Anna naine

19. sajandi naise pidulikku rõivakomplekti kuulusid särk, käised, seelik, kirivöö, sukad, kingad peakate, ehted, kott, rätikud ja pikk-kuub, abielunaistel ka põll. Hilisemal ajal kanti kampsunit. Leeri läbinud neiu kandis põhirõivaid sarnaselt naisele, kuid ta ei kandnud põlle ja peakattena kandis pärga.

Särk

Alussärk

Naised kandsid käiste all alussärki. Särk oli avara kaelusega varrukateta ja õlaõmblusteta. Pihaosa valmistati peenemast linasest, alaosa takusest või jämedamast linasest kangast. Kaelus tõmmati kokku kaelaosa palistusest läbituleva krookpaelaga. Kaunistused puudusid. Särgi alläärde, küljeõmbluste vahele õmmeldi diagonaalriidest lõigatud siilud.

Krookvarrukatega särk

Varrukad olid vanasti kroogitud, sellest nimetus krookvarrukatega särk. Särk tehti ülevalt ja alt ühelaiune. Särgi laius oli sama, mis kanga laius, ent käesuust oli särk vähe kitsamaks lõigatud. Särgil olid pikad või poolpikad varukad. Varruka pärasse tehti vollid, varuka suhu krooked ehk nõelkurrud. Varrukasuus oli värvel.

Õlalapid ei olnud eraldi riidest peale õmmeldud, vaid peaaugu väljalõige lõigati pooleks ning kahela poole õlgade peale käänati lahtilõigatud lapp. Selle äär keerati kahekorra ja särgi riidest tõmmati üks niit välja ning lapp õmmeldi mööda väljatõmmatud niiti särgi külge. Õmblus pidi korralik ja ilus olema. Kummagi õmbluse vahele jäeti 3-4 niiti ja tehti veel teine õmbluse rida. Mõnel särgil oli keskel veel viies tikandi rida. Kahe rea tikandi vahele tehti väikesed ringikujulised sõlmekesed. Õmmeldi valge linase niidiga.

Särgi kaelusesse pandi umbes kahe sõrme laiune kahekorra keeratud riideriba, millest sai püstkrae. Selle laius oli paar sentimeetrit. Kaelaauk kroogiti eest ja tagant väikestesse ühetasastesse nõelkurdudesse. Õmblemisel vaadati, et kaelaauk saaks ilusa ümara kuju. Rinna eest oli särk kuni südameauguni lahti lõigatud, lõige ääristati riideribaga. Värvlid käisid kinni kahe nööri ehk sõltustega või nööbiga. Värvli otsas olid tagid.

Tehti ka selliseid särke, millel kaelust ei olnud. Särgi kaelaaugu äär keerati siis kahekorra ja sealt aeti läbi nöör, millega särk krooke tõmmati ja kinni seoti. Seda peeti hooletuks tööks ja sarnaseid särke oli vähem kui eespool kirjeldatuid.  

Suvel käidi särgi väel. Särgile pandi vöö peale, eriti töö ajal. Särk oli harilikult tööriie. Külasse minnes pandi seelik peale.

Nurmsi külast teatakse ka maha keeratud kaelusega särke, seda nimetati maha pööratud kraega särk. Kaelus oli umbes kolm tolli lai. Särgi võis ka paelaotstega kokku krooke tõmmata. Üldiselt käis särk kurgu alt preesiga kinni. 

Käised

Käised õmmeldi peenemast valgest linasest riidest. Lõikelt sarnanesid need särgi pihaosale. Käised valmistati ilma õlaõmblusteta ja neile õmmeldi õlgadele 3-3,5 cm laiused õlalapid. Krae oli täisnurkne, tehtud kahekordsest riidest ja mahapööratud. Kaelaava äär oli tihedalt kurrutatud. Varrukad olid pihaosaga ühendatud sirgjooneliselt täisnurga all. Kaenla alla õmmeldi nelinurksed lapid. Varrukad olid õla juurest volditid (ca 1 cm lappsoldid) ja suus kurrutatud. Varrukatele õmmeldi otsa ca 2 cm laiused varrukavärvlid, mis tehti kahekordsest riidest ja olid otsast linasest niidist tagidega tugevndatud. Tagid olid nii kaunistuseks kui ka kaitseks kulumise vastu. Värvlid kinnitati sõltustega (linasest niidist punutud pael), hiljem ka linasest niidist valmistatud nööbiga.

