Ambla naine

19. sajandi naise pidulikku rõivakomplekti kuulusid särk, käised, seelik, kirivöö, sukad, kingad, peakate, ehted, kott, rätikud ja pikk-kuub, abielunaistel põll. Hilisemal ajal kanti ka kampsunit. Leeri läbinud neiu kandis peamiselt samu rõivaid mis nainegi, kuid tal puudus põll ja peakatteks oli pärg.

Särk

Särki kanti enamasti käiste all alusrõivana, mitte nähtaval nagu mujal Eestis. Seepärast oli särk ka lihtsam. Käiste all kantav särk oli varrukate, õlalappide ja kraeta, avara kaelaavaga, mis kurrupaelaga kokku tõmmati. Kaunistusi särgil ei olnud. Kuna aga argipäeviti alati käiseid ei kantud, tehti selleks puhuks särk pikkade või lühikeste varrukate ja kraega. Särk kinnitati vitssõle või väikese preesiga.

Varrukad olid vanasti kroogitud, nn krookvarrukatega särk. Särk tehti ülevalt ja alt ühelaiune, st kanga laiune, käesuust vähe kitsam. Särgil olid pikad või poolpikad varrukad. Varruka pärasse tehti voldid, varruka suhu krooked e nõelkurrud. Varrukasuus oli värvel. Õlalapid ei olnud eraldi riidest peale õmmeldud, vaid peaaugu väljalõige lõigati pooleks ning kahele poole õlgade peale käänati lahtilõigatud lapp. Selle äär keerati kahekorra ja särgi riidest tõmmati üks niit välja. Lapp õmmeldi mööda väljatõmmatud niiti särgi külge. See õmblus pidi korralik ja ilus olema. Kummagi õmbluse vahele jäeti 3-4 niiti ja tehti veel teine õmbluse rida. Mõnel särgil oli keskel veel viies tikandi rida. Kahe rea tikandi vahele tehti väikesed ringikujulised sõlmekesed. Õmmeldi valge linase niidiga. Särgi kaelusesse pandi umbes kahe sõrme laiune kahekorra keeratud riideriba, millest sai püstkrae. Selle laius oli paar sentimeetrit. Kaelaauk kroogiti eest ja tagant väikestesse ühetasastesse kroogetesse. Õmblemisel vaadati, et kaelaauk saaks ilusa ümara kuju. Rinna eest oli särk kuni südameauguni lahti lõigatud ja ääristatud riideribaga. Värvlid käisid kinni kahe nööriga, nn sõltustega, või nööbiga. Värvli otsas olid tagid.

Tehti ka selliseid särke, millel kaelust ei olnud. Särgi kaelaaugu äär keerati siis kahekorra ja sealt aeti läbi nöör, millega särk krooke tõmmati ja kinni seoti. Seda peeti hooletuks tööks ja sarnaseid särke oli vähem kui eespool kirjeldatuid.  

Suvel käidi särgiväel tööl. Särgile pandi vöö peale, eriti töö ajal. Särk oli harilikult tööriie. Külasse minnes pandi seelik peale.

• Alussärk (Jõhvi) ERM A 447:266

Käised

Käised olid valgest linasest riidest lühikese, napilt rindade alla ulatuva kahara pihaosaga. Järvamaa käised olid pikemad kui Virumaa käised. Käised valmistati õlaõmbluseta ja neile õmmeldi õlgadele õlalapid. Krae oli maha pööratud. Töökäised tehti jämedamast materjalist ja lihtsamate kaunistustega või jäeti hoopis kaunistamata.

Peokäistel oli rohkesti ilustusi. Käiste alläärde õmmeldi niplispits, käistealane kaunistati harilikult rikkaliku lilltikandiga, millele õmmeldi peale vasklitrid. See oli ka naise ülikonna kõige silmapaistvamaks dekoratiivseks osaks, seepärast pöörati selle kaunistamisele erilist tähelepanu. Jõukamad lasid endale valmistada linnas säravad siidtikandid, vaesemad tegid seda ise sageli villase lõngaga. Osavaid käikse kirja kirjutajaid hindab vana rahvalaulgi.

