Viljandi naine

Viljandi naiseülikonda kuulusid 19. sajandi keskel peenest linasest riidest särk, pikitriibuline villane seelik või linane pallapool, linane rüü, kampsun või must villane pikk-kuub, kasukas, põll, vöö, väike tanu, sukad, kindad ja jalanõudena pastlad, hiljem kingad.

Särk

Särk õmmeldi Viljandi kihelkonnas valgest linasest riidest labase pihaosaga ja takuse alaosa ehk jätkugamida kutsuti jakk, jak. Vahel kooti jätk kilbiline või kirbusilmaline.

Särgi alumiseks servaks jäeti koeäär ja õmblus tehti kas ette keskele või ühele küljele. Küljel olev õmblus jäeti tavaliselt 6-8 cm ulatuses lahti.

Viljandi kihelkonna põhjapoolsetes valdades kanti Põhja-Viljandimaale omast särgitüüpi, millele oli iseloomulik lai mahapööratud krae, T-kujuline kaelaava, õlalapid ja pikad värvli külge kurrutatud varrukad. Õla otsa sätiti varrukale õlalapi laiuselt peened voldid või kurrutati, kaenla alla õmmeldi varruka laiendamiseks kaenlalapid. Õlalappidega särgid tehti õlaõmbluseta st. riie pooleks murtud ja piki õlajoont peale õmmeldud ca 2-15 cm laiused riideribad, õlalapid. Sellised särgid istusid tunduvalt paremini seljas ja olid tugevamad, sest õlalapid kaitsesid ka kulumise eest.

Laia mahamurtud kraega särgid kaunistati rikkalikult. Krae otstes oli tihti mitmes reas mähk- ja põimpilu. Värvlid ja õlalapid kaeti tihedalt madalpistes valge geomeetrilise ornamendiga.

Tikkimiseks kasutati peent linast, harvemini puuvillast niiti. Pisted loeti niidi järgi ja nende vahelduv suund andis kirjale eriti plastilise ilme. L. Trees nimetab valget tikandit üheks vanemaks jooneks Põhja-Viljandimaa särkidel.

Valdavalt on Viljandi särkide kaunistused tikitud püvisilmpistes. Vahel jäeti särgi krae ka tikandita, otstes ilutsesid sellisel juhul tikkpiste rida või nööpaugupistes aasad. Tiketeread koos püvisilmornamendiga aitasid kaunistusi mitmekesistada nagu värvleid ääristavad nukupead ehk tagidki.

Viljandi kihelkonna lõunapoolsetes valdades kanti teistsuguseid, Paistu ja Tarvastu mõjutustega särke. Sellistel särkidel oli madal püstkrae ehk kaaltagune. Õlakuid ehk õlapõõnu, värvleid ning kitsast püstkraed kaunistas vanematel särkidel valge tikand või hilisematel punane puuvillane ristpistetikand. Ornament oli siingi geomeetriline.

Kahesugusest kaunistusviisist annavad tunnistust erinevad ülestähendused lõunapoolt Viljandi linna:

Vanaema särgid üleni linasest riidest, tema oli jõuka talu perenaine…..Väike püstkrae, kaaltagune, õlapõõnad, käisevärvlid olid valge linase niidiga tikandiga kaunistatud. Särgid olid pikkade varrukatega, varrukaotstes tagidega äärestatud värvlid. Tagid ka samuti valge linase niidiga tehtud – 2-3 lõnga väljatõmmatud, teistpidi sissejäänud lõngad mõnelõngaste rühmadena üle löödud.

Naistesärkidel olid pikad kahe sõrme laiuste värvlitega varrukad, õlal õlalapid, õlapealne lapp. Kroogitud kaeluse peale õmmeldi kitsas kant – pael, kaaltagune. Kraele, värvlitele ja õlalappidele aeti peale punased, sinised või valged kirjad.

Ema särgil olid punase lõngaga tehtud pisted, Holstre moe järgi tehtud. Kui Tarvastu kirikusse mindi, siis naistel olid särkidel punased kirjad.

Lahtkrae

Viljandi põhjapoolsetes kihelkondades, kus Põhja-Viljandimaale iseloomulikuna armastati laiu kraesid, olid argipäevasärgid sageli kraeta, kuid pidulikul puhul täiendati neid lahtkraega e. lahtise kraega. See oli nagu särgi külge õmmeldud kraegi ääristatud pitsi või piluga, harvem tikandiga. Sageli ääristati krae poest ostetud siksakpaelaga.

