Hageri naine

Hageri naise rõivakomplekti kuulusid särk, seelik, kirivöö, põll, pottmüts, kampsun, õlarätik, sukad, kindad ja pastlad. Ehetest kanti sõlgi ja helmeskeed koos kannaga rahadega. Ülerõivana kanti pikk-kuube ja kasukat, üleviskeks oli suurrätt.

Särk

Põhja-Eestile iseloomulikult kandsid naised varasemalt varrukateta särki ja selle peal käiseid. 19. sajandi alguses hakkas Hageri kihelkonnas käiste kandmise mood taanduma ja kasutusele tulid pikkade varrukatega särgid. Hagerist ei ole säilinud ühtegi näidet käistest ega varrukateta särgist.

Pikkade varrukatega särk oli ülaosas linane, allosas takune. Särgi lõige oli lihtne, tehtud ristkülikukujulistest tükkidest. Särgi küljeõmblustele olid laienduseks õmmeldud kuni 30 cm pikkused kolmnurksed siilud. Kehaosa õmmeldi ühest kangalaiust ilma õlaõmbluseta. Õlgadele õmmeldi õlalapid. Särk oli kraeta, kaelaava eeeskülge õmmeldi paelakanal, millega kaelus parajaks tõmmati. Seljaosa oli kurrutatud ja kanditud sirge kandiga. Varrukad olid õlaõmbluses volditud, varrukasuus kurrutatud. Varrukate otsa õmmeldi u 2,5 cm laiune värvel. Särki kaunistasid õlalappidel ja varrukavärvlil püvisilmpistes tornid ja lihtpiluread.

Hageri kihelkonnast ei ole muuseumides säilinud naiste särki. Eeskujuks saab võtta naaberkihelkonna Nissi särgi.

Seelik

Kuni 18. sajandi lõpuni olid Põhja-Eestis kasutusel tumedavärvilised seelikud. 18. sajandi lõpus tulid moodi pikitriibulised seelikud. Neid kanti 19. sajandi lõpuni, mil mindi üle linnamoele. Värvi- ja triibukombinatsioonid omandasid piirkondliku omapära.

Tavaliselt olid seelikus laiemad ühevärvilised triibud ja erivärvilised kitsamatest triipudest moodustuvad mustritriibud. Põhivärvi triipude laiused jäid 1,8-3,5 cm vahele. Seelikutel oli 2-3 mustritriipu, millede laius oli 2,5-3,5 cm. Mustritriipudes kasutati punaseid, pruune, rohelisi ja kollaseid toone, aga ka tumepruuni, lillat ja valget. Säilinud seelikutes on nii taimedega värvitud toone kui ka aniliinvärvidega värvitud erksamaid toone.

19. sajandi keskpaiku hakkasid Põhja-Eestis pikitriibuliste seelikute kõrvale ilmuma ka põikitriibulised ja ruudulised seelikud. Nende ilmumist loetakse linnamoele ülemineku alguseks. Hageri kihelkonnas kodunesid ruudulised seelikud.

Vöö

Kirivöö

Hageri kihelkonna naised kandsid pihal kirivööd. Teistsuguseid vöid muuseumikogudes ei leidu ja kirjalikes materjalides ei mainita. Vana traditsiooni kohaselt mähiti vöö tihedate kordadena ümber keha – igapäevaselt särgi peale, piduliku ülikonnaga seelikuvärvli peale. Arvati, et kõvasti ümber keha mässitud vöö annab kehale tuge ning hoiab ära haigusi, eriti venitamist. Vööotsad peideti vöökordade vahele.

Vanemad vööd kooti taimedega värvitud lõngadest. Aniliinvärvide tulekuga hakati kiirelt kasutama erksamaid toone. Kirivööde põhilised värvitoonid Hageris olid punane, roheline, sinine, lisaks veidi kollast ja musta. Hagerist on muuseumides säilinud umbes 20 vööd.

Peakatted

Juuksed

Juustemoe kohta on Hageri kihelkonnast vähe teateid. Abielus naised kandsid alati peakatet, juuksed seati tanu või pottmütsi alla, laup jäeti juustest vaba. Neiud kandsid pikki juukseid kas palmitsetud patsis või lahtisena.

Pärg

Neiud kandsid peas võrupärgasid. Nende kõrgus oli 5-8 cm. Pärjad valmistati kasetohust ja kaeti siidikangaga. Pärjad olid mitmes värvitoonis – enamasti punased, teinekord mustrilise kangaga. Vahel kaunistati neid kardpitsi ja litritega. Pidulikul juhul lisati pärjale pikad, seljale rippuvad siidlindid. Kehva ilmaga seoti pärja peale pearätik.