• Vanemad käised ERM 4595
• Uuemad käised ERM A 509:5392

Seelikud

Seelik oli üldiselt pikitriibuline ja värvli külge volditud. Materjaliks tarvitati villast või poolvillast kodukootud triibulist riiet. Lõim oli linane, kude villane. Triibulised seelikud olid volditud. Voltide peal oli värvel, mida nööriga kinni seoti. Seelikul tooti ehk kaitsvat riideriba vanasti all ei olnud, uuemal ajal oli. Peale triibulist seelikut kanti linaseid ruudulisi seelikuid ühes seesidega kampsuniga. Ruudulised seelikud olid värvli juurest kroogitud. Neid kanti ainult suvel. Seelikute laius oli pealt ja alt samasugune, ainult voltide või kroogete abil tehti pealt keha järgi. Teed käies või tööd tehes pidi seelik olema üles kääritud. Kiriku või külasse minnes pidi ikka kaks alust seljas olema, mõnikord kanti kahte seelikut koduski.

• Pikitriibuline seelik ERM A 509:1898

Vöö

Kirivööga mähiti kõvasti mitmekordselt seeliku värvel, samuti sellest kõrgemal olev käiste ääre alt vabaks jääv vöökoht. Vöö mähiti mitu korda ümber keha ja otsad pisteti pahema külje peal vöö vahele. Vöö otsad peideti tavaliselt vöökordade alla. Põhja-Eesti naiste vööd olid korjatud geomeetriliste kirjadega, millele kuni 19. sajandi keskpaigani olid iseloomulikud metsavärvid. Sajandi teisel poolel ilmusid aniliinvärvidega eradamad toonid vöökirjadesse. Vöid kanti kõige rohkem särgi peal ja mitte üksi kaunistuseks, vaid see pidi inimese keha keskelt koos hoidma, et töö ajal ära ei veniks.

• Kirivöö ERM A 509:1486

Peakatted

Tanu

Vana tava kohaselt pidid abielunaised kandma peakatet. 19. sajandi esimesel poolel kanti piduliku riietuse juures veel linasest riidest lilltikandiga ja litritega kaunistatud tanu. Tanu sopp oli kurrutatud. Tikandi all oli tavaliselt paari sentimeetri laiune punane pael, millele õmmeldi kardpits. Tanule õmmeldi siidlindid taha.

• Tanu ERM 13116

Pottmüts

Sajandi teisel poolel sai pidulikuks linnameistrite poolt valmistatud laiade siidlintidega pottmüts. Pottmütsi kumer pappalus oli kaetud lillelise siidiga. Jõukamatel olid mütsipaelad laiad, hinnalisest siidist ja ulatusid üle selja. Kehvemad pidid leppima odavamate, kitsamate ja lühemate paeltega.

Abielunaise laubale tulevat mütsiäärt kaunistas kitsas pits ehk treemel. Vallasema pottmüts pidi olema ilma treemlita. Argipäevased mütsid olid kaetud sitsiga, neil polnud taga paelu ja pitsi võis asendada kitsas paelake. Välja minnes seoti mütsi peale rätik, mille otsad sõlmiti lõua alla. Suvel kanti mütsi peal siidist või puuvillast rätti, talvel külmaga villast rätti. Lõua alla seotud rätti võisid kanda nii naised kui tüdrukud. Kuklasse seotud otstega pearätikut kandsid ainult abielunaised.

Pärg

Neiu peaehteks oli Põhja-Eestis juba vanast ajast pärg. See oli 5-8 cm kõrgune lillelise siidpaelaga või siidriidega kaetud laastust või papist võru. Pühade puhul olid harilikult tanu taha kinnitatud seljale rippuvad siidlindid. Järvamaal õmmeldi pärjad ka siidilappidest. Argipäeva pärg õmmeldi sitsilappidest. Pruudi pärg oli uhkelt kaunistatud.

Linukas

Varasematel aegadel kanti Põhja-Eestis ka linukat ehk sabaga tanu. Tanu saba kaunistas rikkalik lillkiri. Linuka ülemisele otsale, mis pähe seoti, käis peale kuldkarraga kaunistatud võrukujuline otsik. Otsikul oli kummaski otsas pael, paelad seoti kinni kuklasse linuka saba alla. Kuigi linukasaba oli iseendast küllalt dekoratiivne, kinnitati linukale kuklasse veel värvilisi siidpaelu, mis üle saba rippusid. Linukas oli pruudi ehe ja naine kandis linukat hiljem tähtsatel tähtpäevadel.

