Kihnu naine

Kihnu naiste vanemad rahvarõivad liitusid põhitüübilt Lääne-Eesti rühmaga, kuid neil oli ka mitmeid erijooni. Kõige olulisemaks erinevuseks oli, et naised kandsid Kihnus käiseid nagu rannarootsi alal, samuti Hiiumaal, Muhus ja Põhja-Eestis. Kihnu käised olid ühte tüüpi rannarootslaste omadega. Kihnlaste rõivais täheldatud teisigi rannarootslastega ühiseid jooni.

Käised

19. sajandi algupoolest pärinevatel käised käüsed oli kurrutatud alasega kordoskäüsed, nagu see oli iseloomulik vanemaile käisteile mujalgi. Need tehti valgest linasest riidest, kaunistus piirdus tagasihoidliku puuvillasest lõngast sinise-punase tikandiga.

Sajandi teisel poolel jäi kurrutamine ära, seevastu pöörati rohkem tähelepanu pidulike käiste tikandile. Geomeetriline tikand asendus järkjärgult lillornamendiga. Viimane arvatakse olevat Kihnus levinud Lääne-Eesti, täpsemalt Mihkli ja Pärnu-Jaagupi tanukirjade eeskujul, kuid omandasid Kihnus väga omapärase väljundi – geometriseeritud lillkiri. 19. sajandi lõpust alates, kui naistel levisid sitsijakid, kantakse käiseid põhiliselt vaid pulmades ja suurtel pidudel.

Kihnu käised sarnanevad Põhja-Eesti käistega nii lõikelt kui ka tegumoelt. Käiste pihaosa on õla pealt ilma õmblusteta ja nii lühike, et ümber keha mähitud vöö ja isegi särk on käiste allserva õmmeldud pitsi alt näha. Käiste varrukad on kurrutatud nii õlast kui varrukasuust. Krae on samuti pitsiga ääristatud. Mõnedel käistel esinevad õlalapid on 1,5 cm laiused. Põhja-Eesti ja Kihnu käised erinevad selle poolest, et Kihnu käistel ilustatakse tikandiga ainult seljaosa, Põhja-Eestis nii seljaosa kui ka rinnaesine. Rinnaesist pole kihnlastel vaja ilustada, sest seda katab narmastega õlarätik, mille otsad pistetakse ees vöö vahele.

Kört

Seelik ehk kört oli 19. sajandi esimesel poolel ühevärviline poolvillane, linase lõime ja villase koega valge, hall, must või sinine. Kördi allääres oli punastest villastest lõngadest põimitud kördipael. Pidulikele körtidele pressiti sisse kurrud korrod, igapäevased võisid olla kurrutamata. 19. sajandi teisel poolel levis pikitriibuline seelik kiutkört. Kiutkörte enam ei kurrutatud, vaid seati värvli juures vabalt langevatesse voltidesse.

Pikitriibulisi seelikuid koovad ja kannavad Kihnu naised tänapäevani. Igal Kihnu naisel on aidas keskmiselt 20 kodukootud körti. Neid on väga mitmesuguste triipudega, kusjuures rahvatraditsioon määrab täpselt ära, millal mis liiki körti kanda.

Must kört punase paelaga allääres on päris leenä riie, mida kantakse kõige lähema inimese, näiteks mehe, ema või lapse surma puhul. Mehe surma puhul kannab naine musta körti ühe aasta, ema surma puhul veidi vähem. Leinaseelikuks peetakse ka sellist, mille triibustikus esinevad must, valge, roheline jt värvid, kuid puuduvad punased värvitoonid. Sellist seelikut nimetatakse jõlma punasõta kört ehk siniseriibulinõ kört. Seda kantakse näiteks vanaema või teiste kaugemate sugulaste leinamise puhul. Ema surma puhul hakatakse sellist seelikut kandma umbes poole aasta pärast, mehe surma puhul aga umbes ühe aasta möödumisel. Kui lesk hakkab kandma sellist sinisetriibulist körti, siis öeldakse, et mure läheb juba kaugemale.