Hageri kihelkonnast on säilinud üks huvitav kangaribadest õmmeldud pärg.

Rätik

Pearätid olid linased või villased. Neid kanti pärgade ja pottmütside peal. Igapäevaselt kasutati valgeid linaseid rätte, pidulikul puhul siidist või puuvillaseid ostetud rätikuid. Talvisel ajal kanti villaseid rätte. Rätid olid tavapärane kingitus peigmehelt oma pruudile.

Tanu

Linasest riidest õmmeldud tanusid kandsid abielus naised peas kogu Eestimaa ulatuses. Hageri kihelkonnast ei ole säilinud ühtegi näidet tanust. Ilmselt võeti valdavalt üle pottmütsi kandmise komme ja tanusid ei ole säilinud.

Tanu oli tähtis ese pulmakommetes. Rituaalselt pandi pruudile tanu pähe ja põll ette ning sealtmaalt olid need kaks riietuseset abielunaise staatuse sümboliks ning ta ei tohtinud ilma nendeta enam avalikult liikuda.

Hiljem võttis tanu funksioonid üle pottmüts.

Pottmüts

Pottmütsid tulid moodi 18. sajandi lõpus ning olid kasutusel 20. sajandi alguskümnenditeni.

Pottmütsid valmistati papist alusele, mis polsterdati pealt lina või takuga ümaraks ning kaeti siidist ühevärvilise või sissekootud mustriga kangaga. Üksikuid näiteid on trükimustrilise kangaga pottmütsidest. Pottmütsid olid värvilt väge erinevad – esindatud on pea kõik värvitoonid. Pottmütsi esiservas oli abielunaisel 1-1,5 cm laiune pits e treemel. Kuklal olid lipsu seatud laiad siidlindid, mis ulatusid vöökohani. Lindid valiti tavaliselt mütsikangaga sama tooni. Lindid olid poekaup – mida laiemad lindid, seda jõukam pere. Lapseootele jäänud tüdrukud pidid kandma pottmütsi, kuid ilma pitsita. Pottmütsi kandes pidid juuksed mütsi all peidus olema. Kehva ja tuulise ilmaga kanti pottmütsi peal rätikut, mis seoti lõua all sõlme või kinnitati sõle või preesiga.

Pottmütse ei valmistanud kõik talunaised ise. Neid võidi osta laatadelt ja linnast, tegutsesid ka kohalikud mütsimeistrid.

Põll

Põllel oli praktiline ja sotsiaalne tähendus. Põll oli vajalik igapäevaseid töid tehes, see kaitses riideid mustaks saamise eest. Takusest kangast töist põlle kandsid nii neiud kui naised. Põlle sotsiaalne tähendus oli kaitsta abielus naist ja tema üsas kasvavat last võõraste pahasoovlike pilkude eest. Põll kuulus pulmatraditsioonis neiust naiseks saamise rituaali juurde ja edaspidi tuli naisel alati põlle kanda.

Piduliku rõivastuse juurde kuulunud põll muutus aja möödudes. Vanemal ajal olid kasutusel puhtad valged põlled. 19. sajandi keskel, kui talurahva ostujõud suurenes, tulid moodi trükimustrilised sitsipõlled, mis olid tihti heledapõhjalised, pisikeste täppide või lillekestega. Sitsipõllede alumises servas olid kaunistuseks neli-viis 0,5 cm laiust nöörvolti. Sitsipõllede laius oli 80-85 cm, värvli juuresoli põllekangas 6-7 lappvolti seatud.

19. sjandi lõpus olid Hageris levinud valged puuvillasest kangast põlled, millele olid tikitud punase puuvillase niidiga varspistes lillekimbud. Sellistele põlledele heegeldati pits allaserva. Tikitud põllesid kanti ruuduliste seelikutega.

Põlled seoti seeliku peale, põllepaelad torgati seeliku värvli alla, need ei jäänud selja taha lendlema. Seejärel seoti vööle vöö. Põllede pikkused on olnud seelikust 10 cm lühemad.

Õlarätt

Hageri kihelkonnas kanti pikkade varrukatega särgil õlarätti. See oli nelinurkne villane või linane rätik, mis murti diagonaalselt kolmnurgaks ja võeti õlgadele. Õlarätt kinnitati eest sõle või preesiga, rätiku otsad jäid vöö vahele. Õlarätte kanti ka kampsuni all. Sel juhul paistis rätik kaelusest välja. Õlarätiku peale seati helmeskeed ja sõled.

