Anna mees

Meeste piduliku komplekti moodustasid särk, nahksed või villased põlvpüksid, vest, vatt, rätik, ehted, sukad, kingad, kaabu, pikk-kuub ja võrkvöö. Mehed kandsid võrkvöö vahele torgatud kirikindaid.

Särk

Meeste särgid tehti valgest linasest riidest ilma jätkuta alaosas, harilikult mahakeeratud kraega. Samuti kui naiste särkidel puudusid neil õlaõmblused, õlgadele õmmeldi õlalapid. Peosärgid kaunistati pilude, tagide ja püvisilmpistetega. Vanematel särkidel olid lihtsuuvarrukad, millel ei olnud varrukavärvlit. Hilisematel peosärkidel olid krooksuuvarrukad, millel olid värvlid.

Püksid

Püksid ulatusid pisut alla põlve. Neid kutsuti kintspüksteks ehk lakaga püksteks. 19. sajandil laialt levinud siniste pükste kõrval kanti mõnevõrra edasi lambahalle ja -musti pükse. Suvepüksid olid linased või töö jaoks takused, värvuselt valged või sini-valge triibulised, harvem ruudulised. Talvel kanti villasest riidest valmistatud pükse. Eriliseks jõukuse tunnuseks olid seemisnahksed, kitse- või sikunahast püksid. Ütlus nahkpükse jalga saama tähendas vanasti rahva seas jõukakssaamist. Alates 1860. aastast kandsid Järvamaa mehed valdavalt pikki pükse.

Vest

Piduliku riietuse juurde tehti vest siidiriidest hõlmadega, seljatagune ja vooder linasest riidest. Talvel kanti kasukanahast, suvel linasest või takusest riidest vesti. Seljatagune oli suvisel vestil linasest riidest. Uuemal ajal tõmmati vesti seljatagune nööridega ja veel hiljem nallidega kokku. Eest kinnitati vest väikeste vasknööpidega.

Vatt

Vatt, mida kutsuti ka meeste kampsuniks, tehti sinisest villasest riidest. Suvised vatid olid sageli linasest või takusest riidest ehk pükstega ühest riidest. 19. sajandi algupoolel olid vatid lühemad ja kitsamad, hiljem tehti nad avaramad ning pikemad, nii et ulatusid üle puusade. Põhja-Eesti vattide allosas lahtiseks jäetud seljaõmblus moodustas lipi. Kahele poole lippi koondati voldid. Vatt käis eest vasknööpidega kinni, peal oli madal püstkrae. Harilikult keerati kaelus kurgu alt vähe tagasi ja krae nurki kutsuti lõpsideks või lõmsideks. Vest paistis vati alt välja.

Kaelarätt

Mehed kandsid rätikut ainult kaelas. Kaelarätik oli valgest linasest riidest, samasugune kui naistel. kasutati ka ostetud puuvillasest riidestkaelarätte. vähesel määral ka siidist kaelarätte.

Sidumise viis: rätik pandi kokku ja seoti ümber kaela eest otsadega taha ning sealt keerati uuesti otsadega ette ning seoti kurgu alla sõlme. Rätti kanti pikk-kuue ja vati juurde.

Peakatted

Kesk-Eestis kandsid mehed piduliku rõivastusega musti vildist kõrgeid ühtlase silindrikujulise rummuga kaabusid.

Suvel kanti töö juures kergemaid vähem pidulikke kuuest või kaheksast riidekiilust õmmeldud murumütse. Neid õmmeldi enamasti linasest riidest. Vähemal määral olid kasutusel ka niidist silmkoelised niidimütsid. Need olid kujult kas poolkerataolised nagu murumütsid või pikema sopiga tuttmütsid.

Talvepeakatteks oli talikübar, lambanahast ümmargune müts. Talvekübaral olid karvad sisse poole ja pind välja poole, seda määriti sagedasti tökatiga. Pealael oli nööp. Ees ja taga olid poolringikujulised lapid, karv väljapoole, samuti käisid lapid külgede pealt kõrvade peale ning kõri alla kinni. Kui soe oli, kanti kõrvalapid pealaele kokku seotult.

1850.-1870. aastatel levis ning sai 19. sajandi lõpuks meeste põhilise peakattena üldiseks mustast või tumesinisest riidest kõva läikiva sirmi ehk nokaga nokkmüts.