Krae otsad ilustatud auklise kassikäpa kirjaga, rae ümmer loogeline linnast ostetud paal. Särgi krae ääres hellerdatud loogeline hellerdus. Käiste roogetel kassikäpa hellerdus. Käiste roogetel on enne mõlemal pool aasad olnud – nööbid on hiljemalt nõelutud.

Seelik

Ann Palu Uue-Võidu vallast annetas 1936. aastal muuseumile tüki körtsiku riiet ja mäletas, et: Vanemal ajal on olnud ainult pikki triibulised või ühte värvi  kõrtsikud, alates umbes 60-70 aastat tagasi on tehtud ka ruudulisi körtsikuid.

Pikitriibuline seelik

Seelik kooti Viljandi kihelkonnas koeripstehnikas pikitriibuline, vanem laiema, uuem kitsama triibustikuga. Domineerivaks värviks olid punane ja sinine, harvem roheline. Punasele põhivärvile triipudes on sageli lisandunud sinine, kollane, lambamust, roheline jt. värvid. Tumesinisele põhjale aga on sobitatud tumerohelised, punased, sinepikollased, pruunid, rohelised ja lillakasroosad kitsamad triibud.

19. sajandi II poolel asendusid mahedad taimevärvid tasapisi aniliin- ja asovärvidega, mistõttu muutusid ka seelikutriipude värvid märksa intensiivsemaks.

Ruuduline seelik

19. sajandi keskpaiku hakkasid Viljandimaal nooremate naiste hulgas levima läbivillased ruudulised seelikud, milles domineeris punane värv.

Seeliku materjaliks kasutati 85-95 cm laiust labast villast kangast 2,6 – 3 meetrit. Seeliku pikkuse määras kanga laius. Selliste seelikute puhul oli nii lõimeks kui ka koeks peenem villane lõng, värvideks heledam punane, heledam roheline, helesinine, must ja lilla.

Riie õmmeldi triibu kõrvalt kokku ja õmblus jäeti vasakule küljele voldi alla. Ka 18-20 cm pikkune kinnis jäi samas voldi alla. Kokkuõmblemisel peeti silmas, et ristitriibud läheksid kohakuti. Seelik volditi värvli külge nii, et eest jäeti 12-14 cm ulatuses siledaks ja ülejäänud osa seati 2-4 cm laiustesse voltidesse nii, et voldiharjad suunati eest tahapoole. Voldi sügavus olenes vöö ümbermõõdust. Seeliku allaäärde õmmeldi 6-10 cm laiune linasest riidest toot.

Linane suveseelik

Suveseelikuteks olid Viljandi kihelkonnas nagu mujalgi Viljandimaal valged linased pallapooled. Teateid pallapoolte kohta Viljandi kihelkonnast märkis ka I. Manninen. Linasele suveseelikule õmmeldi alla äärde tumesinine punase südamega kirivöötehnikas pook.

Kirivöö

Viljandi naistevööd kooti valgest linasest niidist ja villasest lõngast korjatud kirjadega. Kirivööde tunnuseks oli reljeefne geomeetriline kiri, mis moodustus piki vööd jooksvatest värvilistest villastest lõngadest ja katmata jäänud linasest põhjast. Korjamisega jäi vöö ühe poole pind villasem ja seda loeti paremaks küljeks. Viljandi kirivöödel olid äärtes ja keskel erivärvi joonekesed, viimast nimetati südameks. Äärekirjad olid vöö äärtes, keskkirjast erinevat värvi, väikeornamendiga kitsad kirjatriibud. E. Asteli arvates etendasid vanematel vöödel süda ja äärekirjad olulisemat osa kui hilisematel. Vöökirjadel olid ka siin oma nimed, näiteks kassikäpakiri, kiviristikiri, ristiline, ristikiri jt.

Vöid kooti niite (harvemini tihva), vahelikupulga või vöömõõga abil.  Vöö mähiti seeliku ja põllevärvli peale, tööl särgi peale.

Peakatted

Juuksemood

Pühapäevarõivastega kanti pikki lahtiseid juukseid. Sel viisil hakati Lõuna-Eestis juukseid kandma 18. sajandist alates.

Väike tanu

Viljandi abielunaised kandsid väikest linasest riidest tanu, mille esiääres oli pits – teeniga tanu.

