tõmmati ükskord ümber ja sõlmiti.

Helmevöö

Helmevööde kasutamine algas Eestis alles 19. sajandi keskel. Viljandi kihelkonnas olid need üsna levinud ja neid kandsid nooremad mehed pidulikul puhul ülerõivastel, peamiselt kasukal. Vööde lisaehteks olid graveeritud ornamendiga vasest või hõbedast pandlad.

Vöö alusmaterjaliks oli pruun pargitud nahariba. Sellele tõmmati peale jäme linane riie või kanvaa, millele oli hea joonise järgi ornament tikkida. Mustri moodustavad helmed kinnitati ühekaupa riidele ja täitsid nii tihedalt kogu pinna.

Helmevöö kandmist peeti jõukuse ja uhkuse tunnuseks. Ehkki helmevööd on traditsioonilise rahvakunstiga vähe seotud, väärivad nad siiski tähelepanu kui üks rõivastuse juurde kuuluv detail.

Säärekatted

Sukad

Üldiselt kanti 19. sajandil pidulikel puhkudel pasteldega sukki ja sokke. Nii valgete villaste pikkade kaltsade kui ka lühikeste lambamustade või potisiniste põlvpükste juurde kanti lambamusti või valgeid sukki, mis olid kaunistatud viklitega, s.o parempidi kootud sukale kooti külgedele või taha pahempidi kirjad sisse. Meestesukad ei olnud kunagi üleni vikeldatud. Et sukad aga hästi soojad oleks, siis vanutati neid paksemaks. Talvel külmaga tõmmati sukki isegi kuni 3 paari jalga.

Viljandi kihelkonnast on teateid ka sirgetest kotisarnastest villastest sukkadest, millel puudus kand. Manninen räägib tolleaegses ERM-is leiduvast kahest sellisest Viljandimaalt pärinevast sukast, üks Viljandi ja teine Helme kihelkonnast. Viljandi sukk oli villane ja kirjadega. Manninen märgib, et see oli ainus säilinud kirjadega meestesukk Viljandimaalt. 10 cm laiune kiri moodustus punasest ja potisinisest lõngast.

Viljandi kihelkonna põhjapoolse ala meeste linaste suvepükste juurde kuulusid sageli valgest linasest riidest õmmeldud säärised e kal(t)sud ja kihelkonna lõunaosas kandsid mehed tööd tehes viiske või pastlaid paklaste või linaste jalarättidega, mis püsisid üleval viisu- või pastlanööride abil. Külmemal ajal sooja saamiseks mähiti rätte ka sukkade peale ja vahel ka alla. Talvel kasutati ka villaseid jalarätte.

Säärepaelad

Sukad seoti värviliste säärepaeltega, mille tutid jäid rippuma poole sääreni. Meeste säärepaelad olid nii sukkade hoidmiseks kui ka põlvpükste sääreosade kinnitamiseks. Meeste paelad tehti sageli värvikamad ja otstes tuttidega, sest erinevalt naiste omadest jäid need nähtavale.

Labases või toimses põimingus tehtud säärepaelte valmistamisel kasutati tavaliselt mitut eri värvi lõngu, mida vastavalt rühmitades ja põimides moodustati iseloomulik kalasabakiri. Tavaliselt olid need nn. kalahännalised ehk pääsukesesabalised paelad.

Viljandi kihelkonnast on muuseumidesse kogutud ka mõned kirivöötehnikas kootud meeste säärepaelad. Uue-Võidu vallas mäletati 1933. aastal, et selliseid kirivöötehnikas tuttidega säärepaelu kantud seal viimati 80–90 aastat tagasi.

Jalatsid

Viisud

19. sajandi I poolel käis vaesem rahvas viiskudega ka kirikus, kuid sajandi keskpaigaks olid paju- või pärnakoorest viisud jäänud siiski vaid tööjalanõuks. Tänassilmas mäletati, et viiske tehti pajukoorest ja lõhmusekoorest viltu põimes, lõhmusekoor olnud kõvem.

August Mutle (sünd 1884) Tänassilmast teadis rääkida: Lõhmusekoorest viiskudega sai nädalapäevad käia, pajukoorest viisud olnud õrnemad.

Pastlad

Viljandi kihelkonna mehed kandsid piduliku ülikonnaga pargitud nahast pastlaid. Pastlanahk osteti. Pastlanahka osteti, aga kellel loomi otsa sai, laskis parkida ka. Pastelde parkimiseks kasutati kõige üldisemalt kooreparki, eelistades pajukoort. Lõuna-Viljandimaalt pärinevate teadete järgi jätnud paju ja ka kasepark naha pehmeks, lepa ja kuuse oma aga kõvaks.