Ülerõivad

Meeste pikk–kuued (vollidega kuued) tehti täisvillasest sinihallist või potisinisest kodukootud riidest. Nendel kuubedel oli kaks suurt sisselõigatud taskut. kaelaauk oli välja lõigatud ja madal püstkrae oli peal. Meeste kuubedel olid kumerad tinanööbid ees. Aasad olid värvilisest, sinisest või punasest nöörist. Nööbid olid umbes pöidla otsa suurused, nad olid rohkem ehteks kui kinniseks. Pikk-kuub kinnitati vööga, hiljem rihmaga. Meestel ei olnud varrukatel upslaidasid nagu naistel ja hõlmad käisid neil eest kokku. Vollide peal ei olnud nööpe, ees olevad nööbid olid ainult vööni. Kuube kanti suvel ja talvel. Hiljem vahetas pikk-kuue välja palitu.

Meeste kasukas oli lõikelt samasugune kui pikk-kuub ja valmistatud lambanahast.

Rüü õmmeldi meestele toimsest linasest riidest. See ulatus allapoole põlvi. Rüüsid oli kahe erineva lõikega. Üldiselt oli see riietusese Järvamaa kihelkondades vähe tuntud.

Vööd

Võrkvöö

Vöö oli meestel eelkõige ülerõivaste hõlmade kooshoidmiseks. Mehed kandsid tavaliselt villaseid vöid. Üheks vanemaks vöötüübiks oli võrkvöö. Need olid ligi kolm meetrit pikad ja 5-13 cm laiad. Villast meeste vööd kanti valdavalt pidulike rõivastega. Seda kanti pikk-kuuel kasukal ja hiljem ka palitul. Vöö sidumist alustati eest keskelt, viidi otsad taha ja toodi taas ette, ristates need kõhul. Vöö otsi ei sõlmitud, vaid pandi vöö alt läbi ning jäeti külgedele rippu. Vöö vahele pisteti kindad.

Võrkvöö nimetus tulenes nende valmistamistehnikast. Nende kohta on andmeid 18.sajandist, kuid valdavalt olid need levinud 19. sajandist üle Eesti. võrkvöö kudumiseks veeti üles vajalikus pikkuses kahekordne villane lõng. Vahelikkude moodustamiseks kasutati kummaski otsas pulki. Kududes haarati lõngu kord paremalt, kord vasakult, et moodustada ilm. Vöö valmib kahest otsast korraga, kudumine lõpeb vöö keskel. Olenevalt põimimisest moodustub küllalt tihekas labane või põimne pind. Vöö laialivenitamisel muutub see aga hõredaks sõlmedeta võrguks. Sellest ka vööliigi nimetus. Järvamaa võrkvööd tehti tavaliselt pikitriibulised.

Helmestega vöö

Helmesvööde kaunistamiseks kasutati klaashelmeid (ka kudrused, pärlid), mille järgi ongi see vöö saanud nimetuse helmevöö. helmestikand on olnud kõrgkultuuride lahutamatu osa, mis on tuntud juba Eesti rahvarõivastes 16.sajandist. Laiema leviku põhja- ja Kesk-Eestis sai helmestikand 19. sajandil. Sellele aitas kaasa ostukaupade levik rändkaupmeeste ja talurahvapoodide vahendusel. Helmestega tikiti esmajoones lahttaskuid ja tubakakotte, kuid ka vöid.

Helmesvööde kasutamine algas Eestis alles 19.sajandi keskel. Neid kandsid üksnes mehed pidulikel puhkudel ülerõivastel. Vanimad teated nende kandmisest on 1840.-1860. aastatest. Järgnevatel aastakümnetel nende kandmine laienes.Neid kanti nii traditsioonilise rahvarõivaga kui ka üleminekul linnamoelisele rõivale kuni 20. sajandi alguseni. Neid peeti jõukuse ja rikkuse tunnuseks ning eelkõige kandsid helmesvöid nooremad mehed. Sageli kinkis pruut helmesvöö peigmehele pulmadeks. Sellega on seletatav sageli vööle tikitud aastaarvude ja nimetähtede tikkimine. Mõnigi osav naine tegi vöö kodus ning müüs neid, sagedamini osteti neid ringirändavatelt kaupmeestelt, laadalt või linnast.