Tanu valmistati rööpkülikukujulisest riidetükist, mis murti kokku, õmmeldi üks serv kinni ja ümardati veidi tanu nurka. Teine äär kurrutati. Kurruosa jäi pähe panemisel kuklasse, kuhu kinnitati ka lindid. Vanematel linasest riidest tanudel oli eesääres hästi peenest linasest niidist niplispits ja kaunistuseks rist- ning kastpistes maagelõngast tikand. Osadel Viljandi vanematel tanudel on geomeetriline ornament tikitud punase või punase-sinise puuvillase niidiga.

Osa vanemaid väikesi tanusid on ääristatud pitsiga ja tikitud erilise kerge tikandiga. Tikand ilustab äärkirjana tanu esiäärt ja teine äärkiri kulgeb paralleelselt esiäärega tanu keskelt läbi.

Uuematele puuvillasest poeriidest tanudele õmmeldi esiäärde punasele paelale tüllpits. Puuvillast riiet peeti tol ajal peenemaks. H. Kurrik nimetab sellist tanu segatüüpi tanuks, mis oma kujult sarnaneb Lõuna-Eesti valgete pitsiga ääristatud tanudega, kuid punane pitsialune pael aga meenutavat tarvastu tanu maali. 

Anna Saar Tänassilma Kalmetu külast mäletas lapsepõlvest, et ta näinud oma vanaemal veel maatanu. Kui vanaema suri 1918. aastal, tahtnud ta omale tanu pähe puusärki.

Pearätt (tanu)

Viljandi kihelkonna lõunapoolsetes valdades kanti piduliku peakattena ka Mulgi idaosale iseloomulikku pearätti (Tarvastu tanu, pika sabage tanu, lühikse sabage tanu). Seda peakatet ei sobi kanda potisinise kampsuniga, vaid sobib kandmiseks rüü või pikk-kuuega.

Pearätik

Välja minnes kandsid nii naised kui neiud traditsioonilise tanu või pärja peal harilikku nelinurkset linast, siidist või õhemast puuvillasest riidest pearätikut, mille otsad seoti lõua alla. Töö juures kanti sits- või musliinrätti.

Talvemüts

Talviseks peakatteks oli Viljandi abielunaistel ja kihlatud pruutidel punane talvemüts, mille neljasiiluline mütsiosa tehti punasest kalevist lambanahkse voodriga ja esiserva pandi tõhu-, kopra-, nugise- või rebasenahast äär. Talvemüts pandi külmal ajal tanu peale.

Põll

Abielunaised kandsid Viljandi kihelkonnas peenest valgest linasest labasest riidest hoolikalt kaunistatud põlle, mis ulatus seeliku allääreni või oli seelikust veidi lühem. Teatavasti oli põlle kandmine abielunaistel kohustuslik. Põlle kui naise tunnuse sai pruut pulmatseremoonia käigus pidulikul linutamisel koos traditsioonilise peakattega ja pärast seda ei tohtinud ta põlleta olla ei tööl ega peol. Ei tohtinud minna isegi teise seina, s.o üle toa.

Lõikelt ja tegumoelt olid põlled lihtsad. Nad tehti ühtlase laiusega riidelaiast, kuid nende mõõdud võisid olla üsna erinevad, jäädes pikkuselt 70-85 cm ja laiuselt 61-84 cm vahemikku. Põlle ülemine osa tavaliselt kurrutati või volditi värvli külge. Osadel vanematel põlledel moodustas 1 cm ulatuses tagasipööratud äär tunneli, millest aeti läbi palmitsetud pael. Põllepaelad põimiti tavaliselt linasest niidist, kuid ühel muuseumikogu näidisel on pael tihval  labaselt kootud.

Sakala-ala põhjapoolseid pidupõlli kaunistati pilu, pilunarmaste, tikandi ja niplispitsiga. Niplispitse ei valmistanud igaüks, pitsikudujaid leidus üldiselt vähe. Peale narmaste, mis vanematele linastele pidupõlledele olid üsna iseloomulikud, esinesid  Viljandimaa põllede allääres maakpunased tikandid, pilud ja pitsid, harvemini sissekootud kirjad, jooned või kadrid. Toredamatel eksemplaridel olnud pilud üsna laiad.

Üldse esines tikandkaunistusi kõige enam Viljandimaa linastel põlledel, valdavalt oli neil kiri aga kitsamate ridadena, kusjuures motiivides esines sarnasust sealsete tanu – ja rätikkirjadega. Suhteliselt hilise ristpiste kõrval leidus tikandeis vähesel määral ka vanema päritoluga kast-, tikk- ja isegi püvisilmpistet. Esiletoomist väärib üks ERMis säilitatav Viljandi põll ERM A 292:41, millel on punase ja valge sissenõelega võrkpits, punane ristpistetikand ja valge niplis. Kiri moodustab laia korduvatest motiividest vöödi.

