Sisukord

Hageri mees

Hageri mehe rõivakomplekti kuulusid särk, püksid, vest, vammus, kaelarätt, kaapkübar, sukad, säärepaelad ja kingad. Eheteks olid vitssõled ja tubakakotid. Ülerõivastena kanti pikk-kuube ja kasukat, ülerõivaste peale pandi võrk- või helmesvööd. Põhja-Eesti meesterõivad olid kihelkonniti üsna sarnased. Hageri mehe rõivastest ülevaate saamiseks vaata Rapla mehe rõivaste galeriid.

Särk

Meestesärk oli Hageri kihelkonnas nagu mujalgi Põhja-Eestis lihtvarrukatega, sirgelõikeline. Särgil oli kuni 6 cm laiune mahakeeratav krae, mille alla seoti kaelarätt. Kaenla alla oli avaruse andmiseks õmmeldud kaenlalapp. Särk oli alusrõivas ja see valmistati linasest kangast. Suvel käidi särgiväel, talvel kanti särgi peal veel vesti ja vammust. Särgiväel tehti ka enamus suviseid töid. Igapäevane särk oli kaunistusteta.

Kuna Hageri kihelkonnast ei ole muuseumides ühtegi särki säilinud, võib eeskujuks võtta naaberkihelkonna Juuru särki. Juuru mehe särgi varrukaotstes ja kaeluse sisselõike all on linasest niidist tikitud püvisilmpistes tornidest tikand.

Püksid

Põlvpüksid

Mehed kandsid kuni 19. sajandi alguseni kõikjal pikki pükse. 19. sajandi keskel kanti juba kindlasti põlvpükse.

Põlvpüksid ulatusid põlve alla. Püksisäärel oli välisõmblusesse jäetud lõhik, millel kinnituseks vasknööbid. Püksisääred lõppesid värvliga, mis omakorda kinnitati säärepaelaga, hoides nii ka sukki üleval. Hageri kihelkonna põlvpükste sääred ei ole väga laiad.

Põlvpüksid olid täislakaga, s.t esiosa sai vasknööpide, puust või luust pööradega eraldi avada ja seda mõlemalt küljelt. Pükse hoidis üleval värvel. Värvli küljes, laka all oli ka tasku. Pükste tagaosa oli kroogitud vastavalt vööümbermõõdule parajaks. Tagaosa õmblusesse jäeti väike lõhik, mida sai nööriga kinnitada.

Põlvpüksid valmistati suveks ja töötegemiseks linasest või takusest kangast. Linane kangas võis olla ühevärviline, aga on säilinud ka valge-sinise triibulisi suvepükse. Külmemaks ajaks õmmeldi püksid villasest kangast. Vanemal ajal ja vaesemates peredes olid need lambavilla toonides hallid või pruunid, 19. sajandi keskpaigast valdavalt potisinised.

Põhja-Eestis kanti ka nahkpükse. Nahkpüksid olid kallid ja neid ei tehtud kodudes ise, neid said endale lubada jõukad talumehed. On teateid, et kosja minnes võidi nahkpükse teiste käest laenata.

Vest

Vest oli meeste igapäevane riietusese. Kui Hageri kihelkonna mehe rõivastus oli üldiselt ühetooniline, ilma eriliste kaunistusteta, siis vesti hõlmad oli just üks võimalus riietusele värvi anda. Vesti hõlmad valmistati kas poest ostetud siidi- või puuvillakangast või kodusest villasest või linasest kangast. Kodused vestikangad kooti ruudulised või triibulised.
Vesti seljatagune on kõigil tänaseni säilinud vestidel linane, mis lubab arvata, et vesti peal kanti alati vatti. Vesti nööbid olid vasksed või tinast valatud.

Kuna Hageri kihelkonnast ei ole vesti säilinud, saab eeskujuks võtta naaberkihelkondade veste.

Vatt

Vatt oli varrukatega pealisrõivas. Seda kanti igapäevaselt aasta läbi. Vatte valmistati nagu püksegi nii linasest kui ka villasest kangast. Suvised, linased vatid olid voodrita. Villastel vattidel oli linane vooder. ERMis on säilinud linaseid sini-valge triibulisi vatte. Villased vatid olid vanemal ajal lambavilla toonides hallid, tumepruunid või värvitud mustad, 19. sajandi keskpaigast aga valdavalt potisinised.

Vatil oli kuni 8 cm kõrgune maha keeratav krae. Hõlmad sai tagasi keerata revääriks, aga tõenäoliselt on vatti kantud ka kuni kurguni kinni nööbituna. Vatil olid esikinnisel kaks rida vasknööpe või isevalmistatud tinanööpe.

Vati hõlmade alumised nurgad olid kaarjalt sisse lõigatud ja hõlmal olid tavaliselt ka sisselõigatud taskud. Taskuid võis olla kas üks või kaks.