Üldilmelt on helmesvööd sarnased. Nende alusmaterjaliks on pruun pargitud nahariba. Sellele on peale tõmmatud jäme linane riie, millele joonise järgi tikiti klaashelmestega ornament peale. Mitmevärvilisi helmeid kasutades tehti õitest, vartest, lehtedest ja ka marjadest moodustatud taimne ornament. Vööde laius on erinev, 4-9 cm. Mitmesugused ornamendiga graveeritud vasest või hõbedast pandlad on helmesvöödele lisaehteks.

Jalakatted

Varasem jalgade ja säärte katmine rättide ja sääremähistega püsis töörõivastuses 19. sajandil ja kohati veel 20. sajandi alguses. Pidulikuma rõiva juures kasutati pikki põlvpükste värvli alla ulatuvaid villasest lõngast kootud sukki. Värvilt olid need mustad, lambapruunid, hallid või tumesiniseid, harva ka valgeid. Neid kooti kas päris lihtsas koes või reljeefsete koekirjadega.

Säärepaelad

Säärepaelad punuti värvilistest villastest lõngadest nn kalasabatehnikas, mida nimetati ka pääsukese saba moodi. Paelad köideti ümber suka põlve alt. Meeste säärepaelad seoti enamasti püksisääre alt, kusjuures paela otsad pisteti pükste sääreotsa värvli aukudest läbi ning kinnitati jooksvasse sõlme. Meeste sukapaelad olid ca 110 cm pikkused ja nende mõlemas otsas oli tutt.

Jalatsid

Üldiselt kanti Eestis pastlaid ja viiske. 19.sajandi teisel poolel hakati üha enam kandma ka kingi ja saapaid. 19.sajandil olid viisud jäänud tööjalanõuks. Viisud punuti paju- või niinekoore ribadest.

Pastlad on ühest nahatükist valmistatud kontsata jalanõud, mis seoti jalga nende serva tehtud tärkmetest läbiaetud paelaga. pastlad valmistati peamiselt veisenahast. Tööpastlad tehti parkimata nahast ja piduliku rõivastuse juurde valmistati pastlad pargitud nahast. pargiti pajukoorega. Pastlapaelad tehti linasest lõngast.

19. sajandil kandsid jõukamad piduliku rõiva juurde kingi. Need tehti pargitud nahast ning neil oli madal konts. 19. sajandi lõpul hakkasid kingade kõrval levima ka poolsaapad. neil olid kinnitamiseks nööbid või metallrõngastega ääristatud augud, kust paelad läbi käisid.

19. sajandi viimasel veerandil tulid Venemaa ametimeeste seas levinud mundrite eeskujul ka Eesti meestel kasutusele säärsaapad. Need nõudsid palju nahka ning ja osavat meistrit ning alguses võeti need kasutusele ainult kirikusse minekul.

Kindad

Eestlastele olid iseloomulikud kahe- või mitmevärviliste mustritega kirikindad. kindakirjad olid valdavalt geomeetrilised, kombineeritud valgetest ja lambapruunidest või -mustadest, valgetest ja potisinistest, taimevärvidega värvitud. 19. sajandi teisest poolest ka aniliinvärvidega värvitud villastest lõngadest. kiri täitis enamasti korduvate motiividena kogu kinda pinna.

Usuti, et sissekootud kirjad ja neisse jäetud sõnum toob õnne ja kaitseb kurja eest. kinnastelt loodeti abi peaaegu kõikides eluvaldkondades. Mehed pistsid kodust kaugemale minnes ka suvel kindad vöö vahele. Usuti, et punasega piiratud alale ei pääse halb ligi, seetõttu kasutati kindapära ornamendis tihtipeale punast lõnga. Pulmatraditsioonides säilis kinnaste tähtis osa pikka aega.

Kotid

Mehed kandsid 19. sajandil vöökohale kinnitatud lahttaskuid, kätte võetud, vahel ka paeltega ümber keha kinnitatud raha- ja tubakakotte.