Kampsun

Kampsunid hakkasid Hageri kihelkonnas levima 19. sajandi keskpaiku. Kampsunid olid pihasse töödeldud ning vööjoonel rühmseesidega. Kaelaava oli üsna avar. Varrukad olid volditud ja üsna kaharad. Esikinnis kinnitati haakidega. Kampsunid õmmeldi kodukootud villasest mustast või potisinisest kangast. Hageris on säilinud ka üks lillast villasest kangast kampsun.

Kampsuneid kanti nii pikitriibuliste kui ka ruuduliste seelikutega. Kamspuni kaelusest paistis õlarätik ja ehted.

Kaapotkleit

Kaapotkleite hakati Põhja-Eestis kandma juba 1850. aastatel ja neid kanti kuni 20. sajandi alguseni, linnamoelise rõiva tulekuni. Eeskujuks võtsid talunaised ilmselt linna- ja mõisaprouade kleidid.

Kaapotkleit koosnes kampsunile sarnaneva lõikega ülaosast ning seelikuosast, mida õmmeldi sarnaselt rahvarõivaseelikule.  Palju on esinenud ka kaapotkostüümi, mille puhul ülemine osa ja seeliku osa oli õmmeldud eraldi. Ülemine osa oli kampsuni lõikega ja sellele õmmeldi alla samast kangast seelik. Kaapotkleitide ja -kostüümide materjaliks olid kodused villased ja linased kangad, samuti poekangad.

Ülerõivad

Pikk-kuub

Põhja-Eestis oli ülerõivaks pikk-kuub. Hageri kihelkonna pikk-kuuel oli seljal õmbluse vahele volditud teravad voldid ehk hännad. Volte võis olla 7-9. Kaelaava oli avar, välja paistis õlarätik ja selle peal ehted.

19. sajandi alguses olid pikk-kuued üldiseks lambamusta või -pruuni värvi, aga juba 19. sajandi keskpaigast sai pidukuubede värvina valitsevaks potisinine. Materjaliks oli kodune paks vanutatud täisvillane kangas. Kehaosal oli linane vooder. Allserva ja hõlmade palistus olid ääristatud laisalõngaga, mis välkus käies värviliselt.

Naiste pikk-kuued olid kaunistuste poolest tagasihoidlikud. Naiste pikk-kuubede rinnaesisele õmmeldi ühe hõlma äärele tihe rida metallhaake (18-20 paari), teine hõlmaserv ääristati aasade reaga. Hõlmade kinnitamiseks kasutati vöökohal paiknevat haagipaari. Kaunistusena mõjus ka varrukasuus oleva kolmnurkne pikendus ehk käsulapp, millele õmmeldi kirjust sitsist või linasest kangast vooder. Kandes keerati see tagasi, et vooder paistaks välja.

19. sajandi lõpust hakkasid levima kaapotkuued, mis olid kaapotkleitidega sarnased. Kaapotkuued olid vöökohalt läbilõikega ja alumine osa oli kurrutatud.

Hageri kihelkonnast ei ole säilinud pikk-kuubesid. Eeskujuks sobivad naaberkihelkonna, Juuru kuued.

Rüü

Rüüd olid enamasti pikk-kuuega sama lõikelised, need valmistati linasest kangast. Rüüsid kanti suvisel ajal ülerõivana ning talvisel ajal pikk-kuue peal, et seda kaitsta. Hageri kihelkonnast ei ole rüüsid säilinud.

Kasukas

Eesti külmade ja niiskete talvede puhul oli hädavajalik lambanahkne kasukas. Kasukas tehti viiest lambanahast ning pikk-kuubedega sama lõike järgi. Hageri kihelkonnast ei ole muuseumidesse kasukaid sattunud, seega ei tea me täpselt nende kaunistusviise ning valmistame tänapäeval kasukaid pikk-kuubede eeskujul.

Ülevisked

Suurrätt

Suurrätid tulid moodi 19. sajandi alguses, esmalt vabrikukaubana. Talunaised hakkasid neid kodudes järgi kuduma, telgede kitsuse tõttu olid koduskootud suurrätid kahelaidsed, keskelt õmblusega. Suurrätid olid ruudukujulised, küljepikkusega 130-180 cm. Narmad olid igas servas.

Suurrätti kanti kolmnurkselt kokkumurtuna õlgadel. Kui ei olnud vaja suurrätti õlgadele võtta, kanti seda rullikeeratuna käevangus või kokkuvoldituna käsivarrel. Suurrätid olid kasutusel aastaringselt. Talvel heideti see pikk-kuue või kasuka peale.