Vati seljaosa lõige oli kaarjalt väljalõigatud ja küljeõmblus toodud selja poole. Nii sai vatti taljesse õmmelda. Iseloomulikud olid küljeõmblusse jäetud lõhikud ehk lipid.

Kaelarätt

Kaelarätt seoti särgikrae alla, see paistis välja vati kaelusest. Kaelarätt kuulus piduliku riietuse komplekti, igapäevaselt seda ei kantud. Kaelarätt oli ruuduline või trükimustriline nelinurkne rätik. See murti diagonaalselt kolmnurkseks ja rulliti veidi kokku.

Kaelarätt pandi ümber kaela ja seoti kurgu all sõlme. Sõlmeotsad jäid vabaks ja need pandi vesti hõlmade alla. Põhja-Eestis oli kasutusel veel teinegi sidumisviis, mille puhul seoti rätt ümber kaela kaks korda. Räti keskosa seati kurgu alla, otsad viidi ümber kaela ette tagasi ja seoti sõlme.

Peakatted

Kaapkübar

Põhja-Eestile omaselt kandsid ka Hageri kihelkonna mehed vilditud kaapkübarat. Tavapäraselt olid need mustad, laieneva rummuga. Kaapkübara serv oli ülespoole suunatud. Kaapkübar oli pidulik peakate. Igapäevaste tegemiste juures kanti kootud linast mütsi või käidi palja peaga.

Ülerõivad

Pikk-kuub

Pikk-kuub oli ülerõivas, mida kanti suvisel ajal pidulikel hetkedel ja talvel igapäevaselt. Hageris olid pikk-kuued vollidega. Pikk-kuue seljaosa lõigati kaarjas ja küljeõmblused viidi seljataha, neisse õmblustesse moodustatigi teravaks pressitud voldid ehk vollid. Siit ka nimetus vollidega kuub. Selline kuub oli kasutusel hiljemalt 19. sajandi keskelt kuni 19. sajandi lõpuni. Vollidega kuub oli potisinisest kodusest villasest ja vanutatud kangast. Kuubede kaunistsuselemendiks olid avara kaeluse servas tinanööpide rida. Kuue hõlmad kinnitati haagiga ja peale käis võrkvöö.

Pikk-kuued olid naistel ja meestel samalõikelised.

Enne vollidega kuubesid olid kasutusel sirgelõikelised laapkuued. Üks tumepruun, kodusest villasest kangast valmistatud laapkuub on säilinud Juuru kihelkonnast.

Kasukas

Külmade ja niiskete talvede puhul oli hädavajalik lambanahkne kasukas. On üksikuid teateid ka hundinahksetest kasukatest. Kasukas tehti viiest lambanahast ning pikk-kuubedega sama lõike järgi. Hageri kihelkonnast ei ole muuseumidesse kasukaid sattunud, seega ei tea me täpselt nende kaunistusviise ning valmistame tänapäeval kasukaid pikk-kuubede eeskujul.

Vööd

Võrkvöö

Võrkvöö oli Hageri kihelkonnas labaselt põimitud. Värvidena võidi kasutada sarnaselt naaberkihelkondadega punast, rohelist, musta ja beeži värvitooni. Võrkvööd olid triibulised.

Võrkvööd seoti pikk-kuubede ja kasukate peale. Vöö seoti kahekordsena ümber keha, sidumist alustati eest keskelt ja tuldi ümber keha ette tagasi. Vöö otsad keerati ümber esimese vööringi ja jäeti ette rippuma.

Helmestega vöö

Helmevöösid kasutati samuti kui võrkvöösid pikk-kuubede ja kasukate peal. Helmevööd olid nahkvööd, millele oli lisatud eraldi tikitud helmestega kaetud mustripind. Vööde pandlad olid metallist.

Helmestikandi mustriteks olid tavapäraselt lilleõie- ja lehemotiivid. Tikkimine oli väga töömahukas. Helmed ise olid kallid ja neid toodi Eestisse sisse välismaalt. Talurahvani jõudsid need harjuskite ja linna pudi-padi poodide kaudu. Helmesvöösid tikkisid teadaolevalt taluneiud ise oma peigmeestele.

Helmesvöösid kandsid nooremad, jõukamad mehed. Helmesvööd olid kasutusel kogu Eestis 19. sajandi algusest 20.sajandini.

Jalakatted

Sukad

Meeste sukki ei ole Hagerist säilinud. Kirjanduse põhjal võib öelda, et kanti tumedaid, enamasti pruune või siniseid, vahel ka valgeid villaseid sukki. Sukad ulatusid põlvedeni. Põlvpükste sääreosa värvlid katsid sukaserva ja sukad kinnitati säärepaelaga.