Pastlad olid head kerged, kergemad jalga panna kui saabas. Pasteldel olid kõrvad, nöörid toodi kõrvadest läbi risti. Pastlapaelad anti karjalastele palmitseda.

Säärsaapad

Alates 19. sajandi II veerandist hakkasid ka mehed Viljandi ümbruses ja kihelkonna põhjaosas püha- ja pidupäeviti üha enam kandma pikkade säärtega saapaid ja pastlad jäid sajandi teise poole jooksul põhiliselt tööjalanõuks. Viljandi lõunaosas püsis pastlamood kauem, saapaid hakkasid rikkamad mehed kandma alles 19. sajandi kolmandal veerandil. Enamasti olid need laatadelt ostetud saapad. Vanavarakorjajaile jutustati 1910. aastal: Saapad tekkisid 55 aasta eest, uhkemad poisid ostsid.

Kindad

Meestel olid kindad peale praktilise otstarbe ka lihtsalt rõivastuse täienduseks. Ilma kinnasteta ei peetud mehe riietust täielikuks. Ka kosjamineja pidi eelkõige muretsema ilusad kirikindad.

Nagu mujal Lõuna-Viljandimaal, kanti Viljandi kihelkonnaski veel 19. sajandi keskpaiku viltkindaid, eriti reisidel või pikkadel sõitudel. Vildid ehk viltkindad nõeluti puust või luust nõelaga ja vanutati pärast vilditaoliseks.

Varasemal ajal kandsid mehed ka kahelõngalisi silmkoes labakindaid ehk labapeoseid, tavaliselt sinise-valge või lambamusta-valge kirjalisi. Alates 19. sajandi keskpaigast kooti pidulikumad kindad juba kirevavärvilisemad (vt naiste kindad). Viljandi kihelkonna nooremad mehed on kandnud ka roositud sõrmkindaid.

Ehted

Mehed kinnitasid särgi rinna eest enamasti väikese hõbedast või pronksist vitssõlega. Kaukaga särgi kaelus ja kahekordne rinnaesine kinnitati paari väikese vitssõlega või väikese valatud nn. mulgi sõlega.

Vitssõlg oli levinud just tarbeesemena ja püsis ta teistest kauem meesterõivaste kinnitina, nii et paiguti nimetati teda isegi meestesõleks või meeste preesiks. Vitssõleks nimetati kitsa, mitte üle 5mm laiuse rõnga kujulisi sõlgi, mille külge oli kinnitatud sõlenõel. Vitssõlgede läbimõõt kõikus 1,5-3,2cm vahel.

Sõrmused olid sel perioodil enamasti abielusõrmustena kasutatud vitssõrmus ja harisõrmuse erinevad tüübid: inglipeasõrmus, kätega sõrmus ja õiemotiividega harisõrmus, mida kandsid nii mehed kui naised.  

Koostaja

  • Tiina Jürgen, etnoloog

Allikad

  • Mikk 8 = VM Arhiiv n. 2, s. 13.
  • Ost 2930  = VM Arhiiv n. 2, s. 4.
  • ERM EA 113. Elle Kuigo 1966. Etnograafilist teatmematerjali XIX saj lõpu ja XX saj alguse, osalt kaasaegsetest särkidest Paide, Jõgeva, Põlva, Valga, Viljandi ja Pärnu rajoonist, 277–278.
  • ERM EA 110. Aino Voolmaa 1965. Teatmematerjalid XIX saj lõpu ja XX saj alguse, osalt kaasaegse rõivastuse kohta Viljandi, Jõgeva ja Paide rajoonist, 15–105; 109–117.
  • ERM KV 27, KL 14. A. Mikk 1936. Rõivaist, nende valmistamisest ja rõivapalgast Uue-Võidus, 273–278.
  • ERM KV 30, KL 16. A. Mikk 1937. Rüidest, 101.
  • Astel, E. 1983. Eesti helmevööd. – ERM Ar. XXXIII. Tartu, 104–105.
  • Astel, E. 1998. Eesti vööd. Tartu.
  • Kaarma, M., Voolmaa, A. 1981. Eesti rahvarõivad. Tallinn.
  • Kirme, Kaalu Eesti sõled. Kirjastus Kunst 1986.
  • Kirme, Kaalu Eesti hõbe. Kirjastus Kunst 2000.
  • Kurrik, H. 1938. Eesti rahvarõivad. Tartu.
  • Manninen, I. 1927. Eesti rahvariiete ajalugu. – ERM Ar. III. Tartu.
  • Trees, L. 1957. Lõuna-Eesti rahvarõivarühm. – Eesti rahvariided XIX sajandist ja XX sajandi algult. Tallinn, 31–43.