Topsmüts

Vanad inimesed kandsid topsmütse, mille materjaliks kõlbas igasugune riie. Topsmüts oli ümmargune, kolmnurksetest lappidest kokku õmmeldud, ilma ääreta. Seda kanti iga päev. Mütsid võisid olla erinevat värvi, pealael oli sinine või valge tops ehk tutt.

Põll

Põlle sai noorik pulmatseremoonia käigus pidulikul linutamisel koos peakattega ja pidi seda kandma kogu elu. Neiud varasemal ajal põlle ei kandnud, küll aga seoti põll ette vallasemadele. Sajandi lõpu poole selline vahetegemine kadus ja tüdrukudki hakkasid töö juures põlle kandma.

Varasemad pidupõlled tehti villasest rohelisest riidest, mis kaunistati kardpaeltega. 19. sajandi keskpaiku hakkasid levima ostetud riidest sitsipõlled, kodukootud linased ja takused põlled jäid töörõivastuse jaoks. Sajandi lõpupoole tikiti valgest õhukesest puuvillasest riidest või marlitaolisest klaarriidest põlledele erivärviliste villaste lõngadega kaunistuseks lillkirju. Kõige hilisemate linnamoeliste rõivaste juurde valmistati põlled värvilisest villasest poeriidest.

• Põll ERM 16214

Kaapotkleit

Naiste rõivastuses tulid 1860. aastatel moodi ruudulised seelikud, mis õmmeldi samasugusest riidest tehtud pihaosa külge. Neid nimetati kaapotkleitideks, kasutusel olid veel nimetused kaputid, pihaga riided, üleni riided. Kleidid õmmeldi põikitriibulisest või ruudulisest kodukootud villasest, poolvillasest ja suveks ka linasest riidest. Kodukootud materjal ja külaõmblejate töö andsid kleitidele talurahvarõivastusele omase ilme. See oli üleminekuriietus rahvarõivalt linnamoele.

Kaapotkleit õmmeldi pikkade varrukatega, kehasse töödeldud piha ja kahara kurrutusega või volditud seelikuosaga, mis ulatus pahkluuni. Hõlma ühenduste kohal kasutati tihti teraskanti - õmbluse vahele õmmeldud diagonaalriidest kahekordselt kokkumurtud kanti.

Abielunaised kandsid kaapotkleidi juurde põlle ja peas pottmütsi. Kleidiga koos kanti kaelas valgest õhukesest puuvillasest riidest või tüllist rätikut, millel oli pits ääres. Rätiku äär oli kaela juures kleidi peal, nii et terav kolmnurk räti otstest rinna ette jäi.

Türi kihelkonnast on säilinud jakist ja seelikust poolvillasest peeneruudulisest riidest õmmeldud kostüüm, mida kanti veel 1880ndatel aastatel. Selliseid riideid kanti ka Anna kihelkonnas ja arvatavasti kogu Järvamaal. Pikk jakk oli taljes, printsessilõikelise seljaosaga, eest kurguni kinni nööbitud ja kitsaste varrukatega. Jaki kehaosal oli linasest ja varrukatel puuvillasest riidest vooder. Seeliku esiosa ja küljelaid olid 5 cm laiustesse voltidesse volditud ja tagumine laid oli kurrutatud. Põlle alla jääv esiosa oli voltimata ja sile. Seeliku ülaäärde oli kinnitatud 2,5 cm laiune linasest riidest värvel, mis otstest kinnitus haagiga. Alläärde oli pahemale poole õmmeldud 6 cm laiune linane toot.

• Kaapotkleidid ERM 11138, ERM 14935:1-2

Ülerõivad

Pikk-kuub

Pikk-kuub ehk vollidega kuub, ka händadega kuub, oli ülerõivaks. Seda kanti külmaga, kuid suvel ka piduliku riietuse puhul. Jõukamad tegid pikk-kuue täisvillasest, kehvemad poolvillasest riidest. Värvilt oli see must või potisinine. 19. sajandil ühe enam levivaid siniseid kuubi peeti kohati pidulikumaks kui musti.