Hageri suurrättide värvivalik oli tagasihoidlik, jäädi mustade ja hallide toonide juurde.

Sukad

Sukad olid põlvini ulatuvad ja põlvesilma alt sukapaelaga kinnitatud. Levinud olid valged villased või linased sukad. Igapäevased sukad võisid olla lihtsamad, pidulikke sukki kaunistati vikkel- või pitskirjadega.

Hagerist on säilinud pitsilised valged sukad.

Säärepaelad

Sukad kinnitati kalasabamustris põimitud säärepaeltega. Paelte ühes otsas oli aas, teise otsa lõngaotsad seoti väikeseks tutiks. Sukapaelad olid tavaliselt punutud seeliku värvi lõngadest labases tehnikas. Pidulikuks puhuks võidi punuda väga värvikirevaid säärepaelu.

Jalatsid

Jalanõudeks olid  tavaliselt kodus valmistatud nahast pastlad. Pastlapaelad seoti ümber pahkluu.

19. sajandi teisel poolel hakkasid levima kingseppade valmistatud nahast paeltega kingad.

Kindad

Kinnastel oli lisaks käte soojendamisele ka rituaalne tähendus. Kindaid kasutati pulma- ja matusekommetes. Kindamustritele on omistatud kaitsemaagilisi tähendusi.

Hageri kihelkonnast ei ole palju kindaid säilinud. Olemasolevate hulgas on nii tagasihoidlike värvitoonidega kui ka väga kirjusid ja erksaid näiteid. Sõrmkindaid on kootud neolõngadega ehk enne värvimist kinniseotud lõngadega.

Kotid

Vardakott

Naiste rõivastuse juurde kuulus tavaliselt vardakott või lauluraamatukott. Levinud olid kirjudest sitsikanga ruutudest kokkuõmmeldud kotid. Sangaks kasutati koti suuäärest läbitõmmatud paelu või küljeõmbluste sisse kinnitatud nööri. Koti suurus olenes sellest, mida oli tarvis kaasas kanda. Lõikelt olid kotid enamasti ristkülikukujulised, kaks poolt kokku õmmeldud. Igapäevaselt, nt karjateel seoti vajalikud esemed teinekord linase rätiku sisse.

Hagerist on säilinud heegeldatud lauluraamatu kott.

Lahttasku

Vajalik ese naise rõivastuses oli lahttasku. See seoti seeliku alla nii, et tasku jäi kohakuti seeliku kinniseauguga, kust vajaduse korral võis käe tasku pista. Tasku valmistamisel kasutati ära kangajääke. Tavapäraselt oli tegemist lapitööna, erinevatest kangaruutudest või ristkülikutest õmmeldud taskuga.

Ehted

Helmestele omistati vanasti maagilist jõudu ning esimene helmerida pandi tüdrukule kaela varsti peale sündi või esimese hamba tulekul. Helmeste värvus varieerus- tumedam punane, pihlakapunane, roheline, sinine, valge ja värvitu klaas. Merevaigust helmeste kasutamine oli pigem erand kui reegel. Helmed täiendasid sõlgede ja preeside ilu. Helmed võisid olla eri suuruses ja kandsid mitmesuguseid nimesid. Piklikud torukujulised helmed olid piiprellid. Ilusaid läikivaid, klaasist kihilisi helmeid nimetati siidipärliteks. Kõige suurem liik kandis nime pauad. Helmeid kanti lahtise keena, kukla tagant sidudes. Helmeid kanti kas tihedalt ümber kaela- kurguhelmed või rinnal rippumas.

Koostajad

  • Anne Ummalas, rahvarõivaste uurija (2020)

Allikad

  • Aru, Kersti 2016. Hageri naine. Rahvarõivaste valmistamise juhend. Eesti Rahva Muuseum.
  • Astel, Eevi 2006. Taskud vööle, kotid kätte, rahvariideid kandes. Eesti Rahva Muuseum, Eesti Rahvakunsti ja Käsitöö Liit.
  • Kaarma, Melanie, Voolmaa, Aino 1981. Eesti rahvarõivad. Eesti Raamat.
  • Kurrik, Helmi 1938. Eesti rahvarõivad. Eesti Rahva Muuseum.
  • Manninen I. Eesti rahvariiete ajalugu. Tartu 2009
  • Piiri, Reet 2019. Naiste ülevisked. Eesti Rahva Muuseum.
  • Piiri, Reet 2007. Eesti talurahva ülerõivas 19. sajandil. Eesti Rahva Muuseum.