Töökäised tehti jämedamast materjalist ja lihtsamate kaunistustega või jäeti üldse kaunistamata. Peokäistel oli rohkesti ilustusi. Käiste alaäärde õmmeldi  ca 4 ca laiune niplispits, käistealane kaunistati harilikult rikkaliku ca 10 cm laiuse lilltikandiga, millele õmmeldi peale vasklitrid. See oli ka naise ülikonna kõige silmapaistvamaks dekoratiivseks osaks, seepärast pöörati selle kaunistamisele erilist tähelepanu.

Seelik

Seelikud olid pikitriibulised villasest või poolvillasest kodukootud riidest. Lõim oli linane, kude villane. Seelikud õmmeldi põikiriidest. Kanga laius annab seeliku pikkuse. Seelikud volliti 2,5-3 cm laiustesse voltidesse. Ees keskelt jäeti seelikud vollimata. Vollitud seelik õmmeldi värvli külge (ca 2,5 cm lai, linane riie kahekordselt pandud). Värvlist aeti läbi nöör ning sellega seoti seelik küljel kinni. Hiljem kasutati kinnitamiseks ka haake. Seelikutel oli pahemal pool all ca 8-10 ca laiune linasest riidest toot.

Hilisemal ajal kanti ka linasest kootud põikitriibulisest või ruudulisest koduskootud riidest seelikuid, mida kanti suvel koos linasest riidest õmmeldud seesidega kampsuniga.

Linased seelikud olid pealt kroogitud. Seelikute laius oli pealt ja alt ühesugusne, ainult vollide ja kroogete abil tehti pealt keha järgi parajaks. 

Vöö

Kirivööd kanti kõige rohkem särgi peal ja mitte üksi kaunistuseks, vaid see pidi inimese keha keskelt koos hoidma, et töö ajal ära ei veniks. Hiljem kanti vööd seeliku peal, kõvasti mitmekordselt mähitud seeliku värvlile. Vöö mähiti kolm kuni neli korda ümber keha,  otsad pisteti pahema külje peal vöö vahele. Vöö pealmiseks pooleks, mis jäi nähtavale, oli villasem pool.

Kirivööd olid korjatud geomeetriliste kirjadega. Varasemal ajal värviti vöölõngad taimedega. Kui tulid kasutusele aniliinvärvid, muutusid ka vöö toonid erksamaks.

Peakatted

Juuksed

Naiste juukseid piirati vähe. Juukseid piirati noorel kuul ja seda tehti kolm korda. Lõigatud juukseotsad ja mahalangenud juuksed põletati ära, et juuksed ei katkeks.

Neidude juuksed olid lahti ja pärjad olid peas, hiljem hakati juukseid palmitsema. Palmitsetud juustel mingisuguseid lisandusi ei kasutatud.

Naised sugesid juuksed kahte palmikusse ja seadsid need kas ümber pea või kukla taha ühest kõrvast teiseni. Pidulikul puhul kandsid ka naised pikki lahtiseid juukseid. Enne kirikuaeda minemist kammiti juukseid hoolega. Lahk pidi käima keskelt mööda pealage ja olema joonsirge.

Pärg

Neiu peaehteks oli Põhja-Eestis juba vanast ajast üldiselt pärg. See oli umbes 5-8 cm kõrgune lillelise siidpaelaga või siidriidega kaetud laastust või papist võru. Pühade puhul olid harilikult kuklasse kinnitatud seljale rippuvad siidlindid. Järvamaal õmmeldi pärjad ka siidilappidest. Argipäeva pärg õmmeldi sitsilappidest. Pruudi pärg oli uhkelt kaunistatud.