Viljandi muuseumi põllekogus leidub väga ilus  40 cm laiuse võrkpiluga põll VM 10761/E167, mis valmistati 19. sajandi 70.-tel aastatel Viljandi kihelkonna Päri vallas. Põlle ülemine osa on puuvillasest riidest, võrkpilu osa linane. Tikitud on silmuspistel punase ja valge niidiga. Kaunistuseks on tikandi ruudustikus rohkesti kuldseid litreid. Põlle allääres ja külgedel tikandi kõrguselt on 6 cm laiune puuvillasest niidist pits ja tikandi ning pitsi vahel 3 cm laiune põimpilu. Selline auguline tikand, mille tegemisel (pilutamisel) tõmmati riidest välja kas osa koe- või lõimelõngu so ühesuunaline pilu või mõlemaid so võrkpits ja allesjäänud lõngad ühendati rühmiti mustriks, oli vanimaid tekstiilesemete kaunistamise tehnikaid. Eestis tunti 19. sajandil peamiselt ühesuunalist pilu, Viljandimaal aga ka võrkpilu.

Kaelarätt

Kampsuni ja pikk-kuue all armastasid Viljandi naised 19. sajandil kanda kaelarätti (rinnarätt, õlarätt), mis jäi vaid rinnal nähtavale. Rätid valmistati kas linasest, puuvillasest või siidriidest ja neid kanti kolmnurkselt kokkumurtult, kusjuures suurem nurk jäi selja taha. Naiste kaelarätt pandi kaela nii, et see kattis kogu lahtise rinnaesise. Kurgu alt kinnitati sõlega ja otsad pisteti vöö vahele.

Kampsun

Viljandi kihelkonna põhjapoolsetes valdades kanti potisinist läbivillast seesidega kampsunit, mis levis uue moena 19. sajandi I poolel. Need veidi alla vöökohta ulatuvad pikkade käistega pihakatted olid rühmseesilised s.o rühmiti volti seatud ääreribaga. Viljandi kampsuni kaelaavaus ei olnud eriti sügav ja hõlmad kinnitati ees haakidega.

Liistik

19. sajandi II poolelest on Viljandi kihelkonna ühest S.-Jaani kihelkonnaga piirnevast kohast teateid ka liistiku (vest) kandmise kohta. Vaatamata sellele ollakse siiski arvamusel, et Põhja-Viljandimaal küll liistikuid kanti, kuid eriti iseloomulikud need sealsele rõivastusele polnud.

Liistikud valmistati samasugusest potisinisest labasest riidest ja sama lõikega nagu seesidega kampsunidki, kuid ilma varrukateta.

Ülerõivad

Pikk-kuub

Pikk-kuub õmmeldi mustast villasest riidest. Viljandi linnast lõuna pool kanti Ida-Mulgimaale iseloomulikke punaste ja roheliste kaarusnööridega kaunistatud puusadega vammuseid, mille siilud ulatusid vööni, moodustades väikesed kühmud. Kuue külgedel allääres oli lõhik (lõhandik, raius) ja selle kohale õmmeldi piklik punane kaleviriba ehk lõhandikulapp.

Tänassilmas aga mäletati, et: Vammuseid kanti veel 1900. a. paiku. Punaseid nööre polnud, kutsuti vammus. Rautatud vammus oli sõimunimi. Tarvastus olid kirjud vammused s.o punaste nööridega kirjuks tehtud ja kutsuti särk. Tänassilma vammused olid mustad, külgedel siiludega, nii et puusa peale jäi nagu serv. Talvel linna minnes pandi vammus kasuka peale. Vammusega vööd ei kantud. Vammust kandsid nii mehed kui naised.

Olgu siinkohal lisatud, et Tänassilma valla piir oli osaliselt ühine Tarvastu kihelkonnaga.

Viljandi kihelkonna põhjapoolsetes valdades levisid eelpoolnimetatute kõrval vähesel määral ka teistsugused pikk-kuued – nn. händadega kuued, mille seljal oli kaks kimpu tihedaid volte.

Rüü

Rüü oli valgest linasest riidest suvine ülerõivas, mis tegumoelt vastas kasukatele. Viljandi kihelkonnast kogutud andmete põhjal kutsuti rüüks vanasti siin vammuse sarnast takust või harvemini linasest riidest ülerõivast.