Igapäevased ja töösukad võisid olla kootud takusemast linasest lõngast.

Säärepaelad

Säärepaelad olid Hageri kihelkonna üldiselt potisinise piduliku riidekomplekti üks värvikirkamaid lisandeid. Säärepaelad punuti enamasti kalasabamustriliselt labases koes. Kasutati värvikirevaid ja erksaid toone. Meeste säärepaelte pikkuseks oli vähemalt 1,2 m. Säärepael pidi ulatuma kaks korda ümber sääre ja otsad seoti lipsu. Säärepaela mõlemas otsas oli lõngadest moodustatud tutt.

Säärepaelad pisteti põlvpükste värvliaukudest läbi, mõlemad otsad keerati ümber sääre ja toodi sääre välisküljele tagasi, kus seoti lipsu. Lips ja lahtised paelaotsad jäid rippuma.

Jalatsid

Töid tehes ja vanemal ajal kandsid mehed jalas niinekoorest viiske.

Hiljem kanti valdavalt pargitud nahast pastlaid. Pastelde kandmise aeg võis kohati ulatuda 20. sajandi esimese pooleni, eriti tööjalanõudena. 19. sajandil olid pargitud nahast valgete paeltega pastlad ka piduliku riietuse osaks. Pastlapaelad olid linasest niidist punutud ja need kinnitati madalalt pahkluu ümber.

19. sajandi lõpust said valdavaks madala kontsaga, paeltega kinnitatavad mustad nahast kingad.

Kindad

Kinnastel oli lisaks käte soojendamisele ka rituaalne tähendus. Kindaid kasutati pulma- ja matusekommetes. Kindaid kingiti ohtralt pulmades. Kindamustritele on omistatud kaitsemaagilisi tähendusi. Tavapärane oli, et pidulikul sündmusel rippus mehel vöö vahel paar kindaid.

Kotid

Mehed on vajanud vajalike asjade kaasavõtmiseks peamiselt rahakotte ja tubakakotte. Levinud olid nahast, jäärakotist valmistatud tubakakotid. Samuti valmistati kangast kotte. Kangast kotid koosnesid ümarapõhjalisest taga- ja esiosast, mis õmmeldi sirge vahetüki külge. Materjalina kasutati nii musta kui punast sametit ja sitsikangaid. Sitsikangad võisid olla kirjud. Kotisuu tõmmati kinni kahe paelaga, mis pisteti koti serva tehtud nööpaukudest läbi. Paelaotstes võisid olla tutid.

Tihti tegid neiud tubakakotte kingituseks peigmehele.

Ehted

Mehed kandsid särgikinnitusena väikesi vasest või hõbedast vitssõlgi. Vitssõleks nimetati kitsa, mitte üle 5mm laiuse rõnga kujulisi sõlgi, mille külge oli kinnitatud sõlenõel. Vitssõlgede läbimõõt kõikus 1,5-3,2cm vahel. Varasemad vitssõled olid valdavalt vasesulameist, teinekord ka dekoreeritud kaarega, täpikeste või nöörornamendiga. Harvem esines sõlgi, millel tilguti poolitas dekoori kaheks. Hilisemad vitssõled valmistati hõbedast, 19. sajandil lisandus ka uushõbeda kasutamine. Vitssõlgede peamiseks valmistuskeskuseks oli Tallinn. Tallinnas valmistatud vitssõled olid äärmiselt lihtsad, polnud märgata ka erinevusi meistrite vahel. Lihtsakoelisi vitssõlgi valmistati hulgaliselt ka külaseppade poolt. Vitssõlg oli levinud just tarbeesemena ja sellisena püsis meesterõiva kinnitina- mõnel pool nimetatud ka meeste sõleks.

Sõrmedes kanti hõbedast ja vasest sõrmuseid. Hõbesõrmust pigem pidulikul puhul ja see oli enamasti laulatus- või kihlasõrmus. 18.-19. sajandi peamised talurahva sõrmusetüübid üle Eesti olid vitssõrmus, plaadiga sõrmus ja harisõrmus.

.

Koostajad

  • Anne Ummalas, rahvarõivaste uurija (2020)

Allikad

  • Astel, Eevi 2006. Taskud vööle, kotid kätte rahvariideid kandes. Ilmamaa.
  • Kirme, Kaalu 1986. Eesti sõled. Kirjastus Kunst.
  • Kirme, Kaalu 2000. Eesti hõbe. Kirjastus Kunst.
  • Kont, Ülli 2014. Helmevöö- kas linnasakste poekaup või Eesti talunaiste käsitöö? Studia Vernacula, kd 6, lk 94-111.
  • Manninen, Ilmari 2009. Eesti rahvariiete ajalugu. Eesti Rahva Muuseum.