Rätik

Pearätikud olid linased kodusest riidest kas valged või linaruudulised. Kaelas  kanti rätikut varem, peas hakati seda hiljem kandma. Valge rätik oli sagedasem. Neidudel oli rätik tööjuures peas. talvel kanti seda pärja või tanu, nii et murdjoon ette tuli ja nurk taha jäi. Nurgad seoti lõua all  sõlme. Kirikurätikutele tehtud lõngast narmad
äärde.

Leina märgiks kanti musta pearätikut., mis oli maakega värvitud.

Kaelarätikute materjaliks oli valge kodune linane riie, kas kolme või nelja nurgeline. Rätik pandi kaela siledalt, nii et otsad eest vaheliti tulid ja vöö alla ulatusid. eest hoiti preesi või sõlega kinni. Rätik kuulus vollidega kuue või kampsuni juurde.Vanasti oli ainult särk või käised, rätik alles hiljem tarvitusele. Korraga pandi kaela üks rätik.

Tanu

Vana tava kohaselt pidid abielunaised kandma peakatet. 19. sajandi esimesel poolel kanti piduliku riietuse juures veel linasest riidest lilltikandiga ja litritega kaunistatud tanu. Tanu sopp oli kurrutatud. Tikandi all oli tavaliselt paari sentimeetri laiune punane pael, millele õmmeldi kardpits. Tanule õmmeldi siidlindid taha.

Pottmüts

Sajandi teisel poolel sai pidulikuks linnameistrite poolt valmistatud laiade siidlintidega pottmüts. Pottmütsi kumer pappalus oli kaetud lillelise siidiga. Jõukamatel olid mütsipaelad laiad, hinnalisemast siidist ja ulatusid üle selja. Kehvemad pidid leppima odavamate, kitsamate ja lühemate paeltega. Abielunaise laubale tulevat mütsiäärt kaunistas kitsas pits ehk treemel. Vallasema pottmüts pidi olema ilma treemlita. Argipäevased mütsid olid kaetud sitsiga, paelteta ja pitsi võis asendada kitsas paelake.

Välja minnes seoti mütsi peale rätik, mille otsad sõlmiti lõua alla. Suvel kanti mütsi peal siid- või kalingurrätti, talvel külmaga villast rätti.

Linukas

Varasematel aegadel kanti Põhja-Eestis ka linukat ehk sabaga tanu. Tanu saba kaunistas rikkalik lillkiri. Linuka ülemisele otsale, mis pähe seoti, käis peale kuldkarraga kaunistatud võrukujuline otsik. Otsikul oli kummaski otsas pael, paelad seoti kinni kuklasse linuka saba alla. Kuigi linukasaba oli iseendast küllalt dekoratiivne, kinnitati linukale kuklasse veel värvilisi siidpaelu, mis üle saba rippusid. Linukas oli pruudi ehe ja naine kandis linukat hiljem oma tähtsatel tähtpäevadel.

Topsmüts

Vanad inimesed kandsid topsmütse, mille materjaliks kõlbas igasugune riie. Topsmüts oli ümmargune, kolmenurgelistest lappidest kokku õmmeldud, ilma ääreta. Seda kanti iga päev. Mütsid võisid olla erinevat värvi, pealael oli sinine või valge tops ehk tutt.

Oub

Oub oli väike linnamoeline tanu, mis valmistati pitsist, siidpaeltest ja kunstlilledest. Oubid hakkasid talunaiste seas levima 1870. aastatel ja neid kanti veel 20. sajandi alguses.

Põll

Põll tehti linasest või takusest valgest kodukootud riidest ning tehti neljanurgeline nii lai kui riie andis. Põll pandi esimest korda ette pulmas linutamise ajal koos peakattega.  Mehe naine ei tohtinud ilma põlleta välja minna, neile oli põll sama tähtis kui tanu. 