Seda rüid oli kombeks olnud vanasti anda karjasele rõivapalgaks. Teda kanti suvel ja talvel. Talvel kanti valge kasuka pääl, et kasuk ei määrduks.

Kasukas

Viljandi naise kasukas tehti pargitud lambanahkadest, puusadega ja kaunistati liignahkadega õmblustel ning äärtel. Käigu- või pidukasukas oli sõidukasukast veidi lühem, enamasti üht mõõtu pikk-kuuega. Naistel jäi seeliku äär kasuka alt tavaliselt paistma, alumist ilu oli ka tarvis näidata.

Käigukasukas oli see, mida kõige enam kaunistati. Viljandi kasukad käisid vöökohalt kinni, rinnaesine oli avatud ja need olid liignahkadega rihmutatud, st. kasuka ääred kanditi ja õmblused kaeti peenemat sorti naharibadega.

Kasukas ja pikk-kuub kuulusid ka sulasrahva palga hulka. August Mikk kirjutab kogumispäevikus: Talu aastapoisile ja tüdrukule on vanasti (19.-da sajandi lõpuni esinenud komme) antud rõõvapalgaks esimesel teenistusaastal talus vammus ja teisel teenimisaastal samas talus, kasuk. Ühes talus pikemat aega teenides on antud vaheldumisi ühel aastal vammus ja järgmisel kasuk. Tüdrukute kasukad olnud enamasti punaste rihmadega rihmutatud, kuna poiste (üldse meeste) kasukad olnud Ann Palu jutustuse järele rinnaeest ilustatud musta niidiga mustriliselt läbiõmmeldes.  Kasukat on peetud paremaks ja kallimaks kui vammust, sellepärast ei ole teda antud kunagi esimesel teenistusaastal.

Õlakatted

Villane ühevärviline õlakate

18. sajandil ja 19. sajandi esimesel poolel kanti kogu Viljandi kihelkonnas tumepruune sõbasid. Sõba kuulus pidurõivaste juurde. Sellega käidi talvel kirikus. Pärast kasutuselt ära jäämist püsis sõba rangelt veel pruudirõiva osana. Teel peigmehe koju oli pruudi nägu sõbaga kaetud ja alles pärale jõudes võeti see ära.

Villane ruuduline õlakate

Sõbade kõrval kanti enamikus Viljandi kihelkonna põhjavaldades ruudulisi villaseid õlakatteid. Ruudulised tekid tehti sinise-valge ruudustikuga nagu Suure-Jaanis.

Sõbakirjaline õlakate

Sõbakirjalised ümbervõtmise tekid olid 19. sajandi I poolel iseloomulikud Suure-Jaani kihelkonnale, kuid levisid ka Pilistveres, Kõpus ja Viljandis.

Erinevalt ühevärvilistest ja ruudulistest kooti seda tüüpi tekid poolvillased – linase lõime ja peene ühekordse villase koelõngaga koeripspindsed. Triibukombinatsioonid tehti tumesinise (potisinise), punase (puupunase), rohelise, musta ja kollasega. Sinine või punane oli põhivärviks, millel vahelduvas rütmis kirjalised triibud.

19. saj. keskel võetakse kasutusele aniliinvärvid. Levima hakkavad säravpunased, rohelised ja sinepi kollased põhitoonid. Aniliinvärvide ja vabrikus kedratud lõnga  kasutamisele võtuga 19. sajandi teisel poolel muutub  kirjatriibustik eriti peeneks ja tihedaks.

Teki keskpaigaga kaeti sõidu ajal pea ja õlad, jalad mähiti otstesse. Tekid olid ligi 4 m pikad. Kõndides võeti tekk kokkupandult vasakule käele.

Sel ajal (50 aastat ja enam), kui tarvitati neid tekke, ei olnud veel sõidul jalge pääle võetavat kasukat. See tekk võeti siis sõitma minnes mitmekordselt jalgadele ja põlvedele. Sõidukilt maha tulles võtsid naised teki kokkupandult käte pääle.

Viielõngaline tekk

Viljandi kihelkonna lõunaosast on teateid viielõngalise õlakatte kandmise kohta. Sellised ruudulised ülevisked olid levinud Lõuna-Viljandimaal ja värvidest kasutati tavaliselt musta, valget, rohelist, kollast ja pruunikaspunast.

Linane õlakate

Suvise õlakattena kanti 19. sajandi keskel ja II poolel Viljandi kihelkonnas linaseid õlakatteid (linik, kaal, palakas). Erinevalt villastest sõbadest  valmistati linaseid ka töörõivaks. Igapäevaseks kasutamiseks tehti need jämedast takusest riidest.