Lõikelt olid pikk-kuued ümber keha hoiduvad, voldikimpudega seljal. Pikk-kuuel oli avar rinnalõige, mis jättis eest lahti kaela ja rinna ühes kaelarätiku ja selle vahelt paistvate ehetega. Voldid tehti järgmisel viisil: riidele seati voldid sisse ja traageldati kinni. Siis tehti riie niiskeks ja aeti ümber kaika ning pandi pärast leivaküpsetamist kuuma ahju. Pärast ahjust väljavõtmist hoiti riiet veel kuumade leibade all pressis.

Kaapotkuub

Sajandi teisel poolel hakati Põhja-Eestis kandma pikk-kuue asemel kaapotkuube. Erinevalt pikk-kuuest oli sellel vöö kohal lõige, kuue alumine osa oli volditud piha külge.

Kasukas

Kasukas oli talviseks kehakatteks. See oli lambanahkne ja vastas lõikelt pikk-kuuele.

Ülevisked

Eesti naiste rõivastusse on sajandite vältel kuulunud piklikust kangalaiast õlakatted. Kodust välja minnes võeti ümber villane või linane vaip, mis külma või saju korral tõmmati ka pähe. Eestis kanti taolisi õlakatteid ka veel 19. sajandil. 19. sajandil tulid Lääne-Euroopas moodi ruudukujulised nn suurrätid, mis levisid kiiresti Euroopa linna- ja maaelanike seas. Erinevalt varasematest ülevisetest, mis seati õlgadele ühte serva pidi, murti suurrätid diagonaalselt kokku ja võeti õlgadele kolmnurksetena.

Sõbad olid Põhja-Eestis ühevärvilised. Põhja-Eesti valge sõba oli kaunistatud kirjude äärekantide ja geomeetrilise mustriga. Sõbade uhkuseks olid nurkadest rippuvad värvilised villased narmastutid. Sõba oli abielunaise pidulik õlakate. Soojema ilmaga hoiti seda lappesse panduna käel.

Linaste ülevisete iga oli nii igapäevase kasutuse kui ka pulma- ja matuserituaalides rolli omamise tõttu märkimisväärselt pikem kui villastel. Põhja-Eestis kanti linast sõba suvise üleviskena veel 19. sajandi keskpaikugi kõrvuti villase suurrätiga.

Sukad

Põhja-Eestis olid sukad värvuselt kas valged, hallid, mustad, sinised või punased. Punaseid sukki kanti üldiselt Harjumaal. Järvamaal kanti piduliku riietuse juurde valgeid vikliga sukki.

• Sukad ERM 13545

Kotid

Vardakott

Kätte või käevangu võetavad riidelappidest õmmeldud varda- või raamatukotid olid poolelioleva kudumistöö ja kirikusse minnes lauluraamatu kandmiseks. Kottide õmblemiseks kasutati mitmesuguseid riidejääke. Nii õmmeldi neid vanadest käistealasest ja tanudest, põllekangast või muudest lappidest.

Valdavalt olid kotid ristkülikukujulised, nende kõrguseks oli 19-33 cm ja laiuseks 16-30 cm. Enamasti õmmeldi kotid kokku kahest võrdsest poolest. Suuserv oli palistatud ja ääristatud kitsama või laiema kandiga, millest aeti läbi villasest lõngast või linasest niidist punutud pael. Paelte otsad ulatusid külgedelt välja, kotisuu kokkutõmbamisel moodustati nendest sangad. Pandi kaks paela, kusjuures ühe paela otsad tõmmati välja ühest küljeavast ja teised teisest küljeavast.

19. sajandi teisel poolel, kui heegeldamine hakkas Põhja-Eestis laiemalt levima, võeti kasutusele ka heegeldatud kotid.

• Raamatukott ERM 15737

Lahttasku

Mitmesuguste väiksemate tarbeesemete kaasaskandmiseks olid paelaga vööle kinnitatavad lahttaskud. Taskud olid kas kolmnurga- või poolringikujulised. Tasku küljes olid paelad, millega see ümber piha seoti. Üldiselt kanti taskut särgi peal, nii et tasku jäi seeliku kinnise lõhikuga kohakuti. Kui seelik pandi selga, siis jäi tasku selle alla. Taskus olid alati nuga ja nõelatoos.