Varasemad pidulikud põlled tehti villasest rohelisest riidest, mis kaunistati kardpaeltega. 19. sajandi keskpaiku hakkasid levima ostetud riidest sitsipõlled. Kodukootud linased ja takused jäid töörõivaste jaoks. Sajandi lõpupoole tikiti valgest õhukesest puuvillasest riidest või klaarmarlist põlledele erivärviliste villaste lõngadega kaunistuseks lillkirju. Neid osteti ka laatadelt.

Naised kandsid põlle kogu elu. Neiud varasematel aegadel põlle ei kandnud, küll aga seoti põll ette vallasemadele. Sajandi lõpupoole selline vahetegemine kadus ja tüdrukudki hakkasid töö juures põlle kandma.

Kampsun

Kampsunit kanti külmema ajaga. Materjaliks kasutati talvel villast, suvel linaruudulist kodust või poest ostetud rootsi riiet. Linaruuduline oli linane riie, millel põigiti ja pikuti ühelaiused sinised ja valged triibud üksteisest läbi käisid. Sinise värviks oli potisinine. Villased seesidega kampsunid olid kas potisinised või hallid. Tehti villaseid kui ka poolvillaseid kampsuneid.

Kampsunil olid vollid all, mida nimetati  seesideks. Kampsuni piht ulatus vööni ja selle küljes olid siis umbes 3 tolli laiused seesid. Seesid olid ühetasaselt 1-1 ½ sõrme laiustest voltidest kokku seatud. Voltide rida käis ümber terve keha.

Kampsuni seljatagune oli kolmest tükist: keskmine- pihalaiune ja alt umbes 1/3 selja laiust ja 2 küljetükki. Esitükk oli kahest hõlmast, kummalgi hõlmal kaks sissevõtuvolti. Kampsun hoidis ümber piha. Kaelaauk oli sügavalt välja lõigatud, uuemal ajal oli madal püstkaelus ümber kaela. Rätik pandi kampsuni alla kaela.

Kinnihoidmiseks olid haagid ees. Kampsuni varrukate pära oli umbes 1 küünar lai. Varrukas oli kõver, suu oli kitsukene, ümber käe, ilma värvlita. Villastele kampsunitele  tehti käeseljale kolmenurgeline lapp- upslaad.

Uuemal ajal tehti kampsunitele vooder alla. Kampsuni asemele tulid lahtised jakid.

Kaapotkleit

Naiste rõivastuses tuli 1860-ndais aastais moodi ruudulised seelikud, mis õmmeldi samast riidest piha külge. Neid nimetati kaapotkleitideks (ka kaputid, pihaga riided, üleni riided). Kleidid õmmeldi põikitriibulisest või ruudulisest kodukootud villasest, poolvillasest ja suveks ka linasest riidest. Kodukootud materjal ja külaõmblejate töö andsid kleitidele talurahvarõivastusele omase ilme. See oli üleminekuriietus rahvarõivalt linnamoele.

Kaapotkleit õmmeldi pikkade varrukatega, kehasse töödeldud pihaga ja kahara kurrutusega või volditud seelikuosaga, mis ulatus kuni pahkluuni. Hõlma ühenduste kohal kasutati tihti teraskanti – õmbluse vahele õmmeldud diagonaalriidest kahekordselt kokkumurtud kant.

Abielunaised kandsid kaapotkleidi juurde põlle ja peas pottmütsi. Kleidiga koos kanti kaelas valgest õhukesest puuvillasest riidest või tüllist rätikut, millel oli pits ääres. Rätiku äär oli kaela juures kleidi peal, nii, et terav kolmnurk räti otstest rinna ette jäi.

Türi kihelkonnast on säilinud ka jakist ja seelikust poolvillasest peeneruudulisest riidest õmmeldud kostüüm, mida kanti veel 1880-ndatel aastatel. selliseid riideid kanti ka Anna kihelkonnas ja arvatavasti kogu Järvamaal.

Pikk jakk on taljes, printsessilõikelise seljaosaga, eest kurguni kinni nööbitud ja kitsaste varrukatega. jaki kehaosal on linasest ja varrukatel puuvillasest riidest vooder.