Aastate möödudes lisandub seelikusse mõni punane või roosa triip kipsuga kört, veel suurema aja möödudes ja leina leevenedes rohkem punaseid triipe puõlpunanõ kört. Võõraste inimeste matusel käiakse sinisetriibulise kördiga. Teatud erinevused on seelikutel ka vastavalt kandjate vanusele.

Noorte seelikud on erksamad, aga alates umbes 60. eluaastast hakkavad naised kandma poolpunast körti, mille triibustikus esineb kõrvuti kaks sinist laia triipu. Tänapäeval on reeglid mõnevõrra vabamaks muutunud, näiteks punast körti kannavad meelsasti ka vanemad naised, eriti pidulikel puhkudel. Kördi laius on tänapäevalgi 2 meetrit.

Põll

Põll on abielunaise rõivastusese. 19. sajandi esimesel poolel olid Kihnu naistel valged linased põlled, sajandi keskel hakati pidupuhkudel kandma sitspõlli. Kördi värv määrab ära põlle värvi. Punase kördiga kantakse punasepõhjalist põlle, sinise kördiga sinisepõhjalist, musta kördiga musta põlle jne.

Neerulised põlled ja mõrtsipulkadega põlled on eriti ilusad. Neeruliste kirjadega põlle kandes peab jälgima, et neerude peenemad otsad üles vaatavad.

Vöö

Vöö üe on korjatud kirjaga ja mõõgaga kootud, domineerivad tumesinised ja madarapunased värvitoonid. Kihnus ei kinnitatud vööga seelikuvärvlit, vaid vöö mähiti üksteist katvateks kihtideks särgi peale. Vööd ei võetud vahel ära isegi magades. Vöö arvati kehale tuge andvat nii otseses kui ka maagilises mõttes.

Pool vööst on lapilise kirjaga ja pool küüsilise kirjaga, mis peab vöö vöölepanekul pealepoole jääma. Kihnu vöö kahes suunas avanevate küüntega kiri on vähemalt kolmesaja-aastane. Veel varem on kootud ka ilma küünteta, ainult lapilist kirja vöösid.

Vööl on tähtis roll Kihnu pulmakommetes: kui pruut annab kosja tulnud peigmehele rullikeeratud vöö, siis tähendab see, et kosjad on vastu võetud. Vööga seotakse ka pulmas jagatavad veimed kõige olulisematele inimestele. Ka alussärgi alumisse äärde õmmeldi mõõgaga kootud vöö, mis oli peaaegu nagu tavaline vöö, kuid kitsam ja terves ulatuses ühesuguse kirjaga. Särgialused vööd kadusid, kui tulid pitsidega aluskördid.

Hülgepüügil käijatele tehti vööd randmete ümber. Need olid peaaaegu tavalise vöö pikkusega ja mässiti mitu korda ümber randmete. Muidu olid need valged, aga äärde oli kootud kaks potisinist triipu ning vahel ka keskele üks triip. Hülgeküttide vööd olid randmetele tugevduseks.

Ülerõivad

Põlvini ulatuv kergem ülerõivas, vammus, tehti 19. sajandi algupoolel valgest, teisel poolel vesihallist villasest riidest. Kaelus kanditi kirju sitsiribaga. Vammust kanti üldiselt kuni Esimese maailmasõjani. Suurema ülerõivana, eriti külmal ajal, kanti poole sääreni ulatuvat pikk-kuube (kuub). Vahe kuue ja vammuse vahel oli ainult pikkuses. 19. sajandi lõpul hakkas Kihnus levima puusadeni ulatuv jakk. Algul tehti see vesihallist, 20. sajandil sinihallist villasest riidest.

Kasukas

Kasukad kassukad tehti Kihnus valgest lambanahast ja kaunistati punaste liignahkade ehk rihmadega.

Tanu

Kuni 19. sajandi lõpuni oli abielunaistele kohustuslikuks peakatteks tanu. Kihnu naiste tanud kuulusid tüübilt kokku Pärnumaa torutanudega.