Lahttaskud

Nahast lahttaskuid valmistati harilikult paksemast pargitud ristkülikukujulisest nahatükist. kahest kolmandikust sai külgedelt kokkuõmmelduna tasku panipaik, ühest kolmandikust pealekeeratuna tasku lapp. Taskuid kanti rihmaga pükste peale kinnitatuna ees. Taskus kanti piipu, piibunõela, raha või väikest rahakotti, tulerauda, naasklit, nõela nuga. Taskute kõrgus oli ca 18 cm ja laius 23 cm.

Tubakakott

Nahast tubakakotid tehti lihtsamal juhul looma põiest, jäära kotist. põis kuivatati ja hõõruti jahuga pehmeks, kott pargiti koos nahkadega. Pael või nahariba aeti äärest läbi ja kotisuu tõmmati kokku.

Üldlevinud olid pruuniks või mustjaspruuniks pargitud paksemast nahast ja keerulisema lõikega tubakakotid. Kotte kaunistati sissepressitud ornamendiga, vaskrõngastega, vahele pandud nahatükkidega või riidega.

19.sajandi keskel levisid meeste rõivastuses helmestikandiga vööd. nendega sarnaselt levisid ka helmestikandiga tubakakotid. Levinud olid taimornamentidega sini-valge põhitooniga tubakakotid.Tegemisel kinnitati naharibale jäme linane riie, millele oli hea joonise järgi peale tikkida. Tikitud riba oli 4-7 cm lai.

Ilusamaid lõõtsaga tubakakotte tegid enamasti elukutselised käsitöölised. Helmestikandiga tubakakotte sai osta ka ringirändavatelt harjuskitelt, laadalt või linnast. Tubakakottide kõrgus oli tavaliselt 15-16 cm, laius ca 10 cm.

Tubakakotte õmmeldi ka riidest, harvem kooti või heegeldati villasest lõngast.

Tubakakotte valmistasid pruudid oma peigmeestele või kingiti neid pulmas ka peiupoistele. seetõttu oli neil ka nimetähti ja aastaarve. Tubakakottide tegemisel kasutati peamiselt ostukaupa (sitsi, poevillast riiet, sametit ja siidi. Domineerivaks värviks oli punane. Vooder tehti tavaliselt sitsiriidest. Kotte kaunistati siksak- ja kardpaeltega, helmeste, piiprellide ja nööpidega. Oluliseks kaunistuseks olid ka lõngast või mõnest muust materjalist keerutatud paelad, mis läksid läbi suuääre ning nende otstes olid harilikult tutid.

Ehted

Mehed kinnitasid särgikaeluse tavaliselt vasest või hõbedast väikese vitssõlega. Vitssõleks nimetati kitsa, mitte üle 5mm laiuse rõnga kujulisi sõlgi, mille külge oli kinnitatud sõlenõel. Vitssõlgede läbimõõt kõikus 1,5-3,2cm vahel.

Sõrmedes kanti hõbedast ja vasest sõrmuseid. Hõbesõrmust pigem pidulikul puhul ja see oli enamasti laulatus- või kihlasõrmus. 18.-19. sajandi peamised talurahva sõrmusetüübid üle Eesti olid vitssõrmus, plaadiga sõrmus ja harisõrmus.

Koostaja

  • Silvia Aarma, Järvamaa rahvarõiva nõuandekoda

Allikad

  • ERM EA 2. Adele Jürgens 1923. Teatmematerjal Peetri kihelkonnast.
  • Kaarma, Melanie, Voolmaa, Aino 1981 (2015). Eesti rahvarõivad. Eesti Raamat.
  • Kirme, Kaalu 1986. Eesti sõled. Kirjastus Kunst.
  • Kirme, Kaalu 2000. Eesti hõbe. Kirjastus Kunst.
  • Kurrik, Helmi 1938. Eesti rahvarõivad. Eesti Rahva Muuseum.
  • Manninen, Ilmari 1927. Eesti rahvariiete ajalugu. Eesti Rahva Muuseum.
  • Moora, Harri (Toim) 1957. Eesti rahvarõivaid XIX sajandist ja XX sajandi algult. Eesti Riiklik Kirjastus.
  • Astel, Eevi 2006. Taskud vööle, kotid kätte rahvariideid kandes. Eesti Rahva Muuseum.
  • Astel, Eevi 1998. Eesti vööd. Ilmamaa.