Seeliku esiosa ja küljelaid on 5 cm laiustesse voltidesse volditud ja tagumine laid on kurrutatud. Põlle alla jääv esiosa on voltimata ja sile. Seeliku ülaäärde on kinnitatud 2,5 cm laiune linasest riidest värvel, mis otstest kinnitub haagiga. Alläärde on pahemale poole õmmeldud 6 cm laiune linane toot.

Ülerõivad

Pikk-kuub

Pikk-kuub ehk vollidega kuub (ka händadega kuub) tehti täisvillasest toimsest kodusest riidest. Varem oli must, hiljem potisinine, mida peeti paremaks. Pikk-kuub tehti nii pikk, et seelik selle alt välja paistis. Lõikelt olid pikk-kuued ümber keha hoidvad, voldikimpudega seljal. Rinnaesine tehti sügava ümara väljalõikega, mis jättis eest lahti kaela ja rinna ühes kaelarätiku ja selle vahelt paistvate ehetega. Rätiku otsad käisid kuue hõlmade alla ning katsid rinna kinni.

Varrukad olid laiad, kuid käe järele, minnes varrukasuu poolt kitsamaks. Käe peale ulatus kolmnurkne ümaram kirju või punane lapp, mida upslaeks nimetati (upslaad). Taskuid ei olnud. Ei olnud ka mingisugust ilustusi peale upslaadide.

Vollidega kuub kinnitati eest haagiga. Altpoolt vöökohta hoidsid hõlmad üksteisest eemale, nii et põll välja paistis. Naisted kuue peal vööd ei kandnud. Olid olemas töökuued ja kirikukuued. Vollkuube kanti külma ajal kodus ja väljas, ka suvel. Kuued kadusid umbes 19.sajandi teisel poolel ja nende asemele tulid kaapotkuued ja palitud.

Kaabotkuub

19. sajandi teisel poolel hakati pikk-kuue asemel kandma nn kaabotkuube Erinevalt pikk-kuuest oli selle vöö kohal lõige, kus alumine osa oli volditud piha külge. Materjaliks oli sinine rootsiriie või tumesinine, ka  hall labane koduvillane riie. See tehti kahest osast: piht kuni vööni ja alumine osa suurte kroogetega oli piha küljes. Piha seljatagune oli kolmest osast, kaenlaalused tükid ja esitükid. Kummagi esitükil oli 2 rinnavolli nn „prussvolti“. Alumine osa oli mõnel üleni vollitud, mõnel olid puusa peal vollid ja taga krooked. Vöö tehti samast riidest ja kaunistati musta nööriga.

Varrukad olid laiad, õlgadest vahe alla poole kahest kohast tihedalt kroogitud. Varrukas oli kahest tükist-pealmine laiem ja alumine kitsam tükk. varruka suud olid parajasti ümber käe. Kuub käis vöökohani haakidega vaheliti kinni, allpool olid nööbid. Riidest lakkadesse olid õmmeldud nööpaugud.

Kasukas

Kasukas tehti 5-7 lambanahast vastavalt inimese ja nahkade suurusele. Kasukas tehti nii pikk, et seelik paistis natuke alt välja.  Kasukas õmmeldi kahest tükist, alumine osa oli piha külge kroogitud. Õmblused olid terasega õmmeldud. Kasukaid ei ilustatud. Kasukas käis eest haakidega kinni. Lõikelt olid kasukad nagu vollidega pikk-kuued. Kasukat puhastati jahude või lubjaga nühkides.

Ülevisked

Põhja-Eesti naiste rõivastusse on sajandite vältel kuulunud piklikust kangalaiast õlakatted. Kodust välja minnes võeti ümber villane või linane vaip, mis külma või saju korral tõmmati ka pähe. Eestis kanti taolisi õlakatteid ka veel 19.sajandil. 19.sajandil tulid Lääne-Euroopas moodi ruudukujulised nn suurrätid, mis levisid kiiresti Euroopa linna- ja maaelanike seas. Erinevalt varasematest ülevisetest, mis seati õlgadele ühte serva pidi, murti suurrätid diagonaalselt kokku ja võeti õlgadele kolmnurksetena.