19. sajandi esimesel poolel Kihnu tanudel tikand peaaegu puudus. Sajandi teisel poolel hakati neidki mandrilt toodute eeskujul rikkalikumalt kaunistama. Kuni 19. sajandi lõpuni kandsid naised tanu iga päev, 20. sajandi algusest peale vaid pidulikel juhtudel. Igapäevaseks, hiljem ka pidulikuks peakatteks sai lõua alla seotav rätik, mida varem kanti täiendavalt tanu peal.

Lääneala tanud on põhilõikelt kõik sarnased, kujult aga erinevad. Nii näiteks erineb Kihnu tanu Mihkli tanust kokkuõmblemise ja päheasetamise viisi poolest. Kihnus seoti tanu alla lagipähe juuksetutt, millele pandi kraasitud takud, ja alles selle peale tanu, nii et otsaette jäi tanu tikitud äär ja kõrvad jäid tanu sisse. Kurrud koondati kuklasse, kus seoti kurrupael. Kuklast ettepoole, umbes tanu poole kõrguseni seoti siidlint aassõlme.

Kirjatud tanud on peotanud, igapäevased tanud olid valged ja tikandita, eesääres on niplispits. Vanimad tanud on valgetikandiga lillkirjalised tanud. Neid kanti pulmas veel 1870.- 1880. aastail. Omapäraste Kihnu värviliste kirjadega tanusid valmistatakse ka täna kohapeal ning need kuuluvad Kihnu pulmaülikonna juurde veel praegugi.

Rätik

Vanasti kanti tanu peal alati rätikut. Ainult mõnda tööd tehti ilma rätikuta, üksnes valge tanuga. Näiteks põllul, kui rukist lõigati või muudel välistöödel. Kihnu meremehed tõid kaugetest sadamatest - Liibavist, Meemelist eriti ilusaid rätikuid. Vanasti korjasid tüdrukud Kihnus köömneid, laevamehed müüsid need maha ja köömneraha eest osteti tüdrukutele ilusat sitsiriiet.

Pulma ei sünni tänaselgi päeval minna ilma kallisseltsi rätikuta, eriti nooriku toomisele. Kel omal kallisseltsi rätikut ei ole, see kasvõi laenab endale sõbra oma korraks pähe. Üsna sageli annavad vanemad naised oma kallisseltsi rätikuid noortematele, et need rätikuid hoiaks, kannaks ning edasi pärandaks.

Sitsirätik on tänapäeval kõige tavalisem peakate Kihnus. Seda kannavad nii vallalised kui abielunaised. Kört dikteerib taas rätiku põhivärvi. Punase kördiga kantakse punasepõhjalist, sinise kördiga sinisepõhjalist ja ilma punaseta rätikut, musta kördiga musta rätikut jne.

Sukad

19. sajandi esimesel poolel katsid naised oma jalgu triibuliste sääriste ja valgete kirjatud äärega poolsukkadega, mille eeskujul hiljem hakati kuduma kirjatud äärega sukki. Kirjatud villaseid sukki kannavad Kihnu naised praegugi. Tänapäeval on moodi läinud suka kõige laiem punase, valge ja sinisega kootud suka kirjalapiga poolsukad, mis on allapoole põlve.

Kihnu sukk ulatub põlvest umbes vaksajagu kõrgemale. Suka kirjakiri võib näha olla vaid käies või tantsides. Seistes on paista kördi ääre alt ainult sukahambad ja valged pöiad. Vanasti naised kandsid pikemaid seelikuid, mis ulatusid luupse kondini, mis on hüppeliigesest veidikene ülespoole.

Kui seelikud lühemaks muutusid, hakkasid ka sukakirjad rohkem nende alt paistma. Maismaa naised hindasid just sukakirja ilu näitamist, seega kooti nende tahtmise järgi kiri pisut madalamale, nii et valge pöiaosa jäi lühemaks. Kihnu suka ilu tuleb paremini esile kõige laiemal sini-puna-valgekirjalisel lapil. Mida kõrgem ja ilusam on kiri, seda uhkemad ja pidulikumad on ka sukad. Sukki kudusid ja koovad ka praegu tüdrukud endale veimedeks.