Linased õlakatted olid tavaliselt labased, kuid Viljandimaalt on muuseumikogudesse saadud ka toimseid – nii nurktoimseid ehk kilpsilmseid, kilbilisi kui ka murdtoimsed.

Suurrätt

19. sajandi keskpaigaks omandasid suure populaarsuse ruudukujulised narmasääristusega villased rätid ehk suurrätid, suurrätikud, mida kanti kolmnurkselt kokkumurtuna. 19. sajandi II poole jooksul tõrjusid need vanad traditsioonilised õlakatted talunaiste rõivastusest välja.

Ümbruskonna vanim mälestus suurrätikutest 1870-ndate ringis. Varasemal ajal, mis teada on, kooti suurrätikud kodus, harilikult kangastelgedel. Hiljem (juba 1890 paigu) sai poest osta või kangrutel lasta kududa.  Esimesed teadaolevad suurrätikud olid linase lõimega ja villase koega, vähe vähem kui meetri laiused (kangad õmmeldi kokku), korrutamata lõngast , kodusest materjalist. Hilisema aja suurrätikud olid läbivillased. Esimesed suurrätikud, mida mäletatakse, olid labase koega, ühekordsest lõngast. Värviks lamba seljast võetud must (pisut pruunika tooniga). Suurrätik oli mustjaspruun, moodustades valge ääretriipudega nurkades ruute. Et suurrätikud olid kootud lihtkangastelgedel, olid nad kahest laiast kokkuõmmeldud. Ligikaudu 2 m pikk kui ka lai. Suurrätikuid kanti eriti hobustega sõitudel. Vankris istudes oli suurrätikust sooja.

Säärekatted

Sukad

Viljandi naised kandsid 19. sajandil pidurõivastega pikki, enamasti villaseid sukki. Suvisteks sukkadeks olid linased vikkelsukad.

Roositud sukad

Viljandi kihelkonna põhjapoolsetes valdades villaseid sukki roositi ehk valgetele villastele sukkadele kooti madalpistet jäljendades punased-sinised või punased-rohelised kirjad, mis katsid labajalga ning sukasääre mõlemat poolt poole sääre kõrguseni. Tehnika poolest sarnanesid need roositud kinnastega.

Koekirjalised sukad

Kogu Viljandi kihelkonnas kanti üldiselt valgeid villaseid ja linaseid viklitega sukki. 19. sajandi lõpupoole kooti viklitega sukki ka valgest puuvillasest niidist.

Vikeldamine kujutas endast kudumist ühevärvilise lõngaga mitmesuguste eri võtetega parempidi, pahempidi, juurde loodud jne silmades. Sukkadel kooti vikkeltehnikas säärte ülaääri ja alates 19. saj. keskelt esines ridade kaupa viklit ka sukasäärte alumisel osal ja labal.

Kirisukad

Kuni 19. sajandi keskpaigani kooti enamuses pikad põlvini ulatuvad sukad harilikus silmkoetehnikas ühevärvilisena või kirjatult. 19. sajandi lõpul tulid moodi põikitriibulised sukad.

Lõunapoolsetest, Tarvastu ja Paistu kihelkondadega külgnevatest valdadest on teateid kottsukkade kohta. Need sukad silmatorkavalt laiendatud sääreosaga ja kaunistuseks on neil üks kitsam ja teine laiem kirjatriip.

Säärepaelad

Sukki hoiti üleval kas pastlapaelte või põlve alla seotud säärepaeltega. Labases või toimses põimingus tehtud säärepaelte valmistamisel kasutati tavaliselt mitut eri värvi lõngu, mida vastavalt rühmitades ja põimides moodustati iseloomulik kalasabakiri.

Viljandi naiste sukapaeltel esines sageli ühes otsas aas jala ümber sidumise hõlbustamiseks ja teises otsas lõngade koondumine ühte või mitmesse palmikusse. Vahel jäeti otstesse ka lahtised narmad.

Jalatsid

Viisud

Igapäevaseks tööjalanõuks olid Viljandi kihelkonna naistel 19. sajandil pärna- või pajukoorest viisud. Varasemal ajal käidud viiskudega isegi kirikus. Kolga-Jaani viisud punuti otsese põimega. Viiskude juures hinnati seda, et nad lasid läbi õhku ja vett. Enne jalgapanemist pidi neid leotama, et nad kandmisel kõvad ei oleks.

Pastlad

Pidujalanõudeks olid Viljandi naistel teravaninalised pargitud nahast pastlad.