Sõbad olid Põhja-Eestis ühevärvilised. Põhja-Eesti valge sõba on kaunistatud kirjute äärekantide ja geomeetrilise mustriga. Sõbade uhkuseks olid nurkadest rippuvad värvilised villased narmastutid. Sõba oli abielunaise pidulik õlakate. Soojema ilmaga hoiti seda lappesse panduna käel.

Linaste ülevisete iga oli praktilise funktsiooni kui ka traditsioonidega seotud pulma- ja matuserituaalides märkimisväärselt pikem kui villastel. Põhja-Eestis kanti linast sõba suvise üleviskena veel 19. sajandi keskpaikugi kõrvuti villase suurrätiga.

Sukad

Üldiselt kandsid Põhja-Eesti naised pikki põlvini ulatuvaid sukki, mis olid pidusukkadena valged lihtsas koes või koekirjadega ehk vikeldatud. Villaste sukkade kõrval kooti suveks ka ažuurseid viklitega valgeid linaseid või puuvillaseid niidisukki.

Säärepaelad

Järvamaal kanti pääsukesesaba mustriga säärepaelu. Säärepaelad punuti kahekordsest peenikesest villasest lõngast. Naiste säärepaelad olid ca 70 cm pikkused, mille ühes otsas oli aas ja teises otsas tutt. Laius oli 1,5-2 cm. Kasutati kahte või kolme värvi villaseid lõngu. Säärepaelad köideti ümber suka põlve alt.

Jalatsid

Viiske tehti põhiliselt pajukoorest. Kasutati ka pärna koort. Viiske kanti suvel töö juures.

Pastlad tehti parkimata nahast. Tavaliselt oli pastlaid kaks paari: ühed kirikupastlad, mis olid uuemad ja teised vanemad olid tööpastlad. Pastlapaelad seoti jala peale kaks korda risti ja seoti ümber jala. Sõlm jäi harilikult ette.

Pargitud nahast tehti taldade ja kontsaga kinnised kingad, mida kutsuti ummiskingadeks. Kingi kandsid rikkamad ja kirikusse minekuks.

Kotid

Vardakott

Kätte või käevangu võetavaid riidelappidest õmmeldud varda- või raamatukotte poolelioleva kudumistöö, kirikusse minnes lauluraamatu jne kandmiseks. Kottide õmblemiseks kasutati mitmesuguseid riidejääke. Nii õmmeldi neid  ärakantud esemete terveks jäänud käistealasest ja tanudest, põlle või muudest lappidest. Valdavalt olid kotid püstkülikukujulised, mille kõrguseks oli 19-33 cm ja laiuseks 16-30 cm.

Enamasti õmmeldi kotid kokku kahest võrdsest poolest. Suuserv on kas palistatud, ääristatud kitsama või laiema kandiga, millest aeti läbi villasest lõngast või linasest niidist punutud pael. Paelte otsad ulatusid külgedelt välja äärepalistusse või kandisse jäetud avadest. Kotisuu kokkutõmbamisel moodustati nendest sangad. Pandi kaks paela, kusjuures ühe paela otsad tõmmati välja ühest küljeavast ja teine teisest küljeavast.

19. sajandi teisel poolel kui heegeldamine hakkas Põhja-Eestis laiemalt levima, võeti kasutusele ka heegeldatud kotid.

Lahttasku

Vanasti kanti eraldi taskut. Taskud olid alt kas kolmnurga või poolringi kujulised. Tasku küljes olid paelad, millega ümber piha seoti. Taskut kanti särgi peal vähempahema külje peal pool ees. Heinaniidu ajal oli parema külje peal. Kui seelik pandi selga, siis jäi tasku selle alla. Taskus oli alati nuga ja nõelatoos.