Tasku

Kihnu naised kannavad seeliku all taskut ehk kullitut. Seda kantakse seeliku all nii, et kui käsi vasakul pool asetsevast kördiaugust sisse panna, siis on taskust võimalik vajalik kätte saada. Kihnus teatakse, et nimetus kullitu on tulnud tsaariaegsetest müntidest, mille ühel pool oli kull. Taskus hoitaksegi eelkõige raha ja võtmeid. Varem tehti tasku vanast tanust nii, et tikitud tanulapp jäi väljapoole. 20. sajandi esimesel poolel hakati taskuid õmblema sitsriide lappidest. Traditsiooniliselt on taskul kaks sinisepõhjalisest ja kaks punasepõhjalist kirjutusriidest lappi. Tasku külge õmmeldakse sitsriidest pael, sellega seotakse tasku ümber keha. Taskupaelaks võib õmmelda ka põimitud säärepaela.

Vardakott

Vardakotis on peidus Kihnu naise kõige tähtsamad tööriistad - vardad ning pooleliolev näputöö. Vanasti vardakotti niimoodi ei kantud kui nüüd. Nüüd võetakse vardakott kaasa isegi pulma või rahvamajja, võetakse ilu pärast.

Vardakott on naisel tööl alati kaasas. Kui tuleb sobiv moment, siis võtavad naised vardakotist poolelijäänud töö välja ja hakkavad kuduma, näiteks laevas sõites või lennujaamas lennukit oodates.

Ehted

Kihnu naiste vanaaegsed ehted olid niidi otsa lükitud peened klaashelmed kudrusõd, hõbe vastu ihu (kaelus) ja kolm hõbemünti kivihelmeste vahel (kaelaraha). Jaki peal kanti ainult ühte ehet – kas kaelaraha või kudruseid. Käistega kanti rohkem ehteid – kõrvuti kaelarahaga helmeid või kudruseid. Käised kinnitati kurgu alt vitssõle või väiksema preesiga. Kihnu saarelt pärines ka ainuke leitud luust sõlg.

Preesiga kinnitatakse särk ja käiksed kinni. Neid tehakse vasest, hõbedast ja kondist.

Koostajad

Maie Aav, Kihnu Muuseum
Lembe Maria Sihvre, rahvarõivaste uurija (ehted)

Allikad

Jõeste, Kristi 2012. Kihnu kördid eile ja täna. Studia Vernacula.
Jõgisalu, Harri 2001. Kihnu ning Manõja.Tallinna raamatutrükikoda.
Jõgisalu, Harri 2006. Meri põlõm’te paljas vesi. Kirjastus Ilo.
Kaarma, Melanie, Voolmaa, Aino. 1981. Eesti rahvarõivad Eesti Raamat.
Karjam, Rosaalie. 2009. Elumõnu. Kihnu Kultuuri Instituut.
Kirme, Kaalu 1986. Eesti sõled. Kirjastus Kunst.
Kirme, Kaalu 2000. Eesti hõbe. Kirjastus Kunst.
Kõiva, Ottile, Rüütel, Ingrid 1997. Vana kannel. Kihnu regilaulud. Eesti Kirjandusmuuseum.
Linnus, Hilda 1973. Tikand eesti rahvakunstis 2. Eesti Raamat
Manninen, Ilmari 2009. Eesti rahvariiete ajalugu Eesti Rahva Muuseum
Moora, Harri (toim) 1957. Eesti rahvarõivaid XIX sajandist ja XX sajandi algusest. Eesti Riiklik Kirjastus
Tapp, Daniel 2010. Kihnu rahvarõivad. Aastatöö. Pärnu Sütevaka Humanitaargümnaasium.
Tomberg, Riina 2007. Vatid, troid, vamsad - silmkoelisi kampsuneid Lääne- Eesti saartelt. Eesti Kunstiakadeemia, Tartu Ülikooli Viljandi Kultuuriakadeemia.
Uus, Ingrid 2005. Mõnõd noppõd Kihnu njäputüest. Viljandi Kultuuriakadeemia
Vunder, Elle 1992. Eesti rahvapärane taimornament tikandis. Kunst.