1890. a. paiku kanti Tänassilmas veel parkimata nahast, karvanahast, pastlaid. Varem seoti pastlapaelad üles põlve all, hiljem madalasse. Pasteldega käidud kirikus. Teel mindi paljajalu, kiriku lähedal pandi pastlad jalga.

Pastlad kuulusid ka sulasrahva palga hulka. Viljandi Uue-Võidu vallas antud tüdrukutele talu poolt kas karvanahksed (parkimata nahast) või pargitud nahast pastlad. Poisid pidanud pastlad ise muretsema. Karjasel olnud aga pastlad alati talu poolt ja saanud neid niipalju kui kulub.

Kingad

Põhja-Viljandimaal, seega siis ka Viljandi kihelkonna põhjapoolsetes valdades  kanti juba 17. ja 18. sajandil osaliselt ka kingi.

Kindad

Viljandi naised kandsid nii kirikindaid kui ka koekirjalisi ja roositud kindaid.

Kindad võisid olla ka sulasrahvale palgaks: Veel kuulus kindlaks kujunenud rõõvapalga sekka kolm paari kindaid ja kolm paari sukki, nii poisile kui tüdrukule. Kusjuures mitte kõigis taludes ei ole antud kolme paari kahelõngaga kindaid, vaid kaks paari kahe- ja üks paar ühelõngaga kootuid. Tüdrukule võidi suka-kinnaste eest anda kolm naela villu. Mõnes talus on antud tüdrukule suka-kinnaste või villade eest lammas aastaks pügada.

Kirikindad

Vanemad labakindad kooti tavaliselt tumepruuni-valge või sinise-valge kirjalised. Hiljem muutusid kindakirjad värvilisemaks. Näiteks Viljandi  vahtralehekirjalistel kinnastel kooti pära tumesinine ja laba tumesinine, valge ning punane. Pöial tehti erineva mustriga, kuid alati kolme värviga.

Koekirjakised sõrmkindad

Eriti armastati Viljandi kihelkonnas valgeid pitsilise koekirjaga sõrmkindaid. Neid kandsid pidulikel puhkudel enamasti nooremad inimesed.

Pitsilist koekirja on rahvapäraselt nimetatud ka vikliteks. Koekiri kujundati õhksilmuste ja kahandatud silmuste korrapärase paigutusega koepinnal. Viklid katsid tihti nii kindaselja kui ka sõrmed. Peopessa  ei tehtud neid seetõttu, et kindad oleks lihtsalt rutem katki kulunud. Valgete sõrmkinnaste vars kooti sageli värviline.

Roositud sõrmkindad

Sõrmkinnaste roosimine on uuem kaunistusvõte, mis võeti kasutusele 19. sajandi esimesel poolel. Laiemalt levis see kaunistusvõte sajandi teise poole jooksul. Roositud kindaid leidub põhiliselt Pärnu- ja Viljandimaal. Viljandimaa kinnaste tunnusjooneks oli roositud kirja paiknemine käelabal ja sõrmedel, pärad aga kooti koekirjaliselt. Roosimisel kujundati muster kudumise ajal põhikoe silmuste vahele paigutatud mustrilõngade abil. Tulemus meenutab madalpistetikandit.

Viljandi roositud sõrmkinnaste põhivärv oli sageli punane, kihelkonna põhjavaldades aga tume – tumesinine, lilla, lambamust ja must villane põhilõng. Roosimiseks kasutati aga erivärvilisi lõngu. Roositud kinnaste vars kooti pikem kui vanadel labakinnastel, kaunistusvõtetest olid levinud kirjamine, vikkel, lapikoed ja värvitriibuline soonik.

Randmekindad

Randmekindaid nimetati randmesoojendajaks või käetulba(i)ks. Lühemate kindapärade korral ja ka siis, kui särgi varrukaid väga pikki ei tehtud, jäid randmed tihti katmata. Külma vältimiseks hakati käetulpe ehk tulpe kandma. Need kooti enamasti soonikkoes ja triibulised.

Randmesoojendajate kandmise mood kadus 19. sajandi lõpu poole, kui hakati pikemate ja labast kitsamate randmeosadega kindaid kuduma.

Ehted

Kaelaehted

Ümber kaela kanti igapäevaselt mitmevärvilisi klaas- või kivihelmestest helmekeesid. See on naise kaitsemaagiline ehe juba muinasajast peale. Muinasaegsed helmekeed koosnevad kristallidest, merevaigust ja kaurikarpidest. 18.-19. saj tehti keesid peamiselt eri värvi ja kujuga klaashelmestest. Erinevalt pikkadest helmekeedest, mida kanti rinna peal, jäeti lühikesed kaelusest vaid väheke välja paistma. Ümber kaela kanti 1-2 või rohkem helmerida.