Ehted

Igapäevaselt kanti ümber kaela klaas- või kivihelmestest helmekeed (kurguhelmed). Kurguhelmeid kanti ühe- ja kaherealistena, aga väiksemate helmeste puhul võis ridu ka rohkem olla. Kurguhelmed olid pigem amulett kui ehe ja paistsid kaelusest vaid osaliselt välja. Klaashelmed võisid olla ümmargused, tahulised, torukujulised (piiprellid) või soonitud (kruvilised).Kurguhelmed pandi tüdrukule peale sündimist kaela ja sellega läks naine ka hauda. Esimesed helmed kinkisid lapsele tavaliselt ristivanemad. Hiljem täiendati keed tähtpäevade kingitustena. Tavaliselt olid kurguhelmeste kee otsad kukla tagant paela või riideribaga kinni seotud. Ka siis, kui kurguhelmed olid tehtud umbse ringina, seati need kahe- või neljakordselt ümber kaela ja tõmmati otstest nöör või riideriba läbi ja seoti kukla taga kokku (mitte ei pandud üle pea kaela).

Käiste kaelus kinnitati kurgu alt hõbedast vitssõle või väikse preesiga. Hõbeda asemel olid materjaliks ka vasesulamid. Väiksed õiemotiivilised preesid (2-4,5 cm läbimõõduga) olid eeskätt kaeluskinnitused, suured õiemotiivilised preesid (6-9 cm läbimõõduga) olid rinnakaunistused.

Pidulikul puhul seati keset rinda hästi nähtavale suurem prees või kuhiksõlg. Preesi võis kanda ka ülalpool, eriti, kui sõlg ja prees olid korraga kasutusel, aga sõlg oli kindlasti rinna kõrgusel. Suur prees, mis oli 6-9 cm läbimõõduga, võis asendada kuhiksõlge. Kuhiksõled olid 6-10 cm läbimõõduga. 

Kaela seati pidulikul puhul lisaks igapäevastele kurguhelmestele
veel hõbekett (selle kohta kasutati siin nimetust kee) või nöörile lükitud helmestest kee, mille külge olid kinnitatud kannaga rahad. Need olid hõbetaalrid või -rublad, mis võisid olla ka kullatud. Ka hõbekett võis olla kullatud. Kaelarahasid oli kee küljes tavaliselt üks või kolm.
Naabruses asuvast Peetri kihelkonnast on teada, et helmekeesid võis olla üks või mitu rida ja hõbekett oli ühe- või kaherealine. Ilmselt kanti samamoodi ka kodarrahasid. Rahadega kee oli piduliku ehtekomplekti põhielement just kaapotkleidi juures, sest sõlgesid ja preese oli kleidi külge raskem kinnitada ja praktilist funktsiooni neil enam polnud.

Sõrmustest sobisid kandmiseks hõbedast vitssõrmus ja harisõrmus,
mis olid tollal talupoja abielusõrmuseks. Harisõrmuse üks alaliik oli nn. kätega sõrmus, mida kandsid nii naised kui mehed, sageli nimetati neid abielusõrmusetena. Materjaliks oli enamasti hõbe.

Koostajad

  • Silvia Aarma, Järvamaa rahvarõiva nõuandekoda
  • Jana Reidla, etnoloog (ehted, 2015)

Allikad

  • ERM EA 2. Adele Jürgens 1923. Teatmematerjal Peetri kihelkonnast.
  • Kaarma, Melanie, Voolmaa, Aino 1981 (2015). Eesti rahvarõivad. Eesti Raamat.
  • Kirme, Kaalu 1986. Eesti sõled. Kirjastus Kunst.
  • Kirme, Kaalu 2000. Eesti hõbe. Kirjastus Kunst.
  • Kurrik, Helmi 1938. Eesti rahvarõivad. Eesti Rahva Muuseum.
  • Manninen, Ilmari 1927. Eesti rahvariiete ajalugu. Eesti Rahva Muuseum.
  • Moora, Harri (Toim) 1957. Eesti rahvarõivaid XIX sajandist ja XX sajandi algult. Eesti Riiklik Kirjastus.