Ehted

Igapäevaselt olid ümber kaela klaashelmestest keed e kurguhelmed. Kee oli pigem amulett kui ehe, mis ümbritses tihedalt kaela ja paistis kaelusest vaid osaliselt välja. Tavaliselt oli kurguhelmeste kee otsad kukla tagant paela või riideribaga kinni seotud. Kurguhelmed võisid olla ühe- või mitmerealised. Pika umbse ringina valmistatud kee seati kahe- või neljakordselt ümber kaela ja tõmmati otstest nöör või riideriba läbi ja seoti kukla taga kokku, st keed ei pandud üle pea kaela. 18.-19. sajandi helmekeedes olid peamiselt erivärvilised klaashelmed. Klaashelmed võisid olla ümmargused, tahulised, torukujulised piiprellid või soonitud e kruvilised. Kurguhelmed pandi tüdrukule peale sündimist kaela ja sellega läks naine ka hauda. Esimesed helmed kinkisid lapsele tavaliselt ristivanemad.

Käiste kaelus kinnitati kurgu alt hõbedast vitssõle või väikse preesiga. Hõbeda asemel olid materjaliks ka vasesulamid. Väiksed (2-4,5 cm läbimõõduga õiemotiivilised preesid olid eeskätt kaelusekinnitused, suured 6-9 cm läbimõõduga õiemotiivilised preesid olid rinnakaunistused.

Pidulikul puhul seati keset rinda hästi nähtavale suur prees, silmadega prees või kuhiksõlg. Preesi võis kanda ka ülalpool, aga sõlg oli kindlasti rinna kõrgusel, ulatudes tavaliselt pooleldi tikandile. Kuhiksõled olid 6-10 cm läbimõõduga. Silmadega preesid olid Amblas enamasti kuuest punasest klaastahukast silmaga, aga need võisid olla ka läbipaistvast klaasist.

Lisaks igapäevastele kurguhelmestele seati piduülikonnaga kaela veel hõbeketiga kaelarahad või helmestest kee kaelarahadega. Kaelarahad olid nii kodaratega rahad kui kannaga rahad - hõbetaalrid ja -rublad. Kee küljes oli tavaliselt üks või kolm raha, harvem viis.

Pidulik ja väga väärtuslik kaelaehe on ka hõbehelmestest e krõllidest kee.

Sõrmustest sobisid kandmiseks hõbedast vitssõrmus ja harisõrmus, mis olid tollal talupoja abielusõrmuseks. Harisõrmuse üks alaliik oli nn kätega sõrmus, mida kandsid nii naised kui mehed, sageli abielusõrmusetena. Materjaliks oli enamasti hõbe.

• Helmed ERM 11179
• Vitssõlg ERM 11111
• Preesid ERM 11108, ERM 11175, ERM 11104
• Sõlg ERM 11174
• Kannaga raha ERM 11164
• Krõllid ERM 11144/1.
• Vitssõrmus ERM 11168
• Harisõrmus ERM A 446:1194

Koostajad

• Silvia Aarma, Järvamaa rahvarõiva nõuandekoda
• Jana Reidla, etnoloog (ehted, 2015)

Allikad

• ERM EA 2. Adele Jürgens 1923. Teatmematerjal Peetri kihelkonnast.
• Kaarma, Melanie, Voolmaa, Aino 1981 (2015). Eesti rahvarõivad. Eesti Raamat.
• Kirme, Kaalu 1986. Eesti sõled. Kunst.
• Kirme, Kaalu 2000. Eesti hõbe. Kunst.
• Kurrik, Helmi 1938. Eesti rahvarõivad. Eesti Rahva Muuseum.
• Manninen, Ilmari 1927. Eesti rahvariiete ajalugu. Eesti Rahva Muuseum.
• Moora, Harri (Toim) 1957. Eesti rahvarõivaid XIX sajandist ja XX sajandi algult. Eesti Riiklik Kirjastus.