Kaela seati pidulikul puhul veel pikem helmekee, mis ulatus sõle või preesi peale. Kee küljes võis rippuda kannaga raha või kodarraha. Keskajast kuni uusajani olid kasutusel ka hõbehelmed ehk krõllid, mille küljes võis olla paaterripats. Kannaga raha kujunes 18. ja 19. sajandi üheks hinnatumaks ehteks. Algselt populaarsed taalrid hakkasid alates 18. sajandist haruldasemaks muutuma ja nende asemel hakati järjest rohkem kandma vene hõberublasid.

Rinnaehted

Naiste särgikaeluse kinnitamiseks kasutati igapäevaselt väikesi vitssõlgi. Korjandusraamatute järgi on neid nimetatud väike rees, rees, kodune riis. Sama otstarve oli ka väiksemal preesil, mida nimetati samuti riis või rees.

Pidulikul puhul seati keset rinda hästi nähtavale suur madal kuhiksõlg. Kuhiksõle asemel võis keset rinda olla suur prees, läbimõõduga 6-10 cm – kirikuskäimise riis olnud palju suurem kui kodune riis. Suur prees oli tavaliselt uushõbedast ehk alpakast (vase, tsingi ja nikli sulam).

Kuhiksõlg ja suur prees kinnitati rinnaräti või särgi külge nii, et jäid nähtavale ka kampsuni, liistiku või pikk-kuue kaelusest.

Sõrmused

Sõrmused olid meestel ja naistel sarnased. Abielusõrmustena kasutati enamasti hõbedast vitssõrmust, rombikujulise kaunistusmotiiviga sõrmust, plaadiga sõrmust ja harisõrmust.

Koostajad

  • Tiina Jürgen, etnoloog

Allikad

  • Mikk 39; 206; 1632; 1633; 2051; 2273; 2511; 2942 – VM Arhiiv N 2, S 13.
  • ERM EA 110. Aino Voolmaa 1965. Teatmematerjalid XIX saj. lõpu ja XX saj. alguse, osalt kaasaegse rõivastuse kohta Viljandi, Jõgeva ja Paide rajoonist,15-105; 109-117.
  • ERM EA 113. Elle Kuigo 1966.Etnograafilist teatmematerjali XIX saj. lõpu ja XX saj. alguse, osalt kaasaegsetest särkidest Paide, Jõgeva, Põlva, Valga, Viljandi ja Pärnu rajoonist, 277-278.
  • ERM KV 27, KL 14. A. Mikk 1936. Rõivaist, nende valmistamisest ja rõivapalgast Uue-Võidus, 273-278.
  • ERM KV 30, KL 16. A. Mikk 1937. Rüidest, 101.
  • ERM KV 216, KL 125. Ida Evert 1972. Suurrätid, 423-426.
  • Astel, E. 1998. Eesti vööd. Tartu.
  • Kaarma, M., Voolmaa, A. 1981. Eesti rahvarõivad. Tallinn.
  • Kirme, K. 1980. Pärnu kullassepp M. W. Brackmann talurahvaehete valmistajana. – Töid kunstiteaduse ja kriitika alalt. Tallinn.
  • Kurrik, H. 1938. Eesti rahvarõivad. Tartu.
  • Linnus, H. 1973. Tikand Eesti rahvakunstis. II. Lääne-Eesti ja Lõuna-Eesti. Tallinn.
  • Manninen, I. 1927. Eesti rahvariiete ajalugu. – ERM Ar. III. Tartu.
  • Mulgi kirikindad ja kirisukad. 1960. Vanavarasalvest. Eesti NSV Teaduste Akadeemia Etnograafia Muuseum. Koostaja Saks, L. Tallinn.
  • Trees, L. 1957. Lõuna-Eesti rahvarõivarühm. – Eesti rahvariided XIX sajandist ja XX sajandi algult. Tallinn, lk. 31-43.
  • Voolmaa, A. 1975. Põll Eesti rahvatraditsioonis. ERM Ar. XXVIII. Tallinn, lk.131-163.
  • Voolmaa, A. 1990. Õlakatted – sõbad, õlalinikud, suurrätid eesti naise rõivastuses. – Lisandeid Eesti rahvarõivaste juurde. Tallinn.